Mikael Niemi

23. nov. 2011 at 8:14 e.l. (Nädala autor 2011)

Mikael Niemi

Foto: Susanne Lindholm

Mikael Niemi (13.08.1959) on rootsi kirjanik.
Tema kuulsaim teos on “Popmuusika a la Vittula”, humoorikas romaan noortest ja suureks kasvamisest Põhja-Rootsis Pajala nimelises asulas. Romaan on lühikese ajaga saavutanud suure menu, tõlkeid on tehtud paarikümnesse keelde. Aastal 2001 pälvis teos Rootsi tähtsama kirjandusauhinna Augustpriset. Mikael Niemil on hiilgava sõnavaldamise kõrval ka võrratu fantaasia nägemaks elu läbi huumori.

Katkend “Popmuusika a la Vittula”, Faatum 2003 lk 63-67.

Juba sama päeva pärastlõunal puhkes tüli päranduse jagamise pärast. Oodati, kuni matuserituaalid ühele poole said ning naabrid ja jutlustajad laiali läksid. Siis keerati tareuksed kõrvaliste jaoks lukku. Suguvõsa kõikvõimalikud harud, võrsed ja pookoksad kogunesid avarasse kööki. Dokumendid pandi lauale. Käekottidest otsiti välja lugemisprillid ja sätiti osavalt higist läikivatele ninadele. Hääled köhatati puhtaks. Teravad jäigad keeleotsad niisutasid huuli.
        Ja siis läks tapluseks.
        Tegelikult oli vanaemal ju testament kirja pandud. See moodustas ühe osa tema järelejäänud päevikust ja oli tagasihoidlikult öeldes mahukas. Lehekülg lehekülje järel järgnesid üksteisele väriseva käekirjaga ülestähendatud üksikasjad. See ja see peab saama sellistel tingimustel selle ja selle. Ent kuna mutike oli ette valmistunud siit ilmast lahkumiseks viimased viisteist aastat, ja olnud seejuures muutliku meelelaadiga, siis tekst lausa kubises muudatustest, mahatõmbamistest ja ääremärkustest, ja kõige selle juurde kuulus veel üks äärest ääreni täiskritseldatud lahtine leht segaste täpsustavate märkustega. Mõned sugulased olid korduvalt pärandusest ilma jäetud, siis aga jälle pärijateringi tagasi arvatud. Teised jälle võisid pärandusest osa saada vaid teatud tingimustel, nagu näiteks kogu suguvõsa ees oma elavat usku tunnistades või viinakuradist lahti öeldes või koosolijate pluss Jumala käest andestust paludes teatud täpselt kirjeldatud ja paljude aastate jooksul tehtud pattude eest. Kogu tekst oli mitmeid kordi allkirjastatud ja õigeks tunnistatud, oluline lisaleht aga kahjuks mitte. Pealegi oli kõik Tornedali soome keeles.
        Ainuüksi testamendi ettelugemine lämbes köögis võttis oma paar tundi. Iga viimane kui sõna tuli tõlkida rootsi, riigisoome, inglise, saksa ja pärsia keelde, sest Växjös elav tütar oli abielus ühe sisserännanud sunniidimuhameedlasega. Eriti suuri probleeme tekitasid usuga seotud osad. Päranduse saamise põhitingimuseks oli niisiis elava usu tunnustamine, mida suurem osa tornedaallastest tõlgendas kui laestadianismi. Pärast selle osa tõlkimist avaldasid protesti nii sunniidimuhameedlane, Uus-Meremaalt pärit juudi soost väimees kui ka Frankfurdis elav babtismi usku pöördunud tütar, mõlemad tunnistasid kui ühest suust, et nende usk on sama elav kui iga teise kohalviibija oma. Vanaema Ulattist pärit noorem vend pani kõmiseval häälel paika, et läänelaestadiaanlasena on tema kõige kristlikum inimene kogu seltskonnas, selle peale protesteerisid tuliselt üks idalaestadiaanlasest onupoeg, siis veel üks varalaestadiaanlane ja paar vanausulist. Üks soome usulahku kuuluv tädi oli sellest sedavõrd puudutatud, et hakkas sedamaid ekstaasis hüplema ja väänlema, nii et higi lendas. Teised läksid kindluse mõttes temaga kaasa, tunnistasid kätega vehkides oma patte, nutsid ja tõttasid kaltsuvaipadele komistades üksteist kallistama.
        Lõpuks tõusis Isak püsti ja käratas kõigile, et nad vait jääksid, nii soome kui ka rootsi keeles. Kainulasjärvilt pärit joodikust vennapoeg tabati otse teolt, kui ta oma käega testamendile juurdekirjutust tegi, ning visati välja. Kuulutati välja vaherahu ning pärast protestide ja vastusüüdistuste rida oligi tarre saabunud pingestunud rahu. Paljud nõudsid, et nende äsja esitatud pattude ülestunnistused ning muud tõendid elavast usust kantaks protokolli, mida pärast hääletamist ka tehti.
        Testamendi läbilugemise järel valitses täielik segadus. Rahuliku olemisega insener Uppsalast, kes oli tegev uue arvutitehnika alal, pani ette kogu testament koos kõigi lisanduste ja muudatustega kanda perfokaardiprogrammi ning siis mitu korda arvutist läbi lasta, et loogikat appi võttes oleks võimalik pärandust õiglaselt jagada. Selle peale kostis kohe mitmelt poolt arvamusi, et üks lõunamaalane, ummikko, kes pealegi kuulub suguvõsasse vaid tänu abieluliidule, võiks oma suumulgu kinni hoida, kui suguvõsa asju arutatakse. Õed-vennad, onu- ja tädipojad ning neljanda põlve sugulased kogunesid seejärel oma taktika väljatöötamiseks väiksematesse pomisevatesse gruppidesse. Algas agar sisistamine ja susimine. Sondeeriti pinda, tehti ettepanekuid ja lükati tagasi, sõlmiti liitusid ja lammutati, sosistavate parvede vahel saadeti käskjalgade vahendusel teele nii kaudseid kui otsesemaid ähvardusi. Paar meest läksid üheskoos nurga taha vett laskma ja tulid tagasi kahtlaselt heatujulistena. Vahetati pilke. Kääriti käised üles. Protokollija, hõredajuukseline kantseleiametnik, koputas selle peale oma sulepeaga vastu kohvitassi ja kutsus koosolijaid korrale. Kõik tunglesid taas köögilaua taha, nohisedes ja üksteist vagusi maha rahustades.
        Khm. Hmmmmmmm…
        Selle järgi, mida kantseleiametnik oli oma erapooletuses jõudnud endale selgeks teha, tuli pärandus – maja, kõrvalhoonete, krundi, majakraami, vallasvara, pangahoiuste ning väikse metsatuka väärtuste kogusumma ( välja arvatud naabrinaisele lubatud vokk) – jagada saja neljakümne kolmeks võrdseks osaks.
        Erutunud häälte möll.
        Kaasistuja, pensionil olev tolliametnik, palus protokolli lisada reservatsiooni. Tema muidugi tähtsusetu, kuid ülimalt erapooletu arusaama järgi oli eelkõneleja jätnud kahe silma vahele eraldi lehel oleva lisamärkuse kolmanda lõigu, kus oli juttu Lõuna-Rootsi pahelisusest ja patususest, ning et seetõttu peaks maja ja majakraam kuuluma poeg Isakile, ning et ülejäänud vara tuleks võrdselt jaotada vaid nende sugulaste vahel, kes olid kantud Pajala kihelkonna hingekirja.
        Lärm läks veelgi marulisemaks.
        Naabrinaine küsis kus see vokk võiks olla, aga ta vaigistati jõhkralt maha.
        Kirunas kaevurina töötav vennapoeg rõhutas, et tema kodukohta ei sa kuidagi seostada Lõuna-Rootsiga, ja et kuivõrd tal on Sattajärvis suvila, siis tuleb temagi protokolli kanda kui Pajala elanik.
        Teine vennapoeg, kes elas Kieksiäisvaaras, lausus seepeale, et eelkõneleja oli unustanud lisamärkuse leheküljel neliteist, kus Luossavaara-Kirunavaara aktsiaseltsi nimetati Norrlandi Babüloniks, ning et kõiki sealseid töötajaid ootab ees igavene põrgutuli, ning et Sattajärvisse ebaseaduslikult ehitatud majad ei muuda asja.
        Joodikust vennapoeg tagus puuhaluga vastu välisust ja nõudis sisselaskmist.
        Juut haaras sunniidimuhameedlasel särgikraest, kuid lendas ise samas kiiktooli suunas, nad karjusid ja haukusid teineteise peale, nende naised aga seisid kõrval ja tõlkisid. Üha rohkem paluti sõna, ja kantseleiametniku sulepeakoputused mattusid üleüldisse melusse.
        Siis tõusis üks rusikas käsi. Pühapäevaks puhtaksküüritud töömeherusikas, mis kerkis nagu seen musta mulla alt, värisedes oma jämeda varre otsas ja pöörates end siia-sinna nagu öökullipea. Ju see oli mõeldud ennekõike hoiatuseks. Märgiks, et mõne mehe mõõt hakkab täis saama.
        Ja kohe tärkas teine samasugune isend. Ja siis veel üks. Inimesed karjusid läbisegi. Vandesõnu lendas kõikvõimalikes keeltes ja murretes, ähvardusi sadas nagu ketihoope, nii et tare seinad värisesid nagu Babüloni müürid.
        Ja siis läks põrgu lahti.
        Lugupidamisest asjaosaliste vastu sellega ma lõpetangi. Ma ei hakka kirjeldama rusikahoope, küünistamisi, veritsevaid ninasid, lendavaid valehambaid, purunenud prille, alatuid lööke ja kägistamisvõtteid. Ma keeldun loetlemast kõiki käiku läinud löögirelvi: praepann, pulkkorjusega tool, kummisäärik, prügikühvel, koera toidukauss ja soomekeelne perekonnapiibel. Ma jätan vahele kõik paganlikud väljendid, kõik vandesõnad, mis valdavalt kõlasid lõputult rikkas Tornedali soome keeles, samuti ka kõik alandavad süüdistused lolluse, inetuse, paksuse, sugulastevaheliste abielude, seniilsuse, vaimuhaiguse või seksuaalsete kõrvalekallete osas, mida vastamisi raevukal hääletoonil vahetati.
        Ma ütlen vaid, et see oli tõeline Gehenna.

Loomingut
“Popmuusika a la Vittula”, Faatum 2003, tõlkinud Ülev Aaloe
Kirkon piru. (Kyrkdjävulen, 2002)
Verenimijät. (Blodsugarna, 1997)
Nahkakolo. (Svålhålet, 2004)
Mies joka kuoli kuin lohi. (Mannen som dog som en lax, 2006)
Aivot pellolle. (Skjut apelsinen, 2010)

Linke
Outo mies Pajalasta valloittaa Ruotsia, Helsinkin Sanomate arhiivist, http://www2.hs.fi/uutiset/juttu.asp?id=20001107KU11&a=2

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: