Kjell Westö

5. dets. 2011 at 2:54 p.l. (Nädala autor 2011)

K. Westö (1961) – soomerootsi kirjanik. Finlandia kirjandusauhind 2006.

Kjell Westö kriitikute kui lugejate hulgas üks armastatumaid kirjanikke Soomes ja Rootsis, meisterliku sisseelamisvõimega jutustaja ja erinevate põlvkondade mõttemaailma tundlik kirjeldaja. Luuletaja ja novellistina debüteerinud autor on saanud tuntuks eriti tänu oma romaanidele, milles kajastuvad sügav kiindumus autori kodulinna Helsingi ja selle lähiajaloo vastu ning mis räägivad soomerootslaste käekäigust Soome sõdade ja ühiskondlike muudatuste keerises.
Helsingiteemalise tetraloogia 1996. a. avanud romaan ”Drakarna över Helsingfors” / ”Leijat Helsingin yllä” (“Tuulelohed Helsingi kohal”) on dramatiseeritud ka näidendiks ja filmiks.
Westö rootsikeelset loomingut on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Eesti keeles on ilmunud novellikogu „Bruusi juhtum“ (1996) ja romaan „Lang“ (2002).
Finlandia kandidaatide hulka on Westö romaane valitud neljal korral, 2006. a. tõi Soome kodusõja valupunkte kirjeldav romaan „Där vi en gång gått” / ”Missä kuljimme kerran” (“Kus kord kõndisime”) talle ka auväärse kirjanduspreemia.
Katkend: “Kus kõndisime kunagi”, Eesti Raamat 2011, lk 340-343.

Ta mäletas hiilivat vaikust varasuviselt kirkas linnas, kui Eugen Schauman oli tapnud kuberner Bobrikovi, ta mäletas suurstreigi uduseid novembripäevi poolteist aastat hiljem ja ta mäletas Sveaborgi madruste mässu hilissuvel, kui nad Attiga jõudsid tagasi Pariisist. Ta mäletas higistama ajavalt sooja suve, kui puhkes maailmasõda, ja ta mäletas seitsmeteistkümnenda aasta jahedat suve, kui Atti suri ning Eccu, Nita ja tema ei osanud kaotusvalu üksteisega jagada, vaid leinasid igaüks omaette. Ta mäletas, kuidas kogu maa paistis hakkavat streikima ja kuidas kõik valmistusid sõjaks, ja ta mäletas järgmist aastat, mäletas hirmu ja viha ja sosinal räägitud uudiseid elajalikest julmustest ning niisama elajalikust kättemaksust, ja kui ta silmad sulges, võis ta ikka veel kuulda õndsa Wilma krigisevat häält, kui ta luges ühetooniliselt ette lõike Ilmutusraamatust, hämaraid ennustusi, mille täitumist nägi ta igal pool, kuhu ka ei vaadanud, ja mis tõestasid, et viimnepäev on lähedal. Ja kui ta kuulis Wilma häält, kuulis ta ka, kuidas Nita harjutas salongis klaverietüüde, tund tunni järel, nagu oleks ta arvanud, et vennatapusõda saa Chopini ja Schuberti muusikaga lõpetada, ja ta kuulis, kuidas Eccu süüdistas kannatamatu noorukihäälega teda, Jalit, järeleandlikkuses ja kuulutas sülge pritsides, et tegutsemiseks on muidki mooduseid, leidus inimesi, kes ei tahtnud istuda tegevusetute pantvangidena punases Helsingis, vaid söandasid linnast lahkuda ja liituda seaduslike vastupanujõududega.
        Eccu. Eccu, kes oleks pidanud olema Aspnäsi tribuunil, kuid keda ei olnud näha. Kui Jali kuulis poja ägedat ja pisut lapselikku häält, meenusid talle nende ühised pühapäevad, ta mäletas talviseid jalutuskäike läbi talvise linna, mil hingeõhk jäi õhku rippuma nagu suitsupahvak. Ta mäletas kammitsetud pilte, kontrastseid kompositsioone, mis nad lõid ühisel jõul, kuigi Eccu meelest oli valitud motiiv, lumme mattunud puud, äärmiselt igav. Korraga sai Jali aru, kui väga ta oma pojast puudust tunneb. Võib-olla, mõtles ta, võib-olla ei äratanud temas mälestusi üksnes andeka noore jalgpalluri nägemine, vaid see, et just Eccu oli talle rääkinud sellest mängijast ja just Eccu oli soovitanud tal seda matši vaadata ja lubanud ka ise kohal olla, võib-olla lihtsalt poja paljud lüüasaamised ja kiirenev allakäik meenutasid talle, isale, kui kiiresti ja armutult elu kadus käest, jah, just kadus käest, nagu rahutu ja lootusetult truudusetu abikaasa.
        Asi ei olnud selles, et Jalist oleks saanud konservatiiv, vähemalt ise ta nii ei arvanud. Ta ei olnud sugugi nõus oma vana sõbra Olle Gylfega, kes varjunime “Mõtlev härrasmees” all ikka ja jälle tõrvas Hufvudsstadsbladeti veergudel “džassi poisse” ja “poisstüdrukuid”. Vaene Olle: teda toetasid vanemad lugejad, eriti mehed, samas kui nooremad lugesid väidetavalt “Mõtleva härrasmehe” lugusid valjusti ette, juues teheed ja õõtsudes džassi taktis Pallaadiumis, Padodis, Alhambras või ükskõik kus. Oma viimases loos oli Olle tõdenud, et noored naised on muutunud liiga egoistlikuks, kuna neid oli lapsepõlves liiga vähe karistatud. Moodne poissnaine oli omandanud kõik poiste õigused, kuid oma salakavala loomuga oli ta kahe silma vahele jätnud mehe ellu kuuluvad kohustused, kirjutas Olle. Artikli lõpus oli avaldatud jõuliselt toetust naiste sõjaväekohustusele, sest siis, kirjutas Olle Gylfe, “näeksid sugupooled oma silmaga vastassoo tegelikku elu ega patseeriks sündsusetult Esplanaadil, ja siis õpiksid need uhkeldavad, upsakad kullakesed alandlikkust ja kannatlikkust ja neist saaksid heasüdamlikud õigesti mõtlevad väikesed naised”.
        Paljud Jali sõbrad mõtlesid just sedamoodi. Džassiajastu naised olid pealiskaudsed ja naudinguhimulised, ning noored mehed olid nõrgad ja nukrakstegevalt dekadentlikud; kas mitte Georgsgatani siseujulasse, mis oli linna esimene, ei hakanud vaevalt mõni kuu pärast avamist kogunema kidura kehaehitusega noori mehi, kellel olid kahtlased seksuaalsed kalduvused? Kuid Jali meelest ie olnud see võrrand nii lihtne. Talle tegelikult meeldis džass, vähemalt see sündsam variant, mida esitasid Paul Whitemani ja Ted Lewise orkester, või miks mitte ka Helsingi oma Monsieur François, kelle tantsuorkester mängis alati vaoshoitult ja stiilselt. Ja kuigi ta püüdis seda varjata vaese Emelie eest, kes läks iga aastaga aina ümaramaks ja kohmakamaks, elutsesid vanad elumehekombed temas edasi: oma salaunistustes kurameeris ta saledate noorte naistega, kes kandsid lühikest kokteilikleiti ja olid juuksed tagant lühikeseks lõiganud ning kelle sädelevad kunstsiidsukad kahisesid tasakesi, kui nad jala üle põlve lõid ja talle naeratasid.
        Ta sai aru Eccut ja tema sõpru vaevavast tülgastusest ja rahutusest. Maailm, kuhu nad olid sündinud, oli vajunud mutta ja ründemürgiaurudesse, enne kui nad täiskasvanuks said, punasel talvel oli nende kaaslasi tapetud kuklalasuga, ja ise ei olnud nad veel päriselt poisieast väljas, kui neil tuli hukata kaasmaalasi, kes sageli olid niisama noored. Nendest asjadest ei räägitud kunagi, aga need oli olemas, uue põlvkonna maailm oli algusest peale julm ja kiire ja illusioonivaba. Kiirus, kogu aeg kasvav elutempo oli möödunud aastakümne peamine tunnusjoon, oli Hufvudstadsbladetis hiljuti tõdenud keegi “I-r” ja lisanud, et areng kindlasti jätkub ja kiireneb veelgi. Aastal 2029, oli “I-r” kirjutanud, mõjuvad krahv Zeppelini dirižaabel ja Grover-Williamsi võidukas Bugatti sama naeruväärselt, nagu George Stephensoni ja John Ericssoni 1829. aastal võistelnud auruvedurid The Rocket ja The Novelty mõjuvad praegu. “46 kilomeetrit tunnis, missugune peadpööritav kiirus!” kirjutati ajalehtedes sada aastat tagasi, kuid tänapäeval ei ole sada kilomeetrit tunnis peaaegu mingi kiirus. Ajalehed, muuseas, kelle üldse enam on mahti aastal 2029 lehti lugeda? Siis on inimesel ilmselt juba nii kiire, et ta hangib oma teadmised raadiost ja vaateraadiost, kui ta oma aeromobiiliga pilvelõhkujate vahel tiirutab.
        “I-r”-il oli õigus, mõtles Jali, see oli rahutu aeg, ta oli muutusi näinud ju juba siis, kui oli linna ja raudteekontorisse sõites istunud M-trammis: tohutu suur tuberkuloosihaigla Dali kohal künkal, loendamatud punasest tellisest kasarmud kerkimas Tölös, õhku lastud ja tasandatud Hammarberget, kuhu kerkis uus parlamendihoone.
      Ja kui ta kõndis südalinnas, pruun portfell ühes käes ja teine käsi valmis kergitama kaabut vastutulevatele daamidele, siis oli uuendusi kõikjal, oli tunne, nagu oleks terve linna ehitusplats, laienemine, kasvamine, citius, altius, fortius, ikka rohkem ja rohkem.
        Üleval Georgsgatanil kaevati tohutu suurt auku Torni hotellile, varsti seisis see seal, peaaegu seitsekümmend meetrit kõrge, ja vaatas üle linna nagu äraeksinud külaline hiidude New Yorgist. Centralgatani ja Aleksandersgatani nurgal troonis Unionbankeni uus hoone koos Carltoni hotelliga. Stockmanni kaubamaja ehitas Gaselli kvartalis ja Fazeri suguvõsa Glogatanil.
        Igal pool, Gräsvikenist läänes kuni Vallgårdini põhjas, ehitati uhkeid elumaju, mis täitsid kogu kvartali, ja kerkisid kõrgemale kui helsinglaste varasemad elumajad. Ja Wilhelmsbergis, Marjatta kaljude kõrval, kust avanes vaade Sörnäsi sadamale, asus Martsu, Soome suurim tööliste üürimaja, kus elas rohkem mässulisi bolševikke, kui Cedric Lilliehjelm ja Olle Gylfe ning teised parempoolsed ka kõige hullemates õudusunenägudes oleksid osanud kokku sehkendada.  

Eesti keeles ilmunud looming:
Bruusi juhtum , Loomingu Raamatukogu 1996, tlk Mari Allik (novell)
Lang, Kultuurileht 2007,  tlk Ülev Aaloe(romaan)
Kus kõndisime kunagi, Eesti Raamat 2011 tlk Tõnis Arnover (romaan)
Looming
Tuulelohed Helsingi kohal, 1996, Otava 2001
Isa nimel, Otava 2000
Lang, Otava 2002
Kus kõndisime kunagi, Otava 2006
Ära öösel üksi hulgu, Otava 2009

Linke
Riho Laurisaar “Kjell Westo – sõjajäljed mõjutavad meid siiani”, Eesti Päevaleht 4.12.2009, http://www.epl.ee/news/kultuur/kjell-westo-sojajaljed-mojutavad-meid-siiani.d?id=51183955
Imbi Paju “Kjell Westo, uus Thomas Mann?” Eesti Päevaleht 19.01.2001, http://www.epl.ee/news/kultuur/kjell-westo-uus-thomas-mann.d?id=50797496

Advertisements

1 kommentaar

  1. Kjell Westö “Terendus 38″ | Lugemissoovituse blog said,

    […] Kjell Westö pilt on pärit siit. […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: