Kadri Kõusaar

20. dets. 2011 at 4:09 p.l. (Nädala autor 2011)

Foto: Mihkel Maripuu

Kadri Kõusaar (s. 1980) – kirjanik, ajakirjanik, filmirežissöör.
Lõpetanud Tartu Ülikooli hispaania filoloogina 2003.
Olnud Eesti Ekspressi kirjandustoimetaja ning mitme tele- ja raadiosaate juht.
Kirjutanud ja lavastanud mängufilmi «Magnus» (2007).

Katkend: Alfa, Hea lugu 2011, lk 195-200.

Anna jõudis kohale täpselt siis, kui kume psühhedeelne heli tunni algust kuulutas. Nagu tavaliselt, imetles ta oma õpilaste rauget viisakust ja varjamatut innukust. See oli gümnaasiumi teine klass – 15-17-aastased noored, kelle puhul Anna erilist vastutust tundis. Juba hakkasid nad tungima asjade olemusse, ent olid veel võluvalt süütud. Nii lihtne oleks olnud neid kriipida ja õõnestada.
        “Meie tänane teema on Dostojevski…” alustas Anna. “Keeruline… sest Dostojevski ei meeldi mulle. Möönan, et kultuurne inimene võiks olla lugenud vähemalt ühte tema romaani, aga isiklikust maitsest rääkides ei kuulu ta mu lemmikute hulka.
        Teievanusena ja veel mõnda aega pärast seda hoidsin oma arvamust vaka all. Mulle sattusid õpetajad, kes poleks püha lehma torkimist sallinud. Kõik Dostojevski teed juhatasid usu, Jumalani, ning see lahendus tundus mulle kuidagi rumal, ebaloogiline. Siis aga rändasin ja lugesin veidi, ning leidsin Nabokovi “Loengud vene kirjandusest”. See oli nagu istumine rongikupees, kus sa oled nukralt üksi, kui järgmises peatuses siseneb tegelane, kellest saab ühekorraga nii uus tuttav kui vana sõber. Nabokov ütles Dostojevski kohta umbes nii, tsiteerin mälu järgi: “Ta ei saanud kunagi üle Euroopa põnevusromaani ja sentimentaalse romaani mõjust. Sentimentaalne mõju seisnes konfliktis, mida ta ikka ja jälle kasutada armastas: toppida vooruslikud tegelased võimendatult pateetilistesse olukordadesse ja väänata sest välja nii palju paatost kui võimalik. Dostojevski meelest oli allumine ja kannatamine alati parem vastupanust ja võitlusest.” ”
        Anna ei näinud ühtki loidu ega skeptilist pilku. Teda lihtsalt neelati. Tingimusteta.
        “Mõtleme Raskolnikovi peale, kes hakkab põdema, et on mõrvanud vanamuti,” jätkas Anna. “Siin on kaks aspekti. Tavaline primitiiv, kes istub vangis ei tunne süümepiinu. Olen sellistega kohtunud – nad on nii kalestunud, et oleks naiivne loota mingit ärkamist, muutust, kahetsust. Jah, võib põhjendada, miks on keegi kalestunud – õnnetu lapsepõlv, armastuse puudumine – , ent üldiselt on mind alati häirinud, et tundlik intellektuaal peab tundlikuks ka suvalist kaabakat.
        Nüüd teine aspekt – tegelane, kes mõrva kahetseks, pole ettekavatsetud roimaks üldse suuteline… Poeedid ei mõrva, ütles Nabokov, ent ma arendaks seda mõtet edasi. Kui poeet, nii eetiliselt kui esteetiliselt ülitundlik inimene, on sunnitud mõrvama, on see ülim draama… Rõhutan, et draama, mitte tragöödia…
        Filosoofias on kuulus niinimetatud käruprobleem. Mööda rööpaid tormab juhitamatu käru. Liiprite külge on kinniseotud viis inimest. Sina oled raudteesillal ja sinu kõrval on keegi kahesajakilone mees. Sulle seletatakse, et ainus viis käru peatada ja kinniseotud inimesed päästa, on paks onu sillalt alla lükata. Su enda kaal on liiga väike, nii et eneseohverdus ei aitaks.
        Küsitluste järgi pole 90 protsenti inimesi paksu onu allalükkamiseks võimelised – nad ei suuda sekkuda, kuigi teavad, et ühe ohverdamine päästaks viis. Üks asi on afektiseisund, paanika, aga ka täiesti kainelt, teadlikult laseb enamik inimesi kärul lihtsalt edasi veereda… umbes nagu Teise maailmasõja ajal võidi näha korstnate suitsu ja naabrite arreteerimist, aga vaadati kõrvale…Rõhutame, et selle näite puhul on kõik inimesed sulle võõrad ja täiesti samaväärsed, lihtsalt ühikud. Selge see, et kui neile antaks näod, läheks asi keerulisemaks; kui ohverdama peaks oma ema või kallima, oleks see hoopis teine olukord. Või kui on teada, et liiprite külge on seotud Mao, Stalin, Hitler, Yasser Arafat ja Rappija Jack.
        Seega – uuringud näitavad, et kümme protsenti on arendajad ja otsustajad – alfad -, ülejäänud on kaasakoogutajad. Neil, kes paksu onu sillalt alla lükkama soostusid, oli ka keskmiselt kõrgem IQ kui neil, kes eelistasid lasta asjadel lihtsalt tiksuda. Samas leidus selle kümne protsendi hulgas ka rohkem psühhopaate ja sinnapoole kaldujaid. Võib väita, et parim ja halvim osa, nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt, kohtusid selles kümnes protsendis.
        “Kuritöö ja karistus” ning pea kogu Dostojevski looming on inimese vaevaline teekond usu, lunastuseni. Õigusemõistmist ei tohi enda kätte võtta, inimene ei ole Jumal. Kui mõistad kohut, viskad esimese kivi – lõpetad põrgus ja deliiriumis. Raskolnikov alustab kui nietzschelik Übermensch, kuulutades, et on neid, kellel on õigus ja privileeg otsustada teiste saatuse üle; kes on teistest kõrgemad, ent lõpetab nukralt kahetsedes ja Jumala poole pöördudes. Nii tore, nii moraalne, kas pole? ”
        Õpilased jälgisid teda hinge kinni pidades.
        Ka Anna ise jälgis ennast hinge kinni pidades – justkui keegi teine oleks talle sõnad suhu pannud. Ehk aga näitaski see asja ausust – mõte voogas temast välja lihtsalt ja sundimatult nagu puu otsast kukkuv küps õun, mille võib kohe ära süüa, aga mida võib ka säilitada.
        Anna tõmbas tooni vaiksemaks.
        “Mäletan, kui ma veel Tartus õppisin, enne Inglismaale minekut… Reedeti olid Tallinna bussid kohutavalt täis. Kui ma juba kolmele bussile peale polnud mahtunud ja tunglesin neljandasse, nägin, et järel oli vaid üks vaba koht. Minu ees oli üks tilluke vanatädi. Siis… astusin ma temast üle. Sõna otses mõttes. Lükkasin ta kõrvale ja rabasin selle viimase pileti. Ah, pensionäril aega küll, mõtlesin. Tema ei pea kellaaja peale tähtsal kokkusaamisel olema. Mul on see lugu meeles, sest… ma käitusin halvasti. Mul polnud mingit õigust temast üle astuda. See oli lame ja jäi mu hinge vaevama… Muidugi olen ma nii enne kui pärast seda paljudest üle asunud. Kuid nad olid selle kuidagi ära teeninud, mitte lihtsalt olnud valel ajal vales kohas.”
        Nüüd Anna peaaegu sosistas. Mida vaiksemalt räägid, seda tähelepanelikumalt sind kuulatakse – see trikk toimis taas.
         “Kahjuks ma ei saa avada detaile… Kuid see kergus ja selgus, mida ma tundsin, kui ma ühest konkreetsest inimesest olin üle astunud- kui ma olin teinud otsuse ja selle siis täide viinud – oli eksistentsiaalne kaif. Puhas rõõm. Ma olin küll sundolukorras, ent ma ei ütleks ära teisest sellisest võimalusest. Õiglus on mõnus… sa lükkad paksu tüübi alla rööbastele ja nii on õige. Sa vaatad olukorrale silma – jah, sa mitte ei pööra teist põske, vaid vaatad otse silma.”
        Korraga tõstis üks tütarlaps käe. Ta oli ehmatavalt tõsine, vaat et pühalik näoilme ja sarvraamidega prillid. Tema läikivtumedad juuksed olid sätitud ühte kõige rangemasse krunni, mida Anna oli näinud. Jah, see tüdruk tundus kuidagi raske, ilma irooniata.
        “Utilitarismi puhul on siiski määrav see, kas sa suudaks ennast ohverdada, selleks et päästa viis – kas pole?” Küsis ta selge, nasaalterava häälega, mis kõlas nagu sirgjoon – ilma ühegi käänaku ja nüansita.
        Anna võttis kasutusele oma madaljäise tooni, aga imelik, et võrreldes krunnitüdruku häälega oli see ikkagi pehme ja paindlik.
        “Jah, nagu ma ütlesin, muutub seesama kärunäide hoopis teistsuguseks, kui anda asjaosalistele näod ja taustad… Seejuures on tõesti üks olulisemaid küsimusi, kas ja mis tingimusel ohverdaks sillalseisja iseend.”
        “Kas teie nõustuksite end ohverdama?” küsis tüdruk.
Appi, mõtles Anna.
“Oleneb,” vastas ta nii külmalt, kui suutis. “”kui ma olen 90 ja päästan viis last, siis ei ole absoluutselt küsimust. Jah, sõltub, kes on liiprite külge seotud, ja kas mul on nende kohta infot või pole. Ma olen siiski kõigest inimene, mitte kangelane…Niisama lihtsalt ma ambrasuurile ei visku…”
        “Utilitarist ohverdab ju alati ühe, selleks et päästa viis,” jätkas tüdruk. Anna kuulis ta hääles solvunud kiledust.
        Klass läks veidi elevile – enamik hoidis end aga alandlikult nullis, ei kaldunud kummalegi poole. Veel adus Anna oma õpilaste sümpaatiat, veel oli tal mänguruumi.
        “Rahu,” lausus Anna. “Ma polegi väitnud, et mina konkreetselt oleks sajaprotsendiline utilitarist. Mida üldse saab tänapäeval olla sada protsenti?”
        “Seega te peate ennast a priori rohkem väärt olevaks kui abstraktset teist inimest?“ Tüdruku toon oli salvav, sõrmed värisesid veidi ja ta silmades peegeldus allasurutud raev. Anna tundis selle ära ja võpatas, ebamugavus läks üle hirmuks – see oli anna kunagise parima sõbra Eriku piiritu, irratsionaalne viha.
        Tekkis vaikus.
        Anna tajus iiveldusega, et temasse ei suhtuta enam heatahtlikkuse, vaid umbusuga. Üksnes jõuline, täpselt sihitud vastulöök sai seda murda – tal oli vaja ikken hissatsu`t.
        Nagu jaburalt üledramatiseeritud Hollywoodi kohtudraamas ootas publik, et saatana advokaat pillaks lause, mis ühtaegu süütaks ning kustutaks kõik. Oodati selgust.

Looming
Ego, Tuum 2001
Vaba tõus, Pegasus 2004
Alfa, Hea lugu 2011

Linke
Kodulehekülg, http://www.kfilm.ee/kadri/
http://www.facebook.com/kadri.kousaar
Priit Pullerits “Kadri Kõusaar: olen enesekindel, aga…”, Postimees.ee 28.11.2011, http://www.naine24.ee/649385/kadri-kousaar-olen-enesekindel-aga/
Viljar Voog ”Kadri Kõusaar: unenäod ja reaalsus on minu jaoks sama olulised”, Õhtuleht 23.11.2011, http://www.ohtuleht.ee/453195
Krister Kivi, Koššerkaaviar Felixi majoneesi kastmes, ekspress.ee 11.12.2011, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/kosserkaaviar-felixi-majoneesiga.d?id=62907134

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: