Karen Blixen

6. veebr. 2012 at 2:32 p.l. (Nädala autor 2012)

Karen Blixen

Karen Blixen (17.04.1885-07.09.1962) – taani kirjanik, tuntud ka pseudonüümi Isak Dinesen all. Tema kuulsamad teosed on “Aafrika äärel” ja “Varjud rohul” – teosed, mis lõid eurooplastele realistliku pildi Aafrikast.

“Seitse fantastilist lugu” on silmapaistev kirjandusteos  mitte ainult Taani kirjanduses; sellega tõusis autor korrapealt Hans Christian Anderseni kõrvale. Lugudes on omajagu maagiat, salapära ja mõistukõnet. Teos kirjutati esmalt inglise keeles (1934) ja ilmus USAs, seejärel Inglismaal ja aasta pärast Taanis. Esmatrükk kandis pseudonüümi Isak Dinesen, taanikeelne väljaanne aga Karen Blixeni oma.

 

Katkend: “Seitse fantastilist lugu”, Eesti Raamat 2011, lk 70 – 73.

Vana rändrüütel

“…Ma tean küll, et naise keha pisikesed iluvead võivad olla ülimalt võluvad, ja ma olen ka ise jumaldanud räsasjalgset Venust. Ent see noor piiga oli südantliigutav oma täielikus veatuses. Ta oli nii noor, et igaüks võis sügavas imetluses aimata tema tulevat, kõrgemat täiust – ja muud ei olnudki mul öelda.
        Kogu ta keha helendas lambivalguses kaunilt ja ümaralt ja siledana kui marmor. Jalatallast pealaeni kulges läbi selle üksainus sirge joon, otsekui sambana taevasse pürgis üks noor puu. Sama tugevus ja malbus väljendus jala kõrges kaares, kui ta kinga jalast heitis, nagu ka lõua kumeruses, silmade kiirgavselges pilgus ja õlgade ja randmete sihvakais ja tugevais joontes.
        Tule leebe soojus ta nahal pärast külmi ja kleepuvaid riideid pani teda mõnust kergelt ohkama ning end otsekui kassi pöörama veidi tule poole. Ta naeris kergelt nagu laps, kes esimesel puhkepäeval kooliuksest välja hüppab. Ta hoidis end nii sirgelt, ta punased põsed helendavalt palja keha kohal nägid veel rohkem kui enne seda välja nagu nuku omad.
        Ma usun, et kogu mu hing oli hetkeks mu silmades. Alles äsja oli käegakatsutav tegelikkus näidanud end mulle õõvastaval kujul, ma jooksin seikluse rüppe, otsekui hirmunud laps otsib tröösti pildiraamatust. Ma ei suutnud vaadata edasisuunas, ja tagasi hoopiski mitte, see hetk lõi mu ümber kokku nagu laine. Ma jõin klaasi veini, et temaga võrdne olla, ja ma ei pööranud juues temalt silmi.
        Ma olin tookord nii noor, et kõigest hoolimata, nii nagu teisedki noored inimesed, ei saanud ma loobuda uskumast oma õnnetähte. Maailmas oli mingi vägi, mis siiski armastas mind, ükskõik mis juhtus, ja aitas mind rohkem kui kedagi teist. Mitte ükski ime ei olnud päriselt uskumatu, kuni see juhtus just minuga. Siis, kui see usk meil kaob ja me hakkame mõtlema võimalusele, et me oleme selles elus teistega võrdsed, ongi meie noorus möödas. See suur Jumala arm ei äratanud minus kahtlust, ma usun, et mu süda paisus vaid magusast tänulikkusest. Sest lõppude lõpuks tuli ju vaid oodata, kuni see universumi sõbralik vägi mulle jälle naeratab ja mind päästab, millal ta saadab ööst ja talvest mulle selle noore alati joobnud neiu, nõtkuse ime.
        Me istusime laua ääres, Nathalie ja mina, mu soojas ja vaikses toas kõrgel suure linna kohal, paksud siidkardinad märja öö ette tõmmatud, otsekui kaks öökulli puuõõnes sügavas metsas, ja mitte keegi kogu maailmas ei teadnud, et me seal oleme. Ta toetas ühe küünarnuki lauale ja pea käele. Ma arvan, et ta pidi olema väga näljane. Veini ja toidu mõjul – me sõime veidi kaaviari, mäletan ma, ja külma linnuliha – hakkas ta minu poole särama, naerma ja kõnelema ning kuulama, mida ma räägin.
        Ma ei mäleta kõike, mida me rääkisime. Ma usun, et olime teineteisega täiesti avameelsed, ja et ma rääkisin talle seda, mida ei oleks saanud rääkida mitte kellelegi teisele maailmas – kuidas mind peaaegu ära mürgitati, just enne seda, kui ma teda kohtasin. Ma vist nimetasin ka omaenda maad ja kodu, sest ma tean, et hiljem, palju hiljem, ei saanud ma lahti mõttest, et ta kirjutab mulle sinna või tuleb koguni ise. Ma mäletan ka lugu, mida ta mulle jutustas: ühest igivana ahvist, kes oskas teha kunsttükke ja oli kuulunud vanale armeenia leierkastimehele. Ahvi peremees oli siis surnud ja loom tahtis väga kunsttükke teha ja ootas alati märgusõna, ent keegi ei teadnud seda. Neiu alustas jutustust nukra näokesega, aga kui lugu teda kaasa haaras, matkis ta mulle ahvi kõige võluvama, armsama, geniaalselt antsaka miimikaga, mida üldse ette võib kujutada.
       Aga ma mäletan peaaegu iga ta liigutust. Vahel olen mõelnud, et olen hakanud mõistma mõningaid viiulile ja klaverile loodud muusikapalu selle kontrasti – või harmoonia – kaudu, mis olid ta pika kitsa käe ja lühikese ümara kaela vahel, kui ta klaasi suule tõstis.
        Iialgi ei ole ma üheski armusuhtes – kui seda võib nimetada armusuhteks – samamoodi kui temaga tundnud end täiesti vaba ja kaitstuna. Kogu mu viimase armuseikluse kestel oli mind jälitanud ja piinanud kahtlus, mida mu armastatu minu vastu tunneb ja millist rolli ma küll mängin maailma silmis. Ent mingit sellist kahtlust ega hirmu ei saanud ju meie vahel olla. Ma arvan, et sellist iseäralikku kaitstust ja vabadust mõeldaksegi, kui õnnelik abielupaar väidab, et kaks on üks. Mina isiklikult usun, et seda on palju raskem saavutada abielus, kus maailm nii-öelda tunnistajaks kutsutakse, kui siis, kui kohtutakse nii nagu meie tookord, ilma eelarvamuste ja ilma kavatsusteta. Aga see on ju alati maitseasi.
        Üks omamoodi asjaolu mõjutas meid mõlemaid, ehkki me selle üle ei mõelnud. Maailm väljas oli karm, jah, talumatult karm. Elu oli näidanud mulle jubedat nägu, ja temale vist veelgi hullemat. Aga see tuba ja see öö oli meie oma, ja nad olid meile ustavad. Kuigi me ise nii ei mõelnud, istusime ometi žirondiinide õhtusöögi ääres.
        Vein aitas meid. Mina ei olnud palju joonud, ent oli teisi asju, mis enne mulle pähe olid tõusnud. Šampanja on külmal ööl hea sõber. Ma mäletan, et üks vana taani piiskop seletas mulle kord, et tõe tunnistamiseks on palju teid ning burgunder on üks neist. Vanal härral sobib kenasti istuda sügaval tugitoolis raamaturiiulite vahel. Ent noored inimesed, kes on silmanurgast saatanat näinud, neil on vaja jõulisemat abikätt. Meie õrnalt kihisevate klaaside kohal jõudsime iseendas äratundmiseni, nii nagu suur kunstnik oleks meid näinud, ja see oli, et oleme Jumala fantaasiasünnitised.
        Mul oli diivanil kitarr, sest ma olin just harjutanud serenaadi, mida ma ühes tableau vivant`is pidin esitama noorele romantilisele kaunitarile – päriselus oli see üks noor daam Ameerika saatkonnast,  kes ei oleks mulle kajana vastanud mitte midagi, ükskõik millisest ilmanurgast teda oleks hüütud. Kui meie supee oli veidi edenenud, sirutas Nathalie käe pilli järele. Esimese heli juures võbistas ta end veidi, mul ei olnud viimasel ajal aega kitarri häälestada. Ta sättis end mu madalasse laia tugitooli, üks põlv üle teise, ning häälestas hoolikalt ühe keele teise järel. Siis laulis ta mulle kaks laulukest. Minu väikeses toas kõlas ta hääl, tänavaõhust ja vihmast veidi kähe, nii selgelt kui kelluke, õnnest veidi uimlevana, otsekui mesilase hääl õiel. Esmalt laulis ta ühe varieteelaulu – lustliku, kõrvu püsima jääva rütmiga meloodia. Seejärel mõtles ta veidi ja alustas siis kaeblikku väikest laulu keeles, mida ma ei mõistnud. Ta oli nii kummaliselt, nii omapäraselt musikaalne. Tema hääl väljendas taas uutmoodi sedasama, mida ta nägu ja kuju olid mulle ilmutanud. See kerge metalne tämber ja õilis mahe reipus ja jõud vastasid ta silmade, suu ja käte olemusele. See oli vaid rikkam ja täidlasem kui ta keha, otsekui oleks ta mingil moel sellest ette jõudnud ja varem küpsuseni jõudnu. Ta hääl teadis rohkem kui ta ise, nii nagu teavad mängiva Wunderkindi viiul ja poogen.
        Kogu see tasakaal, mida teda vaadates olin kuidagi endas hoidnud, lahkus minust hetkel, kui ta laulma hakkas. Laulu sõnad, mida ma ei mõistnud, näisid mulle otsekohesemad ja südanthaaravamad kui ükskõik millised teised, mida oma elus olin kuulnud. Ma istusin teises madalas toolis tema vastas. Ma mäletan vaikust, kui viimane toon oli väreldes vaibunud, kuidas ma lükkasin laua eemale ja langesin ta ette ühele põlvele. Ta heitis mulle säärase pimestavalt selge, tõsise, metsiku pilgu, nagu minu kujutluses on pistrikul, kui tema pealt kübar ära tõstetakse. 

Looming
“Aafrika äärel”, Eesti Päevalehe Raamat 2005
“Seitse fantastilist lugu”, Eesti Raamat 2011

Linke
Anu Saluäär: Blixen: Eestis seni tundmatu, Eesti Päevaleht 20.01.2006, http://www.epl.ee/news/kultuur/anu-saluaar-blixen-eestis-seni-tundmatu.d?id=51028621
Kare Blixeni Museum, http://www.karen-blixen.dk/
Karen Blixeni viimane interjuu, http://www.youtube.com/watch?v=eO0WhkQZhkU
K.B. house.mov, http://www.youtube.com/watch?v=Au4npuGhftY
Karen Blixen, http://www.nordicway.com/search/Blixen%20Karen.htm

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: