Toomas Vint

22. veebr. 2012 at 4:21 p.l. (Nädala autor 2012)

Toomas Vint (1944) – eesti kunstnik ja kirjanik.
Toomas Vint pälvis 2012 aastal Valgetähe III klassi teenetemärgi.

Katkend “Kunstniku elu”, Kirjastus Tulikiri 2011, lk 122-125.
Kui avatseremoonial hakati auhindu välja kuulutama, tundsin juba vastupandamatut soovi plehku panna, kuigi olin mõtetes valmis vorpinud üsna raevuka kõne, mille puändiks saanuks irooniline lubadus kasutada saadud raha üksnes pintslite, lõuendi ja värvide ostmiseks, et veelgi süvenenumalt tegelda maalikunstiga. Ma ei ole suurem asi avalik esineja ja mind oli vallanud tõeline rambipalavik. Võisin kindel olla, et niipea, kui suu lahti teen, hakkan rääkima enamikule arusaamatut süvateoreetilist juttu. Neid asju, mis mu hingel kripeldasid, polnud lihtsalt võimalik mõne kerglase lausega inimestele selgeks teha. Kui kuulutati preemiasaajaks töö, mis vastas sõna otseses mõttes näituse pealkirjale “Biotoopia” ja sisuliselt võitles tõukoerte õiguse eest paarituda iga krantsiga, tundsin hinges värskendavat kergendust ja parastavat muiet suul. Seejärel sai pidulik osa läbi ja publik valgus saalidesse kaasaegse kunsti tähtteostest osa saama.
        Oma juhkerdise läheduses märkasin installatsiooni hindamas paari pilkava pilguga maalikunstnikku, kes omavahel itsitades sosistasid. Kartsin, et kohe astub üks neist ligi ja sõnab: “Ka sina, Brutus…” Aga ei astunud. Minust hoiti hoopis eemale, nagu ma oleksin mingi eriti ohtliku nakkuse kandja. Iseenesestmõistetavalt olin kolleegide silmis oma senised tõekspidamised reetnud. Keeranud senisele loomingule jõhkralt selja.
        Üheksakümnendate keskpaigaks oli Eestis kujunenud välja olukord, et see, kes tahtis olla oluline kunstnik, pidi paratamatult hakkama kaasaegseks kunstnikuks, mis sisuliselt tähendas projektide kirjutamist, installatsioonide tegemist ja allumist kuraatorite diktaadile. Kuraatorid ise paistsid käituvat täpselt nagu kunagised kompartei instruktorid, kes andsid kunstiloome ideoloogilise sobivuse kohta kategoorilisi hinnanguid. Kuraatorid rabasid nüüd kunstimaailma võimuohjad endale pihku ja senised hierarhiad kuulutati olematuteks. Keegi olulist positsiooni omav proua kuraator isegi suurustas, et ainuüksi tema teha on, kes võib Eesti Vabariigis kunstnik olla. Mulle meenub, et üsna sarnaselt väljendasid end kunstnike paikapanijad stalinistlikel viiekümnendatel – nii Peek kui ka Einmann. Viiekümnendad olid meie kunstielus päris koledad, tol ajal hakati lausa üleöö maalima sotsrealismi nõuete kohaselt ja ehk kõige näitlikum oli tõsiasi, et Eesti lasteraamatute pildid said ühtäkki täpselt samasugusteks, nagu neid oli kombeks joonistada suurel ja laial nõukamaal.
        Mulle näis liigagi teravalt, et ajalugu hakkab ennast küüniliselt kordama. Ilma pikemalt juurdlemata võeti üle praktikad, mis olid välja kujunenud mujal ja hoopis teistsugustes tingimustes. Kunstnikud, kes nõukaajal püüdlesid visalt loomingulise vabaduse poole, heideti vabaduse saabudes halastamatult kuraatorite omavoli alla. Tõepoolest – kunstielu hakkaski nüüd tülgastavalt meenutama pool sajandit tagasi toimunut. Kuid, mis kõige hullem – jumalik kunstianne muutus hoobilt teisejärguliseks, isegi segavaks ja üleliigseks. Ilma tegid ambitsioonikad wannabe`d, kes, omamata annet ja oskusi, hakkasid end nimetama kunstnikeks ning nende tegemisi hinnati kui elitaarset kunsti.
        Minu installatsiooni ehk juhkerdise, nagu ma seda ise nimetasin, arvutiekraanil jooksis sõnum, mis oli loetav üsnagi kaheselt: “Manipuleeritav kunstnik Toomas Vint esitab konjuktuurse teose”Vaikelu”, hülgab oma väljakujunenud eetilised ja esteetilised tõekspidamised ning saab võimaluse osaleda kõrgkultuuris.” Seda teksti võis lugeda kui kunstniku enesepaljastust, kuid samal ajal sai mu sõnumit võtta kui lõikavat irooniat. Installatsiooni kahemõttelisus pidi saama ühemõtteliseks alles järgmisel päeval, kui Kultuurilehe artiklis ütlen välja kõik selle, mida meie kunstielust tegelikult mõtlen.
        Ma ei osanud kahtlustadagi, et Kultuurilehe ilmumise päeval hangin endale suure hulga vaenlasi. Samuti ei osanud ma aimata, et sellega lugu ei lõpe, vaid alguse saab pikka aega kestev ühe mehe võitlus “kaasaegse kunsti lohega”, kus ma püüan nähtavaks teha kunstipoliitikas peituvat ideoloogilist survet ja paljastada hästi peidetud põhimõtet – kes ei ole meie poolt, see on meie vastu. Muide, Julia Kristeva juhitud AICA 1994. aasta kongressil kuulutati “ideoloogia” lausa tabusõnaks, mis oli igati mõistetav, sest kaasaegse kunsti tõelised juured peitusid ikkagi kuuekümnendate aastate marksismi- ja maoismiihaluses.
        Mul tekkis kujutluspilt, et kunstimaailm hakkas sarnanema hästi sissetöötatud masinaga, mis remonti minemise märke ilmutamata annab ühetaolist toodangut. Mulle tundus, et valmis oli tehtud väga hea masin. Ideaalmasin. Kui seda lähemalt uurida, siis torkas silma, et masin ammutas juba paarkümmend aastat energiat ühtedest ja samadest pahempoolse radikalismi ideedest. Peab täheldama, et mõnikord tegi see ideaalmasin praaki – lasi näitusesaalidesse ilmuda mõnel väga heal tööl. Ent õige pea hakkas seda ümber mõtestama arvutu hulk wannabe`sid üle kogu maailma ja praagist sai niiviisi ikkagi ühtlane masinatoodang.
        Linna peal levisid kuuldused, et Vint on oma artiklitega ainult jäämäe veepealne osa, et tema nime all tegutsed mitu kõrvale tõrjutud tuntud kunstnikku. Mul endal polnud neist juttudest aimugi ning ma ei osanud mõistatada, miks see või teine kolleeg minuga rääkides kartlikult või lausa hirmunult ringi vaatas. Alles palju hiljem sain aru, et kardeti end Vindiga mestis olevana näidata.
        Mul olid enda meelest sõbralikud etteheited, et mis sa oma aega ja vaimu raiskad, saa aru, et see kaasaegne kunst on mööduv nähtus – mõnda aega saavad nad rassida ja räusata, aga siis pöördub jälle kõik mõistlikkuse radadele. Ma ei võtnud neid kuulda, kuigi samal ajal ei osanud endale seletada, mis sundis mind ühtäkki vastuvoolu ujuma ja endale vaenlasi koguma. Nõukaajal ega vabaduse tulekul ei ilmutanud ma erilist aktiivsust, tegelesin pelgalt oma loominguga ning elasin üsna boheemlikku elu. Võimalik, et 1994. aastal toimunud  järsk muutus elukommetes ja seltskondlikust elus tagasitõmbumine tekitas tühiku, mida tuli täita. Kindlasti võlus mind mäng – sest igat vastuhakku saab huvipakkuva mänguna võtta – ja võib-olla oli kogu minu tegevus ainuüksi mängust tiivustatud.
 
Novellikogud
Kahel pool hekiga palistatud teed 1974
Perekondlikud mängud 1977
Pööre & veeremäng 1979
Tantsud Mozarti saatel 1983
Kahekesi 1988
Naisepiinaja õnnenatukene 1996
Himm 2002
Elamise sulnis õudus 2000
Õnneliku lõpuga lood 2004
Kunstniku elu, 2011
Romaanid
Ringmäng 1975
Väikelinna romaan 1980
Suur isane kala akvaariumis 1985
Kojamehe naine 1995
Lõppematu maastik 1997
Kunstnikuromaan 1998
Nädalavahetusel. Mängides 1999
Kaine kuu ja purjus päike 2001
Minu abielu prostituudiga 2003
Topeltvalguses 2005
Mäluauguga naine 2007
Üüriline 2009
      
Linke
Kodulehekülg, http://toomasvint.com/
Toomas Vint – Eesti Maalikunstnike Liit, http://www.maal.ee/kunstnikud/vinttoomas/vinttoomas.htm
Rein Veidemann “Toomas Vindi vindid”, Postimees, 18.02.2012, http://pluss.postimees.ee/743266/toomas-vindi-vindid/
Enn Põldroos “Toomas Vindi vägitükid kunstis”, Eesti Päevaleht 24.10.2000, http://www.epl.ee/news/kultuur/toomas-vindi-vagitukid-kunstis.d?id=50793135

Advertisements

1 kommentaar

  1. Koššer-kirjandus * « Lugemissoovituse blog said,

    […] Karin Evik (Vedu raamatukogu) –  Rein Raud „Hotell Amalfi“ Eike Lille (Tondi raamatukogu juhataja, Tallinna Keskraamatukogu) – Tiit Aleksejev “Kindel linn” Maire Liivamets (Eesti Rahvusraamatukogu) – Kai Aareleid “Vene veri” Tiina Sulg (Tartu Linnaraamatukogu) – Kai Aareleid “Vene veri”  Andrus Allikvee (Tartu Linnaraamatukogu) – Toomas Vint „Kunstniku elu“ […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: