Carolina Pihelgas

21. märts 2012 at 1:16 p.l. (Nädala autor 2012)

Carolina Pihelgas (1986) – eesti luuletaja ja tõlkija. Tartu Kultuurkapitali Gustav Suitsu 2011. a stipendiumi laureaat,  luulekogu “Õnnekangestus” eest.

Luuletusi luulekogust “Õnnekangestus”, Eesti Keele Sihtasutus 2011

ÖÖ ON TÄNA NAGU KIMP
tumedaid marjakobaraid
su soe nahk
minu naha vastas
su pea
mu rinnal
vajub
nagu kivi
merre

teadvuse põhjani
unede põhjani
teede algusse

ujub seal laisalt
tuul silitab põski
lained on rahulikud
käed haaravad
köite järele
et tõmmata
üles purjed
jahedad varbad
teki alt väljas
pea vajub
nagu kivi
merre

***
 
SÜGISE PIMEDUS
maailma pimeduses

ärkan üles
keset päeva
majad on hämarad
puud on hämarad
teed on hämarad

minu pimedus
sinu pimeduses
kust kumbki
ei näe välja
puud on hämarad
toad on hämarad
sügise pimedus
maailma pimeduses
kus tuled ei põle
ja lambid heidavad varje

*** 

KOLM TUNDI aeglase rongi puupingil istumist aga
ta ei pööranud pilku aknast mööduvalt maastikult
Ei uurinud kella ei vaadanud kaasreisijate tülpind
nägusid ei teinud mõttes ennustusi mis peatuses
keegi maha läheb (“see turukotiga tädi on üsna
kärkna nägu”) Vaatas ainult välja võib-olla oleks
ta pilk paistnud klaasistunud ometi oli seal mingi mõte?
Kas asjadel on mõte? Kas inimeste peades üldse on ruumi
nendele ilusatele sinistele asjadele? On see ruum
kodustatud on ta meie? Tema taga köhis üks
vanamees vahetpidamata aga ta ei vahetanud
kohta Ei jäänud tukkuma Ei nihelenud
ei vaadanud kella Peatusesse polnud
kedagi vastu tulnud

TUNDUB ET TULEB ALUSTADA ALGUSEST võtta end kokku
et tuua kuuldavale hääl mis on kogu aeg olemas olnud
aga mis jääb kinni artikulatsiooni ja ülikoolihariduse
eeskujude ja naeruväärsuse hirmu taha aga hääl tahab ikka
välja sõna ja mõtte ja olemise kätte kus puhub kogu universumi
tuul Iga päev on sünd ja surm ja eksimine see on
iseenesest mõistetav jää ainult kuulama
ja sind viiakse kaasa sähvatusega
mis valgustab kõike ootamatut ilusat soovimatut
sündinut olematut tobedat tõsist naljakat kõike soolast ja segast
kohatut leebet hämmastavat Hoiame endast kinni
nii kõvasti kinni sellest mis peaks käima ilma
moraalide põhimõtete ja mõteteta
targutamise soovide päritoluta
probleemide nälja vabandusteta
See õitseb kusagil siinsamas sinu silmade taga
märka end võta end tükkideks  ja oledki tervik
pane silmad kinni  ja käi kõikides kadunud kohtades
mahajäetud tehastes roni üle okastraadiaedadest
päriselt kohale jõudmata kunagi kohale jõudmata

***

HÄÄLE LEIMINE

Kõigepealt karju kõri klišeedest kähedaks
seejärel lase lausetel end laiali lammutada

metafooridel mõistuse mutta trampida
nii et iga kujund hammustab sinust tüki

sõrmed murtakse ükshaaval küljest
ja randmed keeratakse kahekorra

selgroolülid lüüakse nüri järjepidevusega sisse
ja kui tundub et enam hullemaks minna ei saa

keeratakse põlvekedrad tangide vahele
ja hakatakse silmamunasid välja imema

kui see juba terve igaviku kestnud on
ja sa juba ammu anud surma

hakatakse sind tükkhaaval tagasi kokku klopsima
ainult et alguses läheb kõik muidugi valesti

lõpuks sobitatakse pea paika luud kasvavad kokku
tunned kuidas veri hakkab soontes taas liikuma

kõige lõpuks sosistatakse sulle kõrva:
nüüd võid sa uuesti proovida räägi
                                                       kui julged

***

KA UNENÄGUDES TULEB
pidevalt valida Võimalused on
paukuvad uksed tinased jalad
Tuul puhub majadest läbi teadmisega
et lõpuks ei jõutagi kusagile Aga kui piisavalt
kannatlikult aina minna? Kajakad õppisid selgeks
kasside keele ja trügivad nüüd nokakoputuste
saatel tuppa Rohi on roheline on roheline
on roheline ja soe Õppida end mõistma
on sama mis oodata talvelt halastust

Looming
Sõrmemuster, Verb 2006
Metsas algavad hääled, Eesti Keele Sihtasutus 2010
Õnnekangestus, Eesti Keele Sihtasutus 2011

Linke
Gustav Suitsu stipendiumi pälvib Carolina Pihelgas, Tartu Postimees 12.03.2012, http://www.tartupostimees.ee/770928/gustav-suitsu-stipendiumi-palvib-carolina-pihelgas/
Ardo Kaljuvee ”Carolina Pihelgas – maailmarändur ja luuletaja”, Eesti Päevaleht 09.12.2006, http://www.epl.ee/news/kultuur/carolina-pihelgas-maailmarandur-ja-luuletaja.d?id=51067393

Advertisements

2 kommentaari

  1. yllit said,

    “Inimene kohtub inimesega” on kord kuus kuni kevadeni kohvikus Cafe Noir
    toimuv vestlusõhtu, mis toob kokku kahe erineva kultuurivaldkonna
    esindajad. Eesmärgiks on näidata kultuuri tervikuna ning tõsta esile ka
    seni vähem tähelepanu saanud valdkonnad – filmikunst, koreograafia,
    klassikaline muusika, kujutav kunst, ehtekunst jne. Viime kokku publiku ja
    kunstniku ning anname võimaluse rääkida silmast-silma, jagada ideid ning
    anda tagasisidet.

    Märtsi vestlusõhtu külalisteks on luuletaja ja tõlkija Carolina
    Pihelgas ning näitleja Katariina Unt.
    Vestlusõhtu toimub kolmapäeval, 28.märtsil 2012, kohvikus Café Noir
    (Ülikooli 7), kell 19:00. Üritus on tasuta.

  2. Carolina Pihelgas “Õnnekangestus” « nõudmiseni said,

    […] Müürileht, Lumest ja sõnadest Kirjapiiga Kiiri Saare blogi Nädala autor Luulenäiteid Saates OP […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: