Arvo Iho

9. apr. 2012 at 10:21 e.l. (Nädala autor 2012) (, )

13. aprillil kell 17.00 saalis
Filmiõhtu raamatukogus: külas on režissöör Arvo Iho filmiga “Karu süda”
Filmile eelnevas vestluses osalevad filmi kunstnik Silver Vahtre ja semiootik Peeter Torop. Film “Karu süda” (2001) põhineb Nikolai Baturini samanimelisel romaanil.
Filmi pikkus 120 min.

Arvo Iho

Foto: etv.err.ee

Arvo Iho (62) on filmioperaator ja -režissöör.
1976. aastal lõpetas ta Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi (VGIK) filmioperaatorina, 1977-78 praktiseeris Andrei Tarkovski “Stalkeri” filmigrupis ning 1990. aastal läbis antropoloogia kursuse Montana Riiklikus Ülikoolis USA-s. Aastatel 1974-91 töötas Tallinnfilmis nii mängu- kui dokumentaalfilmide operaatorina, alates 1985. aastast ka režissöör-lavastajana. Tema tuntumad filmid operaatorina on “Tuulte pesa” (1979) ja “Ideaalmaastik” (1980), lavastajana “Naerata ometi” (1985, kaasrežissöör Leida Laiuse filmis), “Halastajaõde ehk Ainult hulludele” (1991) ja “Karu süda” (2001).
1992. aastal asutas Arvo Iho Tallinna Pedagoogilise Ülikooli juurde filmi ja video õppetooli, millest hiljem arenes välja Balti Filmi- ja Meediakool, ning oli 1992-96 selle juhataja. Arvo Iho on õpetanud filmindust Sri Lankal, Soomes, Šveitsis ja USA-s ning muidugi Eestis – Viljandi Kultuuriakadeemias, Concordia Ülikoolis, Audentese Ülikoolis ning Balti Filmi- ja Meediakoolis, kus ta õpetab filmirežiid ja operaatoritööd ning juhendab tudengitöid, nende hulgas 12 magistrandi diplomifilmid. Arvo Iho on Euroopa Filmiakadeemia liige, Valgetähe ordeni kavaler, 30 rahvusvahelise preemia laureaat ning NSVL riikliku preemia laureaat.

Katkend Peeter Toropi artiklist ““Intertekstuaalne film”, Teater.Muusika.Kino,  2001, dets.

Arvo Iho film pealkirjaga “Karu süda” jääb paratamatult eesti kultuurilukku kõrvuti Nikolai Baturini romaaniga “Karu süda”. Milline nende kahe samanimelise teose vahekord ka poleks, nad on kõrvuti kultuuriruumis, nende seotus on tähistatud ja vajab kindlasti ekspertiisi. Et Baturini romaan on keeruka poeetikaga ja ka autori enda illustreeritud, siis ei ole filmi analüüsimine ekraniseeringuna kerge.

Muidugi oleks Iho “Karu süda” kurioosumina huvitav ka kontsentrilise kriitika seisukohast. Mida teab filmi veel mitte näinud lugeja sellest eesti ajalehtedes ilmunud retsensioonide põhjal. Asub ju iga retsensioon teatud kaugusel filmi olemusest ja on oma kultuurilise toime poolest aluseks filmi mentaalse teksti, tegelikule filmile eelneva arusaama ehk kujutluspildi kujunemisele tulevaste vaatajate teadvuses. Kui palju on seda filmi üldse filmina analüüsitud. Enamik vaatajaid teab, et film on röövellikult kallis, et rezissööril on palju inimlikke puudusi ja et tegemist on ebaõnnestunud projektiga. Lisaks mõned hinnangud näitlejatöödele ja operaatorile. Seega vääriks selle filmi puhul ka kriitika omaette analüüsi. Kuid selle lühikese kirjutise eesmärk ei seisne kriitika kriitikas.

Arvo Iho filmi rahvusvaheline vastuvõtt on alles algamas, kuid juba on teada, et ta on sattunud ka heade filmide loeteludesse. Seega ehk on pilk väljastpoolt pisut erinev kohalikust vaatepunktist. Võib arvata, et seost Baturini “Karu südamega” muude maade vaatajad tajuda ei saa. Karu süda on neile parimal juhul mütologeem, mis häälestab filmiloos ka sügavamaid ja arhailisemaid kihte otsima.

Ka mina püüan järgnevalt unustada selle olulise seiga, et Iho “Karu süda” on ekraniseering või vähemasti ekraniseeringuna märgistatud film. Täpsemalt püüan ma unustada, et see on Baturini romaani põhjal vändatud film. Samas ei saa ma eitada, et Iho ja tema senine looming on mulle tuttav. Ma olen rezissööri töömaterjale kasutades kirjutanud tema varasemast looduse ja Põhjamaa taustal vändatud filmist “Vaatleja”. Ma ei ole küll midagi kirjutanud, kuid olen põhjalikult lugenud tema eelmise filmi “Halastajaõde” lavastusprojekti. Selle filmi alapealkiri oli “Ainult hulludele”. Ma ei ole Arvo Ihoga kõnelnud tema viimasest filmist ja tean seega filmist lehelugeja ja filmivaatajana. Selle vana teadmise ja uue mitteteadmise proovingi ma nüüd ühendada.

Alustan avantüürsest psühholoogilisest rekonstruktsioonist. Üks mees tahab teha filmi auahnete plaanidega võtta linti korraga täispikk filmi ja kuuetunnine televersioon. Ta tellib ekraniseeritava romaani autorilt stsenaariumi, mida ise koos kaasstsenaristiga veel lihvib. Siberis algab filmimine. Järgneb rida ebaõnnestumisi, rahaallikate kuivamine, paratamatus filmida Siberi-aineline film lõpuni kodus ja paratamatus piirduda vaid lühema filmiversiooniga. Suurem osa materjalist on filmitud suurt filmi silmas pidades, nüüd tuleb see ära kasutada väikese filmi tegemiseks. Lootus jäädvustada Baturini romaani eriline maailm on kadunud. Kuid juba filmitud materjal vajab organiseerimist. Mida teha! Iho vastust sellele küsimusele aitaks selgitada teadmine, millised lõigud valminud filmist on filmitud Eestis, st filmi jaoks uues majanduslikus olukorras, ja millal tekkis filmile epigraaf “Pühendatud Põhjala põlisrahvastele”.

Ma arvan, et Arvo Iho “Karu süda” on intertekstuaalne film kõigepealt selles mõttes, et kandes ühe romaani pealkirja, on ta hoopis teise romaani ekraniseering. Või teise variandina tuleks arvesse võimalus, et kogu töö ajal on rezissööri mõtteis olnud kaks romaani korraga, neist üks juba pikemat aega. Meenutan Iho eelmise filmi alapealkirja “Ainult hulludele”. See on lause Hermann Hesse romaanist “Stepihunt”. “Halastajaõde” realiseeris Hesse romaani ühe naistegelase liini, “Karu süda” aga lähtub meestegelase liinist ja romaanis esitatud traktaadist stepihundist.

Aga alustada tuleb maailmast, milles tegevus toimub. Põhjalast, kuhu peategelane Niika helikopteril saabub. Niika tuleb taevast helikopteriga üle kõrgete mägede ja ületab piiri mäe päikesest valgustatud poole ja varjus oleva poole vahel. Tema algpositsioon esimeses teda kujutavas kaadris on seismine helikopteri ja puujumala vahel. Kaks maailma on ruumiliselt paika pandud. Hiljem ütleb luterlase laps Niika oma katoliiklasest väljavalitule, poolatar Gitjale, et tema usk on mets, ja jumal on tema arvates kõikjal. Seda liitu õnnistab ka õigeusu esindaja Jevsei Jenisseiski. Kuid ei saa kindel olla, millises aegruumis need sündmused toimuvad. Sest filmi alguse häälestavate kaadrite hulgas on ka Niika jõudmine oma sõbra juurde, tema veidras väravas seismine, taustal meeldejäävalt kipakas kiik sõbra tütre Laimaga.

Seda väravat meenutab Zarathustra: “Vaata seda väravat, kääbus! jätkasin ma: tal on kaks nägu. Kaks teed tuleb siin kokku: neid pole veel keegi käinud lõpuni.

See pikk tänav tagasi: ta vältab igaviku. Ja too pikk tänav edasi — on teine igavik. Need teed räägivad teineteise vastu; nad põrkavad ootamata teineteisega kokku: — ja siin, ses väravas, on koht, kus nad ühinevad. Värava nimi on üleval kirjutatud “Hetk”. [- – -] Sellest hetke-väravast viib pikk igavene tee t a g a s i: meie taga on igavik. [- – -] Ja kas ei ole kõik asjad nii kõvasti üksteisega seotud, et see hetk k õ i k tulevased asjad endaga ühes toob? J ä r e l i k u l t — korra veel iseendagi?” (Friedrich Nietzsche. Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi. Tlk, J. Palla. “Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus”, Tartu, 1932, lk. 165). Selle stseeni Zarathustra ja kääbuse vahel lavastas hiilgavalt samaaegse edasi-tagasi liikumisena Andrei Tarkovski oma “Solarises”. Arvo Iho kangelane ei malda samuti oodata ja alustab kohe jahiala ja töö hankimisega, kuid me ei tohiks väga kindlad olla tema ruumis liikumise ajas. Kas meie ees rulluvad sündmused on minevikumeenutus, olevik või tulevikukangastus, pole täpselt selge. See polegi tähtis. Olulisem on sündmuste tajumine liikumisena erinevates aegruumides. Üleminekuteks on uinumised—ärkamised/äratamised.

Looming
Operaatorina
“Löö vastu” (1975) (lühimängufilm)
“Karikakramäng” (1977)
“Tuulte pesa” (1979)
“Ideaalmaastik” (1980)
“Corrida” (1982)
“Arabella, mereröövli tütar” (1982)
“Lurich” (1983)
“Naerata ometi” (1985)
“Vernanda” (1988) (lühimängufilm)
“Kallis härra Q” (1998)
“Libarebased ja kooljad” (1998) (lühimängufilm)

 Lavastajana
“Naerata ometi” (1985) (koos Leida Laiusega)
“Vaatleja” (1987)
“Ainult hulludele ehk Halastajaõde” (1990)
“Karu süda” (2001)
“KaruZmari” (2007)

Linke

Peeter Torop “Visuaalse ja verbaalse kreolisuurumine Arvo Iho filmis “Karu süda””, http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/02veeb_k1.html
Peeter Torop “Intertekstuaalne film”, http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/01dets_k01.html

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: