Marina Palei

5. juuli 2012 at 9:00 e.l. (Nädala autor 2012) ()

Marina Palei (1955) – vene kirjanik ja tõlkija. Lõpetanud meditsiiniinstituudi Leningradis ja kirjandusinstituudi Moskvas. Lahkus Venemaalt 1995, lisaks kirjandusele tegutseb kujutava kunsti alal, korraldab perfomance`eid oma tekstide põhjal, kasutades selle juures lisaks muusikat ja fotosid, samuti korraldab monoetendusi. On neli korda sattunud mitmete Venemaa kirja

Marina Palei

ndusauhindade finalistide sekka ning 2001. aastal saanud nn. Vene preemia, mis on mõeldud välismaal elavate vene kirjanike loomingu tunnustamiseks.

Nüüdsel ajal Hollandis elava vene kirjaniku ilukirjanduslike sugemetega jutustus viibimisest 1979. aasta suvel Eesti põhjaranniku piiritsoonis K. külas kujutab endast üsna värvikat “oma” ja “võõra” analüüsi. Autorile tähendas suvi Eestis paguluse ettevalmistust või peaproovi. Eesti lugejale aga pakub jutustus lisaväärtusena ühe rannaküla ja selle elanike äratundmise rõõmu.

Katkend: “Küla”, SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 15/2012, 51-54.

Öösel oli siin maha sadanud märg lumi. Lumi li valgeks muutnud kogu asfaldi, suutmata tungida vaid asfaldil seisvate autode alla. Hommikul sõitsid autod minema. Hoovi valgele pinnale jäi nagu valgeks pleekinud tapeedile kaks rida suuri tumedaid ristkülikuid – mis meenutasid seinalt maha võetud portreede jälgi.
Lugu hakkab lõppema. Ning järelikult on praegu paras aeg püüda selgusele jõuda küsimuses, mida mul ei õnnestu vältida.
See küsimus puudutab ajaloolist süüd ja isiklikku vastutust. Või teistpidi: isiklikku süüd ja ajaloolist vastutust.
“Mida sa sonid?” küsivad minult inimesed, kes elavad maal, mille keelt ma räägin.  “Me ei saa mitte midagi aru, mida sa räägid.”
Mind ei pane selline vastus üldsegi mitte imestama. Inimesed elavad ja tapavad edasi ainuüksi sellepärast, et neil puudub mälu. Kui neil oleks mälu, siis nad lõpetaksid tapmise – aga ühtlasi lõpetaksid nad ka elamise (see tähendab, liikumise kuhugi “edasi”).
Ent mulle ei lähe üldised seadused korda. Mul tuleb iseendaga toime tulla… Oma südametunnistusega.
Niisiis: aeg on kulunud, otsad vette kadunud. Tuleb välja, et süüdlasi pole. Suured ja tugevad on alati väikeseid ja nõrku alistanud. Nad piinasid neid kaua, siis, jumal tänatud, tuli sellele ajastule lõpp. Unustame ära. Ideoloog ütleb: ma uskusin kogu südamest teooriapuhtusesse. Poliitik ütleb: ma tahtsin teha nii, et oleks parem. Ohvitser ütleb: mul ei olnud plaani tegelikest eesmärkidest õrna aimugi. Õiguskaitseorganite esindaja ütleb: mulle pole kunagi sellistest kuritarvitustest teatatud. Reamees ütleb: ma täitsin käsku. Ning kogu selle roostetanud ahelaga liitub palju teisigi “süütuid” hääli: harimatud majandusteadlased, müüdavad ametnikud, alkohoolikutest hooajatöölised, rasvunud ajakirjanikud, kes on demagoogia muutnud üheks kõige kõrgemini tasustatavaks ametiks… Süüdlasi pole.
Ning kõik see on nii ennustatav! Nii igav!
Aga kes see on, kes selle ahela lõpus jalalt jalale tammub? Päris-päris lõpus? Kes see karjub seal peenikese häälega: “Mina, mina isiklikult olen kõiges süüdi!”
See ei ole süsteemi kõige viimane mutrike, üldsegi mitte.
See olen mina.
Ma olen arst ning seetõttu tean, et organism koosneb rakkudest. Ning et terviklikus organismis ei ole autonoomseid, “sõltumatuid” rakke. Välja arvatud muidugi vähirakud. Tervise juures rakk on alati ühenduses mingi koega.
See tähendab, rakk on koe osa. Ja kui eriline ei oleks minu teadvuse iseloom, olen ma koos teiste minu emakeelt kõnelevate inimestega omal ajal sama õhku hinganud, sama vette joonud, sedasama gaasi, kütet ja elektrit kasutanud, mis nemad, ning lõppude lõpuks…  Ja ükskõik kuidas ma ka ei keerutaks – ma olen selle tohutu suure, röövelliku ja julma organismi üks koostisosa, mis pika aja vältel ja karistamatult purustas oma – palju kordi väiksema – naaberriigi organismi.
Ja mina olen alati väiksema poolt, eelistan lõppkokkuvõttes alati üksikut massile.
Aga süü eeldab vastutust. Milles seisneb vastutus, kui sa ei saa mitte millelegi mõju avaldada?
Pole tõsi, saan küll. Sellepärast ma seda teksti kirjutangi. Sellepärast on mul jõudu seda kirjutada.

Ning nüüd, ligi kakskümmend aastat pärast seda suve Eesti külas, istun ma ühe kolmanda riigi immigratsiooniametniku ees. See riik on mulle tundmatu. Ja immigratsiooniametnik on otsustanud mind mõnitada.
Ei, ta ei peksa mind, hoidku jumal. Vastupidi, ta on tapvalt viisakas. Aga ta on mulle võõras. Nagu ka mina temale. Ning sellest hakkab nii valus, nii talumatult valus, et parem oleks, kui ta mind peksaks.
Kuid mina istun ja hakkan aru saama: just praegu algabki see näidend, mille proovi ma tegin kunagi, ise seda taipamata, K. külas. Ning ma ei tea, millega see näidend lõpeb.
Istun ja ütlen mõttes ametnikule: noh, mõnita pealegi. Õigesti teed! Sellepärast, et sina oledki see väike, kuid täpselt paika pandud ja tõrgeteta toimiv immuunsüsteemi rakk, mis kaitseb riiki võõraste, temaga sobimatute elementide eest. Sest mis juhtub, kui organismiga ühendada võõras kude? Organism hakkab kohe seda tõrjuma, kaitstes oma terviklikkust, oma loomust, oma elu isiklikku programmi. Selleks, et organism võõraid kudesid ei tõrjuks, nõrgendavad võimudest eksperimentaatorid kunstlikult organismi immuunsust. Tulemus – riigi organism hukkub iseenese nõrgenemise tulemusel. Selle murravad maha haigused, millega organism enam võidelda ei suuda.
Jaa-jaa, mõtlen ma, rõõmuga silmitsedes järeleandmatut immigratsiooniametnikku, rõõmuga, mis pole võib-olla kõige harilikum inimese puhul, kes on sattunud paaria seisusesse – sina, immuunsüsteemi võitlev rakk, sa teed kõik õigesti!

Et mitte vigastada ega sandistada maailma, millesse sa oled sisenemas, tuleb selle maailmaga mingilgi määral sarnaneda. Mingilgi määral. Ent kui üksikisik seda oma kalestumise tõttu teha ei suuda, siis on erakordselt tähtis selles teises maailmas vähemasti mitte segadust tekitada. Sest kui kord tuleb kalestunud inimeste juurest ära joosta – ja ükskord tuleb ilmtingimata -, kas või lühikeseks ajaks minema joosta, selleks et, kui nii võib öelda, kopsudesse pisutki värsket õhku tõmmata -, siis järsku osutub, et polegi, kuhu põgeneda. Teiste sõnadega…Kuidas seda nüüd poliitiliselt korrektsemal moel öelda… Kui talle, kalestunud sisserändajale, pole teises maailmas räägitav keel arusaadav, kui sisserändaja ei suuda hoomata teises maailmas valitsevat seaduspära, ei haaku teise maailma traditsioonidega, kui ta lohistab oma pooleldi karvutu saba küljes (nagu õuekoer konservikarpi) igale poole kaasa oma firmasuveniire: “ülevoolavat hinge” (mille väärtus on üsna küsitav) ning puudulikku hügieeni, eneseväärikust ja peenetundelisust -, siis tuleks tal hädavaresel vähemasti püüda kempsupotist mitte mööda urineerida, et võõras majas mitte ülearust segadust tekitada. (Lause lõpus tsiteerin vabalt üht klassikut. Olgu öeldud, et vene klassikut.)
Mulle on need lihtsad asjad alati arusaadavad olnud. Seetõttu anna andeks, mu Baltikum, kui võid. Ütlen “minu” mitte konkistadoori õigusega, vaid inimese õigusega, kellel puudub mille tahes võõrandamise kavatsus ja kes on eluaeg Baltikumi armastanud.
Armastanud kõige tugevama, nimelt jagamatu armastusega.

Tõlked eesti keelde
“Ringkanali Cabiria”, SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 14/1995, (jutustus) tlk Vilma Matsov
“Küla”, SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 15/2012, tlk Jaan Ross

Linke
Kodulehekülg: http://www.marinapalei.com/
Tiit Kändler “Suisa omad võõrad”, Eesti Päevaleht 2.06.2012, http://www.epl.ee/news/kultuur/suisa-omad-voorad.d?id=64484226
Facebook: http://www.facebook.com/marina.palei.3

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: