Arthur Japin

4. sept. 2012 at 1:53 p.l. (Nädala autor 2012) (, )

Arthur Japin (1956) – hollandi kirjanik. Peale lühiajalist näitlejakarjääri otsustas 1990ndate alguses kirjandusliku tegevuse kasuks – kirjutanud romaane, filmistsenaariume, kuuldemänge, laulutekste ja näidendeid.  A. Japin mängib ka teleseriaalides ja esineb saatejuhina.

Arthur Japin

Katkend: “Võrratu puudus”, Verb 2012, tlk Kerti Tergem, lk 268-273.

Oma esimese ringkäigu tegin hämaruses. Võtsin nõuks jääda varju ja kodust kaugele mitte minna. Otsemaid hakkasin ma silma. Selles polnud midagi uut. Juba ammuilma olin ma aina pilkudele märklauaks. Minu uus väljanägemine tõmbas ligi vähemalt samapalju pilke, kui olid seda teinud minu armid, ent sedakorda teistsuguseid. Neis polnud jälestust ega olnud neis ka jälgegi vastupidisest – kaastundest. Mind vahtis rohkem inimesi, kuid see ei läinud mulle nõnda palju korda. Nad lihtsalt vaatasid ja imestasid, mida minu välimus peaks tähendama, ja see oli ka kõik. Mind see ei riivanud, sest nende jaoks olin ma tõepoolest midagi tähelepanuväärset. Kui nad ka üksteist tähendusrikkalt müksasid, ei teinud see mulle haiget. Nende pilgud ei tundunud hukkamõistvad. See avastus julgustas mind. Otsustasin lihtsalt niisama kedagi kõnetada ja küsida teed, kuigi olin oma kodust kõigest paari tänavavahe kaugusel. Härra võttis kübara peast ja näitas mulle ilma vähimagi puiklemiseta kätte paiga, mille järele pärinud olin. Vastasin seepeale midagi ilma kohta. Me jäime vestlema ja kõndisime natuke maad üheskoos. Kui meie teed lahku läksid, jätsime hüvasti nagu võrdne võrdsega. Mind haaras selline õnnelaine, et kümme minutit hiljem ei suutnud ma enam meenutadagi, millest me rääkinud olime. Tundsin ennast vaba ja rahulolevana. Inimesel, keda pole kunagi takseeritud ja kellele pole järele vahitud, on seda kindlasti raske mõista, kuid minul oli tunne, et lõpuks ometi olen ma saanud ruumi ennast nähtavaks teha. Jah, minu isik oleks nagu nähtavaks muutunud alles seejärel, kui olin oma näo ära peitnud. Või peaksin ma ütlema, et tundsin ennast näitamisväärsena alles siis, kui mind enam näha polnud?
“Näe, emand Pask!” kostis ühtäkki hüüatus. Mu süda tõmbus krampi. Minu vast kogutud enesekindlus oli habras ja murdus esimese hoobiga. Veri hakkas vemmeldama. Nagu olin harjunud, tegin ühe pilguga kindlaks kõik põgenemisteed ja mõõtsin oma vastaseid. See oli salk elevil noorukeid. Õlg õla kõrval sammusid nad mulle vastu. Üks neist käis teistest eespool ja naerutas ülejäänuid minu kõnnakut matkides. Hoidsin ennast vaos ja üritasin mõelda, millised on minu võimalused plehkupanemiseks. Nad olid napsised – see oli mulle eeliseks -, kuid teisalt oleks minu põgenemine nende ülemeelikut tuju üksnes ärgitanud ja niisama poleks nad oma saaki minema lipsata lasknud.
“Viimati nägin sihukese kalavõrgus makrellilõusta!” hüüdis üks neist innustunult.
“Kui sa nii ütled,” sekkus teinegi, “siis lõhnaks siin nagu tõesti kala järele.”
Sel ajal kui nooruk oma naljaga loorbereid lõikas, torkas mulle pähe, et nende pilge on üldist laadi. See oli suunatud minu välimusele, mitte mulle endale. Minu puuet nad ei näinud. Oleks neile poistele minu asemel keegi teine vastu jalutanud, oleks temagi nende ohvriks langenud. Otsustasin edasi kõndida, ettevaatlikult, ent otsusekindlalt. Hetkeks ähvardasid nad mind mitte mööda lasta ja tegid selliseid liigutusi, nagu tahaksid mind kinni võtta ja mul soolikad välja lasta, aga kui ma nendega vastamisi seisin, olin nii vankumatu, et nende rivi lagunes ja nad lasid mu läbi.
“Kuule, Tont, paruni matused on sealpool!” hüüdis üks neist mulle veel järele ja järgnesid veel mõned pilkesõnad, kuid sellega asi ka piirdus.
Oleks mulle öeldud, et avalik pilge võib olla ravitoimega, poleks ma seda uskunud. Ent ometi tundsin end koju jõudes tugevamalt. Mu peas kõlasid võidumarsihelid. Kuni selle päevani oli minu pihta loobitud pori mind ka päriselt määrinud. Toona sundisin ma ennast alati mõtlema, et minu suunas lennutatud sõimusõnad ja pilgud on absurdsed, kuid see ei vähendanud kuidagi kahju, mida need tekitasid. Sel korral tundsin esimest korda kõigi nende aastate jooksul, et suudan mõnituse maha raputada. Nende jaoks, kes ei häbene oma keha, on see ehk enesest mõistetav, kuid minu jaoks oli see ilmutus: teiste hinnang puudutas minu välimust, mitte aga minu olemust. Nad küll üritasid tabada mu hinge, kuid riivasid üksnes mu pealisrüüd. Ja selle olin ma ise endale ümber pannud. Olin ise otsustanud ennast sellisena näidata, ja see oli väga suur erinevus.
See ei tähenda, et ma poleks järgmisel hommikul jälle peljanud tänavale minna, aga kui ma ennast nii kaugele sain, kõndisin juba sirge seljaga. Järgnenud nädalatel asusin tegelema väikese kogumistööga. Kuuldes, et idast on saabunud laev peente kangastega, olin esimesena kai ääres, et lastist valikut teha. Montelbaanstoreni tagant leidsin õmblejanna, kes valmistas mulle minu näpunäidete järgi loore. Üheskoos töötasime välja lõiked, mille järgi ta üha vilunumalt õmbles kokku riidetükke üksnes strateegiliste kohtade katmiseks, nõnda et armid näha ei jäänud, küll aga rikkumata ihu, ning soovi korral võisin jätta katmata ka oma silmad. Sedamoodi kogusin lühikese ajaga terve kollektsiooni peeni kaitseloore. Need olid väga pilkupüüdvad. Need, mitte mina. Ma sain aru, et kui sa juba kord oled teistsugune, siis võid oma eripära ka selgelt välja näidata. Miski ei köida rohkem tähelepanu, kui keegi, kes end kasvõi sõlme keerab, et paista kellenagi, kes ta tegelikult ei ole.
Minu looritamisel oli veel üks ootamatu mõju, ja seda klientuurile. Meestele meeldib nuputada. Parema meelega on nad otsingul kui kindlad. Iga naine võib kinnitada, et armukest on kergem üles kütta, lastes kikkis rinnanibu kontuure paista pingul kanga alt, kui kõike korraga ja kohe paljastades. Aimata laskmine on pool tööd, edasilükkamine teeb ülejäänu. Nende kahe oskusega suudab hoor täielikult rahuldada kümnest üheksa kliendi vajadused.
See, mida minu loor aimata lasi, paistis vastupandamatu. Mehed kahtlustasid, et selle taga peitub müsteerium, ja uudis läks liikvele. Mitte ühtegi õhtut ei veetnud ma austajateta ja nende seas oli piisavalt kõrgema ešeloni esindajaid. Maailm tundus olevat pea peale pööratud: ma ei pidanud enam ootama, kuni mind valitakse, vaid võisin nüüdsest alates ise valida. Ihult puhtaid valisin ma ja jõukaid ning mitte liiga inetuid, mis muutis minu töö märgatavalt meeldivamaks, ükskord isegi sedavõrd, et unustasin end seda mängu mängivat vajadusest. Ning kuna ma tundsin sellest rohkem naudingut, nautisid härrased ennast seda enam. Tõstsin hinda, algul ettevaatlikult, kartuses liiga kõrge tasu tõttu turult kõrvale jääda, kuid juba üsna varsti pööraselt kõrgeks, kuna märkasin, et hinna tõstmine üksnes parandas minu kundede kvaliteeti.
Mida kättesaamatumaks ma oma saladuse muutsin, seda kõrgemates ringkondades liikus kuuldus sellest. Oleks liig öelda, et ma lõin moejoone, ent tõsi ta on, et umbes sel ajal ilmusid teatud parematesse bordellidesse niinimetatud Salomé`d. Need olid idamaise liikumisega tantsijannad, kes varjasid oma nägu looriga, kuna selle järele oli tekkinud nõudlus. Nood amatöörid tegid aga selle apsu, et langetasid raha eest oma loori – viga, mida mina kunagi ei teinud, kui väga seda ka anuti. Iga uus armuke söandas seda mult ühe korra paluda ja mõnikord pakkusid nad kõrget hinda vaid üheainsa põgusa pilgu eest minu näole. Mida otsusekindlamalt ma keeldusin, seda suuremaks ja ahvatlevamaks muutus minu müsteerium.
Varsti olin sealmaal, et võisin piirduda paari püsikundega – kõrgel tasemel isandatega, kelle seltskond oli mulle meelepärane. Üks neist oli Jan Rijgerbos ja teine Egbert Trip, ning veel mõned linnavalitsuse liikmed. Igaüks neist sai oma õhtu nädalas, mida ta pikisilmi ootas, korraldades seks puhuks alati midagi erilist. Nad olid üksteise olemasolust teadlikud ja andsin kõik oma parima, et saada minu lemmikuks. Et kindlustada endale püsiv sissetulek ja suuta maksta üüri, sidusin ennast nende kõrval ka selliste meestega, kes viibisid linnas vaid ajutiselt ning tundsid üksildust: näiteks Hispaania saadikuga või siis mõne kaupmehega, nagu seda oli Jamieson, jõukad ning alati tänulikud.

Loomingut
“Võrratu puudus”, Verb 2012, tlk Kerti Tergem.
“Suur maailm”, Loomingu Raamatukogu 9/10,  2008 , tlk Mati Sirkel

“Magonische verhalen”, 1996 (Magoonilised lood)
“”Der zwarte met her witte hart”, 1997 (Valge südamega mustanahaline), debüütromaan.
“De droom van de leeuw”, 2002, (Lõvi unenägu) Frederico Fellinist.
“De overgave”, (Alistumine) 2007
“Vaslav”, 2010

Linke
Ametlik koduleht http://www.arthurjapin.nl/ (hollandi keeles)
Kirjandusfestival Headread
http://headread.ee/?page_id=669&lang=ee

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: