Andrei Ivanov

11. jaan. 2013 at 12:32 p.l. (Nädala autor 2013) (, )

Foto: Rene Suurkaev/ EPL

Foto: Rene Suurkaev/ EPL

Sündinud Tallinnas aastal 1971. Lõpetas Tallinna pedagoogilise instituudi. Elas pikalt Taanis. Avaldanud oma proosat nii eraldi raamatutena kui ka Venemaal ja New Yorgis ilmuvates kirjandusajakirjades. Ivanovi tuntuim romaan „Hanumani teekond Lollandi” (2009) on ilmunud Venemaal suures tiraažis ja seda on tunnustanud suurte meediaväljaannete kriitikud.
Auhinnad: romaan „Hanumani teekond Lollandi” pälvis möödunud aastal kultuurkapitali vene kirjanduse preemia ja jõudis idanaabrite mainekaima kirjandusauhinna Vene Bookeri finalistide hulka. „Peotäis põrmu” võitis välismaal kirjutavate venekeelsete autorite Vene preemia konkursil teise koha.

Katkend “Hanumani teekond Lollandile”, Varrak 2012, lk 176-180.

Ivan rääkis, et oli Mihhaili juures õpipoisiks olnud, kui too ahjude ja kaminatega tegeles; nad olid ehitanud kaminaid mingitele vene uusrikastele, pannud kokku firmakaminaid kivihaaval.
“See nõuab nutti,” rääkis Vanja, “milline kivi millise kõrvale käib, siin on vaja teadmist. Kõik on ju erinevad, erilisel viisil tahutud, marmorist ja jumal teab millised. See pole niisama lihtne. Siin on tarvis kogemusi!”
Maksti hästi, kuid tööd polnud alati saada. Mitte igaüks ei saanud endale niisugust kaminat lubada, liiati veel meistrit tellida. Eriti veel sellist meistrimeest nagu Mihhail, mis sa nüüd! Mõnikord tuli tööd pikalt oodata. Isegi nälga kannatada. Siis sai tehtud tellimuse peale remonti; mõnikord lihtsalt söögi eest, sest ei hakka ju pensionäre koorima.
“Mihhail on õnnis mees,” rääkis Ivan, “paneb tapeedi seina ega võta mutikeselt raha, kuid sööb, kui too midagi ette tõstab.”
Seejärel oli neil Moskvas oma lihaputka, peaaegu et kauplus…
Kõik see oli mõistagi vale; ma ei uskunud selle Vale-Ivani, vale-tsaaripoja ühtegi sõna; ta mõtles selle kõik välja ja ta polnud üldsegi mingi Ivan. Ma ju kuulsin, kuidas Mihhail sisistas oma naise peale, kui too oli Ivani kogemata Gavrilaks kutsunud, ja vedas oma kaasa tuppa, kus oma poolteist tundi sisendas talle arvatavasti konspiratsiooni järgimise distsipliini. Sellest ajast peale katsus naine teiste juuresolekul üldse suu kinni hoida.
Võib-olla tal oligi lihaputka, kuid kindlasti mitte Moskvas; võib-olla oligi putka kusagil Krementšugis, või isegi mitte putka, vaid ta raius kusagil turul kopikate eest lihakeresid, oligi kogu putka.
Ta pajatas endast ka, kuid vähe, palju vähem kui oma vanemast seltsimehest, sellest suure kõhuga heategijast. Ivani kohta ei olnud meil sisuliselt midagi teada. Või kui midagi oligi, siis ähmaselt, laialivalguvalt, ja see teadmine oli sedavõrd ebausaldusväärne, et tundus pigem väljamõeldis olevat. Oli teada, et isa jättis neid maha, kui Ivan oli alles pärispisike; isa purjutas ja prassis ning kukkus kord nii hullusti jooma, et jäigi kadunuks. Nad elasid erinevates linnades – ema tahtis muudkui edasi rännata, muudkui otsis midagi. Ivan sigitati Komsomolskis (isa kandis seal karistust) , sündis Pionerskis, millest ta mäletas ainult põuatuulest vinguvaid öid, aknaluuke peksvat tormi, ümberringi undavat steppi, surmavaikuses kuud, verikollast kuuketast, mis lapse kujutluses sulas alati kokku viiekopikalise mündiga. Tema ema oli vabakutseline ajakirjanik. Ta kirjutas artikleid, kuid sagedamini lihtsalt trükkis ümber kellegi teise kirjutisi või pildistas või üldse vaid ilmutas kellegi materjali; iseseisvust talle ei antud ja tal ei õnnestunud ka ligi hiilida tsunftile, kus jagati õigusi iseseisvusele. Teda hoiti ainult sellepärast, et talle polnud kunagi vaja eraldada aparatuuri või laborit, mida polnud nagunii kuskilt võtta. Ta hankis kõik ise ja trükkis enda ja teiste fotosid. Veel oli tal annet päiseid välja mõelda. Oh, ta mõtles välja sihukesi pealkirju, et kõik üksnes laksutasid vaimustusest keelt. Tal paluti sageli hallile andetule leheloole pealkiri mõelda. Ta luges kirjutise läbi ja tulistas pikemalt mõtlemata pealkirja. Teised vaid ahhetasid. Ta ise oli sellest, et tema artikleid läbi ei lastu, niivõrd väsinud, et ütles: pealkiri on palju tähtsam kui lugu ise. Seetõttu olid kõik teiste kirjutatud lood, millele ta pealkirju pani, peaaegu tema omad. Veel oli ta arvamusel, et kõik nõukogude ajalehtede ja ajakirjade artiklid on kirjutanud sama käsi. Ja kui oligi nii, siis võis pealkirja ikkagi muuta. Kui sarnased need artiklid ka polnud, kuid mõnikord sattus sekka ka mõni asjalik. Ivan ei mäletanud, et ema oleks artikleid üldse läbi lugenud, kuid oli kindel, et pealkirjadest lasi ta silmad üle. Veel rääkis ema, et lehelugusid pole üldse vaja tervenisti kirjutada; enam polnud vaja neid välja mõelda, igaks nõukogude elu puhuks on juba kirjutatud kuhjaga šabloone; üht ja sama kirjutist võis üha uuesti trükki lasta, muutes vaid natuke nimesid ja nimetusi ning mõeldes välja uue pealkirja.
“Uued pealkirjad on kõik, mida tänapäeva nõukogude ajakirjanikud vajavad!” nii rääkis Ivani ema.
Ta ei jäänud kuskile kauaks pidama. Ta ei püsinud paigal. Kõige kauem elasid nad Jermakis, kus Ivan käis koolis kuni viienda klassini. Tal oli seal koguni kasuisa, onu Sjoma, invaliid. Alati habemetüüka ja nohuse ninaga, alati alkoholi järele lehkav. Ta ei laaberdanud ringi ega läinud kaugele. Teda leidis alati hõlpsalt üles. Kraaniga õllevaadi juurest. Irtõši laugelt kaldalt. Kus kasvasid karulauk ja oblikad, roostetasid vanad autokered, kus Vanja mängis sõpradega tankiste. Kus mõni päikesest rammestunud joodik võis uinuda vanal autoistmel. Ka onu Sjoma magas seal mõnikord, tõstnud ainsa jala ja kaks karku purukslöödud aknast välja. Mõnikord võtsid lapsed tema kargud, pistsid autoakendest välja ja mängisid, et need on kuulipildujad.
Onu Sjoma jõi nii palju õlut, et sai isegi hüüdnimeks Paeluss. Kuid kõik valasid talle. Tal oli purk, mida ta hoidis alati käepärast. Ja kõik, kellel kahju polnud kallasid. Sõnadega “meie lugupidamine kangelasele-stahhaanovlasele”. Või lihtsalt “meie kangelasele”. Ta ei joonud end käpuli, päris segi, deliiriumi, ta lihtsalt kakerdas oma karkudel vaikselt ringi; ta oskas isegi oma pensioni alles hoida ning kulutada mõistlikult Ivanuška või tema ema peale. Nad ei elanud üldse mitte halvasti, kulgesid rahulikult ja tasaselt, kuid siis tüdis ema kõigest sellest ära. Juhtus nii, et ta tutvus toimetuses sissesõitnud reporteriga, kel polnud väikese kõrvalhüppe vastu midagi nagu gastrolööridel ikka. Ja ema kaotas pea. Aga kui too sell minema sõitis, kurvastas ema väga, vabanedes sellest hüüdega “Kuradile, mul on teie Jermakist kurgumulguni!” , pakkis kohvri, võttis Ivanuška kaasa – ja bussi peale.
Nad sõitsid kogu Liidu risti-põiki läbi. Ema pildistas igal pool kõike! Õhtuti ladus ta fotosid laiali nagu ennustaja kaarte ning paigutas neid pikkade peente sõrmedega ringi ning Ivan, Ivan oli ka tema kõrval. Nad veetsid sedasi tunde, istusid, vaatasid ülesvõtteid ja lobisesid, tundmata isegi nälga. Nad rändasid läbi kõik metsastepid ja kiltmaad, Ivan sai sõita kõigi transpordiliikidega, alustades jõgede kuivanud jõesängides Kazbeki poole timpivast eeslist ja lõpetades legendaarsete kõrbekaevude juurde astuva kaameliga! Ivan nägi kõike! Ta nägi isegi, kuidas süüakse tooreid kalu, rappimata! Iga vabariigi kohta hoidis ta erilisi mälestusi, mis olid tardunud ema tehtud fotodel. Mälestused olid alles, fotod mitte. Kogalõmis puges ema külje alla järjekordne seikleja; ta töötas ehitusel, põikas paariks-kolmeks kuuks läbi ja oli see aeg emale meheks, aga Ivanile karistuseks kätekõverduste ja kõhulihaste harjutuste näol. Seejärel sõitis mees minema, muutudes sellekssamaks kellegi teise jaoks – teadmata kus. Aga ema kees vihast ja otsis talle asendust, mehkeldas üha uute ja uute gastrolööridega ning uputas oma südamevalu järjest sügavamale samagonni sisse. Ja see viis juba deliiriumini. Ta neelas isegi mingeid tablette. Ja suitsetas mingite imelike tüüpide seltsis mingisugust sodi. Nad elasid kellegi taadi juures. Aga taati tabas üha sügavam infantiilne meeltesegadus. Algul korjas ta muudkui pudeleid, seejärel pakendeid, siis nöörijuppe, seejärel naelu ja klaasikilde, korke ja traati, mida iganes. Ta tegeles sellega nii tõsiselt, korrastas oma keldrit ja kuuri nii põhjalikult, paigutas seda kõike riiulitele ja karpidesse nii korralikult, et keegi ei osanud temas hullu kahtlustada. Ta oli kõigi meelest tavaline vanamees, kes kaldus omaette pomisema, kokkuhoidlik ja korraarmastaja olema. Seepärast olid kõik väga üllatunud, kui vanamehel käis äkki peas kõps ära.

Eesti keeles ilmunud
„Tuhk” ja „Minu Taani onuke”, Loomingu Raamatukogu 2010, 7/8, tõlkinud Ilona Martson ja Jaan Ross.
„Peotäis põrmu”, Varrak 2011, tõlkinud Ilona Martson.
“Hanumani teekond Lollandile”, Varrak 2012, tõlkinud Veronika Einberg.

Linke
Andres Laasik “Andrei Ivanov: olen emigratsioonis oma mineviku suhtes”, Päevaleht 7.01.2012 http://www.epl.ee/news/arvamus/andrei-ivanov-olen-emigratsioonis-oma-mineviku-suhtes.d?id=63743568
Eneken Laanes “Andrei Ivanov ja rahvusülene (eestivene) kirjandus”, Sirp 08.03.2012 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14278:andrei-ivanov-ja-rahvusuelene-eestivenekirjandus&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3384
Sehkendamine, blogi http://sehkendaja.wordpress.com/2012/01/13/3-andrei-ivanov-peotais-pormu/
Janar Ala “Andrei Ivanov: kirjanik ei saa olla kirjutamata”, ERR.uudised 9.12.2012,
http://uudised.err.ee/index.php?06267832
Tallinna Ülikooli kirjanduspreemia võitsid Andrei Ivanov, Heli Allik ja Lauri Kitsnik, Tallinna Postimees 18.03.2012 http://www.tallinnapostimees.ee/405180/tallinna-ulikooli-kirjanduspreemia-voitsid-andrei-ivanov-heli-allik-ja-lauri-kitsnik/

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: