Wislawa Szymborska

11. veebr. 2013 at 12:06 p.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

Wislawa Szymborska

Wislawa Szymborska

1996. aastal Nobeli kirjanduspreemia saanud Wisława Szymborska (1923–2012) kuulub Poola ning Euroopa omanäolisemate luuletajate hulka. Ta kirjutas lihtsalt, argiselt ja muigegagi asjadest, millesse mõni teine oleks valanud paatost ja ülevust. Samas on luuletused intellektuaalselt ambitsioonikad ja filosoofiliselt kibedad. Värskelt eesti keeles ilmunud luuleraamat “Herakleitose jões” koos 2008. a ilmunud koguga “Oma aja lapsed” annavad üsna ammendava ülevaate Szymborska loomingust.

Luuletusi valimikust “Herakleitose jões”, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2012, lk 77, 86, 121, 131, 142, 150.

Psalm

Oh, kui auklikud on inimriikide piirid!
Kui palju pilvi neist karistamatult üle sõuab,
kui palju kõrbeliiva kandub ühest riigist teise,
kui palju kive mäenõlvalt võõrastesse valdustesse
provotseerivalt kargab!

Kas pean siin nimetama igat lindu, kes lendab üle piiri
või on sättinud end istuma just allalastud tõkkepuule?
Olgu see kasvõi varblane – juba on tal saba välismaal,
ehkki nokk veel siinmail. Ja lisaks ei püsi üldse paigal!

Lugematutest putukatest piirdun sipelgaga,
kes piirivalvuri vasaku ja parema jala vahel
ei vaevu vastama küsimusele “Kust ja kuhu?”

Oh, kui korraga ilmub siime ette kõigi kontinentide
kogu tohuvabohu!
Kas mitte liguster vastaskaldalt
ei saada salakaubana üle jõe sajatuhandendat lehekest?
Ja kas mitte häbematult pikkade kombitsatega kaheksajalg
ei riku parajasti territoriaalvete piiri?

Kas saab üldse rääkida mingist korrast,
kui isegi taevatähti ei saa nii paika panna,
et oleks teada, mis kellele paistab?

Ja veel need laiduväärselt lehvivad udud!
Ja tolmutorm üle kogu stepi,
justkui polekski see poolitatud!
Ja häälte kaikumine kuulekatel õhulainetel,
need kutsuvad kilked ja tähendusrikkad pominad!

Ainult inimlik saab olla tõeliselt võõras.
Ülejäänu on segametsad, muti õõnestustöö ja tuul.

(1976)

Sibul

Hoopis midagi muud on sibul.
Tal pole sisemust.
Ta on sibul
läbi ja lõhki.
Sibulane väljastpoolt,
sibulane tuumani,
sibul võib endasse kaeda
ilma kohkumata.

Meis on võõras ja metsik maa
vaevu nahaga kaetud,
sisemine põrgu,
vägivaldne anatoomia,
aga sibulas on sibul,
mitte keerdus soolikas.
Sibul on mitmekordselt alasti,
sügava sisemuseni iseenda sarnane.

Sibul on õnnestunud,
olemisega tasakaalus.
Ühes lihtsalt teine,
suuremas väiksem,
teises kolmas ja
kolmandas neljas.
Tsentripetaalne fuuga
kooride kajaga.

Sibul, seda ma mõistan:
maailma kauneim kõht.
Ise ümbritseb end
hiilgava oreooliga.
Meis on rasvad, närvid, sooned,
lima ja saladused.
Ja meile ei ole antud
täiuslikkuse idiootsust.

(1976)

Võib-olla ilma pealkirjata

Juhtus nii, et ma istun puu all,
jõe kaldal,
hommik on päikseline.
See on tühine sündmus
ega lähe ajalukku.
Need pole lahingud ja paktid,
mille motive uuritakse,
ega meeldesööbivad atentaadid türannidele.

Ent siiski istun ma jõe ääres, see on fakt.
Ja kuna ma olen siin,
siis pidin ma kusagilt tulema,
aga enne seda olema paljudes kohtades,
täpselt niisamuti nagu maadevallutajad,
enne kui astusid pardale.

Isegi lenduval hetkel on tormine minevik,
oma reede enne laupäeva,
oma mai enne juunit.
Tema silmapiirid on sama tõelised
nagu väejuhtide kiikrites.

See puu on aastaid siin kasvanud pappel.
Raba jõe veed ei voola tänasest alates.
Rada põõste vahel ei tallatud sisse eile.
Tuul pidi pilvede laialiajamiseks
need enne siia lükkama.

Ja ehkki läheduses ei toimi midagi suurt,
ei ole maailm seetõttu üksikasjade võrra vaesem,
vähem põhjendatud, kehvemini määratletud
kui rahvaste rändamise ajal.

Vaikus ei ole saatjaks üksnes vandenõudele.
Põhjuste paraad mitte üksnes kroonimistele.
Ümmargused võivad lisaks ülestõusude aastapäevadele
olla ka lainete uhutud kivikesed rannal.

Asjaolude muster on keeruline ja tihe.
Sipelga sõelumine rohus.
Maasse õmmeldud rohi.
Lained läbi tikitud tärkavast pilliroost.

On juhtunud nii, et olen siin ja vaatan.
Minu kohal lehvitab valge liblikas
tiibu, mis kuuluvad vaid talle,
ja üle mu käte liigub vari,
ei kellegi teise kui liblika enda oma.
Sellise vaatepildi ees tekib mul kahtlus,
kas tähtis on tähtsusetust
tähtsam.

(1993)

Jant

Kui inglid on olemas
ei ole nad arvatavasti
meie romaane
petetud lootustest.

Kardan, et kahjuks ka mitte
luuletusi, mis on sündinud vimmast
selle maailma vastu.

Kahtlustan,
et meie teatritükkide
lärm ja tõmblemine
teeb nad kärsituks.

Puhates oma ingellikest
(ehk siis ebainimlikest)
toimetustest
vaatavad nad pigem
tummfilmi ajastu jante.

Arvan, et rohkem
kui meie hädaldajaid,
rõivaste rebijaid
ja hammaste kiristajaid
hindavad nad seda hädavarest,
kes haarab uppujal parukast
või sööb näljaga
oma saapapaelu.

Üleval tärgeldatud krae ja pürgimused,
aga allpool hirmunud hiir
püksisääres.
Just,
see peaks neile nalja tegema.

Ringiratast tagaajamine
muutub põgenemiseks põgeneja eest.
Valgus tunnelis
osutub tiigri silmaks.
Sada katastroofi
tähendab sadat naljakat kukerpalli
saja kuristiku kohal.

Ma loodan, et kui inglid
on olemas,
siis peab nendeni jõudma
see hirmust vabisev lust,
mis ei hüüa isegi Appi! Appi!
sest kõik on tumm.

Söandan oletada,
et nad plaksutavad tiibadega
ja nende silmist voolavad
vähemalt naerupisarad.

(1993)

Suures summas

Ma olen, kes olen.
Arusaamatu juhtum
nagu iga juhtum.

Mul oleksid võinud olla ju teised esivanemad,
oleksin võinud
välja lennata teisest pesast,
oleksin võinud
olla käbi teisest kännus.

Looduse garderoobis
on kostüüme rikkalikult.
Ämblik, kajakas, põldhiir.
Iga kostüüm istub nagu valatult
ja nad kantakse
kuulekalt kulunuks.

Minulgi ei olnud valikut,
aga ma ei kurda.
Oleksin võinud olla keegi
palju vähem personaalne.
Keegi kalaparvest, sipelgapesast, mesilassülemist,
tükk tuulest rasitud maastikust.

Keegi palju vähem õnnelik,
kasvatatud karusnaha pärast
või pühadelauale,
miski mikroskoobiklaasi all.

Juurtega mullas kinni puu,
millele läheneb kahjutuli.

Rohulible, mida tallab
mõistmatute sündmuste kulg.

Üks tume tüüp,
kes pimestab teisi.

Või kui ärataksin inimestes hirmu,
üksnes vastikust
või haletsust?

Kui ma oleks sündinud
vales hõimus
ja teed oleksid minu ees kinni.

Saatus on mulle
seni armuline olnud.

Oleksin võinud jääda mäluta,
mis peab õnnehetki meeles.

Minult oleks võidud võtta
kalduvus võrrelda.

Oleksin võinud olla mina ise – kui imestamisvõimeta,
see tähendab,
et hoopis keegi teine.

(2002)

Ülestähendus

Elu on ainus viis lehte minna,
hingeldada liival,
tõusta tiibu lehvitades õhku;

olla koer,
või silitada tema sooja kasukat;

eristada valu kõigest,
mis seda pole;

olla osaline sündmustes,
seista vaatepildile,
otsida vigadest kõige väiksemat.

Erakordne võimalus
mäletada hetkeks,
millest räägiti
kustutatud lambi umber;

ja et korra vähemalt
komistada kivi otsa,
saada vihma käes läbimärjaks,
kaotada võtmed rohu sisse
ja saata pilguga sädet tuules;

ja pidevalt millestki tähtsast
teadmatuses olla.

(2002)

Tõlked eesti keelde
“Herakleitose jões”, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2012
“Oma aja lapsed”, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2008

Linke
Bibliograafia http://www.shelfari.com/authors/a30145/Wis%c5%82awa-Szymborska/books
http://library.thinkquest.org/11959/szymbor/00szymb.htm
Eda Ahi “Wisława Szymborska ja olemise talutav raskus”, Eesti Päevaleht 17.12.2012, http://www.epl.ee/news/kultuur/wislawa-szymborska-ja-olemise-talutav-raskus.d?id=65414764

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: