Lewis Carroll

26. veebr. 2013 at 4:26 p.l. (Nädala autor 2013) (, , , , )

Lewis Carroll (1832-1898) -Lewis Carroll (õieti Charles Lutwidge Dodgson; 27. jaanuar 1832 – 14. jaanuar 1898) oli Briti kirjanik, matemaatik ja fotograaf.

28. veebruaril kell 15.00  kohvikus Lutsu Juures
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik
Vaatluse all on lastekirjanduse klassikasse kuuluv  Lewis Carrolli teos “Alice imedemaal”

carroll

Charles Dodgson sündis Cheshire’i krahvkonnas Dareburys. Tema esiisad olid põlvkondi olnud sõjaväelased ja vaimulikud, mitmed neist tähtsatel kohtadel. Ta oli pastoripere 11 lapsest vanim poeg ja tal oli 2 vanemat õde.
1846–1849 käis Dodgson koolis Rugbys. Aastal 1851 alustas ta õpinguid Oxfordi ülikooli Christ Church College’is, kus paistis silma matemaatikaalaste võimetega, saades aeg-ajalt isegi stipendiumi. Pärast õpingute lõpetamist 1855 jäi ta samasse kolledžisse tööle loogika ja matemaatika õppejõuna, kellena töötas aastani 1881. Hiljem pühendus ta kirjanduslikule tegevusele.

Juba noorena hakkas Dodgson kirjutama luulet ja lühijutte, mida saatis ajakirjadele, saavutades mõõdukat edu.
Esimest korda kasutas Dodgson varjunime Lewis Carroll 1856, kui avaldas romantilise poeemi “Üksindus”. Lewis on inglispärane vorm ema keskmisest nimest Lutwidge ja Carroll on inglispärane vorm eesnimest Charles. Juba samal aastal ilmus raamat “Alice Imedemaal”.

Katkend “Alice Imedemaal”, Ersen 1999, lk 158-172. Tõlkinud Jana Linnart
Hertsoginna saadab sõna, Kümnes peatükk.

“Sa ei kujuta ettegi, kui hea meel mul sind jälle näha on, kallis,” ütles Hertsoginna kätt sõbralikult Alice`i käevangu torgates ning nad jalutasid koos minema.
Alice`il oli hea meel, et Hertsoginna on nii heas tujus ja mõtles, kas see ei olnud äkki pipar, mis oli ta nii ebaviisakaks ja vihaseks muutnud, kui nad köögis kohtusid.
“Kui mina hertsoginnaks saan,” ütles Alice endale, ehkki mitte väga lootusrikkalt, “ei lase ma oma köögis üldse pipart kasutada. Võib-olla ajab pipar inimestel vere keema,” jätkas ta, väga rahul, et oli avastanud uue seaduspärasuse, “ja äädikas muudab nad hapuks ja suhkur magusaks.”
“Sa mõtled millestki, mu kallis,” ütles Hertsoginna talle otse kõrva sisse,  “ja seepärast unustad vestlemise. Ma ei oska sulle hetkel öelda, mis selle moraal on, aga see tuleb mul otsekohe meelde.”
“Võib-olla ei olegi sellel moraali, ” pakkus Alice.
“Nonoh, noor daam,” lausus Hertsoginna. “Kõigel on moraal, see tuleb ainult üles leida.”
Seda öeldes nihkus ta Alice`ile üha lähemale ja lähemale, kuni oli tihedalt tema vastas.
See ei meeldinud Alice`ile sugugi, esiteks sellepärast, et Hertsoginna oli väga inetu ja teiseks sellepärast, et ta toetas oma lõuga Alice`i õlale. Ja oli see vast alles kohutavalt terav lõug! Kuid Alice`ile ei meeldinud olla kohutavalt ebaviisakas, sellepärast leppis ta esialgu olukorraga.
“Mäng sujub nüüd üsna kenasti,” märkis ta, et vestlust üleval hoida.
“Tõsi ta on,” nõustus Hertsoginna, “ja selle moraal on: “Armastus paneb maailma ringi käima”.”
“Keegi ütles,” sosistas Alice, “et maailma paneb ringi käima see, kui igaüks oma asjadega tegeleb.”
“Nojah. See on üsna üks ja seesama,” sõnas Hertsoginna, surudes oma väikese terava lõua sügavamale Alice`i õlga, “ja moraal sellest on: “Hoolitse mõtte eest ja helid hoolitsevad enda eest ise”.”
On tema alles asjade moraali otsimisse kiindunud, mõtles Alice, püüdes asjatult Hertsoginna viimasest märkusest mingit mõtet leida.
“Küllap sa paned vist imeks, miks ma sulle kätt piha ümber ei pane,” ütles Hertsoginna lühikese pausi järel. “Põhjus on selles, et ma ei ole kindel, kas su flamingo on sõbralik või mitte. Kas ma paitan teda ja uurin välja?”
“Ta võib hammustada,” hoiatas Alice, surudes vaest väsinud vingerdavat lindu kõvasti enda vastu. Ta ei soovinud üldse, et Hertsoginna sellise riskantse eksperimendi ette võtaks.
“Tõsi ta on,” nõustus Hertsoginna. “Flamingod ja sinep mõlemad hammustavad. Ja moraal sellest on: “Sulelised kogunevad parve”.”
“Ainult sinep ei ole lind,” märkis Alice.
“Õige nagu alati,” kinnitas Hertsoginna. “Küll sina oskad hästi asju paika panna.”
“Ma arvan, et sinep on mineraal,” ütles Alice.
“Muidugi mõista,” piuksatas Hertsoginna, kes näis soovivat nõustuda kõigega,  mida Alice ütles. “Siin lähedal on suur sinepikasvandus. Ja moraal sellest on: “Mida rohkem on minu, seda vähem on sinu”.”
“Oh, ma tean,” hüüatas Alice, kes ei olnud Hertsoginna viimasele märkusele tähelepanu pööranud. “Sinep on köögivili. See ei näe küll seda moodi välja, aga on ikkagi.”
“Ma ole sinuga täiesti nõus,” ütles Hertsoginna, “ja moraal sellest on: “Ole see, mis sa näid olevat”, või kui lihtsamini öelda, siis: “Ära kunagi kujuta ennast teistsuguseks kui see võib näida teistele, et mis sa olid või võinuksid olla ei olnud midagi muud kui see, mis sa oleks tundunud neile teisiti”.”
“Ma arvan, et saaksin sellest paremini aru,” ütles Alice väga viisakalt, “kui see oleks kirjas  ja ma saaksin seda lugeda. Aga teie juttu ei suutnud ma päris hästi jälgida.”
“See pole veel midagi sellega võrreldes, mida ma veel öelda võiksin, kui tahaksin,” vastas Hertsoginna uhkelt. Endaga rahulolevalt kohendas ta veidi oma peakatet, et see paigal püsiks.
“Palun ärge nähke vaeva millegi veel pikema ütlemisega,” palus Alice.
“Oh, ära räägi vaevast!” hüüatas Hertsoginna. “Ma kingin sulle kõik, mis ma sulle siiani öelnud olen.”
Kah mul kingitud, mõtles Alice. Õnn, et inimesed sünnipäevaks  selliseid kingitusi ei tee. Aga ta hoidis oma mõtteid hoolega endale.
“Jälle mõtled?” päris Hertsoginna ja tonksas oma terava väikese lõuaga uuesti Alice`i õlga.
“Mul on õigus mõelda,” sõnas Alice lühidalt, sest ta hakkas juba natuke ärrituma.
“Täpselt sama suur õigus kui sigadel lennata,” ütles Hertsoginna, “ja mor…”
Ent Alice`i suureks üllatuseks katkes Hertsoginna hääl tema lemmiksõna “moraal” keskel. Alice tundis kuidas Hertsoginna käsi tema käevangus värisema hakkas. Ta vaatas üles ja nägi Kuningannat, kes seisis nende ees, käed rinnal risti ja nägu nagu äiksepilv.
“Kena päev, Teie Majesteet,” alustas Hertsoginna vaiksel jõuetul häälel.
“Ma hoiatan teid nüüd,” röögatas Kuninganna jalgu trampides, “kas kaote ise või kaob teie pea – ja kibekähku. Valige ise.”
Hertsoginna valis ja kadus silmapilkselt.
“Jätkame mängu,” ütles Kuninganna Alice`ile, kes oli liiga kohkunud, et midagi öelda. Sõnakuulelikult järgnes ta Kuningannale kroketiväljakule.
Teised külalised olid Kuninganna eemalolekut ära kasutanud ja puhkasid puude vilus. Ent niipea kui nad teda silmasid, kiirustasid nad oma kohtadele tagasi. Oma tavalise halvatujulisusega teatas Kuninganna, et pisimgi viivitus võib neile elu maksta.
Kogu mänguaja tujutses Kuninganna lakkamatult teiste mängijatega ja karjus: “Pea maha! Pea maha!”
Need inimesed, kelle ta surma mõistis, võeti sõdurite poolt vahi alla. Selleks pidid sõdurid jätma oma ameti kroketiväravatena ja ei läinud kaua, kui väravaid enam üldse järel ei olnud ja kõik mängijad, välja arvatud Kuningas, Kuninganna ja Alice, olid surma mõistetud.
Siis astus Kuninganna, kes oli kogu sellest kriiskamisest ja kisendamisest üsna hingetu, Alice`i juurde ja küsis: “Kas sa Võltskilpkonna oled juba näinud?”
“Ei!” hüüatas Alice suurisilmi. “Ma isegi ei tea, mis see Võltskilpkonn on.”
“See on see, millest valmistatakse võltskilpkonnasuppi,” selgitas Kuninganna.
“Ma ei ole kunagi ühtegi sellist näinud,” ütles Alice.
“Tule siis kaasa,” ütles Kuninganna. “Ma tahan sind talle tutvustada. Ta jutustab sulle oma elust.”
Kui nad koos minema kõndisid, kuulis Alice, kuidas Kuningas kuulutas kogu seltskonnale, et neile on täies koosseisus armu antud.
“Vaat see on hea,” sõnas Alice endamisi sügavalt hinge tõmmates ja üle hulga aja esimest korda lõõgastudes. Ta oli olnud üsna õnnetu nii suure hulga hukkamiste üle, milleks Kuninganna oli korralduse andnud.
Kui Kuninganna ja Alice olid juba tükk aega kõndinud, komistasid nad Greifile, kes päikesepaistel sügavalt magas.
See Greif oli koletis ja tavalistest koletistest veel tükk maad ebatavalisem. Tal oli kotka pea, tiivad ja küünised ning lõvi keha ning tagumised jalad. Tal oli isegi saba taga. Paljud inimesed uskusid, et et tal on nii kotka kui lõvi iseloomuomadused – valvsus ja vaprus.
Kuninganna muidugi ei sarnanenud enamikule inimestele.
“Tõuse üles, laiskvorst!” lausus ta koletisele rangelt, “ja vii see noor daam Võltskilpkonna juurde, et ta tema lugu kuuleks. Ma ise pean tagasi minema ja vaatama, mis on saanud paarist hukkamisest, milleks ma korralduse andsin.” Seda öeldes Kuninganna lahkus ja jättis Alice`i Greifiga omapäi.

Tõlkeid eesti keelde
Alice Imedemaal. Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1940, tlk L. Baris ja Ants Oras.
Alice Imedemaal. Eesti Raamat, 1971, tlk Jaan Kross
Alice Imedemaal, Ersen 1999,  Tlk Jana Linnart
Alice Imedemaal. Tänapäev, 2004, tlk Jaan Kross.
Alice Imedemaal. Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi. Tänapäev, 2008.
Snargijaht, Tänapäev 2010, tlk Mati Soomre.
Alice Imedemaal. Ersen , 2012, tlk Marge Paal.
“Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi”, ) tlk Risto Järv ja luuletusi koos Tuuli Kaalepiga., Printall 1993
“Mida Kilpkonn ütles Achilleusele”. Tõlkinud Ann Veismann – Akadeemia 2005, nr 3, lk 472–477

L. Carrolli kohta
Wikipedia: http://et.wikipedia.org/wiki/Lewis_Carroll
Tambet Kaugema “Iidsest lossist leiti Lewis Carolli kirju”, Postimees 24.08.2000, arhiiv, http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/00/08/24/kultuur.htm#kolmas
Kadri Kõusaar, “Imedemaa seened ja tüdrukud” Eesti Ekspress, 23.11.2000, arhiiv, http://paber.ekspress.ee/arhiiv/2000/47/Areen/aime1.html
Ants Oras, “Matemaatiline huumor” – Akadeemia 1940, nr 3, lk 174–180; loetav ka digiteeritud väljaannete aadressil
Ants Oras, järelsõna “Alice imedemaal” 1940. aasta tõlkele

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: