Thomas Hettche

23. apr. 2013 at 7:25 e.l. (Nädala autor 2013) (, , )

Kirjandusfestivali Prima Vista eelõhtul 8. mail kell 17.30 kohtub Eesti lugejatega ülikooli raamatukogu konverentsisaalis tunnustatud saksa romaanikirjanik ja esseist Thomas Hettche, osaleb tõlkija Piret Pääsuke ja vestlust juhib Dieter Neidlinger.
10. mail kell 17.30  esineb Thomas Hettche Tallinnas Rahvusraamatukogus.

Foto: pycher-literaturpreis.info

Foto: pycher-literaturpreis.info

Thomas Hettche on sündinud 1964. aastal Hesseni liidumaal ja elab praegu Berliinis. Doktorikraadiga kirjanik on õppinud Maini-äärses Frankfurdis germanistikat ja filosoofiat, ta on osalenud avalikes kirjanduslikes debattides ja  ajakirjanikuna teinud kaastööd mitmele ajalehele. Hettche on avaldanud jutustusi, romaane ja esseesid, tema loomingu märksõnadeks on sugestiivne keel, vägivald, armastus, keha, surm.

Kriitikud ülistasid Hettche debüütromaani „Ludwig peab surema“ (1989), aga  laiema tuntuse tõi talle bestselleriks tõusnud ja paljudesse keeltesse tõlgitud justiitsromaan „Arbogasti juhtum“   („Der Fall Arbogast“, 2001). See on lugu kohtu vea tõttu seksuaalmõrvas süüdistatuna 15 aastat vangis istunud mehest. Kuigi romaani  žanrimääratluseks on kriminaalromaan, lõhub Hettche kõik žanripiirid ja ei selgita välja üheselt mõistetavat tõde. Selle asemel kompab ta armastuse ja surma, seksuaalsuse ja morbiidsuse seoseid ning loob 1950ndate Saksa ühiskonna portree.
2006. aastal ilmunud Ameerika-romaan „Millest me oleme tehtud“  („Woraus wir gemacht sind“) algab thrillerina ja läheb sujuvalt üle road movie’ks. Lugeja haaratakse intelligentsesse mängu Ameerika kuvandiga, milles on nii viha kui ka armastust ja omaenese identiteedi otsinguid.
Hettche kõige värskem raamat on 2012. aastal ilmunud intellektuaalne autobiograafia  “Kooljamägi” („Totenberg“). Autor kirjeldab kümnes essees kohtumisi tema jaoks oluliste inimestega ja arutleb selle üle, kus on tema juured, kuidas saadakse kirjanikuks, millesse ta usub, mida ta loeb, mis üldse on kirjandus. Ajakiri „Akadeemia“ avaldab mainumbris kaks  esseed kogumikust.
Hiljuti eesti keeles ilmunud  Thomas Hettche romaan “Isade armastus” (“Die Liebe der Väter”, 2010) tõstatab aktuaalse ja valusa teema. Autor kirjeldab ühe isa kohati meeleheitlikke katseid leida kontakti ja lähedust oma teismelise tütrega, keda kasvatab ema.

Katkend: Thomas Hettche “Isade armastus”, Eesti Raamat 2013, tlk Piret Pääsuke, lk 114-118.

Seejuures teab ta pärast meie eilset vestlust täpselt, mida ma öelda tahan. Kuid ta ei taha seda kuulda. Tema jaoks pole minu teol mingit vastuvõetavat põhjendust. Peale selle, et ta peab mind luuseriks. Kuidas just nimelt talle seletada, mis kõikide nende aastate jooksul on juhtunud? Ma raputan pead, lihtsalt raputan lakkamatult pead, nii tobe kui see ka välja võib paista. Kolm isa ühe laua taga. Ka Florian, kelle käsi polegi väga palju teisiti käinud kui minul, teab seepärast seda paremini, milles asi. Ja emad? Kathrin põrnitseb ikka veel mulle otsa, aeg-ajalt libiseb ta pilk oma mehele, otsekui oleks tal hirm, et minu läbikukkumine isana võiks olla nakkav. Ma soovin, et vähemalt Susanne mõistaks, mis on juhtunud – Annikaga ja meiega.
Ma silmitsen lõunasöögi ülejääke laual. Klaaside põhja jäänud veinitilk õliselt kollane, kaks pudelit, nendest üks tühi, karahvinis vesi, kasutatud riidest salvrätid lohakalt taldrikute kõrvale pandud, üle jäänud safrankollase riisi sees roosad krevetisabad. Ja äkitselt tuleb tahtmatult meelde Helen Salentin ja see, mida ta börsi kohta rääkis. Mis siis, kui kõike seda siin tegelikult juba üldse enam ei eksisteeri? Ainult meie siin laua ääres ei tea seda veel. Kui pari aasta eest lõhkes internetiäri mull, oli see enamikule veel uudis kuskilt kaugest maailmast. Mis siis, kui nüüd tõesti tõuseks tulvavesi üle kaldatammide? Keegi meist ei suudaks selle eest enam pääseda, ainult see pilt ei klapi, erinevalt kümne aasta tagusest ajast ei ela me enam ammugi maa peal, kaitsetammi taga, vaid juba täiesti kõikuval pinnal, ja tulevik loksub me panipaikades.
Äkitselt oli mul kohutav janu. Tegelikult on see ju täiesti lihtne, ma mõtlen ja vaatan taas seltskonnas ringi. Pearaputamise olen ammugi järele jätnud. Ma tahan olla aus, mõtlen ma, ja jutustan, mida pole iialgi kellelegi jutustanud. See on täiesti lihtne, ütlen ma. Viha oli ainus, mis mulle jäi, kui ma ära läksin. Aga viha on midagi, mida ei tohiks olla, sest selle reaalsus on vägivald. Ja kuna see oli saladus, oli see väärtuslik, sest kummalisel kombel hüvitas viha veidike minu käsutatavust, Inese käsutuses olemist, millest mul enam iial pääsu pole.
Peter, mida see peaks tähendama?
Kohe. Sa saad sellest kohe aru, Susanne. Kui laps oli umbes kuuene või seitsmene, tuli ta kord tagasi Poolast, kus oli emaga puhkusel käinud, Kõrg-Tatratest, kuskil Zakopane lähedalt. Annika jutustas vaimustusega, et nad olid elanud tohutu suures vanas majas sügaval metsas, kõik olid maganud koos saalis, õhkmadratsitel, ja alati olid kõik koos süüa teinud ja koos söönud. Kes kõik, tahtsin mina teada. Paljud, oli ta vaimustuses, ka palju lapsi ja koeri. Hipide romantika, mõtlesin mina ja rohkem õieti midagi – peale selle, et ma oleksin soovinud, et mu tütar oleks kuskil ilusamas kohas olnud.
Kuid siis ütles ta, et ema olnud talle korduvalt rõhutanud, et mina ei tohtivat sellest midagi teada. Millest, küsisin ma loomulikult. See, mida nad teinud olid, olevat keelatud, oli ta ema öelnud, aga see ei tähendavat veel, nagu oleks see midagi halba. Ainult keegi ei tohtivat sellest teada saada. Mõistagi hakkasin ma siis pärima ja lõpuks rääkis ta mulle tõepoolest seda, mida ei tohtinud rääkida. Kuidas nad olid igal õhtul metsas koos trummi löönud, ka siis, kui metsas juba pime oli, igal õhtul, ja siis olid kõik saanud kausi suppi; see ei olnud talle maitsenud, kuna seal olnud sees seened, mis olid limased, ja supp oli ka kibe, aga ema oli öelnud, et ta peab seda sööma. Varsti pärast seda oli talle tundunud, nagu jookseks üle ta käte ja jalgade palju-palju sipelgaid, tal oli hakanud ka pea ringi käima ja ta oli näinud puude vahel mingeid asju. Ja teistega, jutustas Annika, olevat samamoodi läinud, nad kõik oli naernud ja metsikult tantsinud ja laulnud, ja seepärast polnud keegi teda kuulanud, ka ta ema mitte.
Mõnda aega ei suuda ma edasi rääkida ja vaatan selle asemel aknast välja. Päev ei taha valgemaks minna, õige varsti on jälle õhtu käes. Mul on hirm öise hirmu ees.
Seda mu tütar siis lõpuks pihtis, kui olin muudkui pärinud ja peale käinud, ütlen ma vaikselt. Ma ei taha kellelegi otsa vaadata. Keegi laua ääres ei vasta midagi. Lõpuks võtan end kokku ja püüan edasi rääkida. Ja mis siis juhtus, küsisin ma Annikalt. Ta vastas, et ei tea seda enam, ja vaatas mulle sellise näoga otsa, et ma sain aru, et ta vaikib midagi maha. Niisiis küsisin ma ikka ja jälle uuesti, kuni ta lõpuks ütles, et tal on selle pärast nii piinlik, mis siis juhtus. Mis siis, küsisin ma jälle. Ta tegi siis püksid täis.
Oijah.
Ma pean kurku selitama. Ma ei taha töinama hakata, mitte praegu, aga iga kord, kui olen sunnitud mõtlema, kuidas Annika tookord minu ees istus, tulevad mul pisarad silma. Ja mu suu on nii kuiv. Annika, räägin ma kiiresti edasi, rääkis sellest kõigest nii, nagu lapsed ikka räägivad, juhtunust oli selles vaid väike osa, aga kõike seda, mida polnud võimalik välja öelda, kuid mis tema tunnetes ja meenutustes oli kahtlemata kohal, tunnetasin mina seda ähvardavamalt, kuna see ei lasknud end sõnadesse panna. Saate aru? Ma vaatasin laua ümber ringi, kuid keegi ei öelnud midagi. Just nagu vaibunuks nende hukkamõist seniks, kuni ma räägin. Niisiis ma räägin. Ma kaisutasin oma last ja hoidsin tema ümbert kõvasti kinni, ütlen ma, pingutades, et see meenutus minust jagu ei saaks. Ta palus, et ma ta emale ei ütleks, et ta oli mulle kõik reetnud, ja mina tõotasin seda, kuigi see oli raske. Selle eest tõotas Annika mulle, et ei söö iial enam seda suppi.
Psilotsübiin, ütleb Achim vaikselt.
Ma poleks iial arvanud, et Ines võib midagi sellist teha.
Psilotsübiin? Mis see on, tahab Susanne teada.
Hallutsinogeen. Veel samal õhtul, kui laps juba magas, otsisin ma selle kohta infi. Sametkübarik, tindikud, tulinutid, põdranapsik, loetlen ma seeni, mis sisaldavad psilotsübiini. Kas ma pean sulle ütlema, milles ma sulle seda lugu räägin, küsin ma Achimilt.
Ta noogutab.
Ma räägin seda kõike ainult ühel põhjusel: kuna ma tookord ei võtnud telefoni ega nõudnud oma tütre emalt seletust. Kuna ma ei pöördunud politseisse. Kuna selle asemel, pärast oma advokaadiga rääkimist, ei teinud ma midagi. Ma ei teinud üldse midagi, saad aru? Kusjuures – midagi ikka tegin. Sestpeale uurisin ma aastaid Annika käest ikka ja jälle, et ta mitte mingil juhul neid ei sööks. Ja ma tegin veel midagi: ma tõotasin iseendale, et tapan selle naise, kui minu tütrega peaks midagi juhtuma. Saad aru?
Kuhu sa oma jutuga sihid? Achim silmitseb mind reserveeritult. Et vägivalda saab õigustada?
Ei. Ma tahan sellega vaid öelda, et ma ei saanud midagi rohkemat teha. Ja tead, mispärast? Kuna Ines ja mina ei olnud abielus ja kuna Saksa õigusemõistmine annab vallaslapse hooldusõiguse automaatselt ja eranditult emale. Ema võib ju nõustuda ühise hooldusõigusega, mis paistab ebavajalik nii kaua, kui ollakse veel paar, on aga võimatu, kui ollakse lahku läinud. Tulemuseks on kogemus, mille saavad loendamatud isad: sul on laps, keda sa armastad, ja sind sunnitakse kõike, mis temaga juhtub, abitult pealt vaatama. See on piin. Ja selle eest, et ta laseb sel sündida, vihkan ma Inest. Ma vihkan tema võimu minu lapse üle, ja vihkan, et ta seda kasutab. Ja ma vihkan teda, kuna sellepärast vaatab iga noorsooametnik, iga lapsehoidja, iga lastearst, iga kloun tsirkuses ja iga talitaja loomaaias mind nii, nagu oleksin rongaisa ja logard ning tema vaene üksikema. Ma vihkan teda selle totaalse jõuetustunde pärast ja vihkan teda ka nende luupainajate pärast, milles ma ta näo rusikatega segi peksan. Ikka ja jälle.
Linke
http://www.hettche.de/vita/

http://www.spiegel.de/kultur/literatur/schriftsteller-thomas-hettche-die-ohrfeige-ist-ausdruck-der-verzweiflung-a-715293.html

http://www.literaturfestival.com/participants/authors/2009/thomas-hettche

http://raamatukoikoi.blogspot.com/2013/03/thomas-hettche-isade-armastus.html

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: