Olga Tokarczuk

6. mai 2013 at 12:33 p.l. (Nädala autor 2013) (, , )

9.mail kell 17.00 on Tartu Linnaraamatukogu saalis ja 10. mail kell 17.00 on Tallinna Keskraamatukogu rõdusaalis kohtumine poola kirjaniku Olga Tokarczukiga. Esitletakse Tokarczuki romaani „Päeva maja, öö maja“ eestikeelset tõlget. Kirjanikku intervjueerib tõlkija Hendrik Lindepuu. Katkendeid raamatust loeb ja vestlust tõlgib näitleja Marius Peterson.

tokarczuk

Kauaoodatud visiit: üks kaasaja tuntumaid ja armastatumaid Poola proosakirjanikke Olga Tokarczuk osaleb tänavusel kirjandusfestivalil Prima Vista.
Tema teoseid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Tokarczuk on pälvinud peaaegu kõik Poola tähtsamad kirjanduspreemiad ning hinnatud ühtaegu nii kriitikute kui lugejate hulgas.

„Päeva maja, öö maja” kujutab ühe Sudeetide väikelinna (mis on olnud Preisi, Tšehhi, Austria-Ungari ja Poola linn) ning selle ümbruskonna lugu läbi kireva tegelaskonna: XIV sajandil elanud pühak – Kristuse näoga neiu; kaks sajandit hiljem tema elulugu kirjutav munk, kes kõhkleb oma soolises identideedis; tänapäevastest tegelastest on siin täiskuu ajal libahundiks muutuv ladina keele õpetaja; joodik, kes arvab, et tema sees elab lind; pangas töötav naine, kes kuuleb unenäos talle armastust avaldavat häält ning läheb selle hääle allikat otsima jpt. Tokarczuki teostes on palju selliseid asju, mida oleme harjunud pidama üleloomulikeks: kriitikud on Tokarczuki proosat iseloomustanud sõnapaariga „mütoloogiline realism”. Eesti keeles on temalt varem ilmunud jutukogu „Maailma kõige inetum naisterahvas” (LR 2005) ja romaan „Algus ja teised ajad” (2012).

Tõlkija ja kirjastaja Hendrik Lindepuu on üks teenekamaid Poola kultuuri vahendajaid Eestis. Poola kirjanduse tähtteoste tõlkimise eest pälvis ta 2009.a. Kultuurkapitali kirjanduspreemia. Poola riiklikud autasud: Poola Vabariigi Kuldne Teeneterist (2005) ja Poola Vabariigi Teenete Ordeni Rüütlirist (2009).

Kohtumised toimuvad Kirjandusfestivali Prima Vista raames ning nende kaaskorraldajaks on Poola Vabariigi Suursaatkond Tallinnas, Tartu Linnaraamatukogu ja Tallinna Keskraamatukogu.

Katkend: “Algus ja teised ajad”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2012, lk 115-

Genowefa aeg

Genowefa keha tardus liikumatuks nagu savipott. Ta pandi ratastooli. Nüüd oli ta jäetud teiste armule. Teda tõsteti voodisse, pesti, upitati istuma, kanti rõdule.
Genowefa keha oli üks ja Genowefa ise oli teine. Ta oli kehasse suletud, kinni pandud, vaikima sunnitud. Ta sai liigutada vaid sõrmeotsi ja nägu, aga ei osanud enam naeratada ja nutta. Kandilised ja karedad sõnad kukkusid ta suust nagu kivikesed. Sellistel sõnadel ei olnud võimu. Vahel proovis ta pahandada Adelkaga, kes oli löönud Antekit, aga tütretütar ei teinud temast väljagi. Antek peitis end vanaema seeliku sisse ja Genowefa ei saanud midagi teha, et teda varjata või kasvõi kallistada. Ta vaatas abitult, kuidas suurem ja tugevam Adelka kisub vennakest juustest, ja temas tõusis viha, mis küll kohe vaibus, sest sel polnud mingit väljapääsu.
Misia rääkis emaga palju. Ta lükkas ema tooli kööki soemüüri äärde ja muudkui lobises. Genowefa kuulas teda hajameelselt. Tütre jutt tüütas teda. Ta tundis järjest vähem huvi, kes olid ellu jäänud ja kes langenud, talle ei läinud korda missed, Misia sõbrannad Jeszkotlest, uued moodused vekkida herneid, raadiouudised, mida Misia alati kommenteeris, tütre mõttetud kõhklused ja küsimused. Genowefa eelistas keskenduda sellele, mida Misia teeb ja mis kodus sünnib. Ta nägi ju tütre kolmandat korda kasvavat kõhtu, seda, kuidas jahu pudenes põrandale, kui Misia sõtkus makaronitainast, kärbse uppumist piima, pliidile unustatud ahjuroobi punakat hõõgumist, kanu, kes püüdsid esikus saabastelt nööre pealt kiskuda. See oli konkreetne, käegakatsutav elu, mis kaugenes temast päev-päevalt. Genowefa nägi, et Misia ei saa hakkama selle suure majaga, mille nad olid talle kingituseks andnud. Nii sai ta endast välja pigistatud mõned laused ja veenis tütart, et see võtaks teenijatüdruku. Misia tõi siis Ruta majja.
Rutast oli kasvanud kaunis neiu. Teda vaadates pitsitas Genowefal südant. Ta passis hetki, kui mõlemad, Misia ja Ruta, seisid kõrvuti – siis võrdles ta neid teineteisega. Ja – kas keegi siis ei märganud? – nad olid nii sarnased. Kaks varianti ühest ja samast. Üks oli lühem ja tõmmum, teine pikem ja täidlasem. Ühel olid silmad ja juuksed kastanpruunid, teisel meekarva. Peale selle oli kõik sama. Vähemalt nii tundus Genowefale.
Ta vaatas, kuidas Ruta peseb põrandat, kuidas lõigub suurt kapsapead, kuidas sõtkub saviastjas juustu. Ja mida rohkem ta Rutat vaatas, seda kindlam oli. Vahel, kui kodus pesti pesu või koristati, ja Michał oli hõivatud, käskis Misia lastel vanaema metsa viia. Lapsed kandsid ratastooli ettevaatlikult välja, aga pärast sireli taga, kui neid majast enam ei nähtud, kihutasid mööda Maanteed, lükates enda ees ratastooli kangestunud ja majesteetliku Genowefaga. Seejärel jätsid nad ta lahtitulnud juustega ja käed abitult rippumas üksinda metsaveerde, aga ise jooksid metsasalusse seeni või marju korjama.
Ühel sellistest päevadest nägi Genowefa silmanurgast, et metsast tuleb Maanteele Tähk. Genowefa ei saanud pead liigutada, tal jäi üle vaid oodata. Tähk tuli tema juurde ja tegi uudishimulikult tiiru umber tooli. Ta kükitas Genowefa ette ja vaatas talle otsa. Nad mõõtsid teineteist pilguga. Tähk ei meenutanud enam seda tüdrukut, kes oli tulnud paljajalu mööda lund. Ta oli tüsedam ja suurem. Tema paksud juuksepalmikud oli nüüd valged.
“Sa vahetasid mu lapse ära,” ütles Genowefa.
Tähk hakkas naerma ja võttis Genowefa jõuetu käe oma sooja pihku.
“Võtsid tüdruku ära ja jätsid mulle poisi. Ruta on minu tütar.”
“Kõik noored naised on vanade naiste tütred. Aga sulle ei ole vaja enam ei tütreid ega poegi.”
“Ma olen surnud. Ma ei saa liikuda.”
Tähk võttis Genowefa abitu käe oma käte vahele ja suudles seda.
“Tõuse ja mine,” ütles Tähk.
“Ei,” sosistas Genowefa ja raputas pead. Ta taipas alles hetk hiljem, et oli suutnud pead liigutada.
Tähk puhkes naerma ja hakkas minema Alguse poole.
Pärast seda kohtumist ei tahtnud Genowefa enam rääkida. Ta vastas ainult “jah” või “ei”.Ta kuulis kord, kuidas Paveł sosistas Misiale, et halvatus ründab ka moistest. “Olgu nii,” mõtles Genowefa, “halvatus ründab minu moistest, aga nii või teisite olen kusagil veel olemas.”
Pärast hommikusööki viis Michał Genowefa maja ette. Ta lükkas ratastooli aiaäärsele muruplatsile, ise istus pingile. Ta võttis välja suitsupaberi ja mudis pikalt tubakat sõrmede vahel. Genowefa vaatas Maanteele ja silmitses siledaid sillutisekive, mis paistsid kaugelt nagu tuhandete maasse kaevatud inimeste peanupud.
“Ega sul külm ei ole?” küsis Michał.
Genowefa raputas pead.
Siis sai Michałil suits tõmmatud ja ta läks oma toimetusi tegema. Genowefa jäi oma tooli ja vaatas Papugowa aeda, liivast põlluvaheteed, mis keerutas kollaste ja roheliste laikude vahel. Pärast vaatas oma sääri, põlvi, puusi – need olid sama kauged ja samamoodi temale kuulumatud nagu liiv, põllud ja aiad. Tema keha oli haprast inimmaterjalist tehtud kujuke.
Teda pani imestama, et saab veel liigutada sõrmi, et oli veel mingi tunne kahvatute käte sõrmeotstes, mis polnud juba kuid tööd teinud. Ta käed lebasid surnud põlvedel, ja ta mudis sõrmedega seeliku volte. “Ma olen keha,” ütles ta endale. Ja Genowefa kehas kasvas nagu vähk, nagu hallitus, pilt inimeste tapmisest. Tapmine põhineb selle, et võetakse õigus liikuda, elu on ju liikumine. Tapetud keha tardub paigale. Inimene on keha. Ja inimese kõikide kogemuste algus ja lõpp on kehas.
Ühel päeval ütles Genowefa  Michałile:
“Mul on külm.”
Michał tõi talle villase rätiku ja kindad. Genowefa liigutas sõrmi, aga ei tundnud neid enam. Ta ei teadnud, kas need liiguvad või mitte. Kui ta tõstis pilgu Maanteele, siis nägi, et surnud on tulnud tagasi.  Nad liikusid mööda Maanteed Czernicast Jeszkotlesse nagu suur protsessioon, nagu Częstochowa palverännak. Aga palverännakuga käivad ikka kaasas jutumelu, kurblikud laulud, kaeblikud litaaniad, sammude krudin kruusal. Siin valitses vaikus. Neid oli tuhandeid. Nad astusid ebaühtlases rodus. Nad liikusid jäises vaikuses, kiirel sammul. Nad olid hallid, veretud.
Genowefa otsis nende hulgast Elit ja Szenbertite tütart imikuga, aga surnud liikusid liiga kiiresti, et ta oleks saanud neid korralikult silmitseda. Alles hiljem märkas ta Serafini poega, ent üksnes seetõttu, et ta möödus naisest lähedalt. Pea sees haigutas tal suur pruun auk.
“Franek,” sosistas Genowefa.
Surnu pööras pea ja astumist aeglustamata silmitses teda.
Ta sirutas naise poole käe. Tema huuled liikusid, aga Genowefa ei kuulnud ainsatki sõna.
Ta nägi neid terve päeva, õhtuni välja, ja rongkäik ei tahtnud lõppeda. Nad liikusid ka siis, kui Genowefa oli sulgenud silmad. Ta teadis, et ka Jumal vaatab neid. Ta nägi Jumala nägu – see oli must, kohutav, armiline.

Linke
Tutvustus Prima Vista kodulehel
http://www.kirjandusfestival.tartu.ee/prima-vistal-saab-kohtuda-olga-tokarczukiga

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: