Aarne Ruben

20. mai 2013 at 1:01 p.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

Aarne Ruben (1971) – eesti kirjanik ja ajakirjanik.
Ta on kirjutanud romaane, mis baseeruvad Eesti 20. sajandi ajalool. Tema tuntuim teos on “Volta annab kaeblikku vilet”, mis räägib 1905. aasta Vene revolutsioonist, Leninist ja dadaistide liikumisest Zürichis.
Aastal 2000 võitis ta teosega “Volta annab kaeblikku vilet” Eesti romaanivõistlusel esimese koha.

Foto: Arno Mikkor /Delfi

Foto: Arno Mikkor /Delfi

Katkend “Karl Kiilaspea pärijad”, Kirjastus Fantaasia 2013, lk 85-89.

“Kus mu tasu on?” käratasin ma ülevaatajale. “Kas me siis tõesti selle töö eest ühtki teenarit ei saa?”
“Siin on sinu tasu!” röögatas see beerserk elajalikult ja äigas oma raudse piitsaga mulle vastu nägu, kus oli veel niigi punaseid ja paranemata arme. Kiristasin jõuetult hambaid: küll ma selle mehega veel arved õiendan! Kõik see käis tublisti üle mõistuse: külm, nälg, piinamine ja nüüd veel see peks ka!
Säärasest matsust ei olnud mulle veel küll ja ma hüüdsin norsemenni laevavanematele:
“Te veel maksate selle eest!” Alex katsus mind maha rahustada, et ma oma aadli-keevaverelisusega iseendale halba ei teeks.
Seepeale lubasid Põhjala laevavanemad mind kandilisse heeringatünni soolata.
“Ma ei karda teie ähvardusi heeringatest,” ütlesin ma nüüd juba palju vaiksemalt. “On olnud rändrüütleid, kes võidelnud merel hiidangerjatega, nagu sire Caradock ja sire Perceval.”
Nüüd on viimane aeg teile tutvustada erinevate põhjameeste liike ja laade. Kes on need suured tugevad mehed, kes meie maa rannikuäärseid külasid laastamas käivad ning kes piirasid isegi Pariisi? Viikingid on mehed kiiretel hobustel, kes valdavad ülihästi mõõga käsitlemise kunsti. On neid, kes söövad enne lahingut kärbseseent, et raevukamalt võidelda; siis ei halasta nad tavaliselt kellelegi, ka naiste ja laste asemel näevad nad üksnes võitlevaid kogusid, kes tuleb surmata. Neid kutsutakse beerserkideks.

Kuid Põhjala meeste hulgas on erinevaid nägusid, kes tuleks meelde jätta. On niinimetatud valged viikingid, kes tulevad meresaartelt pimedas pakaselises põhjaruumis, nendega läbi rääkida ei anna. Mustad viikingid on aga wendide naabrid ja osa neist elab ka Normandias. Neil on eriline viha Jumala teenijate vastu, keda nad tapavad ohtralt. Nemad kummardavad musta kaarnat ja kui nendega rääkida, miks on see nii, vastavad nad hambaid kiristades: igaüks peab ise oma saatanat kilbil kandma. Seega on nendega võimalik ka inimese moodi rääkida.

Frangid teavad kõiki liike ja laade viikingeid, sest meie rannikutel käib neid mitmeid. Kui üks laevavoor läheb, siis teine tuleb. Götalased ehk goodid jõuavad igale poole ja kui nad peaksid lahingus lüüa saama, meisterdavad nad suure paadi, panevad laibakuhila sellesse ja lükkavad ta siis merele. Nii matavad nad ainult oma surnuid, mitte võõraid, keda nad jätavad lihtsalt vedelema, hambad irevil. Tulevikku seletab nende juures völva või vulva nimeline selgeltnägija, kes kas istub lohuga kivil või kannab kaasas potte ja panne, millega ta siis suurt müra tekitab. See kõmistamine on vajalik selleks, et sõjajumal Odin sibülli ette ilmuks, ja sibüll väidab, et temal on sõjajumalaga otseside. On goodid võidelnud lahingus, siis olen neid kuulnud frankide põlevate majade vahel ringi lipates teisigi jumalaid hüüdvat, sest nende sõjamehed teevad kõike vaid kisa ja käraga, välja arvatud siis, kui on vaja hiilida. Nad tunnevad ka saatusehaldjaid ja kummardavad enne raskeid katsumusi amulette, mida siis pärast lahingut verega niisutatakse. Kuid nüüd aitab sellest jutust, sest siis võib kergesti jääda mulje, nagu ma viikingeid kiidaksin.

Nood norsemennid ütlesid meile, et meie laevasõit jõuab lõpuks välja paika nimega Tydes, mis meie keeli tähendab “hoovused”. See olevat üsna Jüüti poolsaare tipus. Seda kuulnud, panin ma käe oma endisele kannupoisile sõbralikult õlale: “Seal katsume põgeneda!” Aga kannupoiss oli juba nii tundetuks jäänud, et ei osanudki enam millegi üle rõõmustada. Palvetasin, et ta jaks ja tahe teda lõplikult maha ei jätaks. Ja mõtlesin endamisi Partalopale, Montsalvage`i krahvile, kes oli koos oma senjööriga Konstantsilinna all sõjakäigul. Kuid vaenlased Kreekas saavutasid selle, et kogu armee disarmeeriti, üksnes Partalopa ja ta rüütlid keeldusid pistodasid hõlma alt ära andmast ja see oli nagu väike võrdpilt meie praegusele olukorrale. Nemad tõmbusid ühele väikesele alleele ega lasknud kedagi ligi. Äravõetud relvadega rüütel pole ju enam rüütel, nagu nüüd meiegi.

Tydes osutus kala järgi lõhnavaks sadamaks ühes kõrvalises, kitsas, suuremate meretuulte eest kaitstud sadamas. Nüüd läksid kõik normannid maale, kõrtsidesse lõbutsema ja naistega aelema, sest mere-elu oli olnud väga üksluine. Meie alusele jäi vaid üks hellebardiga varustatud valvur. Õnnekombel juhtus aga nii, et paremas aerureas leidus üks vapper frank, keegi Richomeri-nimeline, kelle ahel oli ära kulunud ja ta tõmbas selle laevapõrandast lahti. Nüüd oli ta vaba ja sellesama ahelaga kägistas ta laevavalvuri ära, enne kui too häält teha jõudis. Nüüd püüdis ta vardja hellebardiga ka kõigi oma seltsimeeste ahelad katki raiuda, aga nii peen raud ei võta karmi ning jämedat ahelat. Richomer leidis, et ta peab maale minema ja sealt sepa kutsuma.

Mõne aja pärast naasis Richomer ühes taanlasest sepaga. Kuidas õnnestus Richomeril taani keelt oskamata sepp ära rääkida, jäi meile küll mõistatuseks. Kuid peamine, et sepp asus meie ahelate kallal otsekohe tegutsema. Pooled meie hulgast nägid kohe seda ülevat hetke, mil ori purustab ahelad, sest sepp virutas ahelatele raske haamriga, aga pooled jäid ikka vangi. Raskemate ahelate kohta ütles sepp midagi oma keeles ja näitas märkidega ja me saime aru, et siin tulise rauaga katkipõletamist tarvis läheb. Sel kombel olid pooled meist pääsenud, aga pooled ikka veel vangis. Nii pääses ka Alex, aga mina olin endiselt laeva küljes kinni.

Richomer võttis nüüd kõik endised orjad kokku – nende hulgas oli nii franke kui sakse – ja otsustati rünnata seda meremeeste küla, prassivad orjaperemehed hävitada ja võim eneste kätte võtta. Kaugemas tulevikus ka oma lipp maalinnale lehvima panna, endi hulgast komtuur valida ja kirikut ehitama hakata. Tydesesse pidi tulema kristlik linnriik.

Pidime sepale väga tänulikud olema, sest vähe sellest, et ta orjad päästis – ta jagas nendele ka mõõku ja nugasid. Orjad jagunesid kaheks rühmaks, kes pidid ründama kahte peamist sadamakõrtsi, kus peremehed libudega aega veetsid. Mina jäin laevale, jalg endiselt ahelas, tulemusi ootama. Ise veel mõtlesin, et paganlikest külakõrtsidest ei saa ju palju oodata. Kindlasti puudub nende ustelt veini saadaolevust tähistav pärjake “circulus vini”.

Tulemused saabusid kiiresti. Ootajad nägid tulekahjukuma küla kohal, tuul tõi meieni karjeid, taanikeelseid vandesõnu, mida me laevalgi olime sagedasti kuulnud, hobuste kabjaplaginat ja naiste kriiskamist. Tuli levis salakavalalt nagu madu ja kõik puidust sadamaehitised võtsid pikkamisi tuld. Peagi süttis meiegi laeva parras. Õudusega mõtlesin, et kuigi võisime ühest surmast pääsenud olla, ootas meid teine, kohutav tulesurm. Ometi tegi tuli seda, mida sepp oli tegemata jätnud: ta õõnestas tekitalad läbi ja laevatekk varises kokku, samal hetkel rõksatasid aga kõikide laeval viibijate ahelad lahti. Jäi küll üks ahel, aga seda võis käsitleda kui jalavõru, millest saab lahti kohe, kui peaksime esimest korda nägema viili või rauasaagi.

Meie ei saanud kuiva jalaga maale nagu meie sõbrad, vaid pidime sumama kaelani rannikuäärses roostikus, jääkülmas soolases merevees. Õnneks pakkusid arvukad tulekahjud meile kohe rannal enese soojendamise võimalust. Olime viiekesi, viimased laeval olnud mehed, kes lootuse ammu kaotanult nüüd selle taas leidsid.

Peagi nägin ma oma Alexit teed mööda tulevat. Ta habe sädeles tulekahjukuma paistel rasvatilkadest, ühes käes hoidis ta peaaegu särisevat hanekintsu ja teises korvi mahlakate pirnidega. “Isand, nüüd on pidusöök!” hüüdis ta ja lisas, et orjapidajad on une pealt viimseni tapetud, vaid vähestel õnnestus maalinna põgeneda. Meie toidulaual on nüüd küllus ja kui me oleme toidu ja söögiga veidi oma jõudu kosutanud ja end välja maganud, ründame ka linnust.

Tahtsin kannupoisile ütelda, et asjad ei ole nii head, kui nad välja paistavad, aga samal hetkel selgus, et salamõrtsukas oli mind jälitanud ja kusagilt sadamavintsi tagant lastud põlev nool tungis mu abaluusse.
Looming
luulekogu “Ajakirjanik”, Aarne Ruben 1994
romaan “Volta annab kaeblikku vilet”, Tänapäev2001
“Vares-Barbaruse valitsus”, SE  JS 2001
“Elajas trepi eelastmel”, Tuum 2004
novellikogu “Lugusid Anveltist ja Kingissepast”, Eesti Keele Sihtasutus 2007
“Ärid kuuliaukudega majades”, Eesti Raamat 2009
“Viimne kohtupäev”, Eesti Raamat 2010
kriminaalromaan “Ilusast naisest ei saa head muumiat”, Randvelt Kirjastus 2011
rüütliromaan “Karl Kiilaspea pärijad”, Kirjastus Fantaasia 2013

Linke
Kaarel Kressa  “Aarne Ruben suhtub riigikukutajatesse huumoriga”, Eesti Päevaleht 1.08.2009, http://www.epl.ee/news/kultuur/aarne-ruben-suhtub-riigikukutajatesse-huumoriga.d?id=51174608
Aarne Ruben  “Aarne Ruben: väljaspoolt otsida pole tarvis, kõik on sees”, Postimees 14.05.2013, http://arvamus.postimees.ee/1234940/aarne-ruben-valjastpoolt-otsida-pole-tarvis-koik-on-sees/
Aarne Ruben “Mõtle sünergeetiliselt!”, Eesti Ekspress, 24.05.2011, http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/aarne-ruben-motle-sunergeetiliselt.d?id=46488161

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: