Maarja Pärtna

4. juuli 2013 at 2:30 p.l. (Nädala autor 2013) (, )

Foto: Postimees/Scanpix

Foto: Postimees/Scanpix

Maarja Pärtna (1986) – eesti luuletaja, ajakirjanik ja tõlkija. Juhan Liivi luuleauhinna 2013 võitja.
Auhind antakse igal aastal ühe luuletuse eest. Sel aastal pälvis selle Maarja Pärtna luuletuse “Sees” eest, tekst on ilmunud luulekogus “Läved ja tüved”

Luuletusi kogust “Läved ja tüved”, Eesti Keele Sihtasutus 2013, lk 31; 12; 17; 20; 22; 77; 71.

olev on alati hulk
varjatud seoseid ja jaotumisi
on midagi kusagil veel, ristumispunktide ümber
lihtsate seletuste taga

on alati midagi veel:
kõigi võimaluste avatus, kõigi mõeldavate tõlgenduste
võimalikkus; õhku visatud münt, mis pole veel
kulliks või kirjaks pudenenud.

olev, mis on alati ühtlasi ka võib olla; saavate ja rajavate
olev, korraga mitmesse suunda sirutuv samaaegsus
ühtaegu esmakordne ja
alati juba olnud.

miski, mis asetub teisele poole vastandumisi ja välistamisi.
lihtne nagu üle käeselja voolav vesi
või peotäis pehmeid kevadisi pajutibusid.
***

UMMU AMRI

“mu sõber, oled sa näinud neid pilte
muinasjutulisest maailmast

kus naeratavate suudega inimesed
on ammu unustanud
mida tähendavad puudus ja kannatused?

neil on kõik olemas,
kõik asjad, mida nad endale ihaldavad-
ja nende päevad on
naudingurohked ja eneseküllased.”

“ka mina olen neid näinud.
siinsamas toas on nad neid mulle ilmutanud,
ma olen hakanud nende õhulist maailma armastama,

ning nii, nende kehalist täiust imetledes
võin ma jõuda neile väga lähedale.”

***

vihmast on saanud vaikus, oksad on rasked
ja päike on läinud looja. all rohukõrte
ja vanade okste keskel sahisevad kellegi sammud.
keegi krabistab tüvel, kellegi tiivad
riivavad uniseid latvu, kellegi jalad rajavad teed

läbi täiusliku linna: üle veel ehitamata sildade
ja nimeta tänavate, mööda
väikestest tühjadest äridest ja kohvikutest
tihkel udusel jõekaldal. kellegi käed
libisevad mööda trepi vihmaniiskeid käsipuid.
kellegi käed hoiavad raamatut
igaviku kahe metroopeatuse vahel.

kellegi silmad vaatavad
tulevikku – keegi igatseb
mateeriat, keegi alles rajab teed,
keegi tahab kõige pöörasemadki kujutlused
teoks teha.

nukkuda vaikselt tumedas jahedas mullas.
tõmbuda kerra, magada pikka pimedat und.

magada? jah, magada,
võib-olla undki näha…

***

tagasi tulles oli jõgi kahanenud ojaks
ja sillast saanud tikutopsidest ehitatud makett.

mängulinn, mängumajad –
ainult mängijad ise olid oma
mängu-asjade keskel surmtõsiseks jäänud.

tulede pikad ujedad peegeldused tõmbuvad
mööduvate paatide eest kõrvale
ja sirutavad end siis aegamööda uuesti
üle rahuneva veepinna.

Bast, kass-jumalanna, koduste asjade kaitsja,
vaeb meid autorataste vahelt tuliste silmadega
ja kaob seejärel hääletult pimedate tagaaedade
erutavalt lõhnavasse lopsakusse.

jumalad magavad tubades tuhandeaastast und,
tähed püsivad meie igaöisel kursil.

***

rauged ja tühised on need päevad, rauged ja tühised –
õõnsad nagu seinakella tiksumine tühjas kohvikus
linna piiril, teadvuse piiril, mälu keskpunktita
kärjestikus.

kui kõik on juba ära olnud –
kui kõik võõrad linnad on juba läbi käidud,
seiklused olnud, lootused olnud
ja loobumised,

tuleb tuul ja võtab ära
mõtted meie inimlikest peadest
ning annab asemele uued ja paremad,
annab: uued ja paremad.

vaata, kuidas need oksad end tuulega kaasa liigutavad –
kui täiuslikud nad on, kui rikkalikud ja rohked.

ja vaata, kuidas need majad paistavad akendest nii
et peame neid vaadates küsima: kelle kodud need on?
kes siin küll elab?

või vaata, kuidas see vihm on nii kindlalt
omaenese langemisele pühendunud –

ja vaata, vaata, kuidas ta piisad
langevad aknaklaasi läbipaistvuse peale
ja kummutavad silmale nähtavate asjade
enesestmõistetavuse.

ja ometi öeldakse, et see kõik on tegelikult väga lihtne.
puud on lihtsalt puud,
inimesed nende hellemad velled, nende õrnemad õekesed.

***

SEES

Aknaraamide sees on nõudlik naksumine.
pilved on taeva teisenemises –
nende sees on vihm, vihma sees on
äraarvamatu hulk piisku, igaühel
neist on oma kuju – ainuline
täielik.

tuul on iseenese sees,
maailm siinsamas lähedal.

pesunööril kuivavad särgid ripuvad
pea alaspidi; nende sees on
kuivakssaamise ootus, teadmine,
et varsti volditakse nad korralikult kokku ja asetatakse
hämarasse kappi, sooja ja mõnusasse olemisse.

naeratus algab silmadest
jõuab üürikese hilinemisega suule ja
kaob siis jälle – nagu tõusev vesi
oleks puudutanud liivale joonistatud nägu
ja tõmbunud uuesti tagasi –

silmad muutuvad tõsiseks
aga naeratamine ei kao, see on kohal
tõsiduse all nagu vee all, paistab kätte
valge kõht veepinna poole nagu
tagurpidi pööratud kivi.

keegi korjab pesu nöörilt ja
viib selle tuppa. on õhtu,
hakkab sadama ja nii terve öö

***

mõndagi võib veel juhtuda
enne varahommikusi linde ja päikese
muust maailmast lahkulöömist.

näiteks see: kaks keha sukelduvad
tumedasse järve. ja see: kaks häbelikku pilku
mis pole veel teineteisesse puutunud, mis pole veel
teineteist tundma saanud

püüavad salaja
veepõhjast kumava ihu helendust.

üks kaheksa on heinamaal
tihenevasse udusse ära eksinud.
ta keerab end seal mõnuga kummuli

ja öised suplejad ujuvad läbi tema
õrnade ümarike.

Luulekogud
“rohujuurte juures”, MTÜ Värske Rõhk 2010
“Läved ja tüved”, Eesti Keele Sihtasutus 2013

Linke
Mart Velsker “Inimnäoline luulekogu kosmoselinnast”, Looming 4/2011, http://www.looming.ee/index2.php?archive_mode=article&articleid=622

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: