Bill Bryson

15. aug. 2013 at 1:53 p.l. (Nädala autor 2013) (, )

Bill Bryson

Bill Bryson

William McGuire “Bill” Bryson (1951) – Ameerikas sündinud, kuid peamiselt Suurbritannias elanud ja ka praegu resideeruv kirjanik. Reisikirjanikuna alustanud ja ilma tõsisema teadusliku taustata on ta ometi suutnud köita väga laiahaardeliste, mahlakate käsitlustega nii Maast kui inimajaloost.

Katkend: Bill Bryson “Ringkäik kodumajas”, Pegasus 2011, tlk Henn Käämbre, lk 168-172.

Söögituba

/…/
Kuigi Ida-India Kompanii kutsusid ellu pipar ja vürtsid, oli selle peaeesmärgiks tee. 1696. aastal alandas William Pitt noorem tublisti teemaksu, asendades selle kardetud aknamaksuga (lähtudes loogilisest eeldusest, et aknaid on raskem peita kui teega hangeldamist). Mõju tarbimisele oli kiire. Aastate 1699 ja 1721 vahel kasvas teeimport sada korda, 13 000 tuhandelt naelalt 1,2 miljoni naelani, siis neljakordistus kolmekümne aastaga aastaks 1750. Teed larpisid töölised ja seda rüüpasid pepsilt leedid. Teed joodi hommikusöögi, lõuna ja õhtusöögi juurde. See oli kogu ajaloos ainus jook, mis ei kuulunud ühelegi klassile. Esmakordselt tekkis ühele joogile oma rituaalne aeg päeva jooksul: teeaeg. Teed oli kohvist hõlpsam kodus valmistada ja see suurendas ühe tarbeaine, suhkru müüki. Britid hakkasid jumaldama masusat piimaga teed enam kui ükski teine rahvas. Üle pooleteise sajandi oli tee Ida-India Kompanii kese, ja Ida-India Kompanii oli Briti impeeriumi kese.
Mitte kõik ei harjunud teega kohe. Poeet Robert Southey jutustab maanaisest, kes sai linnasõbralt kingituseks naela teed, sellal kui tee oli alles uudisasjaks. Naine ei osanud sellega muud peale hakata kui keetis selle katlas läbi, laotas lehed röstsaiale, pani võid ja soola peale ja pakkus sõpradele. Need nipsisid seda vapralt ja ütlesid, et huvitav küll, aga mitte päriselt nende maitsele vastav.  Mujal aga oli suhkruga teel edu.
Britid on suhkrut alati armastanud; sedavõrd, et kui see Henry VIII ajal kättesaadavaks muutus, raputasid nad seda igale poole: munadele, lihale, isegi veini sisse, kühveldasid seda kartulitele, maitserohelisele, sõid lausa lusikaga, kui vaid said. Kuigi suhkur oli väga kallis, tarbiti seda, kuni hambad muutusid mustaks. Kui hambad ei läinud ise mustaks, siis võõbati need oma jõukuse näitamiseks mustaks. Tänu Lääne-India kasvandustele muutus suhkur järjest kättesaadavamaks. Leiti, et eriti hästi sobib see tee juurde.
Magus tee sai rahvuslikuks rahulduseks. Aastaks 1770 tõusis suhkru tarbimine per capita 20 naelani. Näib, et enamus sellest puistati tee sisse. (See näib olevat päris tubli hulk, kuid tänapäeval pistavad britid pinslisse 80 naela suhkrut nina peale, ameeriklased aga päris hullu koguse – 126 naela per capita.) Samuti kui kohvi, peeti teed tervistavaks, muuhulgas arvati, et see leevendab südamevaevusi.
Üks Hollandi arst, Cornelius Bontekoe, soovitas juua viiskümmend tassi teed päevas, äärmisel juhul koguni kakssada, et püsida heas konditsioonis.
Suhkur mängis suurt osa ka ühes vähem kiiduväärses ettevõtmises, orjakaubanduses. Pea kogu suhkur, mida britid pruukisid, oli toodetud Lääne-India kasvandustes orjatööga. Me kipume ikka siduma orjust USA lõunaosariikide kasvandustega, kuid tegelikult rikastus hulk inimesi orjuse arvel, eriti muidugi ärikad, kes vedasid 3,1 miljonit aafriklast üle ookeani, seni kui 1807. aastal inimkaubandus keelustati.
Teed ei jumaldatud üksnes Suurbritannias, vaid ka selle ülemere-asumaades. Ameerikas oli tee maksustatud, see oli osa vihatud Townshedi maksust. 1770. aastal tühistati see maks peaaegu täienisti – alles jäi ainult teemaks. See oli saatuslik eksisamm. Maks teele säilitati, et meenutada kolonistidele nende allumist kroonile, osalt ka selleks, et aidata Ida-India Kompanii välja sügavast äkki tekkinud august. Kompanii oli lootusetult suureks paisunud. See oli varunud 17 miljonit naela teed, päratu koguse riknevat produkti. Pealegi püüti põikpäiselt näidata, et kõik on korras, makstes osanikele dividende, mis polnud jõukohased. Varude vähendamiseta paistis pankrot olevat möödapääsmatu. Lootes kriisi leevendada, andis Briti valitsus kompaniile monopoli tee müügiks Ameerikas. Iga ameeriklane teab, mis seepeale juhtus.
16. detsembril 1773. aastal tungis umbes kaheksakümnene rühm mohikaanlasteks riietunud  koloniste Bostoni sadamas Briti laevadele, murdis lahti 342 teekasti ja viskas nende sisu üle parda. See tundub keskmise vandalismiaktina. Tegelikult oli see Bostoni aastane teevaru, väärtusega 18 000 naela. Seega oli see tõsine süütegu, ja kõik osalised teadsid seda. Tol ajal ei nimetanus veel keegi seda Bostoni teeõhtuks, see hüüdnimi tekkis alles 1834. Jõugu käitumist ei saa nimetada ka heauskseks ülemeelikuseks, nagu ameeriklastele meeldib mõelda. Tegu oli lausa mõrvarlikult inetu. Kõige õnnetumaks selles loos osutus Briti tolliametnik John Malcolm. Tema oli hiljuti kodust Maine`is välja tiritud, üle tõrvatud ja kaetud sulgedega.  See oli kohutavalt piinarikas karistus, sest kuum tõrv kallati palja ihu peale. Harilikult tõrvati jäikade pintslitega, mis olid juba iseendast valusad. Ühel juhul hoiti ohvrit pahkluudest ja suruti pea ees tõrvatünni. Tõrva peale visati peotäis sulgi, ohver talutati läbi linna, sageli peksti teda või poodi koguni üles. Nii et tõrvamine ja sulgedega katmine oli julm küllalt. Võime vaid kujutleda Malcolmi ahastust, kui ta tiriti väänlevana majast teist korda välja ja anti talle uus “jänki mantel”, nagu seda jubedust nimetati. Kui tõrv kuivas, tuli päevade viisi ettevaatlikult noppida ja kaapida, kuni tõrvast ja sulgedest pääses. Malcolm saatis tüki oma kõrbenud ja mustunud nahka Inglismaale koos palvega ta koju lubada. Tema soov täideti. Vahepeal lähenesid Ameerika ja Britannia halastamatult sõjale. Viieteistkümne kuu pärast kõlasid esimesed lasud. Tollane värsisepp on kirjutanud:

Mis õnnetus, mis jubedus
läks lahti väiksest teost? 
Vaid pisut teed said mereveed
ja veri kastis kaldad need.

Samal ajal kui Britannia jäi ilma oma Ameerika asumaadest, tekkis teega muidki tõsiseid probleeme. Aastaks 1800 oli tee juurdunud Briti hinge kui rahvusjook, import oli kasvanud 23 miljoni naelani aastas. Praktiliselt kogu tee tuli Hiinast, tekitades suure ja kroonilise kaubanduse disproportsiooni. Osalt püüdsid britid probleemi lahendada, müües Indias toodetud oopiumi hiinlastele. Oopium oli 19. sajandil väga oluline äriobjekt, seda mitte ainult Hiinas. Britannias ja Ameerikas pruugiti tublisti oopiumi, sealhulgas naiste poolt, enamasti ravim paregooriku kujul või laudanumina. Oopiumi sissevedu Ühendriikidesse kasvas 24 000 naelalt aastal 1840 kuni vähemasti 400 000 naelani 1872. aastal.  Põhitarbijad olid naised, palju anti seda ka lastele kui krupiravimit. Franklin Delano Roosevelti vanaisa Warren Delano ajas varanduse kokku just oopiumiäriga. Seda pole Rooseveltide perekond kunagi hõisates välja öelnud.
Hiina võimude lõputuks pahameeleks olid britid üliosavad veenma hiinlasi oopiumisõltlasteks hakkama. Ülikoolide turunduskursused peaks algama Briti oopiumiäri ajalooga. See oli nii vägev, et 1838. aastaks müüs Britannia Hiinasse oma viis miljonit naela oopiumi igal aastal. Paraku ei katnud see kulutusi tee sisseveoks Hiinast. Lahenduse võis anda ainult teekasvatus mõnes avarduva Briti impeeriumi soojas osas. Kuid probleemiks oli see, et hiinlased olid alati hoidnud teelehtede värskendavaks joogiks muutmise protsessi saladuses. Keegi väljaspool Hiinat ei teadnud, kuidas saada teetööstust käima. Siin sekkus tähelepanuväärne šotlane Robert Fortune.
1840ndail reisis Fortune kohalikuks makskeerunult kolm aastat Hiinas ringi, uurides välja, kuidas teepõõsast kasvatada ja teed toota. See oli riskantne ettevõtmine: kui ta oleks kinni võetud, oleks ta kindlasti vangi pandud, võib-olla hukatudki. Kuigi Fortune ei mõistnud ühtki Hiinas kõneldavat keelt, ütles ta enda alati tulevat mõnest kaugest provintsist, kus oli käibel teine dialect. Oma reisi tulemusena ei õppinud ta üksnes tee tootmise saladusi, vaid tõi Läände ka hulga väärtuslikke taimi, sealhulgas lehvikpalmi, kumkvaadi, mitu asaleade ja krüsanteemide liiki.
Tema juhtimisel hakati teepõõsast kultiveerima Indias tol kummmalisel saatuseaastal 1851, kui seal istutati 20 000 tuhat seemikut ja pistikut. Poole sajandiga, alates nullist 1850, kasvas teetootmine Indias 140 miljoni naelani aastas. Mis puutub Ida-India Kompaniisse, siis selle kuulsus lõppes õnnetult. Küllalt ootamatult tõi lõpu uue püssitüübi, Entfield P53 sisseviimine, just tee kultiveerimise alguses.
Püss oli vanamoeline, eestlaetav. Püssirohi oli rasvapaberist pakendites, mis tuli avamiseks katki hammustada. Kohalike sipoide (sõdurite) hulgas levis kumu, et pakkepaberi rasvatamiseks pruugiti sea- ja lehmarasva. See tekitas sipoides õudu, sest moslemite ja hindude meelest toob loomarasva tahtmatugi pruukimine kaasa igavese needuse.  Ida-India Kompanii ametimehed võtsid asja tõsiselt. Mitu India sõdurit, kes olid keeldunud püssirohupakenditega tegelemast, anti sõjakohtu alla. Ähvardati karistada iga sõnakuulmatut. Paljud sipoid olid veendunud, et nende usku tahetakse asendada kristlusega. Õnnetu kokkusattumuse tõttu olid kristlikud misjonärid just siis hakanud Indias agaralt tegutsema. See puhus kahtlused eriti lõkkele. Tulemuseks oli sipoide ülestõus aastal 1857, kui kohalikud sõdurid ei kuuletunud oma Briti ülemustele, kellest paljud tapeti. Cawnpore`is ajasid mässajad ühte saali kokku kakssada naist ja last ja raiusid nad tükkideks. Teised süütud ohvrid visati kaevudesse uppuma.
Kui teated neist julmustest ulatusid brittide kõrvu, oli kättemaks nobe ja halastamatu. Ülestõus suruti maha ja mässajad hukati viisil, mis pidi lõpetama terrori ja esile kutsuma kahetsuse. Mõned lasti isegi kahuritest maha, nagu tihti kirjutatakse. Tohutu hulk lasti maha või poodi üles. Britannia oli vapustatud. Kohe pärast ülestõusu ilmus selle kohta üle viiesaja raamatu. Üldiselt nõustuti, et India on liiga suur maa ja probleem on liiga tõsine, et jätta seda ärimeeste kätte. Kontroll India üle läks Briti krooni kätte ja Ida-India Kompanii likvideeriti.

Linke
Kodulehekülg http://www.billbryson.co.uk/

Looming

“Kõiksuse lühiajalugu”, Teekond Suurest Paugust Inimeseni, Pegasus 2006, tlk Henn Käämbre.
“Ringkäik kodumajas”, Eraelu lühilugu, Pegasus 2011, tlk Henn Käämbre.
“Ei siin ega seal”, Reisid Euroopas, Tänapäev 2011, tlk Virgo Siil.

Inglise keeles

Reisikirjandus
The Palace under the Alps and Over 200 Other Unusual, Unspoiled and Infrequently Visited Spots in 16 European Countries (1985)
The Lost Continent: Travels in Small-Town America (1989)
Neither Here nor There: Travels in Europe (1991)
Notes from a Small Island (1995). (Adapted for television by Carlton Television in 1998)
A Walk in the Woods: Rediscovering America on the Appalachian Trail (1998) (Featuring Stephen Katz)
Notes from a Big Country (UK) / I’m a Stranger Here Myself (U.S.) (1999)
Down Under (UK) / In a Sunburned Country (U.S.) (2000)
Bill Bryson’s African Diary (2002) (travels in Africa for CARE International)
Walk About (2002) (Combined in one volume are Down Under and A Walk in the Woods)

Keel
The Penguin Dictionary of Troublesome Words (1984)
Made in America (UK) / Made in America: An Informal History of the English Language in the United States (U.S.) (1994)
The Mother Tongue: English and How It Got That Way (U.S.) / Mother Tongue: The English Language (UK) (1990) (Adapted for Journeys in English (2004) BBC Radio 4)
Bryson’s Dictionary of Troublesome Words (2002)
Bryson’s Dictionary for Writers and Editors (2008)

Teadus
A Short History of Nearly Everything (2003)
A Really Short History of Nearly Everything (2008) (Children’s version of 2003 book)
On the Shoulders of Giants (editor, 2009)
Seeing Further: The Story of Science, Discovery and the Genius of the Royal Society (editor, 2010)

Biograafia
Shakespeare: The World as Stage (2007)

Ajalugu
Icons of England (2008)
At Home: A Short History of Private Life (2010)
Doubleday One Summer: America 1927 (2013)

Memuaarid
The Life and Times of the Thunderbolt Kid

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: