Rein Raud

2. sept. 2013 at 9:52 e.l. (Nädala autor 2013) (, )

475px-ReinRaud2007Rein Raud (1961)  –  eesti kirjanik, japanist ja endine Tallinna Ülikooli rektor.

Ta on Tallinna Ülikooli kultuuriteooria professor ja Aasia kultuuriloo professor ning  Helsingi Ülikooli jaapani keele ja kultuuri professor. Ta on olnud Eesti Humanitaarinstituudi rektor ning Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo õppetooli ja kultuuriteooria õppetooli juhataja.

Katkend “Rekonstruktsioon”, Mustvalge Kirjastus 2012, lk 134-137.

Loomulikult oli ta Kaskedetagusel varem käinud, siis, kui see oli veel täis Joeli ja tema sõprade ja nende arvukate sõprade ja juhututtavate jälgi. Ka Mailis mäletas tema ja Joeli armsalt tärkavat suhet eelmisest aastast, aga kuna Joelil oli olnud igal suvel uus lemmik, ei osanud ta arvata, et see lugu nii kaugele areneb. Ma kujutan ette, et nutika naisena oli Veronika toona lihtsalt avaldanud oma vaimustust kõige üle Joeli maailmas ja jätnud esialgu enda teada kõik mõtted, mis tal vanas talukohas tekkisid. Aga peatselt pärast pulmi hakkas ta neid teostama. Üpris räämas boheemlaste kolooniast pidi saama aastaringselt elatav ja tegutsev keskus, mille keskpunkti oli ta hea meelega ise nõus asuma. Ta kirjutas projekte kultuuriministeeriumi, maaelu toetamise fondidesse ja käis suhtlemas erinevate sponsoritega, ja kõige selle tagajärjel ajas ta kokku piisaval hulgal raha, et kujundada Kaskedetaguse ümber kohaks, kus hakatakse harrastama tervislikke eluviise ja kunstiteraapiat, tegeldakse psühhofüüsilise võimlemise ja meditatsiooniga. Nõnda pidi kunstiinimeste suvine kommuun saama teise hingamise ja stabiilsema vormi ning Veronika esialgse arusaamise kohaselt kujunema ka sissetuleku allikaks, sest ega kõike seda hüve saanud ilmarahvale sootuks tasuta jagada.  Selles viimases asjas ajas Joel aga otsustavalt sõrad vastu. Ei mingeid numbrihindu ega nädalalõpupakette! Need inimesed, kes sinna võivad tulla, on kas tema enda sõbrad või tema sõprade sõbrad ja tema ei hakka neid kohtlema nagu kliente, aga muid ta oma maakoju jälle ei soovi. Ja suveelu majanduslik korraldus jääb endiseks: poes käib igaüks vastavalt võimalusele ning külmkapist ja söögilauast sööb vastavalt vajadusele. Seda enam, et kui varem oli Joel ainuüksi oma sissetulekutest sellist korda lubada võinud, siis nüüd, kahe inimese tuludega, ei tohiks üldse mingit probleemi tekkida. Natuke nurisedes oli Veronika otsustanud sellega esialgu leppida, sest inimeste arvamused võivad ju ajapikku muutuda, eks ole, eriti kui nad ei ole pidanud neid väga vihaselt teiste eest kaitsma.

Aga sellest hoolimata oli Kaskedetagusel muutunud ka õhkkond. Veronika oli ühislauas läbi surunud range taimetoitluse, ning kes tahtis vorsti või sinki, pidi seda hankima eraviisiliselt. Ja piknikuid aasal, mida Veronika samuti korraldada armastas, võis ju tõesti vabalt pidada ka juustusaiade, puuvilja ja keedetud munaga. Joelil oli muidugi natuke kahju, et koduõue korralikku ja kallist uut grilli kasutati ainult kabatšokkide ja baklažaanide jaoks, aga kodurahu tähendas ka midagi. Alkoholi keelustada üritades oleks Veronikan siiski omaenda elu ja tervisega riskinud, sellest sai ta loomulikult kohe aru, pealegi ei olnud ta ise ka mingi täiskarsklane, aga jällegi oli see nii-öelda avalikus ruumis lubatud ainult kell 18 toimuvast õhtusöögist alates. Mis toimus tubades, seda ta loomulikult ei teadnud, aga näiteks kui üks maalikunstnik Olegi sõber avastati hommikusauna eesruumis õllega, siis tegi Veronika talle ühemõtteliselt selgeks, et Kaskedetagusel ta enam teretulnud ei ole, ja kuigi Oleg käis Joeli juures sõbra pärast palumas, ei andnud see mingit tulemust. Vihaselt sõitsid nad mõlemad minema ja Oleg teatas, et kui teda ja tema sõpru Kaskedetagusel nüüd niimoodi koheldakse, siis tema sinna igatahes enam kunagi tagasi ei tule, aga vähem kui nädala pärast oli ta uuesti platsis. Ega lausunud kogu intsidendist sõnagi, ainult see tuli kuidagi jutust välja, et sõbraga oli ta vahepeal tülli läinud, sest see ei taibanud kunstist ega kunstnikest midagi. Ometi oli ka teisi lahkujaid, kes läksid ilma tülita ja hääletult, justkui pakiliste asjaajamiste pärast, aga tagasi enam ei tulnud. Ja need, kes jäid, said aru küll, et on teatavaid reegleid, mida peab austama.

Märgatavalt vähem edu oli Veronikal oma maailmavaate ja eluviiside propageerimises. Näiteks oli ta ebasoovitavaks kuulutanud igasuguse ropendamise (“kurat” ja “raisk” võis siiski öelda, ehkki ka see talle ilmselgelt ei meeldinud), ja vähemalt tema läheduses üritasid kõik tõepoolest sellest keelust ka kinni pidada. Aga oleks sellest siis piisanud! Veronika arusaamise kohaselt oleks Kaskedetagusel pidanud jälgitama ranget päevaplaani, mis algas varahommikul lähedasel Sindrimäeks kutsutud künkal päikese tervitamisega, kus kõik oleksid pidanud koos kätest kinni hoides kuulama, kuidas ta luuletust deklameerib, millele oleks järgnenud psühhofüüsiline võimlemine ja siis hommikusaun, ja pärast seda roheline tee ja tervislik eine. Ja nii edasi. Neid, kes hommikusauna kütmise eest talle tänulikud olid, leidus küll, aga oli ka neid, ja paraku kuulus nende hulka ka tema abikaasa, kes enne keskpäeva põhimõtteliselt voodist välja ei roninud ning soovisid siis kanget kohvi, mune ja seente ja sibulaga praetud kartuleid, sest peekon ja viinerid olid ju keelatud. Vanemad olijad teadsid rääkida, et kohe Kaskedetagusele saabudes, veel enne jaanipäeva, oli Joel tõesti püüdnud naisele meele järgi olla ja nädal aega järjest tema päevaplaanist ja menüüst kinni pidada, mis olevat olnud täielik katastroof. Ta oli päevad läbi unine ja näljane, ei mäletanud midagi, mida temalt küsiti, unustas kohe ära kõik, mis talle öeldi, ja neil tundidel, mis olid ette nähtud iseseisvaks loovaks tööks, istus lihtsalt oma ateljees ega teinud midagi, kui siis ehk tukus natuke. Ja õhtupoolikul ettenähtud meditatsioonitunnid kannatas ta lihtsalt hambad ristis ära, sest kuigi jalad tal õigesse asendisse päriselt ei paindunudki, oli ka see seisund, kuhu neid väänata andis, talle siiski metsikult valus. Veronika seevastu, kellele tema enda välja mõeldud režiim ideaalselt sobis, lausa õitses ja ei pannud esialgu üldse tähele, et põhjustab teistele kannatusi, aga kui esimesed sõbrad teatasid, et nad vist siiski planeeritud ajaks ei jää, hakkas ta natuke enda ümber ringi vaatama ja sai aru, et ühiselu huvides on vaja teha kompromisse. Sealtpeale muutus suurem osa tema päevaplaanist teistele vabatahtlikuks, ja isegi meeste kollektiivsed singivõileivahetked Joeli ateljees kannatas ta ära.

Pean tunnistama, et võib-olla olen siin suhtunud Veronikasse veidi ebaõiglase irooniaga, sest mul on elus küllalt tihti tulnud kokku puutuda selliste aktiivsete sebijate ja korraldajatega, ja mingi osaga endast täitsa loodan, et kui me oleksime temaga isiklikult kohtunud, oleks mu mulje teine. Aga praegu on, nagu on.

Veel oli Veronika ette näinud Kaskedetaguse elanike vaimse taseme tõstmist konkreetsemal ja süstemaatilisemal viisil: suve jooksul oli planeeritud terve rida loenguid. Sarja avas üks tema tuttav, projektirahadega USAst kohale toodud meditatsiooniõpetaja, kes pidi olema oma ringkondades väga tugev nimi. Veronika läks talle autoga Tallinnasse lennujaama vastuja sel päeval grillisid Joel ja Oleg paviljonis täiesti avalikult kirsimarinaadis seafileesid ja pakse vorste, mille juurde pakuti punaveini juba kell kaks päeval. Veronika olevat seda koguni lubanud, kuna oli kauge külalise tuleku pärast väga elevil ja arvas, et on kõige parem, kui ka ülejäänud seltskond võtab teda vastu avatud teadvusega. Sestap ei tohtinud nad olla pinges ja kui see maksiski süütule põrsakesele elu, siis jumal temaga. Peaasi, et see ei toimu tema silme all ja osavõtul. Nii võisid kõik pidusöögist osa võtta ilma muretsemata, et uuristavad Veronika autoriteeti, isegi kui see mõnede arvates oleks võib-olla veelgi tõsisemat uuristamist vajanud.

Looming

“Paljajalu”, Eesti Raamat 1981 (luuletused)

“Kestmine tuleb seest”, Eesti Raamat 1983 (luuletused)

“Lumme mattunud”, Eesti Raamat 1987 (luuletused)

“Minotaurus. Kõnelev puu”, Eesti Raamat 1988 (näidendid)

“Kaupo”, Eesti Raamat 1990 (romaan)

“Kaks küünalt”, Eesti Raamat 1990 (luuletused)

“Kägude öö”, Kupar 1995 (jutustused)

“Pisiasjad, mis omavad tähtsust”, Tuum 2000

“Hector ja Bernhard”, Tuum 2004

“Vend”, Tuum 2008

“Hotell Amalfi”, Tuum 2011

“Rekonstruktsioon”, Mustvalge Kirjastus 2012

Linke

Rein Raua ingliskeelne koduleht,
http://www.reinraud.com/

Ööülikool: Rein Raud, “Ruumi mõiste.”,
http://www.ylikool.ee/et/13/rein_raud

Rein Raud: Eesti võimalus ja loov eneseiroonia, EPL, 13. november 2008, http://www.epl.ee/news/arvamus/rein-raud-eesti-voimalus-ja-loov-eneseiroonia.d?id=51148581

Rein Raud: jõuga ühte või vabal tahtel kokku, Postimees, 17. november 2008, http://arvamus.postimees.ee/49446/rein-raud-jouga-uhte-voi-vabal-tahtel-kokku

“Rein Raud räägib oma uuest romaanist “Vend” ja muust ka” Postimees, 6. detsember 2008, http://www.postimees.ee/55503/rein-raud-hea-kirjandus-ei-pea-jatma-halba-jarelmaitset

Kaarel Kressa. “Rein Raua „Vend” räägib vabaduse tagasivõitmisest” EPL, 3. jaanuar 2009, http://www.epl.ee/news/kultuur/rein-raua-vend-raagib-vabaduse-tagasivoitmisest.d?id=51154171

Jan Kaus. “Võimust lahtiütlemise jõud” Postimees.ee, 14. märts 2009, http://www.postimees.ee/94176/voimust-lahtiutlemise-joud

“REIN RAUD: Teadmise tulevik”, Eesti Päevaleht, 1. september 2009, http://www.epl.ee/news/arvamus/rein-raud-teadmise-tulevik.d?id=51176709

REIN RAUD: Eesti ülikooli idee EPL.ee, 22. september 2009,
http://www.epl.ee/news/arvamus/rein-raud-eesti-ulikooli-idee.d?id=51178314

Rein Raud. Pariisi ja Praha kevad EPL.ee, 16. aprill 2010,
http://www.epl.ee/news/arvamus/pariisi-ja-praha-kevad.d?id=51274494

29. oktoober 2012, Rein Raud: Back in the USSR, Eesti Päevaleht, epl.ee, http://www.epl.ee/news/arvamus/rein-raud-back-in-the-ussr.d?id=65180064

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: