Vladimir Wiedemann

18. sept. 2013 at 10:02 e.l. (Nädala autor 2013) (, )

Vladimir Wiedemann (1955) –  Elab praegu Londonis, aga on olnud pikemalt ka Colombias, Kesk-Aasias, Saksamaal, Piiteris.

Vladimir Wiedemann

Foto: Terje Toomistu

“Vladimir Wiedemann oli üks 1970ndate Eesti hipi-underground`i keskseid kujusid. Ta omandas Tallinna Pedagoogilises Instituudis kõrghariduse vene filoloogias, täiendades end ka semiootika vallas. “Püha kaljukitse radadel” on Vladimir Jah Guzmani pseudonüümi all varem ilmunud vene keeles. Teos pakub magus-maagilist sissevaadet Vladimir Wiedemanni seiklustele Kesk-Aasias, mida ta külastas korduvalt alates 1970ndate teisest poolest. Siit sujub kulgemine mööda müstilisi pühapaikasid, Dušanbe turgusid, hüpnootilisi mäeahelikke, Lenini tänavaid kolme Lenini ausambaga ning nasvai, najaki või kanepipläru aurudes siserännakuid, mis võivad tipneda kohtumisega igaviku Buddha endaga. Samuti kuuleme nõukogude aja ilmselt kurioosseimast äriplaanist – trükkida koraani otse KGB ruumides Tallinnas ja müüa need üüratu vaheltkasuga Kesk-Aasiasse, ning mitte jääda seejuures vahele.”
Terje Toomistu, antropoloog.

Katkend “Püha kaljukitse radadel”, Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias, Petrone Print 2013, vene keelest tõlkinud Valdek Kiiver, lk 53-57.

Peetrike. Ka Peetrike oli pärit Tallinnast ja temagi oli haaratud pidurdamatust rännukihust. Tema peamine viis reisida oli aerostopp. Aerostopp oli autostopi analoog, kuid sel juhul ei kasutata edasiliikumiseks mitte juhuslikke autosid, vaid lennukeid. Praktikas nägi see välja nii: lennujaamas läks Peetrike esmalt transiitreisijate tsooni, seal aga sokutas ennast vaikselt mõne grupi hulka ning pääseski nii jänesena nende lennukisse.

Sel moel oli tal õnnestunud viibida enamikus Nõukogudemaa linnades, kuid kord oleks talle koguni kodumaa reetmine kaela määritud. Olles istunud järjekordsesse lennukisse, leidis Peetrike end ootamatult Amuuri äärest, ühest Hiina piiri ligidal olevast suletud linnast. Lennujaamas hakati kontrollima kõikide reisijate dokumente, mis annaksid õiguse keelutsoonis viibida. Peetrikesel aga selliseid dokumente loomulikult polnud. Pärast selgus, et tal polnud ka piletit ega isegi passi. See tingis jalamaid valve kõrgendatud tähelepanu ja Peetrike toimetati kohaliku eriteenistuse kontorisse. Talle taheti kaela määrida piiriületamise katset ja kahtlustati, et ta on Hiina spioon. Selle tagajärjel tuli poisil istuda aasta aega trellide taga, midagi tema jaoks ju ikka leiti. Muide, see ei jahutanud Peetrikest kuigivõrd ja ta jätkas edaspidigi aktiivselt lennukite stoppimist. Dušanbessegi oli ta sattunud just sel viisil.

Tegime Peetrikesele ettepaneku kampa lüüa, kui teeme mägedesse järgmise tuuri. Tema aga kavatses lennata mõne päeva pärast hoopis kaugemale, koos kellegi teise aerostopisõbraga, kuid ütles, et paar päeva meiega koos olla oleks talle küll meelepärane.

Järgmise mägise marsruudi stardipaigaks valisime Hodži-Obi-Garmi, Dušanbest umbes 40 km põhja poole jääva mägikuurordi.

Hodži-Obi-Garmi viib peamagistraalilt järsult üles pöörav umbes 6 km pikkune kõrvaltee, mis keerleb serpentiinina mööda mäenõlvu. Tollal kujutas kuurort endast umbes 15 majakesest koosnevat hoonestikku ühel mägiplatool, mis moodustas kahe allatormava kiire ja veerohke mägijõe keskel otsekui isemoodi saarekese. Saare keskel, mis oli ümbritsetud suursugustest mäetippudest, pulbitses kuumaveeallikas, mida kohalik rahvas pidas pühaks ja sanatooriumi patsiendid ravitoimeliseks.

Mõned elukorpused ja ruumid protseduurideks, majakesed ülemustele ja meditsiinilisele personalile, pood, klubi ja tšaihanaa – nii lihtne see teenuste valik seal oligi, kuid paiga väärtust siiski ei alandanud, pigem tõstis.

Kui tõusta kuurordikompleksi juurest mööda rada otse üles, siis tunni-pooleteise pärast võid jõuda otse mäeharjale, kust avaneb vaade järgmisse orgu. Siin, otse üleval, me peatusimegi. Süütasime lõkke ja panime tee keema. Pimenes. Tõusis kuu, öö kuninganna. Aarel oli kaasas tol ajal haruldane stereokasettmagnetofon ja kaks paari kõrvaklappe. “Dark side of the Moon”, Mahavishnu Orckestra, Ravi Shankar – umbes selline oli repertuaar, mida kuulasime meie kohal oleva kuu valgel, mis oli otsekui kaetud valge jääga. Oli püha kuu ramadaan.

Ruzaa. Ramadaani kutsutakse ka ruzaaks – see on aeg, mil kogu maailma muhameedlased paastuvad. Päikesetõusust kuni loojanguni (täpsemalt esimese kolme tähe ilmumiseni taevasse) ei tohi midagi suhu sattuda – ei toitu, vett, sigaretti ega nasvaid. See-eest aga loojangust koiduni võib süüa, juua ja suitsetada niipalju, kui hing ihkab. Sellisel viisil paastumist kutsutakse “ruzaa pidamiseks” ja usklikud muhameedlased, aga ka lihtsalt karmimad poisid, järgivad seda väga rangelt. Muide raskused selles asjas sõltuvad sellest, millisele aastaajale ruzaa langeb. Asi on selles, et paastukuu algust loetakse kalendrikuu järgi ja sel moel on ramadaan liikuva iseloomuga.

Suvisel ajal on ruzaad väga raske pidada – palavus, janu. Kuid ka tööd tuleb ju teha – karjatada lambaid, laduda telliseid, rabada tsehhis või töökojas jne, talvel on aga see-eest hulga kergem. Õhk on värskem ja kurk ka nii palju ei kuiva. Ruzaa kestab ühe kuu, sellele järgneb zurban-bairam, paastuaja lõpetamise pidu.

Ruzaa pidaja vastu tuntakse suurt austust. Kuid teatada lihtsalt niisama, naljaviluks, et pead ruzaad, on küllaltki ohtlik. Alati võidakse paluda näidata keelt. Kui pead ruzaad, on keel valge. Kui aga keel valge ei ole, see tähendab sööd. Seda käsitletakse mitte kui üksnes kelkimist, vaid see tähendab ka kiidukuke jaoks moraalset fiaskot. Ruzaad peavad isegi mõned naised, valdavalt traditsioonilistes külaperedes.

Ramadaani ajal langeb järsult tšaihanaade külastatavus, sest kes ikka tahaks näidata ennast tõsiuskliku ümbruskonna silmis täieliku lollpeana, et mitte öelda uskmatuna. Mittemuhameedlaste kohta see muidugi ei käi. See-eest Türgis, nagu mulle jutustas haidar-akaa, on asi vastupidi. Sõjaväelise hunta esindajad (põhimõtteliselt kogu ohvitseride seisus) pidutsevad ramadaani ajal demonstratiivselt ja põhjalikult kõikvõimalikes joogikohtades, otsekui alandades sel viisil islami autoriteete ametlikult ilmalikus riigis. Ramadaani ajal joomine on sõjaväelise eliidi seisusliku ja ideelise solidaarsuse demonstratsioon – Türgi on üle kõige!

Islamiusulised muidugi püüavad seista oma asja eest, kuid türklastel on, niipalju kui mina sellest taipan, elus legendaarne Ida-Rooma (Bütsantsi) pragmatism, mida on suurendanud rumi (seldžuki) elanikkonna otsustavus. Tänapäeva Türgis võib sõjaväelaste kastist jagu saada vahest vaid omamaine uus oligarhia, kes on oma tegemistes internatsionaliseerunud ja enam poliitiline kui traditsiooniline sõjaväeline korporatsioon, kes on saanud riigis võimu Atatürkilt – oma iidolilt ja türgi rahva tõeliselt isalt. Praegu, kolmanda aastatuhande esimestel aastatel, on Türgi sõjaväelaste seisuse poliitilised positsioonid Lääne alliansi globaalse terrorismivastase sõja kontekstis islami ja kurjuse telje vastu tervikuna ootamatult tugevnenud.

Türgi kui NATO liige ja suur geopoliitiline mängur Taga-Kaukaasias, Lähis-Idas ja Kesk-Aasias rajab endale regionaalse domineerija perspektiive, olles sõjaliselt võimsuselt peaaegu võrreldav Venemaaga, kui jätta arvesse võtmata tuumarelv. Islami võit Türgis, vastupidi, võib viia Türgi ja tema traditsiooniliste Lääne partnerite vaheliste suhete katkemiseni, kuid see on vähemalt lähiajal vähetõenäoline.

Kuid toona, heledas kuuvalguses, ei huvitanud meid Türgi sõjaväelise eliidi poliitilised probleemid kuigivõrd, veel vähem võisime endale ette kujutada, et Usbekistani ja Kirgiisia lennuväljadel hakkavad baseeruma NATO eskadrillid, olles saanud selleks nõusoleku Moskvalt.

Sellist asja ei osanud endale ette kujutada isegi Haidar-akaa, kes juba tol ajal, seitsmekümnendate lõpul ja kaheksakümnendate algul, nägi regiooni ühiskondlikes suhetes eesseisvat islamiseerumist ja ennustas oma ilmumata raamatu käsikirjas isegi sõjalisi konflikte – kuni konkreetsete sõjaliste operatsioonide ja kohanimedeni välja. Konspiratiivsetel kaalutlustel pole see raamat tänini ilmunud, sest avaldamise korral ähvardaksid autorit suured ebameeldivused Kesk-Aasia (ja mitte ainult) mõjukate isikute poolt.

Nagu selgus, õppis Peetrike lisaks kõigele ka Tallinna Konsistooriumis (EELK usuteaduste instituudis – toim) luteri pastoriks ja oli sunnitud lugema Kierkegaardi saksa keeles, et sooritada järjekordset arvestust ja eksamil mitte läbi kukkuda. Eksamisessioonide vaheaegadel ta aerostoppis, veetes oma vaba aja maksimaalselt pealpool pilvi – et olla ligemal sellele tõele, mille intellektuaalseid märke ta otsis keskaegsete teoloogide vaimulikest töödest.

Muide, arvestades Peetrikese impulsiivsust ja käitumise ettearvamatust, kahtlen ma väga, kas tal õnnestus konsistooriumi lõpetada. (Peetrikesest – kodanikunimega Peeter Kaldur – sai siiski kirikuõpetaja ja hiljem koguni Ida-Virumaa praost. – tlk) Igatahes nõuab protestantlik kirik noortelt inimestelt teistsuguseid omadusi. Järgmisel päeval viipas rahutu jumalamees meile hüvastijätuks käega ja põrutas Dušanbesse, et püüda mõnd Siberi poole suunduvat lennukit. Meie Aarega hakkasime aga liikuma meie ees avanenud uue oru suunas.

Pähklivälu. Laskudes mäetipult alla, läksime pool tundi piki jõge, kuni jõudsime paika, kus see sai kokku teise samasugusega, mis voolas välja ühest kõrvalorust. Kohas, kus mõlemad jõesängid ühinesid, leidsime otse vee äärest pehme, suurte puude, rohu ja samblaga kaetus välu, suurusega umbes 50 x 20 m. Maapind oli siin paksult kaetud Kreeka pähklitega. Vees, otse kalda ääres, oli mitu head siledat kivi, kus võis teha aasanaid ja praanajaamat või lihtsalt päikest võtta.

See kõik oli varjatud pähklisalust, mis kaitses ülihästi ergava päikese eest. Lagendiku kohal, otsekui järgmisel terrassil, kasvas veel kümneid pähklipuid. Ühes neist leidsin loomuliku õõnsuse, mis oli otsekui disaineri tehtud tool ja kus oli väga mugav istuda, jäädes samas ümbrusele märkamatuks, ning näiteks mediteerida.

Me veetsime pähklimetsas oma kolm päeva, suplesime ja nautisime päikest, kuulasime Mahavishnut ja lugesime Aurobindo valgustuslikke loenguid, mida Aare oli Tallinnast kaasa võtnud. Hiljem tulin sellesse paika korduvalt tagasi – küll üksi, küll sõpradega.

Kuid kõigele heale saabub kunagi lõpp. Oli tarvis edasi minna ja me hakkasime liikuma Dušanbe poole jääva mäekuru suunas. Õhtuks jõudsime laugele mäekurule, kust avanes avar vaade Lutšobi jõe orgu. Meil tuli küllaltki kaua laskuda mööda hiiglaslikke kaljusid, hüpata ühelt kivilt teisele, kiirustada aina süvenevas pimeduses mööda järsku klibust kallakut alla. Viimaks hakkas silma kauguses põlev lõke. Karjused!

Nii see oligi. Jõudsime kõrgel mägedes paikneva lehmafarmini, kus olid kohalikku tõugu punased lehmad. Oma mõõtude ja oleku poolest meenutasid need siiski pigem kitsi. Lehmi, tõsi küll, esialgu ei märganudki. See-eest aga sattusime hiiglaslikus telgis pidutsevale seltskonnale, kes istus ümber dastarhani, mis oli kaetud kõikvõimalike ja -võimatute hõrgutistega. Need olid farmi töötajad, kes olid kogu päeva paastunud ja andusid nüüd öisele pidusöögile.

Laudkonda teenindavad naised jõudsid hädavaevu pidutsejate nõusid vahetada ja piaale teega täita. Raadiost tuli elurõõmsat pakistani muusikat. Rõõmsad karjused söötsid meid jalamaid kaelani täis ja panid ette jääda öömajale, pakkudes selleks kogu eraldi telki, mis oli nii suur, et seal võis soovi korral lausa püsti seista. Nad andsid meile kümmekond kurpatši ja hunniku patju, aga ka petrooliumilambi, mis oli Aladinni võlulambi kujuline.

Linke
Nõukogude lillelapsed, 70ndate psühhedeelne underground, näitus http://hipid.ee/

Kaarel Kressa “Vladimir Wiedemann: üks käsikiri nõukogude hipidest ootab veel sahtlis”, Eesti Päevaleht 13.08.2013, http://www.epl.ee/news/kultuur/vladimir-wiedemann-uks-kasikiri-eesti-hipidest-ootab-veel-sahtlis.d?id=66571519

Delfi teemalehed, Vladimir Wiedemann,
http://www.delfi.ee/teemalehed/vladimir-wiedemann/

Viktoria Ladõnskaja “Vladimir Wiedemann: Narkootikumid on nagu raamatud, mitte igaühe jaoks”, Eesti Ekspress, Areeni kaanelugu 6.09.2013, http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/vladimir-wiedemann-narkootikumid-on-nagu-raamatud-mitte-igauhe-jaoks.d?id=66686711
Kaarel Kressa “Kaltsakate gurude psühhedeelsed seiklused Brežnevi ajastul”, http://www.epl.ee/news/kultuur/kaltsakate-gurude-psuhhedeelsed-seiklused-breznevi-ajastul.d?id=51159829

Raamatud
Maagide kool, Eesti okultne underground 1970-80ndatel, Hotpress 2008.
“Püha kaljukitse radadel”, Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias, Petrone Print 2013, vene keelest tõlkinud Valdek Kiiver.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: