Arkadi ja Boriss Strugatski

2. okt. 2013 at 12:27 p.l. (Nädala autor 2013) (, )

strugatskid

Arkadi (1925 -1991) ja Boriss (1933-2012) Strugatski – vene ulmekirjanikud. Arkadi oli jaapani ja inglise keele tõlk, noorem, Boriss, astronoom. Nende teoste põhjal valmivad nii ekraniseeringud kui arvutimängud siiani.

Vendade Strugatskite “Hääbuv linn” on nende teoste absoluutne tipp, ilma milleta poleks nende looming täielik. See on universaalne totalitarismi kriitika, mis paigutub sotsiaalse absurdi poolest mõtteliselt samasse ritta „Inetute luikede“, „Ajastu ahistavate asjade“ ja „Teoga nõlvakul“. Romaani tegevus toimub kummalises linnas, mida ühelt poolt piirab kõrge sein ja teiselt lõputu kuristik, kuhu tuuakse kokku inimesi kõigist maa ajastutest.

Sügav ja filosoofiline teos tundub esmapilgul sünge ja masendava nägemusena inimese olemusest, kuid selle lõpust ei puudu siiski ka pisuke lootuskiir. Romaani kandev teema – kuidas noore inimese maailmapilt sotsiaalsete olude survel kardinaalselt muutub, kuidas veendunud fanaatikust saab pidetu, ideoloogilises vaakumis ulpiv sihitu ja eesmärgita olend –, oli kirjutamise ajal nii terav, et käsikiri ootas avaldamiseks sobilikku aega kuusteist aastat.

Katkend: Arkadi & Boriss Strugatski “Hääbuv linn”, Fantaasia 2012, lk 294-299.

“Izja!” hõikas ta.

Izja ja Pak tõstsid pilgu ja tõusid teda nähes püsti. Korealane korjas sillutiselt üles oma väikese isetehtud automaadi ja torkas selle kaenla alla.

“Kas juba?” päris Izja reipalt.

Andrei noogutas ja suundus ette.

Kõik vaatasid tema poole: Päikese käes silmi kissitav Permjak, töllakavõitu Ungern, kelle alalõpmata ripakil suu hirmunult torru oli tõmbunud, morn Gorilla Jackson, kes käsi pikkamisi takkudesse pühkis…Ellishower, kes meenutas räpast ja määrdunud seentlaste mänguväljakult, tõstis pidulikul ja kaastundlikul ilmel kaks näppu mütsi juurde, sülitavad sõdurid aga lõpetasid tatistamise, vahetasid hammaste vahelt mõned kuuldamatud märkused ja tolmutasid üksmeelselt minema. Kardate, närakad, mõtles Andrei kättemaksuhimuliselt. Kutsuks teid õige praegu naljaviluks tagasi – kohe teeksite püksid täis…

Nad möödusid tunnimehest, kes andis kiirustades au, ning sammusid mööda munakive edasi – Andrei kõige ees, automaat üle õla, tema taga Tumm seljakotiga, milles oli neli konservi, pakk kuivikuid ja kaks plaskutäit vett. Kümmekond sammu tagapool tatsas lagunenud saabastes Izja – tema seljakott oli tühi, ühes käes hoidis ta kaarti ja teisega kobas närviliselt taskuid, otsekui kontrollides, ega ta midagi maha unustanud. Viimasena astus korealane Pak, lühiraudne automaat kaenla all, pikkade retkedega harjunud samm kerge ja pisut kõikuv.

Tänav kuumas. Päike praadis jõhkralt õlgu ja turja. Laiskade lainetena rullus majade seintelt kuumust. Polnud vähimatki tuuleõhku.

Selja taga, laagris, võttis paljukannatanud mootor tuure üles – Andrei ei vaadanud tagasi. Teda valdas äkki ootamatu vabanemise tunne.

Mõneks suurepäraseks tunniks kadusid ta elust need haisvad soldatid oma arusaamatuseni algelise hingeeluga; kadus intrigaan Quejada, kes oli nii läbinähtav, et see oli muutunud lausa tülgastavaks, kadusid kõik need vastikud mured võõraste villis jalgade pärast, võõraste tülide ja kakluste pärast, selle pärast, et keegi oksendab – äkki on mürgitus?; ja selle pärast, et kellelgi on kõht eriti hullusti lahti ja veritseb – äkki on düsenteeria?… Vajuge õige maa alla! korrutas Andrei joovastusega. Et mu silmad teid enam ei näeks! Issand, kui hea on ilma teieta on!

Tõsi, kohe meenus talle kahtlasevõitu korealane Pak, ning hetkeks tundus talle, et vabanemise helget rõõmu tumestavad kohe uued mured ja kahtlused, kuid ta lõi kohe sellele kergemeelselt käega. Korealane nagu korealane ikka. Rahumeelne inimene, ei kaeba kunagi millegi üle. Lihtsalt Izja Katzmani Kaug-Ida versioon… Talle meenus äkki venna jutt sellest, et kaug-Idas suhtuvad kõik rahvad, eriti aga jaapanlased, korealastesse samamoodi nagu Euroopas kõik rahvad, eriti aga venelased ja sakslased, juutidesse. Praegu tundus see naljakas ja millegipärast meenus jälle Kenzi… Jah, Kenzit oleks praegu siin tarvis, ja onu Jurat, ja Donaldit… Eh-he-hee… Kui oleks õnnestunud onu Jura ära rääkida, oleks siin praegu kõik teisiti…

Ta meenutas, kuidas oli päev enne teeleasumist näpistanud paar tundi, laenanud Geigerilt kuulikindlate klaasidega limusiini ja põrutanud onu Jura poole. Kuidas nad jõid suures kahekordses tares, mis oli puhas ja valge ja lõhnas piparmündi, suitsu ning kodusküpsetatud leiva järele. Nad jõid samakat, haukasid peale põrsast tarretises, krõmpsutasid värskeid hapukurke, milliseid Andrei polnud teab palju aastaid saanud, närisid lambaribid läikima, kastsid lihatükke küüslaaugukastmesse ning lõpuks tõi juba kolmandat last ootav hollandlanna Marta, onu Jura tüse teinepool, lauale vilistava samovari, mille eest onu Jura omal ajal oli andnud koorma leivavilja ja koorma kartuleid lisaks. Nad istusid ja jõid kaua, põhjalikult ja põhjapanevalt teed, süües sinna kõrvale mingit ennenägematut keedist, – nad higistasid, ähkisid, kuivatasid uhiuute tikitud käterättidega märgi nägusid ning onu Jura muudkui jõmises:”Pole hullu, poisid, praegu võib juba täitsa elada… Mulle aetakse iga päev viis muidusööjat laagrist siia, kasvatan neid siin aplehigis tööga ümber, kas tead… nii kui midagi on, anna kohe vastu hambaid, see-eest kõht on neil täis – mida ise söön, seda annan neilegi, ega ma sul mõni ekspluataator ole” ja alles siis, kui nad juba jumalaga jätsid ja Andrei autosse istus, haaras onu Jura ta käe oma paakunud kämmalde vahele ja sõnas ta pilku otsides: “Sa ju annad mulle andeks, Andrjuhha, ma tean…  Kõik jätaksin sinnapaika, ja eide jätaksin ka, aga neid ma jätta ei suuda, süda ei luba…” Ja osutas pöidlaga üle õla sinna, kus aastase vahega sündinud linalakast poisirüblikut trepi varjus nohinal rüseles.

Andrei vaatas tagasi. Laagrit polnud enam näha, kuumavine oli selle varjanud. Mootorimüra kostis veel vaevu ja sedagi nagu läbi vati.

Izja kõndis nüüd Paki kõrval, vehkis tolle nina all oma joonistega ja karjus midagi mastaapide kohta. Pak ei vaielnud vastu. Ta ainult naeratas, aga kui Izja võttis pähe seisma jääda, et kaart lahti voltida ja talle kõik puust ja punaseks teha, võttis ta delikaatselt küünarnukist ja juhtis edasi. Igati asjalik mees. Muudes oludes oleks sellist võinud kõhkluseta võinud usaldada. Huvitav, miks see Geiger talle ei istu?… Nad on küll täiesti erinevad inimesed, seda tõesti, aga…

Pak oli õppinud Cambridge`is, ta oli filosoofiadoktor. Lõuna-Koreasse tagasi pöördunud, osales ta mingites tudengirahutustes ja Li Sõn Man pani ta kinni. Türmist pääses ta alles viiekümnendal aastal tänu Põhja-Korea armeele, temast kirjutati ajalehtedes kui Korea rahva tõelisest pojast, kes vihkab Li Sõn Mani klikki ja Ameerika imperialiste ning temast sai prorektor, kuid juba kuu aja pärast pisteti ta uuesti pokri, kus teda ilma süüdistust esitamata hoiti kuni Tšemulpo dessandini, mille käigus jõuliselt kirde poole tungivad Esimese Kaardiväediviisi väeosad vangla puruks pommitasid. Söulis valitses tõeline põrgu ja Pak ei lootnudki enam ellu jääda, kui talle tehti ettepanek osaleda Eksperimendis.

Linna oli ta sattunud ammu enne Andreid, vahetanud selle aja jooksul kakskümmend korda eriala, läinud iseenesest mõista tülli linnapeaga ning liitunud siis intelligentsi põrandaaluse organisatsiooniga, mis toetas tollal Geigerit. Midagi oli nende vahel seal juhtunud. Igal juhul oli suur grupp põrandaaluseid juba kaks aastat enne Pööret Linnast põhja poole läinud. Neil vedas – kolmesaja viiekümnendal kilomeetril leidsid nad varemetest “ajakapsli” –tohutu metallist tsisterni, mis oli pilgeni täis kõikvõimalikke kultuuri- ja tehnoloogianäidiseid. Koht sobis ideaalselt – vesi oli olemas, viljakas pinnas otse Seina külje all, hulk säilinud hooneid – ja nii nad sinna paigale jäidki.

Linnas toimuvast polnud neil aimugi ning ekspeditsiooni soomustatud traktoreid nähes arvasid nad loomulikult, et jahti peetakse nendele. Õnneks hukkus selles lühikeses, mõttetus, kuid äärmiselt raevukas lahingus ainult üks mees. Pak tundis ära oma vana sõbra Izja ning taipas, et midagi on valesti… Hiljem palus ta luba Andrei jutule tulla. Ta ütles, et neid sunnib tagant uudishimu ja et ta kavandab juba ammu retke põhja poole, kuid põgenikel ei jätku selleks ressursse. Andrei ei uskunud teda eriti, kuid võttis siiski kaasa. Talle tundus, et Pakist võib tänu teadmistele kasu olla, ja ta ei eksinud. Pak tegi ekspeditsiooni jaoks tõesti kõik, mis oli tema võimuses, käitus Andreiga alati sõbralikult ja abivalmilt ning Izjaga seda enam, kuid avameelsusele ei õnnestunud teda meelitada kordagi. Isegi Izja ei suutnud välja selgitada, kust pärinesid ta lugemayud poolmüütilised, poolrealistlikud teadmised eelseisva teekonna kohta, miks ta tegelikult ekspeditsiooniga kaasa kippus või mida ta üldse asjadest arvab – Geigerist, Linnast, Eksperimendist… Pak ei vestelnud kunagi abstraktsetel teemadel.

Andrei tegi peatuse, ootas kaaslased ära ja küsis:

“Olete lõpuks kokku leppinud, mis teid täpsemalt huvitab?”

“Täpsemalt?” Izja lappas oma kaardi lõpuks lahti. “Vaata…” Ta leinarandiga küüs liikus mööda kaarti. “Me oleme praegu siin. Tähendab ühe, kahe… kuue kvartali pärast peaks olema väljak. Siin on mingi suur hoone, ilmselt valitsusasutus. Sinna peame ilmtingimata minema. Ja kui teel veel midagi huvitavat ette juhtub… Ahjaa! Siit oleks ka huvitav läbi käia. Paistab küll kaugevõitu, kuid siinseid mastaape ei saa usaldada, nii et tont seda teab, samahästi võib see siinsamas kõrval olla… Näe, siia on kirjutatud “Panteon”. Ma armastan panteone…”

“Mis siis ikka.” Andrei kohendas automaati. “Võib ka sedasi… Nii et vett me täna otsima ei hakka?”

“Vesi on kaugel,” sõnas Pak vaikselt.

“Jah, vennas,” nõustus Izja. “Veeni, vennas, on veel… Näed sa, siin on neil märgitud veetorn… Siin, eks?” päris ta Pakilt.

Pak kehitas õlgu.

“Pole aimugi. Kui siin kusagil vett ongi, siis ainult seal.”

“Oi-jah,” venitas Izja. “Kaugevõitu, kilomeetrit kolmkümmend, ühe päevaga seda maha ei marsi… Kui just see mastaap… Kuule, aga miks sul seda vett just täna tarvis on? Vee järele läheme homme, nagu kokku leppisime, või õigemini ei lähe, vaid sõidame.”

“Olgu,” sõnas Andrei. “Läksime.”

Nüüd kõndisid nad kõrvuti ja mõnda aega valitses vaikus. Izja keerutas otsekui lõhna ajades alatasa pead, kuid ei vasemal ega paremal paistnud midagi huvitavat. Kolme- ja neljakordsed majad, kunagi päris ilusad. Purukspekstud klaasid. Mõned aknaaugud kõmmeldunud vineeritahvlitega kinni löödud. Rõdudel määnduvad lillekastid, paljud majad vintskesse tolmunud luuderohtu mähkunud. Oli ka suur kauplus, tohutud, tolmust läbipaistmatud vaateaknad millegipärast endiselt terved, kuid uksed kinni löödud. Izja ei pidanud vastu, traavis lähemale, kiikas sisse ja tuli siis tagasi.

“Tühjus,” teatas ta. “Täielik häving.”

Looming

“Purpurpunaste pilvede maa”, Eesti Riiklik Kirjastus 1961

“Põgenemiskatse” antoloogias “Põgenemiskatse”, 1965

“Ajastu ahistavad asjad”, Ühiselu 1968

“Raske on olla jumal”, Eesti Raamat 1968

“Tagasitulek”, Eesti Raamat 1968

“Tigu nõlvakul”, Perioodika 1971

“Hukkunud Alpinisti” hotell”, Eesti Raamat 1975

“Miljard aastat enne maailmalõppu”, Eesti Raamat 1987

“Inetud luiged”, Varrak 1997

“Asustatud saar”, Varrak 1999

“Põrnikas sipelgapesas”, Varrak 2000

“Suur Ilmutus”, Varrak 2001

“Hääbuv linn”, Fantaasia 2012

Linke

Mart Kalvet “Kosmiline peldik, Strugatskite moel”, Eesti Päevaleht 10. 12.2012, http://www.epl.ee/news/kultuur/kosmiline-peldik-strugatskite-moel.d?id=65382546

Peeter Helme “Ulmekirjanduse A ja B – Strugatskid”, Eesti Ekspress 8.02.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/areeni-kaanelugu-ulmekirjanduse-a-ja-b-strugatskid.d?id=65639052

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: