Tõnu Õnnepalu

14. okt. 2013 at 8:25 e.l. (Nädala autor 2013) (, , )

Tõnu Õnnepalu (1962) – eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija. Pseudonüümina on kasutanud ka kirjanikunimesid Emil Tode ja Anton Nigov.

Foto: Sven Arbet

Foto: Sven Arbet

Kui kirjanik kolib Kollasesse majja, leiab ta eest kaks musta kassi. Õieti vastu kirjaniku tahtmist saavad neist tema elu ja üldse inimelu lõbusad peeglid. Nende loo jutustamine viib aina uute lugude juurde, mis põimuvad ja moodustavadki lõpuks “Mandala” mustri. Seal on oma koht nii kassidel kui nende peremehel, aga ka väikesel poisil Joosepil, vana mõisa ammukadunud rahval ning selle uutel asukatel… Kõik nad on otsinud ja otsivad oma õnne valemit. Mõnikord see tundub nii käegakatsutav ja lihtne, just nagu Ladhaki munkade värviline liivajoonis…

Katkend: Mandala, Varrak 2012, lk 83-88.

Aga ükspäev oli jälle kass kadunud. Kappi ta polnud läinud, eks ta kuskil ole. Kui keegi niigi palju mõtles. Kass peab ikka vähemalt pool päeva kadunud olema, et tema puudumist märgataks. Igatahes sel keskpäeval polnud Joosepil Kiisut meeleski, sest tal oli parajasti üks hoopis teine mure. Ja veel päris suur. Nad olid tulnud Vennaga mõisa juurde mängima. Joosep oli ise teinud endale puust mõõga ja raius sellega rohu päid. “Sure, koer!” hüüdis ta sõjakalt. Sel hetkel ta märkas, et miski nagu liigutab rohu sees. Ta lükkas kõrged putked ettevaatlikult laiali. Seal oli mingi okkaline popsuv mügarik. Siil! Joosep oli siili enne ka näinud, eelmisel suvel oli üks vahel õhtuti nende aeda tulnud. Aga seekord ei kavatsenud Joosep seda asja niisama jätta. Läinud suvel ta oli kõvasti kahetseda saanud, sest siil käis, käis, ja siis enam ei käinud. Oli selge, et siil tuleb kinni võtta, ära kodustada. Inimene on juba hallidest aegadest metsloomi kodustanud, teinud neist endale kaaslase. Näiteks kassi. Nii oli Joosep lugenud ühest raamatust. Tema kodustab siili. Aga kuidas nüüd teha, et siil ära ei jookseks, sellal kui tema koju kihutab, kindad ja vana jope toob?

Sest Joosepil oli siili kodustamiseks kindel plaan. Kindaid on vaja, et siil ei torkaks. Aga veel parem, kui on kindad ja vana talvejope, sest neist ta ikka läbi ei torka ja siis saab siili kohe jope sisse keerata ja koju tuua. Järgmiseks tuleb talle piima anda. Siilid lakuvad piima nagu kassid. Ja küll siis siil juba inimesega harjub, hakkab Joosepil järel käima, on sõbraks. Kiisu ongi viimasel ajal võrdlemisi igav. Ja üldse, loomi võiks alati rohkem olla. Kui kiisu toob pojad, siis võiks ka siil pojad tuua, kassipojad ja siilipojad saaksid koos mängida.

Aga see oligi nüüd see suur mure. Vennat siili valvama jätta ei saa, seda teadis Joosep varasematest kurbadest kogemustest. Natuke ehk valvab, aga siis hakkab nutma, läheb veel kuhugi, pärast otsi teda. Ta võib minna isegi tiigi äärde. Kedagi polnud appi kutsuda. Linnud laulsid, putukad sumisesid kõrges rohus, siil oli vagusi jäänud, ei popsunud, kössitas niisama. Ühtegi inimest kuskil näha polnud. Kutsuda härra N.? Aga kas ta lubaks siili koju viia? Äkki ta ütleks, et see on mõisa siil või et metsloomi koju ei viida või kes teab mida. Ja siis poleks enam midagi teha.

Venna juba hakkabki virisema. Joosep andis küll isegi oma mõõga tema kätte, aga Venna ei osanud sellega õieti raiuda, rohul jäid pead otsa, ta tüdines ära, hakkas ajama, et lähme koju. Siil ei huvitanud teda enam.

Aga Joosep oli seekord otsustanud vastu pidada. Saagu mis saab.

Noh, me ei hakka ka siin ülearu põnevust kruvima, ütleme, et ei läinudki väga kaua aega, kui ema neid otsima tuli. Tavaliselt oli Joosep vihane, kui ema neile järele tuli. Ta ei tulnud ju mitte siis, kui oli igav ja Venna virises, vaid siis, kui just oli põnev. Aga seekord oli ta mõisa poolt ema häält kuuldes tõeliselt rõõmus, mis siis, et see hääl oli murelik ja isegi natuke tõre.

Nojah, paraku. Joosepi rõõm oli siiski enneaegne. Täiskasvanute arusaamise peale ei maksa kunagi loota. Ema polnud siili kodustamisega absoluutselt nõus. Esiteks, metsloomi ei tooda koju. (Miks ei tooda! Inimene kodustas kassi, hundi, hobuse!). Teiseks, siil võib-olla ei tahagi meie juures elada. (Ma teen talle pesa, ma annan talle iga päev piima, ma viin teda jalutama!). Kas sa Kiisule annad iga päev piima? (Eriti alatu võte. Kui lähebki vahel meelest ära, mis siis sellest on? Ema ise ka ju ütleb, et kass püüab hiiri, talle ei peagi ju nii palju andma!).

Otsustav vastuväide oli aga see, et siilil võivad siin ju pojad olla ja kui nemad nüüd vana siili ära viivad, siis pojad jäävad pesas üksi, surevad nälga. Tõesti, seda polnud osanud Joosep mõelda, et siilil võiksid juba pojad olla. Tema plaanides pidi siil alles siis pojad tooma, kui ta juba nende pool elab.

Joosep ei hakanud nutma, kui nad kolmekesi Kollase maja poole vantsisid. Aga nutumaik oli suus. Ta oli siilile küll sositanud, et tule homme jälle, ma toon sulle piima. Aga siil ei lubanud midagi ja ega Joosep ka väga tema peale ei lootnud.

Kodus polnud isegi Kiisut kuskil, keda lohutuseks natuke kiusata ja paitada. Tuli hakata sööma, elu läks edasi nii vanaviisi, et kasvõi karju. Joosep sonkis oma makarone. Kartulid olid kevadel otsa saanud, nüüd olid söögiks põhiliselt makaronid. Seekord polnud neil isegi hakkliha sees, mida saaks salaja laua all Kiisule pakkuda. Ja õigupoolest polnud ju Kiisut ka laua all.

Aga mis hääl see oli?

“Emm, kuula, mis hääl see on?”

“Mis hääl? Mina ei kuule midagi. Söö nüüd, jahtub ära.”

Polnud jah vist midagi. Või…

“Kuuled, toas…”

“Ah need on linnud, toa aken on lahti, linnud siutsuvad õues.”

Vist jah. Aga siiski… Need ei ole linnud. Joosep on nii palju pärismaalane küll, et aru saada, mis on lind ja mis pole.

Ta läheb igatahes vaatama.

“Kus sa nüüd jooksed söögilauast…”

“Emm, tule, vaata, riidekapis on keegi!”

“Mis jutt see on…”

Joosep on juba kapiukse lahti teinud (tema igatahes hiiri ei karda!), kui ema siiski vaatama tuleb.

Kapi pesuosakonnas alt teise riiuli peal, puhaste sokkide ja froteerätikute veidi segamini hunnikust vaatab neile vastu Kiisu, pilutab ootamatust valgusest veidi silmi.

Aga midagi on seal veel. Miski nagu liigutab veel Kiisu juures.

“Appi! Ta on pesukappi pojad toonud!”

See karjatus kuulub muidugi emale. Ja iga sõna selles on tõsi. Ainult et miks selline paanika? Kuhu ta nad siis tooma oleks pidanud, kui kainelt järele mõelda? Kus oleks poegadel veel mõnusam, pehmem, varjulisem, veel rohkem oma tuba?

Nojah, eks mõned froteerätikud ja valged sokid ole natuke rikutud. Aga mis sa teed. Kui pojad emakassist välja tulevad, see on veidi valus ka (räägitakse, et mitte küll nii valus kui inimesel), sest tuleb ka verd. Ja tõsi on, et neil ei ole Kollases majas muud pesumasinat, kui eelmistest elanikest jäänud vana Riga õues kaevu juures vanas saunas, sest neil pole vettki majas sees. Riga jaoks tuleb saunakatlas vett soojendada, kaevust ämbritega tassida. Kõige selle peale jõudis ehk mõelda ema. Joosepil oli igatahes ainult põnev juba. Isegi siil oli korraga meelest läinud.

“Kas ma tohin kassipoegi katsuda?”

“Eks sa vaata, kas emakass lubab,” vastas ema pisut turtsakalt, sest tal on ikka need rikutud rätikud meeles, Riga, see, et neil vett sees ei ole, kuigi pidi pandama… Ah, vahel see on kõik nii väsitav.

Joosep juba sirutab ettevaatlikult kätt. Lubab! Võiks koguni öelda, et Kiisu silmades on teatav uhkus. Vaadake, mis mul siin on!

Pojad on juba kuivad. Seda saab Joosep küll alles järgmine kord näha, et nad alguses on täitsa märjad. Sellepärast öeldaksegi, et märg nagu kassipoeg. Aga see on ainult alguses, kui nad välja tulevad. Siis emakass lakub nad kohe kuivaks. Kuidas saab kuivaks lakkuda? Kass saab.

Inventuur, mille Joosep kassipesas otsekohe läbi viis, andis järgmise tulemuse: kokku neli tükki, kaks on mustad, kaks on hallid triibikud.

Joosep kordas endale mõttes, et tal on nüüd päris omad kassipojad. Natuke aitas see ka siili unustada, kes vahepeal jälle oli meelde tulnud. Sest omad või mitte, ega need kassipojad ausalt öeldes nii väga vahvad ka ei olnud. Veidi nagu hiire- või rotipoegade moodi Joosepi meelest, kuigi ta polnud hiire- ega rotipoegi kunagi näinud. Väiksed jupikesed, ei nad seisnud jalgel ega vaadanud otsa. Silmad olid neil üldse kinni.

“Kas nad silmi lahti ei teegi?”

“Teevad küll, kasvavad natuke, siis teevad. Lähme nüüd ära, las Emakass olla oma poegadega. Kui sa nii palju kassipoegi katsud, siis võib ema nad maha ka jätta.”

“Siis me peame nad ise üles kasvatama, jah?”

“Meie ei saa kassipoegi üles kasvatada. Nad on veel liiga väiksed. Nad tahavad ema tissi saada, muidu nad surevad ära.”

“Aga las nad jäävad kappi elama, eks ju?”

“Ei tea… Vaatame.”

Looming

Romaanid

1993 “Piiririik”

1995 “Hind”

1997 “Printsess”

2002 “Raadio”

2009 “Paradiis”

2012 “Mandala”

Luulekogud

1985 “Jõeäärne maja”

1988 “Ithaka”

1990 “Sel maal”

1996 “Mõõt”

2005 “Enne heinaaega ja hiljem”

2009 “Kevad ja suvi ja”

2012 “Kuidas on elada”

Esseekogud

2011 “Ainus armastus”

Päevikud

2002 “Harjutused”

2008 “Flandria päevik”

Tõlked

1985 Albert Camus “Truudusetu naine”

1991 François Mauriac “Endise aja nooruk”

1992 Sébastien Japrisot “Daam ja auto, päikeseprillid ja püss”

1993 Françoise Gilot, Lake Carlton “Elu Picassoga: kümme aastat armastust” (koos Salme Lehiste ja Kalju Uiboga)

1993 Antoine Chalvin “Punapäine tüdruk”

2000 Charles Baudelaire “Kurja õied”

2001 Romain Gary “Elu alles ees”

2003 Allen Ginsberg “Ameerika: valik luuletusi 1947-1996” (koos Hasso Krulli, Contra, Lauri Kitsniku, Andres Langemetsa ja Jürgen Roostega)

2004 Marcel Proust “Taasleitud aeg”

2005 Marie Catherine d’Aulnoy “Valge kassike ja teisi Madame d’Aulnoy haldjajutte”

2009 Oscar Brenifier “Suured vastandid filosoofias”

2009 Fernando Pessoa “Tubakapood”

2012 E. M. Cioran “Sündimise ebaõnnest”

Tunnustused

1995 Balti Assamblee preemia romaani “Piiririik” eest

1995 Kultuurkapitali preemia romaani “Hind” eest

2002 Loominguline stipendium “Ela ja sära”

2002 Kultuurkapitali artiklipreemia

2004 Valgetähe V klassi teenetemärk.

2007 Juhan Liivi luuleauhind Vikerkaares 2006 ilmunud luuletuse “Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb …” eest.[1]

2007 Kultuurkapitali esseistikapreemia “Flandria päeviku” eest

2010 Tammsaare kirjanduspreemia romaani “Paradiis” eest

2010 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind luulekogu “Kevad ja suvi ja” eest[2]

2010 Riiklik kultuuripreemia [3]

2011 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistika aastapreemia „Ainus armastus. Valik esseid“ eest.

Linke

Tõnu Õnnepalu kodulehekülg – http://tonuonnepalu.wordpress.com/

Madis Jürgen “Elu ühes päevas: Tõnu Õnnepalu”, Eesti Ekspress 18.03.2013, http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/elu-uhes-paevas-tonu-onnepalu.d?id=65822390

Andres Laasik “Tõnu Õnnepalu nutab esimeses draamatekstis taga kauget mõisaelu”, Eesti Päevaleht 23.04.2013, http://www.epl.ee/news/kultuur/tonu-onnepalu-nutab-esimeses-draamatekstis-taga-kauget-moisaelu.d?id=66014194

Tõnu Õnnepalu oma uueswt romaanist “Mandala”, http://www.youtube.com/watch?v=61YIMmW-VHE

Heili Sibrits “Tõnu Õnnepalu on jäädvustas raamatusse ühe väga vana aja,” , Postimees 13.12.2009,(intervjuu),  http://www.postimees.ee/199870/tonu-onnepalu-jaadvustas-raamatusse-uhe-vaga-vana-aja

Jürgen Rooste “Tõnu Õnnepalu – kirjanik surnute külast”, Maaleht 13.09.2012, http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/tonu-onnepalu-kirjanik-surnute-kulast.d?id=64954470

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: