Marcin Świetlicki

23. jaan. 2014 at 4:35 p.l. (Nädala autor 2014) (, , , )

marcin

Marcin Świetlicki (1961) on poola keskmise põlvkonna tuntumaid ja omanäolisemaid kirjanikke. Juba tunnustatud luuletajana debüteeris ta 2006. aastal romaanižanris  ning seda väga edukalt – “Kaksteist” tunnistati samal aastal Poola parimaks kriminaalromaaniks ning muutus kultusraamatuks. “Üksteist” on viimane osa meistri triloogiast ning see sai maineka Gdynia kirjandusauhinna. Meister püüab jaanuarikuises tuulises Krakowi eeslinnas lahendada mõne aasta tagust Doktori surma mõistatust. Ning meistril pole ikka ID-kaarti, mobiili, autojuhilube ega pangakontot. Luuletajana on Marcin Świetlicki saanud ohtrasti Poola kirjandusauhindu, eesti keeles on ilmunud ka tema luulevalimik “Profaani laulud”.

Katkend: “Üksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011. lk 182 – 188.

Pani Jola jõi nendega paar pitsi.

Ta rääkis meestele, et ta mitte ainult ei tööta siin baarileti taga, vaid tal on ka laialdased huvid ja unistused, eelkõige osaleb Krakowis ühes poeetilis-tantsulises projektis.

Meister protesteeris kohe, palus, et naine ei kasutaks sõna “projekt”, sest kõik muudkui räägivad projektidest, aga meister oli lugenud hiljuti üht kriminaalromaani, kus nii nimetati koletut pedofiilide organisatsiooni.

Palus siis, et naine ei kasutaks sõna “projekt”, sest meistri jaoks on sel sõnal halb maik, aga naine ei saanud eriti aru, mida meister tahab, kasutas edasi sõna “projekt” ning ei teinud väljagi, et meister tegi iga “projekti” juures kohutava grimassi.

Nad istusid siis ja rääkisid igasugu projektidest, kogu aeg meeles pidades, et noorem Morales oli tapetud, aga veel olid nemad siin ilmas, isegi vanem Morales elavnes veidi ja moraalitses malbelt, veel ei rääkinud nad igavikulistest asjadest, veel pidasid kuidagimoodi vastu.

Nad istusid selle viina juures kolmekesi, naise kohalolek muutis meeste kombeid pehmemaks, aga pärast ilmusid baari uued kliendid ja seltskondlik pani Jola pidi kahjutundega leinalauast lahkuma.

Peied olid tõepoolest originaalsed.

Iga veidi aja pärast tuli keegi, avaldas kaastunnet, jõi koos nendega või siis ka mitte ning läks minema.

Aga meister ootas, ta teadis, et peab jõudma kätte õige hetk. Ta kahtlustas, et Morales püüab selle möödapääsmatu hetke saabumist edasi lükata. Aga meister oli kannatlik.

“Nii kaua juba tunneme teineteist…” ütles mingil hetkel Morales meistrile, “nii kaua juba tunneme teineteist, et peaksime sina peale üle minema.”

Meistril polnud vähimatki kavatsust seda teha, aga Morales ei küsinud üldse tema arvamust. Haaras meistri embusse, suudles põskedele, Moralese hirmus märjad suudlused kutsusid meistris esile vastikusvärinad, nad hakkasid sinatama.

See tähendab – Morales hakkas sinatama.

Sel hetkel otsustas meister joomisega tagasi tõmmata, sest kui ta oleks suutnud kokku arvutada, palju ta täna joonud oli, siis ohohoo. Päev oli selline, et võis tõesti palju juua, aga mingi piir on ikkagi olemas, ta otsustas siis tagasi tõmmata, istus sama täis pitsi taga, ta pidi Moralesele mitu küsimust esitama, niisiis ootas ta õiget hetke.

Lõpuks, kui olukord oli rahulikum, kui kõik olid avaldanud seda, mida neil avaldada oli, kui kõik olid ära joonud selle, mis neil ära juua oli, kui lokaal hakkas tasapisi tühjenema, õnnestus meistril esitada esimene küsimus:

“Täna sain teada, et Doktor oli kuidagi seotud teie isa surmaga, ma ei teadnud enne sellest midagi, kuidagi oli see mul kahe silma vahele jäänud, kas te võite mulle öelda, kuidas sellega oli?”

Morales pigistas peos pitsi.

Pits purunes tillukesteks kildudeks.

“Isa mälestuseks!”

“Isa mälestuseks!” nõustus meister rutuga.

“Aga mida sa teada tahad?”

“Ma sõidan siia juba ammu, et Doktori kohta midagi teada saada… ta oli ju minu sõber…”

“Aga mitte minu!” kähvas Morales. “Ta ei tahtnud aidata minu perekonda!”

“Olen teilt Doktori kohta mitu korda küsinud, aga te pole mulle midagi öelnud…”

“Sest see ei ole sinu asi!”

“Aga ma tean juba üht-teist ja tahaksin teada, milline on see teie vaatepunktist.”

Morales pigistas huuled kokku ja oli tükk aega vait.

“Löö risti, et sa kellelegi ei räägi!”

Meister proovis risti ette lüüa.

“Jumalaema hakkaks oksele, kui näeks sellist ristimärki. Noh, aga vähemalt üritasid,” ütles Morales.

Ja pärast, meistri poole vaatamata, hakkas rääkima:

“Hea küll, kuula tähelepanelikult, milline alatu inimene oli see sinu sõber. Minu kadunud isa läks neli aastat tagasi haiglasse. Ta oli terve mees, oleks võinud veel elada. Seitsmekümne seitsme aastane, see pole mingi vanus. Meie suguvõsas on palju pikaealisi, vanaisa elas üheksakümneseks! Midagi oli minu kadunud isal südamega lahti. Mina seda asja ei tunne, aga räägivad, et polnud midagi tõsist. Ta läks haiglasse teisipäeval, mina lähen kolmapäeval kadunud vennaga teda vaatama, aga seal öeldakse, et surnud. Kuidas surnud? Operatsioonilaual surnud. Kuidas operatsioonilaual? Milleks talle see operatsioon? Kes selle välja mõtles? Aga peaarst olla öelnud, et tuleb kohe operatsioon teha. Me läksime vennaga närvi, nutsime, tülitsesime kõigi nende muidusööjatest arstide ja õdedega. Me ei saanud midagi teada. Meid muudkui saadeti ühest kohast teise. Aga selle peaarsti juurde meid isegi ei lastud. Kuni mõni aeg pärast isa matuseid sõitis meie juurde üks sümpaatne jurist Krakowist ja ütles: “Pan Żółwiński, isik, kes tahab anonüümseks jääda, informeeris meid, et vaat see peaarst tegi ravimisel vea. Aga veel ei saa tõestada, et peaarst tappis teie isa. Aga on selline arst, teie naaber, kes teab kõike, ta oli operatsiooni juures, ta võib tunnistada. Ent see ajab vastu, ei taha tunnistada. Ainult tema tunnistustest sõltub, kas te võidate kohtus, sest mina võin juristina nii teha, et teie isa surma eest makstakse kätte, et halba peaarsti karistatakse ja võimalik on ka mingi päris kopsakas kahjutasu. Mina toetan teid, aitan teid, niipalju, kui saan, sest ka mina tahan karistada süüdlast, kes tappis teie isa. Aga teie minge Doktori juurde ja paluge teda tunnistada, et see oli peaarsti süü. ” Mina pole raha järele nii ahne, kui minu kadunuke vend, aga õiglus tuli jalule seada. Läksime siis vennaga selle teie Doktori juurde, aga tema ütles, et mõistab meie südamevalu, aga ta pole suuteline ütlema, kas peaarst oli süüdi või mitte. Käisime tema juures mitu korda, aga tulutult. Ta oli viisakas, võttis meid hästi vastu, aga ütles, et ei saa midagi teha. Pärast ei näinud me teda tükk aega, kõik jäi soiku,  kaotasime juba lootuse. Ühel päeval ütlesin vennale, et protsesside ja kahjutasudega me isa ellu eui ärata, mina andsin juba alla, aga mitte minu vend. Tema sõitis muudkui Krakowi vahet, tutvus mingite inimestega, pidas nendega nõu, palju aitas meid nendes asjades Stiilse omanik, tal oli palju tuttavaid arste ja juriste. ” Tema ütles, et kui meile kuulub tapetud isa eest kahjutasu, siis kuulub see meile õigusega. Kuni ühel päeval sõidab siia jälle see Krakowi jurist, ütleb, et tuleb kohtuprotsess, et see peaarst ei tapnud üksnes meie isa, vaid ka teisi patsiente, et ta oli alkohoolik ja võttis altkäemaksu, ja ka poliitiliselt polnud päris õige, et on juba tõendusmaterjal, ja ka meediaväljaanded teavad ja varsti kirjutatakse kõmuline lugu sellest peaarstist- litapojast, kelle peas ei olmud kõik korras, ja ka Doktor nõustus lõpuks tunnistusi andma. Selline äkiline muutus. Vend hakkas isegi selle loodetud summa peale võlgu võtma. Paar nädalat elasime selles lootuses, et õiglus võidutseb, kuni siia sõidab Doktor, vend kohtab teda ja tänab, et tunnistab meie kohtuasjas, aga Doktor ütleb: “Ma ei tunnista, seal ei olnud midagi, keegi ei tapnud kedagi, isa oli juba vana, süda ei pidanud operatsioonile vastu, keegi ei teinud mingit viga.” No kuidas nii? Kord tahab tunnistada ja siis jälle ei taha? Oi, mu vend-kadunuke läks närvi, läks hirmus närvi. Mina pole nii äkiline nagu tema, proovisin teda rahustada, aga tulutult. Ta oli Doktori peale jube tige. Mina proovisin teda rahustada, aga ta muudkui marutas…”

Meister katkestas Moralese pika jutustuse:

“Aga ma kuulsin, et eile läksite vennaga tülli… kas ikka selle asja pärast?”

Sel hetkel muutus Morales jälle Hyde-Moraleseks.

“Küll ma juba tean, kelle käest sa seda kuulsid!” kiristas ta hambaid ja tõusis toolilt. “Ma löön selle lita maha! Kuulas meid pealt! Ta vihkab mind ja minu venda!”

“Ja ma tean, mille pärast. Just täna sain teada,” teatas meister.

Morales kiristas jälle hambaid ja näitas jahmunud meistrile ust, röökides:

“Jutul lõpp! Oleme juba küllalt lobisenud! Käi välja! Lõpp!”

*

Meister tõusis. Jättis Moralesega jahedalt hüvasti, kummardas elegantselt baarileti taga seisvale pani Jolale.

Ta läks välja. Ta enesetunne polnud sugugi halb. Nagunii kõik Stiilses olijad mõtlesid endamisi: “On juba küllalt joonud, eks siis lähebki minema.”

Ta polnud joonud juba üle poole tunni. Morales ei märganud, et meister istus aina sama täis pitsi taga, meister ei joonud, sest ei tahtnud enam juua. On olemas mingi piir. Istus ja kainenes. Kuni sai peaaegu päris kaineks. Tal oli palju üle järele mõelda. Sai kaineks. Ja ta otsustas välja minna. Mida ta ka tegi.

Väljas oli tihe udu. Kogu päeva tuul, siis vihmake, nüüd tihe udu. Nähatavasti järgneb sellele rahe. Või siis hakkab lund sdama.

Mingi ehmunud kana põikles meistri eest kõrvale. Ja kadus udusse.

Meister vaatas kanale järele. Aga udust ilmus nähtavale hoopis väikest kasvu inimene. Astus udust välja, ja aeglaselt, jalga jala ette asetades lähenes meistrile.

Ta nägi välja nagu oleks välja ilmunud minevikust. Nagu oleks udus mingi uks minevikku.

Hall, väike, väga siniste silmadega, nägu krimpsus nagu õunanäss.

Üle õla oli tal voodilinast kokkuseotud hall komps.

Kusagil oli meister temast juba kuulnud, ah jaa, hommikul rääkis temast Morales, aga vanake oli ju ringi käinud aastate eest, hiljem kadunud.

Deliirne nägemus. Kindlasti deliirne nägemus. Mida muud oligi meistril oodata. Aga miks polnud see üldse ähvardav ja painav?

Arglikult naeratas ta sellele deliirsele nägemusele, mida muud võis ta teha? Aga nägemus ei naeratanud vastu. Puuris vaid oma siniste silmade pilgu meistri näkku.

Meister kannatas selle pilgu välja.

Vanamees ei peatunud, läks aina edasi, väga väikeste tippivate sammudega.

Meister otsustas riskida. Meister sai tihti sellistel puhkudel tundmatutelt liitlastelt äkitselt paraja portsu absurdset julgust.

Kõige enam osutub see illusiooniks, haihtub, kaob, nii nagu ikka tavaliselt.

Meister otsustas riskida ja pöördus viirastuse poole:

“Tere õhtust.”

Nägemus noogutas.

“Kuhu te siis ka lähete?”

Nägemus noogutas jälle. Nähtavasti oli see tumm nägemus. Meister ei teadnud, mida veel vanamehelt küsida, ütles siis ainult:

“Kaitsku teid jumal!”

Ainult sellise loosungi jõudis ta meelde tuletada, aga see polnudki kõige hullem. Ta oleks võinud ka midagi sobimatut lausuda. Viirastuslik vanamees ei reageerinud, ei vastanud, üksnes tatsas edasi.

Pöördus siis hetkeks ringi ja ütles meistrile väga vaikselt:

“Valgus on surnu majas, valgus!”

Ja siis astus udu sisse.

Kadus udusse.

Meister seisatas, jäi mõttesse ja pani suitsu ette.

Mis täna veel toimub?

Toimuvad halvad ja head asjad.

Kas halvad saavad karistatud ja head tasutud?

Raske öelda.

Teada oli vaid, et tuleb veel veidi naeru ja palju nuttu.

Looming

(Henrik Lindepuu tõlkes)

“Profaani laulud” (luulevalimik; tõlkija järelsõna), Hendrik Lindepuu Kirjastus,  2009

“Kaksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus,  2009

“Kolmteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2010

“Üksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: