Katrina Kalda

5. veebr. 2014 at 4:20 p.l. (Nädala autor 2014) (, , , )

Katrina Kalda – eestlannast prantsuse kirjanik (s 1980)

Foto: Léo Delafontaine

Foto: Léo Delafontaine

Prantsuse Akadeemia tunnustas kirjanik Katrina Kaldat 5. detsembril 2013 Pariisis toimunud tseremoonia raames keelepreemiaga, mis on asutatud 1960. aastal ja millega igal aastal pärjatakse prantsuse või välismaa autoreid, kes on andnud olulise panuse prantsuse keele ja kirjanduse edendamisesse. (http://www.academie-francaise.fr/prix-du-rayonnement-de-la-langue-et-de-la-litterature-francaises)
Katrina Kalda pälvis keelepreemia prantsuse keele hea käsitlemise eest oma romaanides “Eesti romaan” ja “Jumalate aritmeetika” ja teenete eest prantsuse kirjandusele.

Kuna kümne-aastaselt Eestist Prantsusmaale kolinud Kalda debüütteos “Eesti romaan” (“Un roman estonien”, 2010) kirjeldab Eesti lähiajalugu, on meedia jõudnud nimetada Kaldat juba Sofi Oksase “vaimseks õeks”, “mantlipärijaks” jne, mis paistab pidavat paika vaid osaliselt.
“Jumalate aritmeetika” (2014): Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.

Katkend: Katrina Kalda “Jumalate aritmeetika”, Varrak 2014, tkl Anti Saar, lk 79-84.

3. aprill 2010

Täna öösel taas üks õudne unenägu: alanud on sõda, ma põgenen. Lähen läbi metsa, üle mudaste küngaste, kõnnin teadmiseta, kus vaenlane asub. Märkan, et sügis on käes, lehed muutuvad kollaseks ja punaseks ja langevad maha. Liigun ikka edasi. Korraga on ümberringi lumi, kõikjal kuhu pilk ulatub, ning tumedad kogud, kes liiguvad edasi nagu minagi, kuid liiga kaugel, et võiksin nendeni jõuda või nendega kõnelda. Jõuan ühe tillukese, üleni lumme mattunud onni juurde. See nagu oleks minu kodu ja nagu ei oleks ka. Võin onnis olla vaid pikali asendis. Siin tulebki mul ilma relvadeta oodata, et lumi sulaks ja sõda lõpeks.

Ärgates oli uni ikka veel minuga ja moonutas mu ümbrusetaju. See oli üks neid unesid, mis löövad narmendama ja jäävad kauaks tegelikkuses edasi hargnema. Kulus terve hommikupoolik, enne kui hakkasin end taas mugavalt tundma. Seinakapid näisid olevat kasvanud. Kõik jälgis mind, miski ei olnud oma kohal. Mul ei õnnestunud leida kääre ega kohvipakki, mida olin oma arust just hetke eest näinud. Mu silmad vaatasid, ilma et oleksid näinud, ja mu nahk oli muutunud tundetuks. Teadsin, et piisab hetkelisest hajameelsusest, ja kogu see kummaline ruum, ümbruskonna pealetükkiv müra ja Pariisi taeva surnud valgus matab mu enese alla. Hakkasin nühkima köögikraanikaussi, praeahju ja pliiti, tühjendasin kapid, pühkisin need käsnaga puhtaks, viskasin vastikusega minema jahu-, pasta- ja riisipakid, milles uskusin olevat märganud toidukoide tiibu. Kui köök oli puhas, läksin koristama vannituba, seejärel magamistuba. Vahetasin välja rätikud ja linad, võtsin alla kardinad , et need valgendada viia, ning käisin lapiga üle kogu korteri, kandes hoolt, et ükshaaval saaks pestud iga parketiliist ja põrandaplaat. Oli keskpäev. Minu ärevus oli mõnevõrra taandunud, öine unenägu vähem esil – see hõljus värvituna, peaaegu läbipaistvana kuskil minu sees.

Istusin oma kirjutuslaua taha, kuid selle asemel et tööle hakata, jäin liikumatuks ja vaikseks, püüdes kindlaks teha vaheseinte tagant kostvaid hääli. Kus ma ka ei oleks, ikka on mul tunne, et keegi passib koridoris minu liigutusi ja tegusid. Olen õppinud sammude järgi ära tundma naabreid, kes trepist üles tulevad ja minu uksest mööduvad. Tundmatud hääled panevad mind palavikuliselt kuulatama. Mulle tundub, et Pariisis, isegi rikastes kvartalites, on kõigil korteritel lukud, mis krigisevad, ning torud, mis hakkavad kraani lahtikeeramise peale vilistama, sülgama ja urisema, uksed, mille alla jääb alati pragu, mis laseb läbi koridori kollakat valgust ja praesibulalõhna isemeisterdatud priimustelt, aknad, mis avanevad lärmakatele tänavatele, kust kostab poole ööni lakkamatult muusikat ja sõimu, joodikute jauramist ja klaasiklirinat. Öine müra katkeb vaid selleks, et algaks päevane müra: kõntsa kokku kaapiva tänavapuhastusmasina harjade motoriseeritud sahin, metroopeatuse poole jooksvate tööinimeste sammulaja, prügikastide kolksatused vastu majaseinu, kui prügivedajad need pärast tühjendamist hooletult käest heidavad, ning igavene hommikune vihm, mis muudab kogu kupatuse süngeks, niiskeks ja vastikuks.

Tuba, kus me Pariisis emaga elama hakkasime, oli täis seda müra, neid lõhnu ja valgusi, mille eest oli võimatu põgeneda ja mida ei saanud ignoreerida. Mitte midagi sellest ei olnud mulle tuttav. Eesti tänavad olid tol ajal mornid, külmad ja kesise valgustuse tõttu pimedad; lõhnatud, kuna puudusid välirestoranid; tühjad ja vaiksed, kuna autosid polnud kuigi palju ning jalakäijad olid tummad või rääkisid tasa, ikka kiirustades ühte või teise sabasse seisma. Kui buss peatuses inimesi maha puistas, kostis vahetevahel venekeelset vaidlemist, lapse nuttu või kummi kriuksatusi; siis, väga ruttu, kõik vaibus, inimhulk vajus laiali, pilgud põrnitsemas asfalti, ninad ja suud peidetud salli, käte otsas kõlkumas kilekotid või nöörist punutud paunad. Rõõmuhõisked ja valukriisked, armuoiged ja riiuhüüded ning joodikute lõpmatud ja häälekad monoloogid jäid enamasti koduseinte vahele; nende kuulmise eesõigus jäi naistele ja lastele.

Sellegipoolest pean ma tunnistama, et meie esimene peatuspaik Pariisis oli hele, puhas ja lõhnatu. See asus ühes 15. linnaosa majas, mille vestibüüli seinu katsid peeglid ja võltsmarmor, ruumid olid valged, kõrged ja mulüüridega ehitud, väikestelt rõdudelt aga, mida kaunistasid ilupuud, võis küünitades näha isegi Eiffeli torni. Kuid meie sealviibimine jäi lühikeseks. See väike võlumaa keset linna kuulus ühele umbes kuuekümneaastasele Pierre`i- nimelisele mehele, kes nimetas ennast Prantsuse filantroobiks ja väitis end olevat huvitatud Balti riikide saatusest. Ema oli temaga ühendust võtnud enne meie ärasõitu Eestist. Kohe meie saabumise õhtul pidasid ema ja härra Pierre söögilauas maha elava vestluse, mille käigus nad mõistsid üksmeelselt hukka Eesti okupeerimise, venestamispoliitika, Balti riikide rüüstamise nõukogude võimu poolt jms. Keset seda rahvusvahelist tippkohtumist otsustati mind korraga magama saata, nii et ma ei saanudki teada, mis järeldustele nad jõudsid või kuidas üldse õhtu lõppes. Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, istus ema mu voodiäärel. Eelmisel õhtul lahti võetud kohvrid olid uuesti kokku pakitud. Need ootasid ukse kõrval rivis. Ema kallistas mind; ta silmad punetasid ja näojooned olid pingul. Mingi jäikus tema olekus võttis minult julguse talle küsimusi esitada. Panin riided selga. Lahkusime omavahel sõnagi vahetamata sellest valgusküllasest korterist Eiffeli torni läheduses ning tema suuremeelsest omanikust. Läksime otsima mõnd odavat võõrastemaja. Selgus, et Nõukogude turisti jaoks, kes tolle riigi seaduste kohaselt tohtis maalt välja viia vaid väikese summa raha, oli Pariisis kõik liiga kallis. Kõik oma jõupingutused oli ema pühendanud sellele, et meid läbi raudse eesriide sada. Selle pärast, mis pidi järgnema, polnud ta muret tundnud. Viimaks juhatati meid Hôtel du Nord`i Faubourg-Poissonniėre`i tänaval. Hoidmaks kokku metroopiletite pealt, läksime sinna jalgsi, ema tarimas kaht kohvrit, mina oma koolikotti ja spordikotti.  Faubourg-Poissonniėre`i tänav oli tegelikkuses palju pikem, kui tundus kaardi peal olevat. See läbis tervet linnaosa ja moondus sedamööda, kuidas jõudsime põhja poole. Kantkivifassaadide valevus asendus järk-järgult ebakorrapärasema tellis-, betoon- ja kiviarhitektuuriga. Aknad muutusid kitsamaks, mõnel seinal sibasid sisalikud. Üha rohkem nägime kõnniteedel rasvaseid pabereid, kahvaturohelisi ja –siniseid kilekotte ning idamaiste vaipade või eksootiliste roogade piltidega kaunistatud reklaamlehti, mis ma oleksin hea meelega üles noppinud, et neid hiljem omaette imetleda, kui ema seda ära keelanud poleks. Seniajani olin ma reklaami näinud üksnes Soome televisioonist, kus see oli mind huvitanud palju rohkem kui saated või multifilmid – see oli justkui tõotus, et ühel päeval saan ka mina nende kaugete aarete omanikuks. Märkasime kerjuseid, kes istusid pagaripoe ees, metroo sissepääsude juures, pangaautomaatide kõrval. Me olime harjunud ketendavate seintega ja tüüparhitektuuri nukra koledusega, kuid me polnud harjunud kerjamisega päise päeva ajal.Eestis oli mulle alati tundunud, et vaesed on vaid nood haleda väljanägemisega mutikesed, kes istusid lilleturul või selle lähedal lauakeste taga ja ootasid alandlikult, et keegi ostaks ära nende kaks-kolm kootud sokipaari või mõne sinilille- või lillhernekimbu. Need olid vaiksed ja häbelikud inimesed, kes sõid vaid kartuleid ja kadusid nii ruttu kui võimalik oma külma vee ja kuivkäimlaga kodudesse puupliidi äärde. Koolis oli mulle õpetatud, et kõik Nõukogude inimesed on võrdsed. Nii polnud ka sokimüüjatest tädikesi justkui olemas. Pariisis eksisteerisid nii rikkus kui vaesus kõrvuti ning polnud võimalik teeselda, et sa üht neist ei näe.

Hôtel du Nord`i juures kasvas Faubourg-Poissonniėre`ist välja terve Aafrika linnajagu. Põhja-aafriklased ja mustanahalised seisid salgakaupa halal-lia poe või kebabileti ees, mille taga pöörles vardale aetud liha, sellelt nõrgumas rasva ja hõngumas praetud lambaliha lõhna, mis mulle isu peale ajas. Mõned inimesed ootasid vürtspoodide ees, mille väliletid pakkusid tundmatuid puuvilju, teised astusid sisse telefonijaama, mida kaunistasid plakatid luidete taha loojuva päikesega. Naised olid mäsitud kirevatesse kleitidesse ja vedasid seljas lapsi, osa mehi kandis hõlsti ja pehmeid ilma kannataguseta kingi. Küsisin emalt sosistades, miks need inimesed sussidega õues käivad, kuid ema ütles, et oleksin vait. Ta vaatas otse enda ette, piidles möödujaid ja pigistas tugevasti oma kohvrite sangu. Ei mina ega ema polnud eales mustanahalist inimest näinud.
Looming
Eesti romaan, Varrak 2011, tõlge eesti keelde Anti Saar

Jumalate aritmeetika, Varrak 2014, tõlge eesti keelde Anti Saar
Linke
Marek Tamm: lapsepõlvelõimed, Postimees 04.02.2014, http://pluss.postimees.ee/2684666/marek-tamm-lapsepolve-loimed

Kaarel Kressa “Katrina Kalda: traumakirjandus pole minu tee, sest vastutus on suur”, Eesti Päevaleht 25.02.2011, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/katrina-kalda-traumakirjandus-pole-minu-tee-sest-vastutus-on-suur.d?id=51292495

Heili Sibrits “Katrina Kalda, uus Sofi Oksanen? ”, Postimees, 30.09.2010, http://www.postimees.ee/320367/katrina-kalda-uus-sofi-oksanen

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: