Valdur Mikita

21. veebr. 2014 at 4:32 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Valdur Mikita (1970) – eesti kirjanik ja semiootik. Lõpetas Tartu Ülikooli bioloogina ja kaitsnud magistri- ja doktoritöö semiootikas.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali (2013. aasta) aastaauhinna nominent

KATKEND: Lingvistiline mets, Grenader 2013, lk 32-36
Kolmas kirjaoskus
Tänapäeva teadvuseuuringud on jõudnud üsna ebahariliku mõtteni – teadvus ei vaja enamikku neist eeldustest, mida me tavaliselt inimestele omistame. Lihtsamalt öeldes: näib, et teadvus pole tingimata orgaanilise aine või närvisüsteemi privileeg, vaid pigem üks mateeria organiseerumise viise, mis võib teatud tingimustel realiseeruda. Teadvus võib selle seisukoha järgi olla ka robotitel, loomadel, taimedel või koguni nendest moodustatud liitsüsteemidel. Nii on teadvuseuuringud omamoodi uuel kujul tagasi jõudnud John Ecclesi veendumuse juurde, et teadvus on mateeria võluv lisamõõde, ajas ja ruumis piiritlematu substants, mille külge “aheldab” ennast inimene sel hetkel, kui ta midagi teadvustab. Ecclesi eluajalgi oli selline idee sedavõrd kummaline, et niisuguseid mõtteid võis endale lubada üksnes Nobeli preemia laureaat.

Tulles tagasi ühe oma ammuse idee juurde, võiks öelda, et inimene ei saa kõrvitsaga rääkida mitte seetõttu, et see oleks põhimõtteliselt võimatu, vaid probleemi olemus on puhtal kujul semiootiline. Mõlemad, nii inimene kui ka kõrvits, on kommunikatiivsed süsteemid, kuid me lihtsalt ei kohtu ühises keeleruumis. Meie keeled on konstruktiivseks vestluseks liiga erinevad. Kuid teadmised ümbritsevast maailmast on meid vähehaaval harjutanud mõttega, et vähemasti elusloodus pürgib aiva suurema integreerituse suunas. Usutavasti teevad meie lapselapsed kõrvitsaga rääkimises juba märkimisväärseid edusamme.

Kui ma oleksin kuri arvuti, kes tahaks ühes singulaarses arengupunktis inimesi maapealt minema pühkida, siis ma värbaksin endale taimedest sõjaväe. Taimed on piisavalt keerukad olendid, neile teadvusemoodulit külge pookida ei pruugi olla sugugi keerukam kui rauast ja ränist arvutile. Singulaarsuse hüpotees lähtub üldjuhul eeldusest, et teine teadvus on vaenulik ning üritab võitluses ressursside pärast inimest maa pealt tõrjuda. Kuid erinevad teadvused võivad hakata tegema ka koostööd ja selline mitme integreeritud teadvuse baasil tekkinud eluvorm võiks juba olla järgmine etapp universumi ettearvamatus evolutsiooniloos. Veel paarkümmend aastat tagasi toimus suurem osa inimestevahelist suhtlust lingvistilises keeleruumis, nüüd toimub 99,99% suhtlusest programmeerimiskeelte kaudu. Maakera kui kommunikatsioonisüsteem on väga lühikese aja jooksul totaalselt muutunud. Selle juba on “kaaperdanud” arvutid, kuigi rooliratas on veel inimese käes. Me ei märka lihtsalt seda muutust, see on nähtamatu. Kuid ajaloos on alati läinud nii, et keelemuutused toovad varem või hiljem kaasa ümberkorraldusi ka reaalses maailmas. Küsimus inimese saatusest taandub viimaks ikka küsimusele inimese kui orgaanilise substraadi kohanemisvõimest.

Aju näib olevat ehitatud tohutu varuga, inimese sisekõne võib muutuda väga suurtes piirides. Autokommunikatsiooni paindlikkus on võib-olla ainus eksistentsiaalne puhver, mis kaitseb psüühikat kollapsi eest. Küsimus inimese ellujäämisest taandub seega suurelt osalt autokommunikatsioonile. Mõtlemise meistriklass on minu nägemuses sisekõne plahvatuslik avardumine. Kommunikatsiooni ja autokommunikatsiooni erinevus on mõneti sarnane kõvasti ja vaikse lugemisega. Vaikselt lugemise jaoks oleks meil tarvis hoopis teistsugust (näiteks piltkirjal põhinevat) märgisüsteemi, foneetiline märgisüsteem on hääletult lugemise tarvis lihtsalt väga ebapraktiline.  Ideaalis võiks inimene kunagi tulevikus salvestada ühe ja sama raamatu näiteks “ettelugemise” kirjasüsteemis ning “vaikselt lugemise” kirjasüsteemis. Miks me seda juba praegu ei tee – küsimus on teistpidi ebapraktiline. Sellise märgisüsteemi juurutamiseks ja äraõppimiseks kuluks liiga palju aega. Ent pole võimatu, et mingil hetkel saab see siiski teoks.

Sisekõne ja väliskõne vahel valitseb osaliselt samasugune erinevatest märgisüsteemidest tulenev barjäär. Kui me kirjutame üles mõtte “kere on juba heledaks läinud, peaks midagi naha vahele pistma”, siis sisekõnes räägivad nõnda ainult skisofreenikud. Normaalne inimene surub selle lausungi kokku lühikeseks indeksiks, näiteks suvaliseks käskluseks “hüva!”, või kujutluspildiks ehk sisemise piltkirja märgiks (“aurav supipott”). Selline koodivahetus on inimese jaoks vaistlik ja kaasasündinud. Samuti ei kujutle vaimselt terve inimene oma sisekõnet vasakult paremale ja ülalt alla jooksva tekstina, vaid ruumiliselt pideva eideetilise vooluna, mille kõige puhtamaks esinemiskujuks on näiteks unenägu.

Selline indeksitest ja akronüümidest sisekõne on ka mitmiktajul põhineva metsakunsti mõistmise võti. Kui me kõnes väljendame oma rõõmu näiteks nii: “Ohoo, küll on täna ikka tore päev!”, siis sisekõnes võib selle seisundi märgiliseks väljundiks olla mis tahes käepärane tähelepanu köitev objekt, näiteks tuules kiikuv oks. Häälitsuste ja liigutuste abil saame oma emotsioone “jooksutada” mööda puid. Tavalisest tekstist eristab sisekõnelist ergastusseisundit selle improvisatsiooniline olemus. Inimene hakkab mõne objekti kaudu oma kogemusi organiseerima, teadmata, kuhu ta välja jõuab. See meenutab võib-olla natuke šamaani lendu maastiku kohal – ta ei saa kuidagi ette teada, kuhu see rituaal teda viimaks juhib. Kummaline on see, et lihtsad kõlamaalingutest koosnevad matkimishäälitsused või –liigutused on tegelikult suurepärased emotsionaalse seisundi suunajad. See on instinktiivne, seda ei pea õppima, kõik väikelapsed saavad suurepäraselt ennast väljendatud üksnes selle primitiivse märgisüsteemi abil. Hääl ja liigutused on kehale kõige lähemal, seetõttu on nende mõju ka inimesele kõige tugevam. Nende abil suunab sisekunstnik- šamaan oma autokommunikatsiooni, kasutades äratõukepunktina suvalise loodusobjekti kuju. Vormid mõjuvad inimesele. Minu arvates tuleks siinkohal visata tänapäeva kunstiteooria hetkeks prügikasti ja võtta omaks lihtne tõdemus, et sisekunst ongi kõige võimsam kunst. See loodusvägi kohiseb Eesti metsades ja meelitab enda juurde paleoliitilise lugemisoskusega inimesi.

Mulle näib, et Eesti muinasmaastikud on omamoodi paleoliitilise mõtteviisi reservuaar. Meil on olemas kakas tänapäeva maailmas haruldast asja: ürgloodus ja animistlik mõtteviis. Nende kahe ühinemispunktis võtab kuju mingi teine plaan, mis lubab maailma näha hoopis teise nurga alt.  Inimene on pisut väsinud kahest suurest tsiviliseeritud süsteemist, milleks on hellenistlik institutsionaalne kultuur ja kirjasõna. Kiri viib inimese juurest ära tema mõtted, kõrgkultuur kipub tihtipeale ära viima inimese hinge. Nende kahe laiutamise tulemusena on aja jooksul kaduma läinud midagi väga olulist, mis inimese puhtana hoiaks. Selle ülesleidmiseks tuleks tagasi minna arhailise inimese juurde. Usun, et Eestis võivad need kihid veel olemas olla. Inimese siseilm oli viimati kunsti objekt šamaanidel. Mets võiks ehk seda vana mõtteviisi taas meelde tuletada. Teatud mõttes on mets ainus tõeline Eesti Rahva Muuseum – püha kiri, milles on kõik sees. Mets võiks olla eestlase kolmas kirjaoskus, mitmiktaju kiirendi. Meie vana kultuur on puust ette tehtud ja niivõrd massiivne, et võib-olla just seetõttu pole me osanud seda lihtsalt tähele panna.

See kolmas kirjaoskus (tegelikult küll esimene) oli kunagi tõenäoliselt kultuuri keskne sümbolsüsteem. Kirja teke ja kultuurimuutused surusid selle tajuvormi perifeeriasse, kuid ei hävitanud siiski lõplikult. Minu arvates ligineb mitmiktaju hoopis teisi teid pidi sellelesamale arhailisele tajuvormile ja niipea, kui meil tekib piisavalt selge ettekujutus selle vana ja vägeva looduskeele olemusest, hakkab inimene seda taas suure naudinguga kultiveerima. Üks lonks värskendavat perifeeriat ravib inimese terveks nii mõnestki hingehädast. Lisaks näib mulle, et selle mõtteviisi kaudu on palju lihtsam mõista ka muistse inimese maailmapilti.

Kusagilt siit tuleneb põhimõtteline erinevus sisekõne suunitluses, kui omavahel võrrelda näiteks koolis käinud ja kirjatarkusest puutumata inimest. Kui kõne võib mõlema inimese puhul võrdlemisi sarnane, siis nende sisekõne kuulub ilmselt täiesti erinevatesse maailmadesse.  Võiks öelda, et kiri rikub paratamatult ära lapse sisekõne. Me loeme, kirjutame ja mõtleme kirjasüsteemi abil, mis oli kavandatud paar tuhat aastat tagasi tegelikult kirikliku liturgia teostamiseks. See, et sisekõne võib näiteks “joosta” ka puude peal, on tänapäeva inimese jaoks midagi ebaharilikku ja võõrast, sest tema mõtlemist jääb alatiseks mõjutama ahistav kujutelm foneetilise kirjasõna absoluutsest hegemooniast. Just see on põhjus, miks mulle sünesteesia nii kangesti meeldib – see tõmbab inimese lahti kirja küljest ja osutab “vabale maailmale”, kus puudub foneetilisel sisekõnel põhinev eneserepressioon. Minu arust tuleks kusagilt siit otsida põhjust, miks arhailise inimese sisekõnet valitseb hoopis teistsugune – maagiline sõna. Lõppkokkuvõttes on mis tahes psühhoteraapia taandatav võimele muuta radikaalselt oma sisekõnet.

Mõtlemise piirid on ilmselt samuti sisekõnelised. Leida üles autokommunikatsiooni haruldasi vorme on enda sees ringihulkumise üks paeluvamaid aspekte. Kõik hakkab pihta lihtsatest asjadest, mille peale on esialgu raske tulla – lahkuda visuaalsest ettekujutusest, kuidas kirjasüsteem on õpetanud meid maailma nägema ehk siis foneetilise teksti paigutumisest paberil. Sisekõnes võib tähenduse indeksiks olla näiteks täiesti vabalt mõni looduskuju ja ma olen sügavalt veendunud, et muistse inimese kultuurivaramusse kuulusidki säärased “loodusest laenatud” raamatud. Siin põgusalt kirjeldatud puuvõrasünesteesia on üks võimalikke sisekõnelisi tajuvorme, kuid neid võib olla ja ongi kindlasti palju rohkem. Fakt on aga see, et sellise arhailise teksti lugemise ja loomise mõnu võib olla määratu, katarsiseni küündiv kultuurikogemus.
Looming
Normid ja loov käitumine. Harjutustik tavatu mõtlemise arendamiseks” (väitekiri Tartu Ülikooli semiootika osakonnas, juhendaja Igor Černov) Tartu, 1994

“Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias” (dissertatsioon Tartu Ülikooli semiootika osakonnas) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000

“Äparduse rõõm: keele- ja kultuurimänge” Tartu: V. Mikita, 2000

“Rännak impampluule riiki” (illustratsioonid: Valdur Mikita) Tallinn, 2001

“Kirsiõieturundus: visioon alternatiivsest turundusest”,Fontese Kirjastus, 2004

“Metsik lingvistika: sosinaid kartulikummardajate külast” (kujundus: Maite Kotta), Grenader, 2008

“Teoreem”,HM, 2011 (kogumik kahest jutust “Jänesekapsa teoreem” ja “Nõia teoreem”)

“Lingvistiline mets”, Grenader, 2013

Linke
Sven Vabar, Valdur Mikita tontlikud kataloogid, intervjuu, Looming  5/2002, http://my.tele2.ee/svenvabar/intervjuud/valdurmikita.htm

Marek Tamm, Head eesti jutud, Varraku raamatublogi 27.09.2011, http://blog.varrak.ee/?p=4382

Valdur Mikita: Hurda tagasitulek ehk kuidas sokutada šamaanile nutitelefon, Postimees 1.01.2014, http://arvamus.postimees.ee/2647364/valdur-mikita-hurda-tagasitulek-ehk-kuidas-sokutada-samaanile-nutitelefon

Vahur Afanasjev, Areeni kaanelugu: Valdur Mikita, metsik isekirjutaja, Ekspress 24.01.2014, http://ekspress.delfi.ee/news/areen/areeni-kaanelugu-valdur-mikita-metsik-isekirjutaja.d?id=67661815

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: