Triin Soomets

7. märts 2014 at 2:16 p.l. (Nädala autor 2014) (, )

Foto: Liis Treimann

Foto: Liis Treimann

Triin Soomets (1969) – eesti kirjanik.

Üks omapärasemaid eesti luuletajaid, võimsa metafoorika ja isikupäraseste keelemängudega. Ta luuletused on pälvinud kahel korral Juhan Liivi preemia (Juhan Liivi luuleauhinna 2000. aastal luuletuse “Sulle ma kingiksin sydame …” ja 2009. aastal “Surm ei möödu meist” eest).  2010. a. määrati talle Ivar Ivaski stipendium, esinenud paljudel rahvusvahelistel luulefestivalidel, lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina.

Luuletusi : “Toormaterjal”, Verb 2004, lk 22, 24, 27, 30, 33, 57.

magusad ussitand õunad
õõtsuvad kirglikult
poolraagus oksal
vihm jahutab kuumi põski
lehkavaid, hõõguvaid hämaras
nad vaatavad yksisilmi loojangu sulatusahju
need õunad lähevad otseteed taevasse

***
häbi ummistab poore
määrib seeliku
näritud kyynega tõmbab sukkpyksid katki
parandada ei tohi
klaari näoga vaadata sulle silma
kus selle häbi ots
algus oli lapsepõlves

***
hämarus hiilib linna
kyyned hakkvad läikima
peeglid ei näita tõtt
ainus toetuspunkt pysib
sõrmuse mustas silmas
kaheteistkymnendas sõrmes

***
kusagilt kodu ei leia
hämarus leiutab lõkse
laseb läbi ja ringi käia
tegelikkust ja tekste

käseb vaadata enda näkku
kysib meeletuid makse
kusagilt kodu ei leia
koiduni oma maailmajakku
keelab käsikaudu kõrvalteid käia

Toormaterjal

oma käega saetud lepad
noored, sihvakad
lõhutud logiseva kirvega


kuvvass pysib yheteistaastase tydruku käes kindlalt
vahel lõhub käsi
aga see on tyhine
juunilõpu kuumus
lepavõsa
lyhike kleit (ema õmmeldud)
nr 46 kummikud (pruunid, jalanuki kohal auk, ei tea kelle omad)
paljad jalad kummikutes
tyykad nõgesed malts
sirgete leppade kohal särav taevas
lepa koor on veel lahti nagu mõni muugi asi
muu võimalus
pika pimeduse, mitme suve taga
vanaema taga: “Sae` nu sae`, kis tu sis iks muu tii”
tydruk valib leppa, mis oleks sirge, millest jõud yle käiks ja
mis poleks liiga pikk

et traatidesse ei kukuks
pihk tyve ymber ei ulatu, muidu oleks parem hoida,
kui kukub
parm paljal reiel, oksaraod kummikus
pähepudenevad putukad, lõõskav päike
sahisedes vabaneb killuke sinist yleval
kuhu nähtamatu lennuk tõmbab valge joone
kaheksakymnendad on alles alanud
isa on suvi otsa linnas ja kirjutab väliskommentaare
nyyd ei joo ta surmani tõesti tilkagi
sygisel on ta tumepruun, sest sai telemajast
vahel aega Pirital käia
emal algab juulis puhkus ja selleks ajaks
peab aed valmis olema
helendavast lepast aed
lepatyvi: jämedam osa juppideks saagida ja lõhkuda logiseva kirvega
peenem osa koorida sest sellest saavadki
aialipid, mis ymbritsevad mu lapsepõlve
oranžide pihkudega iga kepike hoitud
kooritud vanaema pussiga
nyri serviisinoaga on isegi parem
koor hakkab juba kinni minema
päike kõrvetab
astun kummikutest välja ja raputan raagudest tyhjaks
sygisel olen klassis köielronimises parimate seas
köis õõtsub nagu lepp ega rebi reitelt nahka maha
yhtki putukat ei roni ta keermete vahelt kehale
päike kõrvetab
vanaema istub vilus
ykski puuleht ei liigu
enne kui katkiste rakkudega paremas peos
kindlalt pysiv käsisaag teeb esimese tõmbe
vahel on leppade all peidus marjapõõsas
lindude kylvatud ytleb vanaema
need sõstrad on imelikult magedad
varsti võtan jälle pussi sest iga aialipp
tuleb pealt kumeraks lõigata
kui lõikan näppu jookseb helepunast verd
oranžiks tõmbuvale siledale jahedale puule
vahel vajutan huuled ymber palja oksa
paju maitse on parem
mõned pulgad on pajust aga pajusid pole
või on liiga lyhikesed, liiga kõverad
aed öösel helendab imelikult
piir – mille vahel
mitte igatsus vaid kohusetunne
vastutus
reedel tuleb ema
see ongi kõige põhjus ja mõte
vanaema on öelnud: kui te pole head lapsed
mis siis ema ikka tuleb
nyyd tean et emad armastavad ka halbu lapsi
et emad ei armasta ka häid lapsi
kaheksakymnendate alguses ma seda ei tea
ma raiun leppa
esimese menstruatsioonini on kolm aastat
kuvvass logiseb kirvesilm näeb kahtlane välja
esimese suudluseni kuus aastat
riidas on igal halul oma koht, ytleb vanaema
armastuseni igavik
ja riit pysib
aed hakkab sulguma
väravad on tegemata
need teeb vanaema
taob jämedamad postid maasse
needki tuleb koorida
et mädanema ei läheks
ja pealt kumeraks lõigata
et vihm maha voolaks
iga viimane kui post
soojadest rakkus lapsekätest hoitud
see aed pysib neliteist aastat
vanaema ja isa lähevad teisele poole
aed pysib
riigikord muutub
aed pysib
armastus
aed pysib
lõpuks põletan seda tykikaupa
ta pole kusagilt mädanend
maa sees olnud otsad natuke pehkind
see yheteistaastane lyhikese kleidiga tydruk
suured katkised kummikud jalas
on kinni
nende suveöös kumavate, siis halli värvi leppade taga
aia suletuses
saag ikka veel käes
vanaema puss valge puhveti ylemises sahtlis
väike vend mänguautot järel vedamas
kirves pakul kylili
kõvaks kuivanud kasepakku ei jaksa
teda kinni lyya
pärast ei saa kättegi
lepp pehme puu
kuivab ruttu põleb ruttu
sooja suurt ei anna
aed saabki ema puhkuse alguseks valmis
ema toob kohukesi, komme ja limonaadi
ring sulgub
tydruk astub kummikutest välja ja raputab raagudest tyhjaks
toast kostab naeru vanaema tõmbab välisukse kinni:
“kärblase tuleva tuppa”
õhtune päike kõrvetab tydruku turja
kuuri taga seisavad lepad, ladvad traatides
tydruk paneb sae puuriida peale pikali
kus igal halul on oma koht
peseb kaevu juures oranžid ja valusad käed
ja ootab et keegi teda tuppa hyyaks

***
1972. aasta augustiööl
tõmbas vanaisa Lõuna-Eestis lõkke ääres lõõtsa
floksid helendasid nahkhiired lendasid
suured inimesed naersid ja tantsisid
ja keegi andis suurest kapast koduõlut
natuke
tähti langes lõõtspill hõiskas
ja kolmeaastane tüdruk
seisi äkki täiesti yksi kohutava ilu serval
kõik käeulatuses
kõigeks liiga väike
ta ei saanudki tagasi
ta ei teadnudki et kogu ta igatsus hiljem
on taandatav sellelesamale atribuutikale
ja kes teab mis tegelikult juhtus
mille ta kaotas – siiruse syytuse hinge
aga kui ta sai suureks ja kuristikku enda sees kyllalt
kirjeldanud
ei kartnud taseda enam
õppis vormistama valu
siiraks ei õppinudki

Looming

“Sinine linn”, Eesti Raamat, 1990
“Randmes unejanu”, T. Soomets, 1994
“Janu masinas” , T. Soomets, 1994
“Pidurdusjälg”, Tuum, 1999
“Soon”, Tuum, 2000 (valikkogu)
“Kaardipakk” , Näo Kirik, 2001 (ühiskogu, kaasautorid Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv ja Elo Viiding)
“Leping nr 2: luuletusi 2000-2003”, Tuum, 2004
“Toormaterjal”, Verb, 2004
“Kaamose kiuste”, Verb, 2004 (ühiskogu, kaasautorid Ülar Ploom, fs, Jan Kaus, Leelo Tungal, Kristiina Ehin, Jürgen Rooste, Doris Kareva, Karl Martin Sinijärv ja Lauri Kitsnik)
“Väljas”, Tuum, 2006
“Kaardipakk Kaks”, Näo Kirik, 2006 (ühiskogu, kaasautorid Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv ja Elo Viiding)
“Varjatud ained”, Tuum, 2009
“Miks sul pole saba?”, Päike ja Pilv 2012
“Asjade omadused”, Verb 2013
“Unerong”, Päike ja Pilv 2013

Linke

Triin Soomets: kuidas puuleht mul järel käis, Eesti Päevaleht 14.05.2013, http://epl.delfi.ee/news/arvamus/triin-soometsa-elamus-kuidas-puuleht-mul-jarel-kais.d?id=66122194

Triin Soomets: viisakas on endast välja minna, Postimees, (arvamus) 19.02.2011, http://arvamus.postimees.ee/390872/triin-soomets-viisakas-on-endast-valja-minna

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: