Janika Kronberg

24. märts 2014 at 11:34 e.l. (Nädala autor 2014) (, )

Janika Kronberg (1963) – eesti kirjandusteadlane ja kriitik, alates 2005 a. Eesti Kirjandusmuuseumi direktor.

Foto: Jaak Urmet

Foto: Jaak Urmet

Parimaks reisiraamatuks 2013 aastal tunnistati Janika Kronbergi esseedekogumik “Rännud kuue reisijuhiga”.

„Rännud kuue teejuhiga” jutustab eesti kirjanike reisidest Euroopasse, Ameerikasse ning eksootilisematesse maadesse. Lähema vaatluse all on Eduard Vilde Krimmi- ja Friedebert Tuglase Hispaania-reis, Henrik Visnapuu pagulasaastad, Ivar Grünthali turnee USA-sse, Karl Ristikivi retked Itaaliasse ja Kreekasse ning Karl Ast-Rumori ränd Indiasse ja Tseilonile ning pikem eluperiood Brasiilias.

„Ma pole kunagi tahtnud kirjutada tavapäraseid reisikirju ja ega ma seda vist õieti teha oskagi. Pigem olen tahtnud kirjutada eesti kirjanike reisidest selliseid lugusid, milles kultuurilugu põimuks mu oma kogemusega. Tunnustus auhinna näol näitab, et mingil määral on see isegi õnnestunud,” rääkis parima reisiraamatu autor Janika Kronberg teose sünniloost.

“Janika Kronbergi reisid on Eesti kultuurimaastikul täiesti unikaalsed. Ta ei reisi kunagi üksi, tema kaaslasteks või teejuhtideks on Eduard Vilde, Fridebert Tuglas, Hendrik Visnapuu, Karl Ristikivi ja mitmed teised kirjanikud ja kultuuritegelased. Nii on kam tema kirjutatud lugudes tegelikult mitu reisi üheskoos – varasemad ja kaasaegsed, raamatuist loetud ja isiklikult kogetud. Need on kirjanduslikud reisikirjad igas ja kõige paremas mõttes”. /Tiit Pruuli/

Katkend: Janika Kronberg  “Rännud kuue teejuhiga”, Kirjastus GoGroup 2013, lk 55-60.
Alpideni ja kaugemalegi. Hendrik Visnapuu ja tema muusa(de) radadel
Road-story

Kui palju inimese elus määrab juhus?

Kui Hendrik Visnapuu septembris 1944 üritab Tallinnast põgeneda Rootsi suunduva laevaga, siis viimasel hetkel meenub talle miski. Tõenäoliselt ununes maha kallis mälestusese – 1941 surnud abikaasa Ingi käevõru. Ta läheb seda otsima ja jääb sellest maha, olgu siis tema enda või sõprade süül, kellele ta hiljem oma kirjades teeb otseseid või aimatavaid etteheiteid. Rootsi asemel pääseb Visnapuu viimasel hetkel hoopis Saksamaale. Tema põgenemisteekond Tallinast ja Eestist lõpuks Saaremaal asunud Jaagarahu sadama kaudu on nagu järelejooks lahkuvale laevale, mis muudab oma nime ja sihtkohta.

Alles oli ta kutsunud eestlasi juurduma “kivisse raudasel ajal” või hüüdnud: “mulda juurdugem kui tammevõsud”. Nüüd tuli tal endal, Maarjamaa laulikul, siit minna, kodupinnalt lahti juurduda. Päris kindlasti mitte põhjuseta – teist nõukogude okupatsiooni poleks Visnapuu üle elanud. Vaevalt oleksid teda siis enam kaitsnud oma ustele-akendele kleebitud tüüfusehoiatused. Saatusekaaslase Juhan Jaigi teatel oli Visnapuu esimesel nõukogude okupatsiooni aastal just sellise vaimuka tembuga hoidnud oma asupaigast Tallinnas eemal võimalikud tülitajad. Maapao valinud Jaigi sõnad sobivad ka Visnapuu lahkumise põhjenduseks: “Ka Euroopa viletsaim elu on taevas Siberi parima kõrval. Ja ennem kannatan Saksamaal pool aastat pooltühja kõhtu, kui kodumaal pool tundi NKVD-hirmu.”

Lahti juurdumine aga ei tähenda vaimsusest loobumist. Poeedi mõte püsib endiselt kinni kodumaas, vaim virge ja sütitav puhutiste masendusmeeleolude kiuste. Või elab ta masendust läbi iseendas, kirjades lähedastele, luuletustes, mitte iial aga avalikes sõnavõttudes ja tegudes. Maapagu on tema teadlik valik ja ühtlasi paratamatus, sattumine sõda kaotavale ja laastatavale Saksamaale aga juhus. Ahastada pole mõtet, ahastada ei tohigi: Visnapuu mõistab, et teda on kaasmaalastele vaja ka Saksamaal. Vahest eriti just seal. Sest temaga võrreldavat autoriteetset ja ühtlasi sama tegusat rahvuslikku kirjanikku-ideoloogi Saksamaal eesti põgenike hulgas ei ole.

Ka see on juhus, mis 2008. aasta suvel ja sügisel annab võimaluse käia filmikaameraga, ja paar raamatut taskus teejuhiks, läbi mõned Hendrik Visnapuuga seotud kohad nii Euroopas kui Ameerikas. Juhus on see, et kui Eesti Vabariigi valitsus kavandab riigi juubeliaasta sündmusi, ütleb operaator Vallo Kepp õigel hetkel õiges kohas, et ta tahab teha filmi eesti ühe suurima isamaalauliku Hendrik Visnapuu pagulasteekonnast. Ja see ütlemine vormistatuna “projektiks” osutub piisavalt veenvaks.

Sellest hetkest muutub juhus paratamatuseks. Nüüd on tegemist tööga, mis tuleb ära teha. Filmi sobivaimaks tootjaks osutub oma põhikirjalises tegevuses pagulaskirjandusega seotud Karl Ristikivi Selts. Brita juhib meil autoga Alpideni ja üle nendegi Euroopa-retkel. Eesti Kirjandusmuuseumist saab laenata korraliku kaamera koos seda käsitseva Triinu Ojamaaga USA-reisil, sest meil on samal ajal asja ka Bloomingtonid toimuvale konverentsile. Et üle ookeani rännuks oleks mitu põhjust. Lõplik stsenaarium sünnib ülesvõetud materjali põhjal ja filmi monteerimiseks pakub hiljem abi Maido Selgmäe Eesti Rahva Muuseumist.

Geograafiliselt koosnebki Visnapuu jälil käimise retk kolmest osast:

Esiteks New York ja Long Island, kus Visnapuu elas oma viimaseil aastail, teiseks olulisemad Visnapuu peatuspaigad Saksamaal ja Austrias ning kolmandaks mõned kohad kodumaal. Niisiis kronoloogilist lugu põgenemisteekonnast ja elust võõrsil jutustava filmi episoodide ülesvõtmine saab teoks Visnapuu eluloost enam-vähem vastupidises järjestuses – seegi on muudest asjaoludest tingitud juhus. Kuid selles juhuses on tagasipöördumise sümboolset loogikat.

Selle teekonna rekonstrueerimisel on meile toeks nii Visnapuu kirjutamiskoha ja dateeringuga varustatud luuletused, aadressid kirjavahetustel kui ka Pedro Krusteni mälestusteraamat “Kaugelviibija käekõrval” (1957, 2006) ja Harald Peebu monograafia “Hendrik Visnapuu” (1989). Teel olles lisandub neile veel unikaalset materjali – kirjavahetusi, mälestusi ja fotosid -, mille eest suuresti võlgneme tänu Edla ja Maarja Krustenile Washingtonis ja mis nüüdseks on leidnud kindla hoiupaiga Eesti Kirjandusmuuseumis. Nii võib juhtuda, et seda teekonda kirjeldades, unustan raamatud sootuks ja langen uudse allikmaterjali, eriti aga hoopis maastiku lummusesse.

On muidugi selge, et igale poole me ei jõua ja sel pole ka mõtet. Loetlegem hakatuseks Visnapuu teekonna olulisemaid kohti Euroopas võõraste tähtede all, pretendeerimata ammendavusele: Ventspils (Vindavi), Gdynia (Gotenhafen), Berliin, Boosseni laager Oderi-äärse Frankfurdi lähedal, Geislingen an der Steige ja Sindelfingen Saksamaal ning Austria linnakesed või külad Altaussee, Bregenz Bodensee ääres, Feldkirch. Visnapuu lahkus Euroopast Saksamaa lääneosas Geeste jõe suudmes asuva Bremenhaveni sadama kaudu 9. oktoobril 1949.

Paljudes neis paikades pole muidugi loota ei Visnapuu jälgi ega märke eestlastest üldse. Ent urn 1951. aasta 3. aprillil surnud poeedi tuhaga asub veel mai algul 2008 meie teada endiselt New Yorgis Fresh Pondi kolumbaariumis. Meile on teada ka luuletaja pärija, Kanadas elanud vennapoja Herk Visnapuu kavatsus tuua see peatselt Eestisse ja panna Tallinna Metsakalmistul kodumulda. Esialgse kava kohaselt peabki see sündmus kajastuma filmis kulminatsioonina. Ettehaaravalt tuleb küll öelda, et tegelikkuses läheb teisiti ja kulminatsiooni meie lool ei ole. Vähemalt esialgu. Kuid sellest hoolimata püsib meis kindel veendumus, et Hendrik Visnapuu tagasitulek kodumaale saab ükskord toimuma. Poeet väärib laiemat tähelepanu ja mäletamist, kui seda võimaldab kaminasimss kuitahes lähedaste inimeste kodus, aga Maarjamaast kaugel.

Midagi veel sissejuhatuseks ehk reisimisest üldse. Põgenemisteekond on paratamatus elupäästmise nimel ja küüditamine on vägivald ning neil pealesunnitud liikumistel pole turismiga midagi pistmist. Ometi leidub põgenemistega seotud mälestustes küllaga reisikirjandusele iseloomulikku, võõrad paigad pälvivad täheruumi avastusliku iseväärtusena ja pealegi ei ole need alati seotud ainult sõjapurustuste ja muude otseste ajasündmustega. Kunagiste rahutute aegade rändurite jälgede ajamist rahuajal ja üle poole sajandi hiljem pole aga väär nimetada välitöödeks, mis erineb tavaturismist.

Lugesin kunagi legendaarse briti ränduri James Holmani (1786-1857) sõnu, et oma jalgadega näeb ta kõige paremini. Tajusin seda kujundina ja jäin nõusse. Sain alles hiljem aru, et mees oligi täiesti pime!

Sest samahästi tundub see lause kehtivat ka nägijate kohta.

Meil on nägemise jäädvustamiseks kaasas kaamera, aga järgnevate märkmete taotluseks on püüda sõnadesse seda, mis jääb kaamera taha.

Tallinn-Helsingi-Rostock

Enam kui ööpäevane merereis hakkab mind tasapisi veenma laevadel peetavate koolituste ja seminaride mõttekuses, ükskõik kui jaburad rahakulutamisviisid need varem on tundunud. Kuigi me ei järgi üksüheselt Saaremaa Jaagarahu sadamast esmalt Vindavi ja sealt Gotenhafenisse jõudnud Visnapuu mereteekonda, on Läänemeri ju seesama. Me asume nn lüürilises situatsioonis. Tüünel merel Helsingist Rostocki suundudes pole raske end maakaartide ja mälestuste toel teistesse aegadesse sisse kujutleda. Peaasi, et selleks on nüüd veidi aega. Võtkem aluseks teadaolevad faktid ja laskem nende toel fantaasial lennata.

Ma võtan kõigepealt ette maakaardi ja hakkan sellel näpuga liikuma piki Läänemere rannikut idast läände. Wisła suudmele avatud merelahes asuvad sadamalinnad Gdynia ja Gdansk, omal ajal vastavalt Gotenhafen ja Danzig, on nagu kokkukasvanud siiami kaksikud. Świnoujście (Swinemünde) on kriipspeeneks pigistatud huuled ja Szczecin (Stettin) on neelukoht. See on ideaalne ja tormide eest varjatudsadamakoht, hansalinn Tšehhist alguse saava ja ligi 900 kilomeetri pikkuse Oderi jõe suudmes Poola ja Saksa piiril. Piirijõeks sai Oder alles II maailmasõja järgsete lepetega. Ja Oderi-äärse Frankfurdini on siit maanteed umbes 160 kilomeetrit lõunasse.

Świnoujściest 170 kilomeetrit lääne poole jääb Rostock ja selle põhjapoolseim, Warnowi jõe suudmes asuv Warnemünde linnaosa omaaegse Ida-Saksa alal. Rostock raekojas keelati ära Russowi kroonika ja väidetavalt on kusagil selles linnas ka mälestustahvel Eduard Vildele. Miks, seda ma ei tea, sest Vilde vist siin ei elanud. Rostockist omakorda 150 kilomeetrit edasi, Lübeckist põhjas juba Lääne-Saksa alal on Travemünde. Jüüti poolsaare Läänemere-poolsesse külge jääb Kiel, sellest allapoole Elbe lisajõe Alsteri äärde aga Saksamaa suurim sadam Hamburg, kust pääseb Põhjamerele. Hamburgist linnulennult sadakond kilomeetrit läänes asub Bremerhaven, mille läheduses oli Grohni laager, kus peatus ka Visnapuu enne seda, kui ta General Jumperi pardal alustas kümme päeva kestnud ookeanireisi Uude Maailma.

Kui Visnapuu on Jaagarahu sadamas läbi häda mingile saksa miilitraalerile pääsenud, jõuab ta sealt ainult Vindavi, kus tuleb mõned päevad tegevusetult konutada. Siis saabuvad sadamasse kaks sõsarlaeva – Nautic ja Nordstern. Visnapuul vaeb: 6. oktoobril 1944 tunnistab ta Nautici pardal seistes torpeedotabamuse saanud Nordsterni kiiret uppumist, ta näeb kogu seda tohuvapohu, kuuleb uppujate karjeid ja elab kaasa päästjate tegevusele hirmu ja paanika õhkkonnas. Koos laevaõnnetusest pääsenutega randub Nautic Gotenhafenis (Gdynias) ja sealt algab põgenike tee maismaad mööda läände. Peaaegu Berliini-suunal ongi Boossen – koht, kus oli avatud läbikäigulaager põgenikele idast. See on Berliinist umbes 60 kilomeetri kaugusel.

Eric Soovere on teekonda läbi Vindavi Gotenhafenisse, sealt Stettinisse ja edasi jäädvustranud kaameraga. Paljude põgenike Saksamaa-teekonna kirjeldustes on Gotenhafen oktoobris 1944 puhas ja korrastatud linn, kuid Stettin juba purustatud varemeteväli. Rääkimata Berliinist, kuhu paljude põgenike tee edasi viis. Teele jäänud laagrid on enamasti primitiivsed barakid ja sõna “läbikäigulaager” seda tähendabki. Daamide juuksed lehkavad äädika järgi ja pakutavat toitu kutsutakse konnasupiks. Õlu on ersats ja kohv pole põrmugi parem. Idamargad vahetatakse siin küll riigimarkade vastu, kuid üht-teist on võimalik osta mõlemate eest. Hoopis olulisemaks valuutaks on aga sigaretid, mida saab vahetada kaalikate ja õunte, hiljem talvel ka kartulite ja veel hiljem kevadel värskete rediste vastu. Esialgu soosib 1944. aasta soe sügis põgenikke, kes üritavad läheneva idarinde eest minna nii kaugele kui võimalik läände või edelasse – Austria ja Šveitsi Alpide poole. Peaasi, et võimalikult kaugemale Nõukogude vägedest ja Tšehhimaast. Kartuleid saab korjata põldudelt lumesegusest mullast järelnoppimise käigus, aga see pole eriti tõhus saak. Nälg ja külm hakkab kõigil, ka kohalikel, ja kalorid on hoolikalt arvel. Kõikjal lüüasaanud ja laialijooksnud sõjaväe kasarmutes, klassiruumides, võimlates, raudteejaamades ja heinaküünides võib leida sõjapõgenikke. Varemete keskel käib elu edasi ja seal tuleb paljudel ka üle elada talv. Peamine aga on pääseda edasi lõunasse või läände, kus on väiksemad sõjapurustused ja võimalik jõuda liitlaste juurde. Rongid sõidavad aeglaselt ja kui mõni peatubki graafikukohaselt, siis on tegemist eelmise päeva rongiga. Pikkade peatuste ajal saab jaamapuhvetitest osta vaid limonaadi ja õlut. Kuni veel säilib mingigi kord, töötab põgenikke vedavates rongides ka välikööke, kus naised käivad vahetuste korras kartuleid koorimas. Mõnikord on väliköök samas lahtises vagunis, kus õhutõrjekuulipildujad, millest vajadusel antakse tuld vene lennukite pihta. Idas tungivad peale venelased, kelle eest kodumaalt ju põgeneti, ja kagus tabab mehi Tšehhi põrgu.

Link
Mari Peegel “Janika Kronberg: Ristikivi lugemine peaks ülendama hinge”, Eesti Päevaleht 18.04.2009,
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/janika-kronberg-ristikivi-lugemine-peaks-ulendama-hinge.d?id=51165891

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: