Mariusz Szczygieł

5. mai 2014 at 1:10 p.l. (Nädala autor 2014) (, )

Mariusz Szczygieł esineb 6. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 8. mail kell 16 Tallinna Keskraamatukogus. Autoriga vestleb tõlkija ja kirjastaja Hendrik Lindepuu, jutuajamist tõlgib ja katkendeid ”Gottlandist” loeb näitleja Marius Peterson. Reportaažimeistri külaskäik Eestisse saab teoks koostöös Poola Vabariigi Suursaatkonna ja Poola Raamatu Instituudiga.

MariuszSzczygielMariusz Szczygieł (s. 1966)  õppis Varssavi Ülikoolis ajakirjandust ja politoloogiat ning on tänaseks juba 25 aastat seotud ajalehega Gazeta  Wyborcza. Ta on töötanud saatejuhina televisioonis ning viinud Varssavi ülikoolis läbi  autoriseminare ja õpitubasid.

Szczygieł on avaldanud julgeid tekste subkultuuridest, homoseksuaalidest ja  narkootikumidest. Tema lood on olnud teravmeelsed, avanud inimsaatuste ootamatuid tahke ja sünnitanud poleemikat. Szczygiełi esimene raamat ilmus 1996. aastal ja sisaldas reportaaže üleminekust kommunismilt kapitalismile. Tänavu ilmus  2-köiteline Poola reportaažiantoloogia pealkirjaga ”100/XX” (1800 lk!), milles Szczygieł tutvustab sadat poola 20. sajandi reporterit ja nende tekstide paremikku.

Rohkem kui kümmekond aastat tagasi hakkas Szczygieł huvituma tšehhi kultuurist ja õppis ära tšehhi keele. 2006. aastal ilmus Tšehhis tõeliseks bestselleriks saanud  kogumik ”Gottland”, mis koosneb viieteistkümnest isikuloolisest reportaažist ja annab pildi Tšehhi 20. sajandi ajaloost. Tšehhi arvustajad on raamatu kohta ka öelnud, et Szczygiełil õnnestus lõhkuda mustvalge vaade minevikule ja olevikule ning et raamat on peegel, mida nad ise ei oleks suutnud endi ette asetada.

Szczygiełi kangelasteks on maailmakuulsa jalatsifirma asutaja Tomáš Bat’a, Goebbelsi armuke olnud näitlejanna Lída Baarová, maailma suurima Stalini mälestussamba looja Otokar Švec, Kundera poolt ”muusikaidioodiks” tituleeritud Karel Gott jpt. Szczygiełi reportaažid meenutavad pigem esseed või jutustust, tähelepanu väärib nende suurepärane stiil ja ülesehitus. Nagu tõeline kirjanik loob ta üksikute inimeste lugudest haarava 20. sajandit hõlmava Tšehhi panoraami.

Szczygieł on tänaseks 15 keelde tõlgitud raamatu “Gottland” eest saanud palju auhindu, neist üheks  olulisemaks võib pidada European Book Prize’i, mille ta pälvis 2009. aastal.

KATKEND: “GOTTLAND”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2014

Tragöödiakütt

Eduard Kirchberger sündis Prahas 1912. aastal.

Samal ajal ja samas linnas sündis esimene kubistlik skulptuur, mis kujutas inimpead.

Neil kahel faktil pole teineteisega mingit pistmist.

Esimene osa. Praak

Ühiskond tuleb ära võõrutada.

Võimud otsustavad likvideerida kõik selle, mis pakub lihtsat rõõmu.

Ellu kutsutakse likvideerimiskomiteed. Need peavad igalt poolt võimalikult kiiresti kõrvaldama seiklus-, kriminaal-, armastus-, spiooni-, õudus- ja ulmeromaanid. Ühesõnaga – kõik, mis on teist sorti.

Komisjonid otsivad läbi raamatukauplusi, trükikodasid ja kirjastusi, erilist tähelepanu pööratakse antikvariaatidele. Rekvireeritakse lugematul hulgal „Ettevaatamatuid neiusid” ja „Tulekahjusid metropolis”. Et need, kes eelistavad odavate romaanide petlikke illusioone, ei leiaks enam kusagilt pääseteed.

Ersatsi surm peaks saabuma loomulikul teel koos kapitalismi surmaga 1948. aasta veebruaris. Nõnda ometi ei juhtu. 1950. aastal kuulutataksegi siis, et igasugune köögikatade lugemisvara avaldamine on riigivastane tegu.

[—]

Aktsiooni ajal kasutatakse määratlust „kirjanduslik praak”.

Protokollid on täis nimetusi nagu „väärtusetu praak”, „mõttetu praak”, „ameerika praak”, „nüri praak”, „sentimentaalne praak” jms. Ajakirjandus selgitab, et praak on kodanlik viis kasumit saada. Kapitalism söödab seda töölistele ette, et neid nüristada.

[—]

 

Pavel Janáček koos Michal Jarešiga uurisid enam kui saja sõjaeelse ersatskirjanduse autori elukäiku.

Peaaegu mitte kellelgi neist ei õnnestu uues süsteemis enam kirjanikuna funktsioneerida.

Paljud kirjanikud püüavad unustada omaenda minevikku. „Kui minu raamatud kõrvaldati raamatukogust kui väärtusetu praak, kadus igasugune tööisu ja nüüd püüan pühkida mälust oma kirjanduslikud patud,” selgitab kirjandusinstituudile 1960. aastatel Marie Kyzlinková, „Hella südame” autor. Pärast pattude mälust kustutamist on ta üksnes ja ainult raudteeinspektori koduperenaine.

Paljud jäävad alatiseks kõrvalekõrjutuks. Kommunistid ei hooli nende lubadustest, et nad tahavad saada nüüd paremateks kirjanikeks. Jova Patočková kinnitab kirjas Informatsiooniministeeriumile: „Minu raamatus „Vaimustatu otsib varju” võidutseb laitmatu iseloomuga neiu. Sotsialistina pean ju teadma, milline näeb välja tavaline elu. Oma raamatus vastandan töösse positiivselt suhtuvale neiule mineviku naise: laisa, lodeva, koketeeriva.

Ministeerium ei usu Patočkovát ega anna luba romaani avaldada, autor lülitatakse avalikust elust välja.

On vaid üks kirjanik, kes likvideerib enda ja astub uuena iseenda asemele.

Kõigepealt on tema nimi Eduard Kirchberger.

Pärast Karel Fabián.

Need on kaks täiesti erinevat autorit.

Muutus võtab aega kolm aastat. Sotsialistlikud kirjandusleksikonid ei maini Fabiáni minevikku.

Uues kehastuses on isegi allkiri teistmoodi käekirjaga.

 

Esimene kirjutab vaimudest, koletistest, nõidadest, revolvritest ja mõrvadest. Teine kirjutab töölistest, partisantidest, kommunistidest ja rahvavaenlastest.

Esimesel hirmutavad lahtikaevatud hauad, kus lebavad väljarebitud südametega naised. Teisel hirmutavad ekspluataatorid, kes rikastuvad tööliste arvel.

Esimene paisutab viirastusi. Teine – plaani täitmist.

Esimene on võlutud saladuslikest koobastest, kaljusse raiutud pühakodadest ja keldritest, kus elavad deemonid. Teine – kui räägib mingist keldrist –, siis on see Ameerika imperialismi käsilaste peakorter.

 

[—]

 

Teine osa. Põhjus

Kas muutus oli tema jaoks valulik?

Kas inimene, kes teeb kõik, et meeldida totalitaarsele valitsusele, püüab samal ajal meeldida kõigile?

Kas ta armastab lipitseda?

Kas ta üldse oskab mingis olukorras öelda „ei”?

Kas tema uus mina saab tähtsamaks kui ta ise?

Karel Fabiánilt küsitakse, mida ta tegi enne sõda. Ametlikes elulugudes mainitakse „publikatsioone”. „Ma ei omista neile mingit väärtust,” lisab ta kohe, ehkki Kirchbergeri jutustused olid äärmiselt menukad.

Süsteem peab teadma tema metamorfoosist. Miks on siis kommunistid tema muutuse vastu sallivad, samal ajal kui sajad autorid on avalikust elust välja lülitatud?

„Ja just see on kõige huvitavam. Ehk uurite seda,” julgustab mind Pavel Janáček.

Eduard Kirchberger/Karel Fabián suri 1983. aastal, möödas on juba kakskümmend kaks aastat. Ma otsin tema tuttavaid, ajan arhiivides jälgi.

Üks tema kahest tütrest elab Saksamaal. Endine ajakirjanik Bratislavast, emigreerus 1980. aastal. Nad teesklesid mehe ja pojaga, et sõidavad Šveitsi puhkama. Ta räägib: „Kogu tee olime hoolsad, et rääkida autos vaid tühja-tähja. Et režiim ei taipaks midagi, kui on paigaldanudki autosse pealtkuulamisseadmed.”

Kõik temas hakkas mõranema, kui ta oli pealt näinud lennukatastroofi – inimesi täis lennuk kukkus Bratislava lähistel veehoidlasse. Lennuk kukkus nina ees vette, tagapool istuvad inimesed lämbusid. Keegi ei teadnud, kuidas neid sealt välja aidata. Kaldal oli rahvamass, miilitsad kiskusid inimestel filme fotoaparaatidest välja. Kui ta tagasi toimetusse tuli, küsis peatoimetaja, miks kuradi pärast ta üldse sinna läks ja ega keegi temalt dokumente ei küsinud. Naine ütles, et tahab sellest kirjutada. „Unusta ära,” kuulis ta vastuseks. „Pea meeles, meil lennukid alla ei kuku.”

„Kui mu isa kuulis, et põgenesin riigist,” räägib tütar edasi, „kaotas ta kõnevõime. Ta oli ju tagunud mulle oma kommunistlikke vaateid pähe. Hea, et ta oli siis juba pensionil ega kirjutanud enam, sest muidu oleks tal olnud suuri probleeme.”

Teise tütre, pensionile jäänud kontoritöötaja, leian Prahast. Tema ei emigreerunud. Vaatab parajasti laenutatud õudukat. Lapselaps toob talle ühe filmi päevas.

Tütar on kõik need aastad emaga elanud. Kahjuks on Fabiáni abikaasa just kuu aega tagasi surnud. Ja enne ära põletanud kõik oma mehe märkmed. Tütar küsib: „Ma tegelikult olen ise samamoodi uudishimulik. Muutus selleks Fabiániks, et ellu jääda?”

Uues süsteemis kasutab K.F. oma annet nii: „Meie metallurgiakombinaadid – see on riigi magu. Kivisüsi on tema süda. Elekter, aur ja gaas aga veri.”

1949. aasta – majanduses algab viisaastak. Ja viisaastakuplaani kohaselt hakkavad kõik paremini riides käima, saavad hästi toidetud ja elavad toredasti, kellelgi ei ole enam mingeid eksistentsiaalseid muresid. K.F-ist saab Praha nädalalehe Květen reporter. Tema debüüt on nädalalehe viimasel leheküljel, aga varsti on tema reportaažid avalugudeks. „Viisaastak sajandite vastu” – on ühe pealkiri. Ta tõuseb peatoimetaja soosingusse.

Ühes oma tekstidest küsib K.F.: „Mida tähendavad pesumasin, elektripadi ja elektripudel lapsele?”

Ja vastab ise: „Need on viisaastaku teenrid.”

Artiklis „Probleemid kivisöega” rõhutab ta, et tänapäeval pole perekonna vundamendiks mitte laps, vaid kivisüsi. „Kivisüsi on leib. Kivisüsi on maja. Kivisüsi on maapealne paradiis.”

Juba viisaastaku kolmandal kuul ütleb K.F-i reportaažis tekstiilivabrikust sealne kaadritöötaja, kes on vaimustuses uuest süsteemist: „Elame muinasjutuliselt.” „Ja kõik on nii head,” lisab raamatupidaja. „Pole enam halbu ja valelikke inimesi.”

K.F. peaks olema 1949. aastal kõige õnnelikum kirjanik. Sest tema avaldab Tšehhoslovakkia esimese sotsrealistliku romaani.

Selle pealkiri on „Lugu elektrijaamast”, see ilmub Tšehhoslovakkias kommunismi võidu esimeseks aastapäevaks.

Ainult et E.K. oli veel kaks päeva enne kommunistide võimuletulekut antikommunist.

Enne sõda avaldab ta ajalehes Národní listy. See oli Rahvusdemokraatide häälekandja, üks tähtsamaid kodanlikke väljaandeid. 1937. aastal, pärast Tšehhoslovakkia rajaja, filosoofi ja presidendi Tomáš Garrigue Masaryki surma, keda kommunistid aina mustama jäävad, kirjutab E.K. pühendusluuletuse, milles lubab, et demokraatia ja Masaryki eest on ta valmis valama verd ja andma oma elu.

Pärast sõda ilmub E.K. välja Liberecic.

Ta naeratab aina, aga kinnise suuga.

Ta töötab pangas, jutustusi avaldab sotsiaaldemokraatide nädalalehes Stráš severu. Tšehhoslovakkia on kolm aastat pärast sõda viimane nõukogude bloki demokraatlik riik. Parlamendisaadikutest on vaid nelikümmend protsenti kommunistid, teisel kohal on parlamendis rahvussotsialistid, kolmandal rahvaliitlased ja neljandal sotsiaaldemokraadid. Stráš severu peatoimetaja on parlamendisaadik dr Josef Veverka.

Kui 20. veebruaril 1948 astuvad tagasi kaksteist mittekommunistlikku ministrit, kes olid kommunistidega loodud koalitsioonivalitsuses (millega algab viiepäevane Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei täielik võimuhaaramine, mida nad hiljem hakkavad nimetama Võidukaks Veebruariks), siis kirjutab E.K. oma peatoimetajale kirja:

„Kulla Josef, kirjutan Sulle, et Sa oleksid nüüd tugevam kui kunagi varem. Kui ma kuulsin, mis toimub Prahas, siis kardan, et Sind võidakse iga hetk vahistada. Nüüd näen ma enda ümber nõrgukesi, kes keeravad ennast vasakule üksnes seepärast, et „neil on ju pered”, aga õnneks ei ole need inimesed meie ridadest.

Sellepärast kirjutan Sulle, Josef, et mulle võid alati loota, nagu ka kõigile, keda siin Liberecis oled üles kasvatanud. Oleme valmis vangi minema, sest me teame, et kommunism on totalitarism, ja me võitleme totalitarismi vastu, ükskõik, mis vormis see ka ei esineks. Ehk püsib kommunism aastakese, aga lõpuks saabub vabadus, sest sellised on loodusseadused.

Võid neid sõnu uskuda, need purskusid siin kabinetis justkui iseenesest.”

Hommikul vara paneb ta kirja peatoimetaja lauale, kes seda kunagi ei loe. Tund hiljem saab Stráš severu peatoimetajaks kommunist, kes annab ümbriku edasi Julgeolekule.

Kirja viimased sõnad on: „Seepärast käärime käised üles ja astume võitlejate ridadesse. Seda on väärt minu kahe tütre vabadus. Sinu E.K.”

Ainult et varsti pärast seda kirja anub E.K. kommuniste, et need ta parteisse võtaksid.

Ta kinnitab: „Pärast Võidukat Veebruari mõtisklesin esimest korda kommunismist. Minu jaoks on kommunism evangeeliumiks.”

E.K. rõhutab: „Ma kinnitan, et ma ei taha Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei käest mingeid hüvesid ega hakka ka kunagi tahtma. Mul ei ole isiklikke huvisid, siin ei mängi rolli hirmumotiiv ega külm kalkuleerimine, mis on nii paljusid parteisse ajanud. Ma tulin oma järeldustele iseseisvalt. Ma ei tea, kuidas te otsustate minu puhul, aga kui te mind vastu ei võta, siis põlgate ära hea tahtega inimese.”

Ta selgitab oma kirja dr Veverkale: „Mulle räägiti Veverkast ja ma tundsin talle kangesti kaasa. Ööl, kui kirjutasin selle saatusliku kirja, töötasin peaaegu hommikuni „Tragöödiaküttide” kallal, jõin palju musta kohvi ega suutnud uinuda. Tegin lahti konjakipudeli ja jõin veidi ülemäära. Kahjuks sattusin härdasse meeleollu ning pidin otsima oma kaastundele objekti. Asjaolude õnnetul kokkulangemisel meenus mulle dr Veverka. Ma mõtlesin siis, et tal on pere, et kindlasti oleks ta tahtnud saada ministriks jne. Istusin kirjutusmasina taha ja tippisin selle lohutuskirja. Ma mõistan, et see paistab uskumatuna, ometigi juhtuvad kirjanikega öösiti igasugu kummalised asjad.”

[—]

(„Tragöödiakütte” ei sünni kunagi, tõenäoliselt ei pannud ta sellest ridagi paberile.)

E.K. läheb kaasa üleüldise suundumusega.

Üks Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei peamisi ideolooge Václav Kopecký oli üllatunud, et parlamendis hääletavad kommunistlike seaduste poolt nagu üks mees ka mittekommunistlikud saadikud, isegi mittedemokraatliku konstitutsiooni poolt 9. mail 1948. „See oli lausa ebameeldiv,” kirjutab ta aastate pärast, „sest selline olukord jättis sundimise mulje. Kommunistid isegi palusid mõnelt saadikult, et nad hääletaksid vastu või oleksid kas või erapooletud, andsid neile garantii, et nendega ei juhtu midagi – kõik asjata. Viimane kui üks hääletas poolt.”

E.K. lisab oma parteissevõtmise palve lõppu, et ta pole kodanlase perest, et tema isa oli teenija, pärast kontoriametnik, vanaisa aga kingsepp.

 

Ainult et kohe pärast oma armastuse puhkemist kommunismi vastu põgeneb E.K. sotsialistlikust riigist.

Kommunistid ei varja, et õiendavad arved, kellega vaja. Julgeolek hakkab kohe jälgima ministreid, kes tagasi ei astunud. Endine justiitsminister (demokraat Prokop Drtina) üritab enesetappu. Välisminister (Jan Masaryk, Tomáš G. Masaryki poeg) leitakse oma akna alt kiviplaatidelt, pea lõhki. Ühed arvavad, et ta hüppas ise, et näidata oma leppimatust režiimiga. Teised, et režiim lasi ta neljanda korruse aknast välja visata.

Kedagi ei lubata enam riigist lahkuda.

Üks koomik esineb piirivalvuritele ja põgeneb koos perega Saksamaale komejandi vaheajal. Parajasti ei valva keegi piiri, kõik ootavad teist vaatust. Rahvussotsialistide noortesektsiooni juht põgeneb Praha-Pariisi rongi restoranvaguni lae ja katuse vahel. Sotsiaaldemokraatide liider ja tema naine panevad selga suusariided ning suusatajaid teeseldes pääsevad Austriasse. Endine Tšehhoslovakkia suursaadik Bulgaarias pääseb üle piiri suures raamatukastis, mille Mehhiko suursaadik deklareerib kui isikliku pagasi.

E.K-l pole ikka vastust, kas TKP ta vastu võtab. Keegi pangas ütleb talle, et selle Veverka kirja eest võidakse ta arreteerida, sest ta ründas kirjas Tšehhoslovakkia rahvast. Ta hakkab Libereci ja Praha kioskitest kokku ostma tulemasinakive. Ta teab, et need oleksid Saksamaal maksevahendiks. Ta veenab pagema ka maksuametnikust kolleegi, kelle juurde peidab tulemasinakivid. Ta pihib kolleegile, et kui ta ei põgene, siis tapab end ära. Nutab.

Nad põgenevad päeval, kui E.K. tuleb pangast ja näeb oma maja ees miilitsaautot.

Berliinis räägib ta ülekuulajatele, et tema riigis valitseb punane terror, et korralik inimene ei ole võimeline elama kommunistlikus põrgus.

 

Ainult et kahe kuu pärast tuleb ta tagasi.

Ajakirjanduses ilmub järjejutuna tema hoiatusromaan. Ta kasutab pseudonüümi František Navrátil (perekonnanimi tähendab tagasipöördumist).

Loo võib kokku võtta nii: öösel ujuvad nad sõbraga üle Neisse jõe Saksamaale, et sealtkaudu Londonisse pääseda. Nad roomavad soos, on tundide viisi põllul pikali. Navrátilil tõuseb kolmekümne üheksa kraadine palavik, aga kusagil ei anta talle lonksugi vett enne, kui ta on näidanud dokumente. „Võib-olla sellepärast, et meil pole millegagi maksta. Inimesed Läänes tuleb ära osta.”

Iga lugeja jaoks on kohe selge, miks Navrátil tagasi pöördus. Saksamaal pole ühtki pagulaslaagrit, mida tegelased külastanud poleks. Kusagilt ei saanud nad mingit abi, mitte leivakäärugi. „Me aitame vaid neid, kes on meile kasulikud,” kuulevad nad vastuseks abipalvetele. „Kui räägid nendega ideaalidest,” kinnitab ta lugejatele, „hakkavad nad kaastundlikult naerma. Neil pole ideaale, nad mõtlevad ainult rahast.”

Näljast nõrkedes jõuavad nad jalgsi Hamburgi. Eeslinnas näevad nad läbi akna, kuidas üks abielupaar tülitseb. „Kuidas võivad tülitseda inimesed, kellel on oma laud, oma põrand, oma lagi ja oma keel? Inimene on ikka idioot.”

Järjejutt nädalalehes Květen meeldib võimudele nii väga, et Navrátil loeb selle ette ka raadios. Pärast avaldab põgenemisloo laiendatud variandi romaanina „Põgeneja”.

„Ma arvan, et ta pidi seda kirjutama,” räägib täna tütar. „Ta tuli meie juurde tagasi, sest ema ei saanud üksi hakkama, ja isa kartis hirmsasti karistust. See raamat oli lunastuskirjaks kannatustest, mis võisid teda tabada.”

 

Ainult et režiim oli kuulutanud põgenejatele välja amnestia (mida tütar ei teadnud, sest ta oli siis väike tüdruk) ja neid ei ähvardanud miski. E.K. kasutabki just seda amnestiat ära.

Tšehhoslovakkiast põgenevad isegi lapsed. Näiteks ühe kuu jooksul pärast Võidukat Veebruari saab Budějovice Julgeolek piiril kätte kaheksa poissi. Euroopa ajakirjandus kirjutab põgenemistest ja võimud peavad tegema näidisamnestia. E.K. tulevased piinad on seega anulleeritud.

 

Ainult et amnestiale vaatamata tahab E.K. kommunistlikku võimu leebe kohtlemise eest veel eriliselt tänada. Ta pakub Julgeolekule koostööd.

Kõigepealt räägib ta põgenemisest kolleegile, see kannab sellest ette Siseministeeriumisse. Varsti kutsutaksegi kirjanik ministeeriumisse major Bedřich Pokorný juurde. Ameerika Hääl nimetab majorit „punaseks timukaks”, timukas ise ütleb oma uurimismeetodite kohta „nööpnõelad ja kruvikeerajad”. Major sõbruneb suure lüürilise luuletaja František Halasiga ja suudab näiteks pidada loengu prantsuse maalikunsti mõjust tšehhi maalikunstile.

Pokorný tassib ministeeriumisse kümneid ajakirjanikke, kes peavad kuulama E.K. lugu põgenemisest. Jutustus on muljetavaldav.

„Siis ma mõistsin, et olen teinud poliitilise vea,” tunnistab hiljem K.F. „Just seepärast, et pärast minu tagasipöördumist käitusid rahvavõimu organid koos major Pokornýga minuga väga korralikult.”

Just eriülesannete osakonna juhataja asetäitja Pokorný pakub talle välja, et ta kirjeldaks põgenemist ja naasmist.

Pokorný pakub ka, et ta kirjutaks eraldi raamatu ja filmistsenaariumi temast, Julgeoleku majorist. Majoril on juba ka pealkiri valmis mõeldud – „Ma tulin, et tulistada”.

E.K. näeb temas oma eestkostjat. „Tihti õhtuti,” ütleb ta hiljem, „saatis major mulle auto järele ja me arutasime marksismi küsimusi, milles ta oli mulle heaks õpetajaks.”

(Varsti arreteerib Julgeolek oma majori. Selle eest, et ta kasutab ülekuulamistel gestaapolikke meetodeid ja lubab Julgeolekusse tööle endiseid gestaapo kaastöölisi. Karistus: kuusteist aastat vangistust.)

Enne seda aga lubas major E.K-l kolida perega Prahasse ja pakkus talle tööd nädalalehes Květen. Varsti kirjutab E.K/K.F. seal viisaastakust.

Siis pakub E.K. – lisaks sellele, et ta juba lubas kirjutada majorist raamatu – spontaanselt välja, et värbab toimetustest veel paar informaatorit.

Ainult et kohe hiljem räägib ta kõigile, et on agent ja tahab luua agendivõrku.
(Kui ta arreteeritakse – riigisaladuse reetmine –, siis on tal varuks vaid üks seletus: „Ma tahtsin tunda end paremana kui need, kellele seda rääkisin.”)

Ainult et ühest asjast ei räägi ta üldse: kuu aega pärast Saksamaalt tagasipöördumist kaebab ta ühe naise peale, hävitades sellega ta elu.
Žofia V. on rikas lesk,  kellel on Vltava kaldal Rahvusteatri kõrval kõrguv kivimaja, kus ta võttis sõja ajal vastu SS-i kõrgeid ametikandjaid. Kuna liiguvad kuulujutud, et K.F. on Lääne agent, siis otsib lesk ise ta üles ja palub abi põgenemisel. Ta tahaks Tšehhoslovakkiast kaduda lähima kuu jooksul. Lesk arvab, et on kavalam kui Ida L., kellest parajasti kirjutatakse ajakirjanduses, et ta peeti kinni üle kolme kilo kahekümnedollariliste kuldmüntidega, mis olid marlisidemega ümber rindade seotud.
K.F. lubab talle oma abi ja sõidab majorile ette kandma.
Pokorný lausa hüppab rõõmust, et leebe suhtumine K.F-i tasus ära, et tegemist on suure asjaga, mis toob talle kuulsust. Järgmisel hommikul võetakse Žofia V. vahi alla.

Ainult et samal õhtul läheb K.F. naist hoiatama.
Nad kohtuvad kohvikus. „Mul olid süümepiinad,” tunnistab mees hiljem, „ja soovitasin tal pageda otsemaid, mitte kuu aja pärast. Naine ütles, et tal pole veel piisavalt ehteid ja väärisasju kokku kogutud ning lahkus. Justkui poleks üldse teadvustanud tõsiasja, et homme pannakse ta kinni.”
Naine arreteeritakse koidikul. Nädal hiljem võtab ta arestikambris mürki ja sureb.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: