Ben Okri

2. juuni 2014 at 2:36 p.l. (Nädala autor 2014) ()

Ben Okri (1959) – on Nigeeria prosaist ja luuletaja. Ta on üks tunnustatumaid tänapäeva Aafrika kirjanikke, kelle loomingut seostatakse postmodernismi ja postkolonialismiga. Okri on töötanud nädalalehe “West Africa” luuletoimetajana ja ta tegi 1980ndate aastate esimesel poolel regulaarselt koostööd BBC World Service`ile. Okri tugevuseks on kahtlemata tõik, et tema loomingut on üsna raske lahterdada. Kuigi “Näljutatud teed” seostatakse maagilise realismiga, on autor ise liigitanud sellise määratluse kriitikute mõttelaiskuseks. Okri on oma loomingu kirjeldamiseks kasutanud mõistet “uneloogika”. Tema teostes põimuvad Aafrika mütoloogia ja ajalugu. Üleloomulikud jõud, ilmingud ja tegelased – nagu “Näljutatud tee” vaimulaps Azaro või nähtamatu poiss romaanis “Jumalaid hämmastades” – asetuvad vastamisi kaasaegse Aafrika sotsiaalsete probleemidega nagu vaesus, sotsiaalne turbulents, kuritegevus. Nende kahe elemendi koosmõjul tekibki Okrile omane kirjutuslaad.
Üks sõna maalib rohkem, kui tuhat värvi, Head Read 28. mai – 1.juuni 2014.

Ben Okri

Ben Okri


Jumalaid hämmastades
, Allikaäärne 2012, lk 87-94, tlk Mathura.

Katkeid:

Seitse

Mees istus parajasti oma pehmel valgel asemel, müütidest tulvil väljakul, mida valitses iidse kuupaiste meel, kui teda haaras imestus. Kummaline igatsus võttis temas maad. Taevas, mis väljaku kohal avanes, oli kui teerada tähtedeni, teerada pimedasse universumisse. Hauduv taevalaotus kutsus tema vaimu suurtele seiklustele. Taas tahtis ta heisata purjed ja seilata üle vee. Ta tahtis lendu tõusta taevalaotuse salapärasse.
Ja kui ta pilgu tõstis, märkas ta midagi äärmiselt tavatut. Ta nägi skulptuuri, mis ise oli nähtamatu, ent mis päeva ja öö teatavail hetkil ülilühikesteks viivudeks nähtavaks muutus. Selle maa peaskulptor oli nimelt kunagi ammu voolinud suurima Nähtamatu kuju. See seisis otse palee kohal, maa ja taeva vahel.
Õhus heljuv kuju, peenem kui teemant, oli valmistatud materjalist, mis nägi välja kui puhas valgus, ent mis oli ometigi raske kui marmor. Iga aastaga tõusis ta taevas kõrgemale. See oli sümbol ja unenägu leebust täis õpetajast, kes oli olnud oma järgijatele nähtav vaid kolme päeva vältel, enne kui tõusis nähtamatusse ning sai suureks tugijõuks vaimuvalgusele, maailma kujutlusvõimele.
Mees nägi skulptuuri kõrgel enda kohal, nägi, et see ei kinnitunud kuhugi. Valgus, mida kuju kiirgas, näis hetkeks kirgastavat taeva. Mees nägi seda hetkeks ning siis oli kõik jälle endine.

Kaheksa

Ta jäi liikumatult paigale ja mõtiskles kõige nähtu üle. Ühtäkki märkas ta pimedusse varjuva lodža alt eenduvaid raidkujusid. Kui ta silmi pingutas, ei näinud ta muud kui pimedust liigutamas, ent kui ta pilgu kõrvale pööras, nägi ta, kuidas raidkujud olid asunud pimeduses liikuma. Ta ehmus sellest niivõrd, et karjatas.
Öö tardus paigale. Isegi tuul peatus.
Väljaku lummast polnud ta jaoks enam midagi järel; ta oleks justkui ärganud paigas, mille õudust ta polnud varem osanud tähele panna.
Ta ajas end kähku püsti ja kuulatas.

Üheksa

Esialgu ei kuulnud ta midagi. Viivu pärast kuulis ta nõrka sahinat, ja summutatud agooniakarjeid, justkui olnuks mõni väike loom suremas.
Ta lasi pilgul üle väljaku käia, ent ei näinud midagi. Õrn sahin jätkas lähenemist. Taas vaatas ta enda ümber, kuid ei näinud ikka midagi. Lodža all liigutanud raidkujud olid jäänud paigale. Kogu väljak oli paigale tardunud, justkui millegi ootuses. Ja siis, kui ta oli end parajasti istuma seadmas, nägi ta seda.
See oli jäle uss, koletis – mingi kurjus, mis oli nüüd täiuslike kivide alt välja roomanud. Maailm õõtsus noormehe hirmunud silme ees, ta suu muutus kuivaks. Hetkel mattus kõik ümberringi pimedusse ning kui ta end lõpuks südame pekseldes kogus, nägi ta olendit pimedusest enda poole roomamas. Millegipärast muutus tema välgetähniline, ookerpunase mustriga kuju nüüd kivipinnal väga selgelt nähtavaks. Vaevukuuldavate ahastusähinate saatel rühkis too olend raskelt lähemale, tõukas end katkiste tiibade toel ja ainsa terveks jäänud jala najal edasi. Tema teine jalg oli väändunud ja katki; see tõmbles mahedas kuupaistes.
Ühe pika hetke vaatas mees seda olendit, kes osutus turteltuviks, üheaegse põnevuse ja õudustundega. Ühe pika hetke vältel ei näinudki ta temas mitte lindu, vaid hoopis koletist. Lind loivas Kohtumaja suumas, et seal väärikalt surra.
Ent sel hetkel, kui ta nägi koletist tõepoolest linnuna, kes püüab väljaku serva jõuda, sinna, kus asus lilledest ääris, sai ta teadlikuks ka millestki muust, millestki väga kurjakuulutavast.

Kümme

Ta tundis, et teda jälgitakse. See mõte näis talle küll esialgu absurdne, ent siis nägi ta, et väljak oli rahvast tulvil – inimesed sagisid ringi, istusid laudade ääres, kuupaiste käes, tegid oma argiseid toimetusi, olles samal ajal täielikult teadlikud temagi kohalolust. Õigupoolest mees vaid tajus, et väljak oli rahvast tulvil, sest reaalselt ei näinud ta kedagi. Talle näis, et see kõik on proovilepanek ja see, kuidas ta väljakutsega toime tuleb, määrab tema elu saabuvas päevas.
Ta vaatas enda ümber ega näinud midagi peale terenduvate paleede, hääletu väljaku ja iidse tühja ruumi.
Lind oli nüüd temast möödunud, häälitsedes vaikselt ja haletsusväärselt, tõugates end üha edasi oma katkiste tiibade toel. Noorel mehel oli linnust väga kahju ja ta imestas, et keegi lindu ei aidanud, temast ei hoolinud ega teda koju ei viinud, et ta seal terveks ravida – isegi kui mees tegelikult teadis, et peale tema polnud väljakul kedagi.
Ta tahtis just linnule lähemale kummarduda ja tema haava uurida, kui tajus, et keegi seisab ta kõrval. Seisab vaikselt ega hinga.

Üksteist

Ta tõi kuuldavale ehmatusohke ja astus kiirelt sammu tagasi. Maailm käis ta silme ees ringi. Kui ta end koguda oli suutnud, nägi ta enda kõrval pika kõhetu nooruki tumedat kogu, kes niisamuti valget turteltuvi vaatles.
“Tema kaaslased tegid seda,” ütles ta ükskõiksel, hauatagusel häälel.
“Millised kaaslased?”
“Tema kaaslased. Nemad tegid seda. Nad kargasid talle kallale ja murdisd ta tiivad. Nad üritasid teda tappa. Nad teadsid, et ta ei peaks rännakule vastu.”
Järgnes vaikus. Viivuks tiirutas vaid tuul mööda väljakut ja sahistas suure ratsaniku hobuse lakka, enne kui kõhetu nooruk jätkas:
“Kas sa kuuled, mida see tuvi hüüab?”
“Ei.”
“Kas sugugi ei kuule?”
“Ei.”
“Kas sa ei kuule siis üldse midagi?”
“Muidugi kuulen; kuulen, kuidas ta ahastusest oigab.”
“Kas mitte valust?”
“Valust, jah.”
“Ja kas sa siis ei kuule, mida see valu ütleb?”
“Ei, muidugi mitte. Ja miks sa seda kõike üldse minult pärid? Miks sa ei tee midagi, et seda vaest lindu aidata, selle asemel, et siin noisome seista ja seletada?”
Kõhetu nooruk vastas endise ükskõiksusega:
“Noh, ma kavatsesingi aidata. Ent sinagi näisid tema pärast mures olevat. Mida sina oleksid teinud? ”
“Ma ei tea.”
Järgnes veelkord vaikus. Seejärel ütles nooruk, end õige pisut ettepoole kallutades:
“Valu ütleb seda: andke mulle elu või tapke mind maha.”
“Tappa ma teda küll ei saa.”
“Siis pead talle elu andma.”
“Seda ei oska ma teha.”
“Ei osak elu anda?”
“Ei.”
“Mida sa siis siin teed?”
“Kus?”
“Siin. Sellel saarel, sellel väljakul, selles hetkes.”
“Ma ei tea.”
“Sa ei tea?”
“Ei.”
“Kui veider.”
“Selles pole midagi veidrat. Ma olen siin. Sellel on oma põhjus – ehkki ma ei tea milline.”
“Nii, et sa ei oska elu anda?”
“Ei. Ja kas sina oskad? Mida sina kavatsed teha? Tundub ju, et sinagi tunned linnule kaasa.”
Nooruk vaatas meest ja tema silmisse tõusis teatud pingestatud tühjus. Sel hetkel märkas mees, et kõhetu nooruki taga seisis veel keegi. See oli naisterahvas. Vaikselt astus too naine nüüd nooruki selja tagant välja. Mees ei näinud hästi tema nägu, ent nii nooruk kui ka naine näisid mõlemad koosnevat samast tumedast ja ebamäärasest ainest. Esimene neist nõjatus ettepoole, tõstis linnu üles ja oli valmis selle kaela kahekorra keerama, kui ühtäkki peatus.
“Mina tapan ta maha,” ütles ta ühegi tundevärahtuseta. “Ta sureks niikuinii. Hommikuni ta vastu ei pea. Pole mõtet tema agooniat pikendada. Oleks julm jätta teda siia väljakule vappuma ja pikka, aeglast, viivlevat surma surema. Temata saaksid oma voodis rahulikult magada. Tapan ta maha.”
“Ära tee seda.”
“Miks mitte?”
“Kas tahaksid, et sinugagi käitutaks nõnda?” küsis mees nüüd.
Nooruk peatus ja näis hetkeks küsimuse üle järele mõtlevat. Pärast pikka pausi pöördus ta oma seltsilise, naisterahva poole ning nad kõnelesid omavahel madalal häälel. Kui nad olid vestluse lõpetanud, pöördus nooruk taas tema poole ja lausus:
“Üksainus kaelakäänamine, rohkem pole vaja. Ja siis on kõik möödas.”
“Ära tee seda.”
“Kas annad siis talle elu?”
“Ma ei tea, kuidas seda teha.”
“Ise oled nii kaua elanud ja ikka ei tea kuidas elu anda?”
“Ei.”
“Kui sa talle elu anda ei oska, siis pead ta maha tapma.”
“Ma ei suuda teda tappa.”
“Siis tapan ta ise.”
“Sa ei tohi seda teha.”
“Mul ei jää muud üle. Ma ei suuda teda terveks ravida. Ma ei suuda talle elu anda. Selline on minu võimete põhjatu ja kahetsusväärne piiratus. Ent ma võin anda talle surma. Võin tema piinadele lõpu teha. Selleski on omajagu kaastunnet. Vähem kui elu andmises – ma olen nõus – ent siiski rohkem kui otsuses jätta teda üksi siia lageda taeva alla surema. Mul ei jää muud üle. Sina ei lase mul teda tappa, sellepärast annan nüüd tema saatuse sinu kätesse. Andsin endast parima. Edasine on sinu otsustada. Ent sa pead tegema ühte kahest, kas andma talle elu või ta maha tapma. Rohkem võimalusi pole ning sa ei või ka valikut langetamata jätta. Vastutus on nüüd sinu õlul. Head ööd.”
Selle peale asetas pikk kõhetu kuju turteltuvi kivist väljakule tagasi ja lahkus naisega käsikäes pimedasse öhe.
Lind jätkas loivamist, pekslemist, kaeblikku nutmist.
Mees seisis endisel paigal ja vaatas lindu abitult. Ja siis, ilma et ta oleks millelegi mõelnud, läks ta linnu juurde ja võttis ta sülle. Ta oli veidi hirmul linnu luude hapruse ja tiivatõmbluste pärast, ent kandis ta siiski ühes endaga oma voodile.
Ta asetas linnu oma padja kõrvale ja heitis pikalöi, embas lindu ja lausus:
“Kuidas küll on nõnda läinud, et ma ei oska teistele elu anda?”

Looming eesti keeles
Jumalaid hämmastades, Allikaäärne 2012, tlk Mathura.
Näljutatud tee, Kupar 1998, tlk Anne Lange.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: