Sjón

20. juuni 2014 at 10:27 e.l. (Nädala autor 2014) ()

Sjón (1962) – on tunnustatud Islandi kirjanik ja luuletaja. Sjón tähendab islandi keeles nägemust, vaadet, ja on tuletis autori kodanikunimest Sigurjón Birgir Sigurðsson. Ta on kirjutanud seitse romaani ja mitmeid luulekogumikke, näidendeid libretosid ja lasteraamatuid. Tema teoseid on tõlgitud 25 keelde. Sjón on teinud kaua koostööd kaasmaalase Björkiga, nii temaga koos esinedes kui laulusõnu kirjutades. “Ta on uskumatult andekas,” ütleb Björk Sjóni kohta. Oma viienda romaani “Virvarebane” eest pälvis Sjón 2005. aastal Skandinaavia mainekaima, Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Sjon

Katkend: Virvarebane, Pegasus 2013, lk 56-64, tlk Askur Alas.

Friðriki ja Hafdísi teed ristusid kolm päeva pärast seda, kui mees Islandile oli jõudnud. Friðrik oli siis koduteel pärast õhtusööki, röögatut kohvijoomist ja ühislaulmist oma mentori, härra G. juures. Ta otsustas minna kuhu jalad viivad. Need juhtisid ta otse Kvosini juurde, linnast välja, kiltmaast lõunasse mere äärde, kus ta jooksis piki kallast ja hõikas säravale igavikule: “Ole kiidetud ookean, vaba mehe peegel!” Oli jaanipäev, sääsed kiigutasid end kõrtel, liivatüll vidistas ja öise päikese kiired tungisid risti läbi rohu.

Tollal oli Reykjavík piisavalt väike, et kiirelt kõndides linnale poole tunniga ring peale teha, ja nii ei kulunud kaua aega, kui  Friðrik oli samas kohas tagasi, kust ta oma õhtust jalutuskäiku alustas – teerajal enda vana hallipäise mentori, härra G. maja taga. Tagauksest väljus köögiteenija poeg, hoides ettevaatlikult kandikut, millel oli plekk-kruus, kartulikoored, forellinahk ja leivatükid – ülejäägid äsjasest pidusöögist.

Friðrik seisatas ja jälgis poissi kandmas kandikut ühe lobudiku poole. See oli ehitaud tagahoovi ühe suurema kuuri külge; seal avas poiss luugi ja lükkas kandiku sisse. Lobudikust hakkas kostma müra ja norsatusi, kolinat ja röhitsusi. Poiss tõmbus tagasi, lõi luugi kinni ja kiirustas maja poole – kuid põrkas tee peal kokku

Friðrikuga, kes oli vahepeal väravast sisse astunud.

-Kes teil seal on, kas mõni taani kaupmees või?

Ta ütles seda pooleldi naljatleval toonil, mida kasutatakse, kui tahetakse halbade uudiste mõju pehmendada. Nooruk jõllitas Friðrikut, nagu oleks too üks parun Münchhauseni kuu-olendeid, ja vastas tusaselt:

-Noh. Ma arvan, et see on see rajakas, kes eelmisel nädalal lapse sünnitas.

-Või nii!

-Too, kes saadi surnuaias kätte, kui ta lapse laipa Ólafur “Tudeng” Jónnasoni hauda mattis.

-Ja miks ta siin on?

-Minu teada palus kohtunik oma nõbu, et sugulane ta enda juurde hoiule võtaks. Ema räägib, et pole mõistlik teda vangimajja meestega kokku panna.

-Ja mis temaga peale hakatakse?

-Noh, arvatavasti saadetakse ta Kopenhaagenisse, karistust saama, ja kui ta tagasi tuleb, pannakse ta kuhugi teenijaks. Kui ta üldse tagasi tuleb.

Poiss viskas kärmelt pilgu enda ümber ja tõmbas taskust väikese tubakasarve:

-Ma ei tohiks tegelikult sellest rääkida, mis ma kodus kuulen…

Ta tõstis sarve ühe sõõrme juurde ja tõmbas äkitselt tubakat ninna. Sellega oli vestlus lõppenud. Friðrik jättis köögiteenija poja aevastusega võitlema ja kõndis lobudiku juurde. Ta kükitas, avas luugi ja piilus sisse. Sees oli pime, aga suveöö sinakat valgust paistis laudade vahelt piisavalt, et silmade kohanedes eristas ta hurtsiku nurgas naisekuju. See oligi vang.

Ta istus, jalad välja sirutatult, muldpõrandal, ja küürutas toidutaldriku kohal nagu kaltsunukk. Oma pisikeses käes hoidis ta kartulikoore tükki, kasutades seda kalanaha ja leiva kokkulükkamiseks; siis haaras ta need kartulikoore sisse, tõstis suu juurde ja mälus hoolikalt läbi. Ta võttis plekk-kruusist lonksu ja tõi kuuldavale ohke. Sel hetkel tundus Friðrikule, et on näinud seda viletsust rohkem kui küllalt. Ta kobas lingi järele, et luuk sulgeda, kuid käsi puudutas valju kopsatusega seina. Olevus nurgas sai tema kohalolekust teadlikuks. Ta tõstis pilgu ja vaatas mehele otse silma; naeratas, ja tema naeratus kahekordistas õnne maailmas.

Aga enne kui Friðrik vastuseks noogutada jõudis, kadus naeratus tema näolt ja asendus otsekohe sedavõrd troostitu ilmega, et mees puhkes nutma.

Friðrik seob sõlme lahti, mähib nööri ümber vasaku käelaba, tõmbab rulli ümber sõrmeotste ja torkab vestitasku. Ta eemaldab pambu ümbert kotiriide ja näeb kahte ühesuurust pruunis vahajas paberis pakki. Ta asetab need kõrvuti ja teeb lahti: pakkide sisu paistab olevat ühesugune – mustad puutahvlid, kakskümmend neli kummaski virnas. Ta segab tahvleid nagu kaarte ja näeb, et kuigi need on ühelt küljelt mustaks värvitud, on teine külg valge, kuid mitte kõigil – ühes virnas on mõned tahvlid mustad ja rohelised, teises mustad ja sinised. Ta silitab oma habet:

–         Ja-jah, Abbadi, küll on vägev see piltmõistatus, mida sa terve elu oled endaga kaasas kandnud…

Ja nüüd algab Brekka talu pisikeses elutoas keeruline ja kummaline vaatemäng. Taluperemees mängib ettevaatlikult iga mõistatuse tükiga, vaatleb seda ühelt ja teiselt poolt; rohelistel ja sinistel tahvlitel on sõnad – ladina keeles. See teeb mängu lihtsamaks.

Ta hakkab puslet kokku panema.

Ta alustab sinistest tahvlitest.

Friðrik B. Friðjónsson õppis Kopenhaageni Ülikoolis loodusteadust aastatel 1862 kuni 1865. nagu paljudel tema kaasmaalastelgi, jäi tal ülikool lõpetamata; kolmel viimasel aastal Taanis töötas ta täiskohaga Suur-Kuninga tänaval asuvas Elevandi apteegis, mida tollal pidas apteeker Ørnstrup. Friðrik töötas end üles meditsiiniassistendi kohale. Ta tegeles apteegis joovastavate ainetega: eeter, oopium, naerugaas, kärbseseen, karumustikas, kloroform, alraun, hašiš ja koka, mida kasutati erinevate tervisehädade raviks. Samas harrastasid neid ka Kopenhaageni “lootosesööjad”.

Lootosesööjad oli rühm inimesi, kes kujundasid oma elu prantsuse poeetide – Baudelaire, de Nerval, Gautier ja de Musset – luule järgi. Nad korraldasid pidusid – millest räägiti palju lugusid, kuid tõele vastasid vähesed -, kus külalised kandusid psühhotroopsete taimede abil nii lihas kui vaimus kiiresti ja magusalt seni tundmata maailmadesse.  Friðrik oli sellistel kogunemistel sage külaline; ükskord, kui nad eeterlikest Ameerika mägedest tagasi olid jõudnud, tõusis ta püsti ja ütles oma kaasreisijatele:

–         Ma nägin universumit! See oli tehtud luulest!

Taanlastele tundus, et ta räägib nagu “en rigtig Islænding”.

Friðriku reis Islandile 1868. aasta suvel toimus aga hoopis maisematel asjaoludel. Ta tuli saarele, et korda ajada oma päranduseasjad. Mõlemad vanemad olid sel kevadel teineteise järel, üheksapäevase vahega, kopsupõletikku surnud. Vara sama hästi kui polnudki: kõrvaline Brekka talukoht, lehm Kõversarv, mõned nirud lambad, flööt, male, kast raamatuid, emale kuulunud vokk ja kõuts Pisi-Frikki. Seetõttu ei kavatsenud ta seal kaua peatuda: palju see ikka vaeva võtab, et müüa vallasvara naabritele, maksta võlad pakkida asjad, puua kass ja põletada taluhooned, mis Friðriku teada olid kokku kukkumas.

Ja seda oleks ka ta teinud, kui kõiksus poleks teda ootamatult kokku viinud ühe luulekatkega; see juhtus räpases kuuris päikselisel juunikuu ööl.

Puutahvlid mänglevad Friðriku kätes; varem lahendamatune paistnud mõistatus juhib nüüd justkui ise ta käsi. Tundub nagu oleks pusles võluvägi, mis juhib ise ta kokku: pikemalt mõtlemata asetab mees ühe tahvli teise külge ja kui nende servad kokku puutuvad, sobitub üks tahvel otsemaid teise soonde ega nihku enam paigast; ja nõnda edasi ja nõnda edasi, kuni sinistest tahvlitest moodustub põhi, teistest aga seinad, meenutades kõige enam pikka ja üsna kõrget küna, mille küljed on seespoolt valged ja väljast mustad.

Ja küna põhja ilmub lause: “Omnium mutantur – nihil interit.”  Friðrik naerab virilalt: “Kõik muutub – mitte miski ei kao.” Ta ei suuda endale ette kujutada, mis imetabane meistrimees see pidi olema, kes selle asjanduse Hafdísile valmistas ja valis sinna tsitaadi Ovidiuselt endalt.

Talu tagant kostab ammumist.

Mõistataja ärkab oma mõtetest; teine Kõversarv ammub ja nõuab oma lüpsmist. Friðrik jätab oma teose ja tõttab lauta; veel ei ole ta jõudnud uue töökorraldusega Brekkal harjuda; varem hoolitses nende loomade eest Abba.

Tudengid, kes said Kopenhaagenis kakskümmend riigitaalrit stipendiumi, olid kohustatud osalema üksikute inimeste matustel. Nagu teisedki, täitis Friðrik seda morbiidset kohustust, aga et ta oli suuremat sorti raamatukoi ja alatasa Høsti raamatukauplusele võlgu, võttis ta tööpakkumise linna surnukuuri öövahi kohale rõõmuga vastu. Surnukuuris tegi ta veel üht tööd: tõlkis Kristiaaniast pärit jõukale, kuid kõva peaga anatoomiatudengile artikleid välismaistest meditsiiniajakirjadest.

Friðrik istus palju öid suitseva õlilambi ääres ja tõlkis taani keelde kirjeldusi uusimate meetodite kohta, kuidas meid, õnnetuid inimolendeid, elus hoida; tema ümber lebasid lavatsitel laibad, keda enam keegi aidata ei saanud – hoolimata optimistlikest uudistest elektriravi edusammudest.

London Hospital Reportsi 1866. aasta väljaande kolmandast osast luges Friðrik Londoni arsti J. Langdon H. Downi teadustööd nõrgamõistuslike klassifikatsioonist. Artikkel oli katse selgitada fenomeni, mis oli inimkonda kaua vaevanud: miks valged naised tõid aeg-ajalt ilmale asiaatlike tunnustega lapsi. Doktori hüpotees rajanes sellel, et raseduse ajal võis naise haigus või hingeline vapustus põhjustada enneaegse sünnituse; see võis toimuda loote arengu eri teada-tuntud etappidel: kala-roomaja-lind-koer-ahv-neeger-asiaat-indiaanlane-valge inimene, kuid tundus, et kõige sagedamini leiab see aset seitsmendal etapil.

Downi sündroomi all kannatavad mongoliidsete näojoontega lapsed ei olnud seega täielikult välja arenenud; nende saatuseks oli jääda lapsikuks ja araks elu lõpuni, kuid nagu teistelegi alaväärsete rasside esindajatele, oli neile lahke kohtlemise ja kannatlikkuse abil võimalik õpetada päris palju kasulikke oskusi.

Islandil surmati nad kohe pärast sündimist.

Kui teiste nõrgamõistuslike puhul näeb alles siis, kui juba hilja, et nad pole täie mõistuse juures, siis Downi sündroomiga lapsi vaadates saavad kõik kohe aru, et nad on tehtud teisest puust kui meie, võib-olla et isegi mingitest muudest, ebamaistest algosakestest: neil olid tihedamad juuksed, kollakas jume, tönts keha, lotendav nahk ja pilusilmad – nagu rebendid lõuendis.

Tunnistajaid ei olnud vaja; enne kui vastsündinu jõudis vääksuma hakata, pigistas ämmaemand ta nina kinni ja suunas nõnda ta hinge tagasi suurde katlasse, kus kogu inimkonnale kulbiga ette tõstetakse.

Laps öeldi olevat surnult sündinud ja tema surnukeha anti üle lähimale pastorile. Too tegi kindlaks, mis soost vaeseke oli, sängitas ta mulda ja lugu oli lõpetatud.

Kuid alati leidus mõni õnnetusehunnik, kes suutis ellu jääda. Seda juhtus jumalast maha jäetus ääremaadel, kus polnud kedagi pähe panemas mõistust emadele, kes arvasid, et saavad oma lastega – imelikud, nagu nad olid – hakkama. Nood aga läksid rumalast peast teab kuhu uitama ja kadusid ära; nende luud jäid kõdunema mägiradadele, või leiti nad poolsurnult mõnelt aasalt, või koperdasid nad võõraste inimeste ellu.

Ja kuna tobukesed ei teadnud, kes nad on või kust poolt oli tuul nad toonud, käskisid võimud talumehel, kelle maa peal nende eksirännak oli lõppenud, nad oma ülalpidamisele võtta.

Polnud kahtlustki, et Reykjavíki kohtuniku nõo tagaaeda luku taha pandud armetu tüdruk oli üks neist asiaatlikest õnnetukestest, kel polnud muud varandust kui sisse hingatud õhk.

Neiu pühkis käed toidust puhtaks, kallistas kanalas nutvat noormeest ja lohutas teda selliste sõnadega:

-Furru amhamh, furru amhamh…

 

Looming

The blue fox, Telegram 2009, London

From the mouth on the whale, New York : Farrar, Straus and Giroux, 2013

Virvarebane, Pegasus 2013

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: