Kauksi Ülle

5. aug. 2014 at 11:16 e.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Kauksi Ülle (1962)- võru luuletaja ja kultuuritegelane.

 

Foto: Raija Hämälainen

Foto: Raija Hämälainen

KATKEND: Ülim tõde, Jumalikud Ilmutused 2014, lk 59-64.

Taarausuliste Salman Rushdie

 

Lahti runomaratonile me sõitsime lennukiga.

Kutsed olid esimesel korral kaotsi läinud, Tapio Mäkeläinen oli uued läkitanud. Laevu käis tookord üks ja välja müüdud oli see ka mitu kuud ette. Nii et pakkide kaupa meie raamatuid ja Vikerkaare etnofuturismi erinumbrit (september 1990) kaasas, ronisime lennukisse. Piret Viires ja Neeme saatsid meid teele.

Lennukis istus Karl Martin minu kõrvale ja jõi ära ka minu veini. Ta hoidis mul veel käest ülevaltpoolt küünarnukki kinni ja lohutas, et ära karda, ära karda. Ma ei osanud midagi karta, olekski võinud lendama jääda. Hoopis teine tunne, kui tiibade all õhku on. Kui kõik vein otsas oli, selgus, et Karla lihtsalt ei armasta lennukiga sõita. Svenile paistis küll meeldivat, tal muidugi allakukkumise kogemus olemas. (Linnaliini lend Volgograd-Volgograd – kirjastaja märkus.)

Kapitalistide tegelikkusega tutvumist alustasime Stockmanni kaubamajast. Hannu Oittinen arvas, et kui selle üle vaatame, siis muu enam muljet ei avalda. Toidupood ajas küll vihaseks. Igat asja priiskamiseni mitut sorti reas – kuidas sa nii valida oskad, kui eluaeg on olnud üks linn, üks juust, üks vorst, seapea ja jalad ja kahe kuu tagant majoneesi.

Karla ja Sven tundsid tegelikult paremini asja, neile sinna põhja poole paistis Soome telekas lapsepõlves päikesega võidu ja asemel kuu. Sven ja Karla valisid pipra välja. Mina ei olnud kunagi ananassikonservi söönud. Pärast hakkasime ühe soomlase pool mikrolaineahjus lihapalle küpsetama.

Hammustasin julgelt piprakauna ja pisarad purskasid silmist (jube väljend, aga see oli ka ainukene kord, kus seda mu senises elus juhtunud on). Võtsin tüki ananassi ja siis veel ühe tüki. Karp sai tühjaks. Karla jõi ka vedeliku ära. Unustada nemad seda küll ei taha. Iga kord, kui minevik meenud, on ka ananassid platsis.

Soomes juhtus muud ka. Reivilä jõi meiega tekillat. See käis nii:

 

Tuu võtt

savipudõlast kangõt

ni tõsõst pudõlast

tsiukvat

kaldas topõltpõhjaga laasi

laksas tirasnik all

ni piibli pääl

maru matsuga vasta lauda

lõnksas kõrraga inne ku jahus

sirgõ sälläga

jääs

vai lätt

 

Kõik peale Sveni jäid purju. Talle ei teinud see kange jook midagi. Ta ei muutugi juues suuremat. Mõnikord tantsima on nõus jommis peaga. Aga joojat tast polegi erilist.

Teatrit ei saa ta küll kaine peaga vaadata. Siis kallab igal vaheajal viski sisse ja hoolimata sellestki, et mõne pildi ajal norinal magab, ei jõua ta tavaliselt lõpuni vastu pidada. Teatri külastamine on tema jaoks kallis isegi siis, kui ta piletid ilma saab.

Ükskord Toominga vaatas lõpuni, seal muusika hoidis kinni. Nine Inch Nails oli nii salakavalalt kokku miksitud, et alles lõpus tuli välja. “Susi” vaatas ta ka ära ja kiitis. Ma ei osanud küll millegagi seletada asjaolu, miks igas võrukeelses näidendis kogu aeg istutakse ümber laua ja süüakse. Nüüd ta vast sai aru, sest meie koos kirjutatud näidendis “Tandsja pühälik” tehakse niisama.

Soomes tundsime end esialgu pisut kuu peal küll olevat. Meid majutati mõisasse, nautisime veeprotseduure ja mingil ajel laenasin Valerkalt huulepulga ja värvisin suu roosaks. Tulemus oli ootamatu.

All korrusel kohvikus istusin laua taga koos teiste meie omadega ja ei osanud midagi peale hakata. Sven vaatas mulle otsa ja ütles kiiresti: “Mida sa tahad?” “Ei midagi,” pomisesin mina. “Ma toon midagi juua.” Läks ja tõigi virsikulimonaadi. Täpselt nagu meie vanavanematel laadal.

Soome keeles ilmusid Karl Martini ja Kivisildniku luuletused antoloogias “Salantannsia tilantühja”. “Märg Viktor” ilmus. Ja kultuurileht Vagabund tehti. Joel Sang võttis asja käsile.

Oli silmitsenud oma saapaid ja leidnud, et need on läbi ja kultuur on läbi. Niimoodi algas ka projekt “Kivisild riiulitesse”. Kostabi Seltsile sõitis rahalaev sadamasse. Igaüks küsis, mis tahtis. Kivisildnik küsis saapaid. Vagabundi saabastega muutus kõnnak ja seejärel kehahoid. Aga esialgu kandis ta Mati Kohlapi valmistatud saapaid, neid musti teravate ninadega.

Vagabundi Tartu toimetajaks olles ilmutas ta “Hüübiva vere manifesti.” See ilmus numbris 1. 1990. Alla kirjutasid Sven Kivisildnik, Hasso Krull, Aivar Tomson, tarvo Hanno Vasus (õige on Varres), Piret Wiires (õige on Viires), Mart Juur, Allan Hmelnitski, Katrin Linnas, Raul Saaremets, Kaido Torop, Peep Pedmanson, Ivo Rull, Karl Martin Sinijärv. Mina ei kirjutanud, kuna ei osalenud teksti kirjutamisel, minust ei ole võõrastele asjadele allakirjutajat.

Joel Sanga naine Tiiu Sang alustas tõsietnofuturistlikku projekti Linqua, ajakirja, mis pidi muulastele avama eesti kultuuri. Sven Usukannataja Kivisildnik kirjutas oma “Saatanlikud värsid”. Tohutute kommentaaridega luuletus “Georg Otsale.” Kajar Pruuli suulise märkuse kohaselt pidas see luuletust tolle aasta Juhan Liivi preemia pretendendiks.

Preemiatest rääkis Kivisildnik tabavalt Legendi salongiõhtul 30. juulil 1996. Romaanivõistluse žürii avalikustatakse nädal aega enne tähtaega. Nii ei jõua vanemad inimesed vajalikku teost õigeks ajaks valmis kirjutada. See on nende suhtes ebaõiglane.

Tartu kirjanike maja ülemises toakeses olid kooskäimised ikka hoos ja ühel istumisel arvas Lehte Hainsalu, et Eesti Raamat võiks ju ka mingi Sveni raamatu avaldada. Valik langes atraktiivsele “taaralaste lauluraamatule”. Pärast kirjastusest helistati ja küsiti, mida see tähendab “Dawa Vita” (vigases suahiili keeles raviv, terveks tegev sõda), ja ega see midagi roppu ei ole.

Ega ma tähendust ei mäletanudki, aga vastasin, et kindlasti mitte. Sven ei ropenda kunagi, ei kasuta vägisõnu, ei räägi nilbeid ega rõvedaid anekdoote. Alati saan noomida oma võru naljade eest.

Sealkandis on piir elu ja roppuse vahel teises kohas kui noores eesti kirjakeelses kultuuris ja kui meie Navitrollaga hoogu satume, siis poeet kannatab hirmsasti. Sestap on kummaline, et ta sai tuntuks kui Juhan Liiv ja tõenäoliselt võetakse ka kirjanike liitu teose eest “Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga. Olulist.” Seda nimetatakse ropuks teoseks. Kivisildniku jutu järgi oli tal väga raske sõnu leida ja abiks tuli võtta Wiedemanni sõnaraamat. Tulemus veenis.

Miks selline teos? Tunnistan ausalt, ma ei teadnud, milleks laenas ta minu sama pealkirjaga teatmiku, mille omanik olin töö tõttu kirjanike majas. Olukord sellise nimekirja kirjutamiseks oli sealmail, et kirjastamine Eesti vabariigis oli endalt igasuguseid kammitsad heitnud. Kui oli tutvust või raha, võis kirjastada mida tahes. Vohasid küüditamise memuaarid ja vanemate inimeste esimesed madala tasemega luulevihikud. Kõike oli. Kõik kannatas trükimusta.

Kivisildnik otsustas aga sportlikust huvist kirjutada vallatu teose, mida kusagil ei avaldata. Nii ta võttis kirjanike liidu nimekirja raamatukese seisuga 1981 ja liitis kunstilise elamuse saavutamise eesmärgil selle suvaliste iseloomustustega.

Kirjanikul oli raske, ei olnud ju enamikust kirjanikest teada midagi. Venelasi sundis vastu võtma parteikomitee nii palju, nagu protsent elanikkonnast seda nõudis. Liitu kuulumine tõi kaasa materiaalsed hüved, näiteks korteri koos lisatoaga kabinetiks, või reisid, vabakutselisuse võimaluse.

Näiteks rahvuslike suurte rahvajuht-luuletajate represseerimine tol ajal nägi välja niisugune, et Hando Runnel elas vabakutselisena mugavustega korteris, suvitas perega Peedul, tema raamatud ilmusid ja kriitikat kirjutati. Välja arvatud “Punaste õhtute purpur”, mis vaikiti maha ja mida ei lubatud premeerida. Mingist ajast võttis Tartu linnavalitsuse kultuuriosakond ta palgasaajate nimekirja. See oli tol ajal niisugune toetamise vorm, ka kunstnikke oli kalurikolhoosides palgal.

Tartus kontrollimata andmetel niisugune toetamise vorm jätkub. Noh, aitab sellest, igatahes korrumpeerunud see kirjanike liit oli ja ega see sitt veel praegugi põhjani roogitud ole, kuigi muru juba külvatakse.

Nimekiri läks kohe ringlusse ja Kajar Pruul alustas selle avaldamist Vikerkaares. Siiski – nii vaba see Vikerkaar tol ajal ka ei olnud ja ladu lõhuti tinas ära. Samas sai nimekiri avaliku retseptsiooni osaliseks nii Ekspressis kui Loomingus. Kõik seal ilmunu oli kiitev ja kihistamist oli palju.

Juhtus ka tolle aja kirjanduselu hästi iseloomustav skandaal “Milarepa laulude” ümber. Juur ja Kivisildnik, kes puhkasid tihti suviti koos – on ju nende abikaasad kaksikõed – juhtusid nägema Grünbergi tehtud muusikaga filmi “Milarepa laulud” ja kirjutasid sellest tikutopsi suuruse arvustuse Päevalehte. Autorid vastasid 10. juunil 1990 (NB – arvuti võetus täpselt kuue aasta pärast).

Nii nad seal õiendasid, aga edasi läks lugu veelgi kelmikamaks. Äkki ilmus “Dawa Vita” kohta Ülo Matteuse arvustus, mis oma põhiolemuselt halvustas autorit ja oli üles ehitatud sünnikuupäevale ja aastale, mis olid eksikombel valedena trükki läinud. (Tol ajal ma kasutasin kolme erinevat sünnipäeva, meelega, tahtlikult – kirjastaja märkus.)

Ülo Matteus oli proosakirjanik, kellest Sven lugu pidas ja ta vangutas kurvalt pead, et see tema raamatut ei mõistnud.

Saladus tuli aga ilmsiks siis, kui sõitsin Soome soomeugri kirjanike teisele konverentsile ning kohtasin seal Ülo Matteust ja Anne Grünbergi. Augustipöörde ajal laev ei väljunud ja nemad nutsid, et nende Sven jäi Eestisse. Mina ütlesin, et ega teil üksi, meil Karlaga jäi ka meie oma Sven Eestisse tankide kätte.

Siis hakkasid nad meie Sveni sõimama ja selgus, et Sven Grünbergi õde on Ülo Matteuse naine ja prosaistist rüütel pidi oma naisevenna vaenlast uhama. Saime suutäie naerda ja saime Matteustega sõbrakski. Eesti kirjandust tehes on tõesti vaja internetti koostada teatmik selle kohta, kes kelle laps, õde või vend on ja kes kellega elab, muidu on raske aru saada teoste retseptsioonist.

Selle tähelepanuväärse perioodi, kus vana kirjandus oli tapetud ja uus veel sündimata, võtsid kokku kaks kirjameest. Üks neist oli Jaan Kaplinski, kes oma ettekuulutuse õigsust on jälle tõestanud looga “Et mõista Kiwisildnikku” (30. august 1991. Sirp). Ega talle seda, mis ta kirjutas, andeks eriti ei antud. Teiseks prohvetiks ja džihaadi ettekuulutajaks osutus Priidu Beier Vikerkaares artikliga “Taarausuliste Salman Rushdie”

 

Looming

Luule

1987 Kesk umma mäke

1989 Hanõ vai luigõ

1991 Jyriyy

1995 Agu ni Eha. Morn and Eve (võro ja inglise keeles)

1996 Kuldnaanõ. Kultanainen (võro ja soome keeles)

2001 Nõsõq rõõmu mõrsija

2003 Käänüpäiv

2005 Emaemamaa (eestikeelne valikkogu)

2012 Palunõiaq

2012 Valit luulõq

 

Proosa

Säng, Eesti Kostabi Selts 1997

Paat, Eesti Kostabi Selts 1998

2000 Huuv´, Eesti Kostabi Selts 2000

2003 Uibu, Kauksi Ülle Mänedsment c2003

Ülim tõde, Jumalikud Ilmutused 2014

 

Näidendid

2004 Taarka

2006 Kuus tükkü

 

Linke

Kauksi Ülle: Üksindusest ja selle ületamisest, Eesti Päevaleht 17.05.2012,

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kauksi-ulle-uksindusest-ja-selle-uletamisest.d?id=64407320

Kauksi Ülle, vastuhaku julgustaja, Posrtimees, 29.11.2008, http://www.postimees.ee/52595/kauksi-ulle-vastuhaku-julgustaja

Kauksi Ülle: olen vaba inimene ja loon, mida tahan, Võrumaa Teataja, 22.09.2012, http://www.vorumaateataja.ee/index.php/ee/mangud/46-elu-ja-kultuur/4999-kauksi-ulle-olen-vaba-inimene-ja-loon-mida-tahan

Koduleht, http://www.folklore.ee/ugri/ylle/

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: