Raili Puskar

18. aug. 2014 at 1:43 p.l. (Nädala autor 2014) (, )

Autorihüvitusfond maksab raamatukogudele laenutuste põhjal igal aastal laenutushüvitist autoritele, tõlkijatele ja illustraatoritele.

Tõlkijatest sai suurimat laenutushüvitist Raili Puskar.

Kuna ta on tõlkinud põhiliselt ajaviitekirjandust (Sandra Brown, Nora Roberts jt), siis ei ole selles midagi üllatavat. Raili Puskar on tõlkinud ka filmi- ja muusikamaailma suurkujude elulooraamatuid. Enim hüvitatud autori 2013. aasta laenutuste põhjal on Erik Tohvri, Indrek Hargla ja Andrus Kivirähk.

/…/

Kuigi Erik Tohvri raamatuid laenutati raamatukogudest 2013. aastal pea 12 000 võrra vähem kui aastal enne seda, troonib staažikas kirjanik   26 525 laenutusega endiselt Autorihüvitusfondi laenutushüvituse edetabeli eesotsas. /…/ Esikümnest leiab ka kaks tõlkijat, Raili Puskarile hüvitati 43 517 laenutuse eest 1297.13 eurot ja Maia Planhofile 36 259 laenutuse eest 1079, 53 eurot. Kõigile esikümnesse jõudnus autoritele hüvitati üle tuhande euro. /…/ Laenutushüvitus mulluse aasta eest arvutati välja 333 rahvaraamatukogu 3 977 975 elektrooniliselt registreeritud laenutuse põhjal. Raamatute laenutuste eest jaotati 1511 autori ja autoriõiguse omaja vahel 115 275,40 eurot. /…/ Hüvitise suuruse arvutamine on keerukas protsess. Autorile makstav hüvitis arvutatakse välja tema teoste laenutuste arvu, autorluse kategooria kordajate, kaasautorite arvu ja illustratsioonide mahu kordajate põhjal.

(Silvia Urgas “Erik Tohvri jatkuvalt enimhüvitatud”, Postimees 9.07.2014)

deniro

Katkend Raili Puskari tõlkest: John Baxter “deniro” elulugu, Tänapäev 2009, lk 248-253.

 

Ilmselt on mõistetav, et de Nirot võlus filmis “Once Upon a Time in America” “Noodles” Aaronsoni tegelaskuju. Noodles üritab tulutult päästa sõpru, näeb neid surnuna ja saadetakse kolmekümneks aastaks jäisesse maailma, kus tema ainsaks lohutuseks on oopium. De Niro meelest kroonib läheduse väravat sarnaselt Dante põrgutulega hoiatus: “Unustage lootus, kõik teie, kes te siia sisenete.”

 

Sergio Leone kehastas Itaalia kinokunsti vastuolulisust. Kuigi ta tegi endale nime vägivaldsete vesternitega, ihkas ta luua eepilisi lugusid, kus oleks kombineeritud John Fordi visioon ning D. W. Griffithi tunded ja melodraama. Filmis “Once Upon a Time in the West” (1969) oli ilus kuid abitu pärijanna, patune kaabakas ja vintske ning lakooniline kangelane; filmiti Fordi lemmikpaigas Monument Valleys ja nagu ikka, pani Ennio Morricone muusika tegevuse liikuma ning rõhutas Leone romantilisi püüdlusi.

“Ta oli äärmiselt ebakindel,” rääkis Leone stsenarist ja sõber Sergio Donati. “See ebakindlus muutus tema edukamaks saamisega veelgi silmatorkavamaks. Mäletan, kuidas küsisin temalt palju kordi: “Sergio, miks sa tahad teha ikka suuremaid ja suuremaid filme? See on ohtlik. Miks sa ei tee väikesi põnevikke?” Minu arust võinuks ta olla vägagi edukas põnevikerežissöör.Tema unistuste eeskuju oli David Lean. Ta unistas, et teeb uue “Gone with the Wind`i”.”

Nende kümne aasta jooksul, mil Leone oli püüdnud teha “Once Upon a Time in Americat”, oli tema visioon filmist muutunud. Alguses kujutas ta endale ette kolme erinevat näitlejate meeskonda, kus vanu mehi mängiks erinevad ggansterifilmides esinenud veteranstaarid. Kui de Niro väitis, et on suuteline mängima nii kolmekümne- kui kuuekümneaastast meest, jäi Leone nõusse, mõistes, et James Cagney, Glenn Ford, George Raft, Jean Gabin ning Henry Fonda (kurikael filmist “Once Upon a Time in the West”) olid nüüdseks kas surnud või ei tundnud selle projekti vastu huvi.

 

“Once Upon a Time in America” produtsendiks oli samuti Arnon Milchan. Ta veenis Warner Brothersit ja Alan Ladd juuniori kompaniid   käima välja kümme miljonit dollarit, mis moodustas eelarvest kolmandiku (Sellesse oli sisse arvatud juba de Niro 3 miljoni dollari suurune tasu – tema karjääri suurim), ning ülejääni õnnestus tal kokku laenata.

Leonet ei saa keegi süüdistada selles, et ta ei alustanud filmi samas võtmes nagu kavatses jätkata. Esimene pool tundi on salapärane ja segane. Määratlemata ajas ja kohas – tegelikult New Yorgi Lower East Side`is – äratab nõudlikult helisev telefon David “Noodles” Aaronsoni (de Niro) oopiumikoopas sügavast unest. Telefon pläriseb pikalt ja ähvardavalt kakskümmend viis korda nagu surma kuulutav häirekell ja omanikud saadavad ta tagauksest välja, ennetades kõigest sammukesega mõrtsukaid, keda oleme juba näinud tapmas Noodles`i kallimat (Darlanne Fleuger) ja peaaegu surnuks peksmas Noodles`i sõpra Joey`d (Burt Young).

See, kes Noodles on, ja miks need inimesed teda jahivad, hoitakse veel tubli tund aega selgusetuna. Leone näitab hoopis kilde siit ja sealt tema elust. Ühel hetkel on Noodles tänavalaps, kes üritab koos sõprade Maxi, Cockeye` Hymie`ga elus püsida ning läheb nende eest pärast politseiniku pussitamist vangi. Järgmises lõigus on aasta 1968 ja hallipäine Noodles on naasnud eksiilist New Yorgi osariigi põhjaosas Buffalos uuesti Manhattanile. Nende vahel näeme teda kolmekümnendatel rikka gangsterina, kes on kõrvuni armunud oma kooliaegsesse kallimasse Deborah`sse, kuid nii harjunud oma tahtmist vägivallaga saama, et vägistab tüdruku niipea kui too teda suudleb.

Noodles`i languse põhjuseks on samasugune kiindumuse ja vägivalla süntees. Alkoholi müümisega rikastunud Max teeb ettepaneku, et partnerid rööviksid Federal Reserve panka. Veendunud, et see lõpeb katastroofiga, annab Noodles sõbrad üles lootuses nad päästa, kuid politsei korraldab neile haarangu ja Maxi keha põleb tundmauseni ära. Traumeeritud Noodles põgeneb Buffalosse, muudab nime ja temast saab oopiumisõltlane.

Tegelikult jääb Max ellu, kolib koos oma varaga luksuslikku valdusse ja ehitab lähedal asuvale kalmistule hauakambri kõigile oma sõpradele – kaasa arvatud Noodles`ile, kelle kutsub kolmkümmend aastat hiljem lõplikule arveteklaarimisele. Kuid kumbki ei suuda teist tappa ning koomiliselt liialdatud lõpustseenis ronib Max automatiseeritud prügiautosse, kadudes niimoodi ajaloo prügikasti.

Sedamööda, kuidas lugu omasoodu areneb, omandab film   “Once Upon a Time in America” oopiumiunenäo erootilise ebareaalsuse. Leone, kes oli oma teistes filmides seksuaalselt diskreetne, pani kogu oma allasurutud erootilisuse nende ülbete noorte gangsterite ja nende naiste ellu. Lastena hiilivad poisid selliste kohalike iluduste nagu Fat Moe õe Peggy järel ja vaikse ning valvsa Deborah`sabas, kellest kasvasid Rabelais`stiilis paksmagu (Amy Ryder ja peps näitlejanna (Elisabeth McGovern). Nendega liitub nümfomaan Carol (Tuesday Weld), kes nõuab, et jõuk rööviks tema briljandikaupmehest tööandjat, pakkudes, et nad teda tema töölaual kepiksid. Cockeye ei vaja enamat innustust, aga kui Carol osutub hiljem kõrgklassi bordelli prostituudiks, nõuab ta oma ründaja identifitseerimiseks pükste alla tõmbamist.

Leone soovis peegeldada Noodles`i ja Maxi sõprusega organiseeritud kuritegevuse kõige kavalama finantsisti ja strateegi Meyer Lansky ja Benny “Bugsy” Siegeli kogu elu kestnud sõprust; Siegel mõtles välja Las Vegase ja hakkas ehitama kõrbesse hasartmängukeskust, kuid ta kulude pärast muretsevad partnerid lasksid ta tappa. Lansky oli endiselt elus, kuigi kehva tervisega, ja de Niro üritas temaga Philadelphia diskori Jerry Blavatti abil kohtuda. Blavatt edastas palve Nicodemo “Little Nicky” Scarfo nimelisele tüübile, kuid see kohtumine ei leidnudki aset.

Kui de Nirole pakuti võimalust valida endale roll, eelistas ta Noodles`i oma, kuigi paberil nägi Max huvitavam välja. Maxil olid kõik parimad stseenid – näiteks bordellis ja coup de théâtre`is, kus paljastub, et ta pääseb eluga veresaunast, milles hukkusid ta sõbrad. Noodles keehastab aga isetuid kannatusi ning pakub ühtlasi ka võimalusi füüsiliseks muundumiseks ja neile kahele kiusatusele ei suutnud de Niro vastu panna.

Maxi mängimine märkis noore James Woodi eduka karjääri algust. Ta nimetas de Niroga koos töötamist üheks oma elu olulisemaks kogemuseks, kuna tema arust on ta üks kinoajaloo suurimaid näitlejaid. “Ja ta on ka suurepärane inimene. Äärmiselt pühendunud oma tööle ja sõpradele. Väga lojaalne. Ja meist said sõbrad ja me oleme püsinud sõpradena sellest ajast saati.

Mäletan, kuidas tegime lõiku, kus pidime olema ligemale seitsmekümneaastased ja Bobil tuli suurepärane mõte. Ta ütles:”Lõpus mängid sina väga edukat meest ja mina olen omadega läbi. Kas oled näinud edukaid mehi, kes on lasknud end opereerida ja kannavad tuliuusi hambakroone?” Vanemaid mehi näidatakse alati hallide ja kollaste hammastega ning tema ütles: “Oleks suurepärane, kui sul oleksid tuliuued hambakroonid.” See oli väga kallis ja stuudio ei tahtnud selle eest maksta ning Bob maksis selle eest oma taskust, kuna leidis, et see mõjuks minu tegelaskujule väga hästi.

Bob on üks neist inimestest, kel on stseeni tõepärasuse suhtes nagu mingi baromeeter. Ta lihtsalt ei suuda esineda, kui stseen ei mõju õigesti. Ta ütleb:”Oh, see tundub nii võlts.” Ta lihtsalt ei oska seda teha. Ja kui stseen on õigesti tunnetatud ja kirjutatud ning näitlemine läheb proovides hästi, siis ta lausa särab. Ta on loomulik talent. Ja see pole sugugi nii, et ta punnib vastu või midagi, ta lihtsalt ei suuda halvasti näidelda. Ta pole selleks suuteline. Aga kui kõik on õige, siis lööb tema anne särama.”

Välja arvatud stseenid Brooklyni silla all ja mõned Montrealis võetud talvestseenid, filmis Leone kogu filmi “Once Upon a Time in America” Itaalias. Disainer Carlo Simi ehitas Rooma terve Lower East Side`i kvartali, mida luues tugines kahekümnenda sajandi alguse fotodele, ning majade fassaadidel olid sildid heebrea, hiina, itaalia ning inglise keeles, näidates segasel viisil, kuidas selles piirkonnas liikusid läbi erinevad immigrantide vood, mis kõik jätsid selle järgmistele pisut rohkem räämas olekus.

Teatud kohas üles kasvanud inimesed suhtuvad sellesse iseenesestmõitetavusega, kuid kõrvalseisjale võib iga sein osutuda taustaks ja iga uks kutseks draamale. Filmi “Once Upon a Time in America” tugevuseks ja nõrkuseks oli Leone valmisolek vaadata Ameerikat sellise pilguga, nagu seda tegid esimesed maadeavastajad. “Näost näkku viimast korda ajaloos,” nagu ütles Scott Fitzgerald, “kus miski vastab tema võimele uudistada.” Tegelaskujud liiguvad New Yorgi tastal samamoodi nagu liikusid filmis “Once Upon a Time in the West” Utah`taustal, East Side`i korterelamute seinad muudavad nad kääbustesarnaseks samamoodi, nagu Monument Valley mäetipud muutsid varasemas filmis kääbusteks Claudia Cardinale, Henry Fonda ja Charles Bronsoni.

Kuid mida detailsem on rekonstruktsioon, seda vähem usume Leone New Yorki ja seda efekti rõhutab veelgi Tonino delli Colli poleeritud operaatoritöö ja Morricone kurblik muusika, mille muutis veelgi südantliigutavamaks paani flöödi virtuoosi Georgy Zamphiri kimedahäälne muusika kui mitte mõttetu Lennon/McCartney loo “Yesterday” kaasamine. Pauline Kael nimetas seda filmi “kitši kompendiumiks, kuid sellise kitši, mille muudab esteetiliseks keegi, kes seda armastab ja selles masside poeesiat näeb”.

De Nirol olid tavapärased koostööprobleemid ennast maksva paneva välismaise režissööriga, kuid tülisid oli vähem, kui bertolucciga, osaliselt seetõttu, et Leone tervis polnud parim ja tal polnud küllalt sitkust.

Ühel korral sattus de Niro võtteplatsile ja leidis, et Leone polnud kohal ja meeskond ootas juhiseid, kuidas stseeni üles ehitada. Ta võttis juhtimise üle, näitas, kuhu kaamera tuleks panna, ja lavastas ise lühikese stseeni.

Ka siis, kui Leone oli kohal, rikkus de Niro etiketti, kaheldes režissööri juhtnöörides otse teiste ees. Leone hoidis end vaos ja selgitas oma mõtteid. De Niro jäi lõpuks nõusse, et nii võib olla küll.

“Tore, et nii arvad,” ütles Leone rahulikult, “kuna lõppkokkuvõttes olen režissöör ikkagi mina.”

De Niro möönis hiljem, et oli Leonega vaielnud. “Vahel ütlesin talle: ”Näita, kuidas kavatsed seda teha”,” rääkis ta.

Kui de Nirot sunniti rääkima erinevustest Leone ja teiste režissööridega töötamise vahel, põgenes de Niro oma üha ebaselgemaks muutuvasse sõnavarasse.

 

Link

Autorihüvitusfondi koduleht http://www.ahf.ee/

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: