Sir John Keegan

16. sept. 2014 at 11:51 e.l. (Nädala autor 2014) (, )

Sir John Desmond Patrick Keegan (1934-2012) – briti sõjaajaloolane, kirjanik ja ajakirjanik.

keegan 

Katkend: Esimene maailmasõda, Varrak 2002, tlk Toomas Taul, lk 368-373.

Sõda idas jätkub

Vaatamata sellele, et Saksamaa sõjaväejuhid olid väga hõivatud kavatsetava suurpealetungi ettevalmistamisega läänes, keskendus riigi poliitikute huvi tulevikku silmas pidades endiselt idale, kus rahvuslikust enesemääramisest ei räägitud nii valjul häälel ja sõltumatusetaotlused olid nõrgemad. Saksamaa arvestas õigesti, et seal on tal hoopis rohkem lootust sundida alluvussuhteid peale alles äsja Vene impeeriumi võimu alt vabanenud rahvastele. Balti rahvad – leedulased, lätlased, eestlased – olid säilitanud oma sajanditepikkused sidemed Saksa kultuuriruumiga. Ka olid paljud sealsed maaomanikud päritolult sakslased. Soome, kellele Vene impeeriumis oli antud mõningane autonoomia, ihkas täielikku sõltumatust ja oli valmis selle saavutamiseks toetuma Saksamaale. Lenin oli algul eelistanud lubada mittevene rahvastel Venemaast lahku lüüa, kui nad seda soovivad, kuid õhutanud samal ajal kohalikke vasakpoolseid paigalejäänud Vene sõdurite abiga korraldama bolševistlikke revolutsioone. Baltimaades, mis olid 1916. – 1917. aasta edukate pealetungide järel sattunud Saksa okupatsiooni alla, suruti revolutsioon kiiresti maha ja kehtestati pooliseseisev Saksa-meelne režiim, mis tekitas protesti vähemalt Leedus, kes üritas ebaõnnestunult saavutada täielikku sõltumatust. (Täpsustuseks. 1918. aasta veebruaris taanduvate punavägede kannul Eesti mandrile tunginud sakslased ei tunnistanud 24.02.1918 moodustatud Eesti Ajutist Valitsust ja kehtestasid siin okupatsioonirežiimi. Võim kuulus Saksa sõjaväelisele administratsioonile ja baltisakslastele. Rahvuslikult meelestatud tegelasi arreteeriti ja hukati. Ametlikuks keeleks oli saksa keel. Kavandatava Balti hertsogiriigi kaudu taheti Eesti liita Saksamaaga. Sajandeid alalhoitud vabadusiha taustal tekitas see rohkem kui protesti, mis leidis ühe väljenduse hilisemas nn. Landeswehri sõjas. Tlk.) Soomes, kus võim veel Venemaa vana põhiseaduse alusel loodud parlamendis jagunes vasak- ja parempoolsete vahel enamvähem võrdselt, viis küsimus sellest, milliseks peaksid kujunema suhted Saksamaaga, kodusõjani. Parempoolsed olid olnud Saksa-meelsed kogu sõja jooksul ja Soome vabatahtlike üksus, 27. jäägripataljon, oli võidelnud Saksa armee koosseisus Balti rindel 1916. aastast peale. Pärast seda, kui Soome oli 1917. aasta detsembris saanud iseseisvaks, kavatsesid parempoolsed astuda liitu Saksamaaga, mis sundis vasakpoolseid moodustama Punakaardi-üksusi. Lahingud algasid 1918. aasta jaanuaris. Punased vallutasid pealinna Helsingi, valged taganesid maa põhjapiirkondadesse. Sakslased saatsid valgetele relvi: 70 000 vintpüssi, 150 kuulipildujat ja kaksteist välikahurit, mis kõik olid vene päritolu. Venemaalt tuli ka mees, kellest sai valgete vägede komandor – Carl Gustaf Emil Mannerheim, aadlik ja endine tsaariarmee ohvitser, äärmiselt silmapaistev isiksus ja erakordsete sõjaliste võimetega inimene.

Mannerheim oli saanud määramise ratsakaardiväe polku, tsaari ratsaväe eliitüksusse, ja oli teeninud Brussilovi juhitud näidiseskadronis. Tema teenistuskäik andis tunnistust tema väljapaistvatest võimetest. Sõja ajal oli ta hakanud juhatama VI ratsaväekorpust, mida tal õnnestus säilitada tervikliku üksusena, sel ajal kui kogu ülejäänud tsaariarmee pärast Kerenski pealetungi läbikukkumist oli koost lagunenud. Pärast Oktoobrirevolutsiooni otsustas ta siiski, et peab hakkama teenima oma kodumaad. Ta naasis Soome ja saavutas oma määramise valgete armee ülemjuhatajaks. Petrogradi bolševikud olid sakslaste survel 31. detsembril 1917 Soome iseseisvust küll tunnustanud, kuid neli päeva hiljem oli Stalin veennud Petrogradi nõukogu muutma tingimusi, millistel iseseisvus oli antud, ning pakkunud seejärel Soome vasakpoolsetele abi “sotsialistliku korra” kehtestamisel. Eeldused selleks olid repatrieerumata Vene üksuste ja Soome Punakaardi näol Soome pinnal juba olemas. Sel ajal kui Mannerheim kindlustas end Vaasa piirkonnas, hõivasid punased Soome tööstuslinnad.

1918.aasta jaanuaris ja veebruaris valmistusid mõlemad pooled pealetungiks. Punastes vägedes oli umbes 90 000 meest, Mannerheimil ainult 40 000. Kuid tema vägesid juhtisid ainult kutselised ohvitserid ja nende koosseisus oli ka 27. jäägripataljoni karastatud sõdureid. Punastel polnud väljaõppinud komandöre. Pealegi ajal, mil Saksamaa valmistus valgetele appi saatma valdavalt kindral von der Goltzi Balti diviisi baasil moodustatud ekspeditsioonijõude, ei söandanud Lenin astuda enam ühtegi sammu, mis võinuks provotseerida sakslasi korraldama dessanti sellesse revolutsiooni hällile Petrogradile nii lähedal asuvasse piirkonda, sest tema käsutuses olevatest vägedest poleks piisanud isegi mitte bolševike juhtkonna kaitsmiseks, rääkimata juba organiseeritud ekspeditsioonijõudude tagasilöömisest. Kirjutanud alla Brest-Litovski rahulepingule, asus Nõukogude valitsus Soome jäänud Vene vägesid välja tõmbama, jätkates samal ajal salaja sealsete punaste toetamist ja varustamist.

Mannerheim otsustas soodsat hetke ära kasutada. Soome rahvuslaste juht Svinhufvud oli tema meelest liiga Saksa-meelne ja valmis kodurahu huvides leppima sakslaste plaaniga muuta tema kodumaa poliitiliselt ja majanduslikult sõltuvaks Saksa impeeriumist, Mannerheim aga, nagu ta varsti kuulutas, ei tahtnud mingit “ osa järjekordsest impeeriumist, vaid … suurt, vaba ja sõltumatut Soomemaad ”. Märtsi algul Mannerheimi kontrolli all oleva Vaasa piirkonna vastu suunatud punaste rünnak soikus ning ta läks üle pealetungile. Tema vaenlast, kelle valduses oli küll pealinn, ähvardas tagalast veel teinegi valgete väegrupp, mis tegutses Balti mere ja Laadoga järve vahelisel Karjala maakitsusel, mille kaudu punased pidasid ühendust Petrogradiga. Mannerheim kavatses korraldada kontsentrilise pealetungi, millega oleks üheaegselt lõigatud läbi punaste ühendusteed ja surutud nad kahelt poolt pihtide vahele.

Kuid enne, kui ta jõudis oma plaani teoks teha, saabus Hanko sadamasse, Soome lahe suuet valvanud endisesse vene mereväebaasi, von der Goltzi Balti diviis, mida jääolud olid Balti mere lõunarannikul kinni pidanud, ning liikus edasi Helsingi suunas, sisenedes sinna 13. aprillil. Mannerheim oli aga 6. aprillil vallutanud Tampere, punaste tähtsaima tugipunkti Lõuna-Soomes, ning see võimaldas tal saata oma väed kagus asuvasse Karjalasse. Tema lähenedes taganesid veel alles jäänud punaste üksused kiiruga üle piiri Venemaale ja 2. maiks oli vastupanu Mannerheimi vägedele lõppenud. Soome oli vaba nii välismaisest imperialismist kui ka selle pärandatud võõrideoloogiast. Kuid ta polnud veel sõltumatu. Sakslased olid nõudnud oma abi ja sekkumise eest kõrget hinda. 2. märtsil kahe riigi vahel alla kirjutatud leping kindlustas Saksa kaupadele vaba pääsu Soome turule, mida Soomele kaubavahetuses Saksamaaga ei võimaldatud. Samuti ei tohtinud Soome ilma Saksamaa nõusolekuta astuda liitu ühegi välisriigiga. Svinhufvudi valitsus oli valmis leppima diplomaatilise ja majandusliku sõltlase seisundiga, kuni selleni välja, et ühest Saksa printsist saaks regent taastatud suurhertsogiriigis, kui see vaid tagab Saksamaa kaitse taas puhkeda võiva sotsialistliku revolutsiooni või Venemaa agressiooni vastu. Mannerheimile oli see vastukarva. Kirglik kodumaa-armastus ja põhjendatud uhkus oma armee võidu üle kinnitas tema otsustavust mitte alluda ühelegi võõrvõimule; liiati oli ta kindlalt veendunud, et Saksamaa ei suuda sõda võita, mistõttu oli talle vastuvõtmatu igasugune poliitika, mis sidus Soome saatuse Saksamaa strateegiliste eesmärkidega. 30. mail astus ta ülemjuhataja kohalt tagasi ja siirdus Rootsi, kust naasis alles sõja lõpul, et lahendada Soome lahkarvamused sõja võitjatega ausatel läbirääkimistel.

Ehkki liit Saksamaaga kahjustas Soome mainet, väljus see maa kiiresti ja suhteliselt valutult Vene impeeriumi kokkuvarisemisele järgnenud kaosest. Soome sõjakaotused moodustasid kokku 30 000 inimest, ning kuigi 3 miljoni elaniku kohta oli seda palju, jäi see nii suht- kui absoluutarvuna tühiseks, võrreldes kohutavate inimkaotustega, mida tõi kaasa kodusõda päris-Venemaal, mis alles kogus hoogu. Vene kodusõda kestis 1921. aastani ja võttis otseselt või kaudselt seitsme, mõnedel andmetel kuni kümne miljoni inimese elu, mida oli viis korda rohkem kui langenuid 1914.-1917. aasta lahingutes.

Kodusõda Venemaal oleks jäänud puhkemata, kui bolševikud poleks käest lasknud eeliseid, mis neil oli õnnestunud saavutada revolutsiooni esimestel kuudel, eeliseid, mille nad kaotasid oma ebapädeva diplomaatia ja lootusetult sinisilmse veendumuse tõttu, et revolutsioon levib ja hakkab “kapitalistlikke” riike altpoolt õõnestama. 1917. aasta novembrist kuni 1918. aasta märtsini saavutasid bolševikud suurvõidu enamikus endise Tsaari-Venemaa seitsmekümne viiest kubermangust ja halduspiirkonnast. Nn. “ešelonisõja” ajal olid relvastatud revolutsionääride eliitsalgad valgunud Petrogradist raudteel kõikidesse Venemaa suur- ja väikelinnadesse, et luua sidemed 900 kohaliku nõukoguga, mis olid asendanud seniseid haldusorganeid, ning suruda maha Oktoobrirevolutsiooni vastaselt meelestatud rühmituste vastupanu. Vene raudteed töötasid selle lühikese, kuid hiilgava revolutsiooniepisoodi ajal Lenini heaks paremini kui Saksa raudteed Moltke heaks 1914. aastal. Õigel ajal suudeti eluliselt tähtsates keskustes anda otsustavad löögid ja saavutada rida kohaliku tähtsusega võite, mille tulemusel revolutsioon saavutas oma esmase eesmärgi.

Venemaa enda kätte haaranud, olid bolševikud asunud sakslastega tingima, et kaubelda välja niisugused rahutingimused, mis oleksid nende võitu kinnitanud. Bresti rahu oli ränk rahu. See sundis bolševikke leppima tõsiasjaga, et Poola alad ja suurem osa Balti kubermangudest ei kuulu enam Venemaale, et Vene väed tuleb välja viia Soomest ja Taga-Kaukaasiast ning et Ukrainas tuleb sõlmida rahu sealsete rahvuslastega, kes olid välja kuulutanud Ukraina iseseisvuse. Kuna aga Poola ja Baltimaad olid Venemaa jaoks juba kadunud, Soome iga hetk langemas Mannerheimi valgete kätte, bolševike võim Ukrainas ja Taga-Kaukaasias kõikjal ebakindel ja paiguti olematu, olid Brest-Litovski rahutingimused paberil karmimad kui tegelikkuses. Bolševikud oleksid võinud neile alla kirjutada, ilma et see oleks nende peamisi eesmärke kahjustanud, pidades silmas, et kaotatud alasid saab uuesti Venemaaga ühendada, kui sõjaõnn peaks Saksamaa maha jätma ja nende poole kalduma. Paraku olid nad lootusetult kinni pettekujutluses, et maailmarevolutsioon, millega nad oma kodumaal olid algust teinud, ähvardab kõiki “imperialistlikke” riike ning et kui provotseerida sakslasi teostama oma kõige röövellikumaid plaane, asuvad Saksa töölised solidaarsusest bolševike üritusega ülestõusule oma isandate vastu.

Nende naiivne usk sai tuge streigilainest, mis vallandus Saksamaal 28. jaanuaril 1918 ja haaras umbes üht miljonit tööstustöölist, kelle juhid nõudsid “rahu ilma anneksioonideta”, mis oli üks bolševike lemmikloosungeid; mõnes linnas loodi ka tööliste nõukogud. Streigid suruti paraku kiiresti maha nagu analoogilised streigid Prantsusmaal 1917. aastal. Nende põhjuseks polnud mitte revolutsiooniline ind, vaid sõjaväsimus ning sellest johtuv äng ja aineline kitsikus. Streikide mõju bolševike juhtkonnale oli sellegipoolest hukatuslik. Sel ajal kui Lenin talle iseloomuliku läbinägelikkusega kutsus üles ettevaatusele, väites koguni, et aega, mida pakub sakslaste rahutingimuste vastuvõtmine, tuleb kasutada revolutsiooni sise- ja välisvaenlaste vastu võitlemiseks, haaras Trotskit, kellest oli saanud välisasjade rahvakomissar, romantiline ideoloogiline kihk ning ta suutis segi ajada ka bolševistliku keskkomitee liikmete enamiku pead. Sundimaks sakslasi võtma viimast, mis pidi kaasa tooma imperialistide peale langeva karistuse maailmarevolutsiooni kujul, esmalt Saksamaal, seejärel teistes kapitalistlikes riikides, ei pidanud olema “ei rahu ei sõda”. Venemaa ei sõlmi rahu, kuid ei hakka ka sõdima. Ametlikult tehti see ebatavaline otsus – loobuda jõu kasutamisest lootuses, et vaenlased hakkavad põlema revolutsiooni põrgus -, Vene armee täielik demobiliseerimine, teatavaks 29. jaanuaril. Brest-Litovskis jätkas Trotski sakslastega kemplemist veel kümme päeva. Seejärel, 9. veebruaril, sõlmisid sakslased separaatrahu Ukrainaga, esitades samal ajal bolševikele ultimaatumi, milles nõuti, et need kirjutaksid rahulepingule järgmisel päeval alla või katkeb detsembris sõlmitud vaherahu ning Saksa armee koos mõne Austria ja Türgi väeosaga okupeerib maa-alad, mille eraldamine vana Venemaa küljest oli Brest-Litovski lepingu järgi ette nähtud.

Järgmise üheteistkümne päeva jooksul tungisid Saksa väed ultimaatumis mainitud “kindlaksmääratud” jooneni. Operatsiooniga Faustschlag (rusikahoop) purustati bolševike väed Valgevenes, Lääne-Ukrainas, Krimmis, tööstuslikult tähtsas Donetski basseinis ning lõpuks 8. mail ka Doni ääres. Vähem kui kahe kuuga oli vaenlane hõivanud territooriumi pindalaga üle 332 000 ruutkilomeetri, mis oli sama suur kui Prantsusmaa ja kus asusid Venemaa kõige paremad põllumajanduslikud maad, paljud tema toorainemaardlad ja suur osa tööstusest. “See on kõige koomilisem sõda mida ma tean,” kirjutas kindral Max Hoffmann, kes oli olnud Hindeburgi staabiülem Tannenbergi lahingu ajal. “Me paneme käputäie jalaväelasi kuulipildujate ja ühe kahuriga rongile ja kihutame sellega järgmisse jaama; nad vallutavad selle, võtavad bolševikud vangi, korjavad veel mõned meie mehed peale ja nii edasi. Igal juhul on sellel tegevusel teatud uudsuse võlu.” Uudsus seisnes välkkiiretes võitudes, millest oli unistanud Schlieffen, kuid mida ükski Saksa armee polnud saavutanud sõja algusest saadik.

Nagu teada, on välkvõitudel hukatuslikud tagajärjed, tavaliselt võitjate jaoks. Ka operatsioonil Rusikahoop olid tagajärjed, kuid lisaks muule ülekohtule, mille Vene revolutsioon kaasa tõi, ei tabanud õnnetus mitte sakslasi, vaid lüüasaanud bolševikke. Nende kaotus oli kolmetine. Esiteks kasutas suur osa Venemaa vähemusrahvustest juhust, et Petrogradi võimu alt pääseda ja kuulutas välja iseseisvuse. Teiseks veenis bolševike suutmatus sakslaste ootamatut sissetungi ohjeldada ning sellel järgnenud kiire kapitulantlik rahu lääneliitlasi – Suurbritanniat ja Prantsusmaad, aga ka USA-d ja Jaapanit – vajaduses Venemaal sõjaliselt sekkuda, et jätkata sealsete Saksa okupatsioonivägede surve all hoidmist. Kolmandaks andis bolševike armee kokkuvarisemine, milline see armee siis ka polnud, revolutsiooni sisevaenlastele võimaluse alustada kontrrevolutsiooni, mis kasvas kiiresti üle kodusõjaks.

Soomlased olid esimesed Venemaa “rahvustest”, kes endale vabadust nõudsid. Neile järgnesid Bessaraabia ja Moldaavia kubermangudes elavad etnilised rumeenlased, kes Rumeenia armee jäänuste abiga kuulutasid 1918. jaanuaris välja Moldaavia Rahvavabariigi, millest aprillis sai päris-Rumeenia osa. Vaatamata üsna arvukale vene vähemusele, jäi too piirkond Rumeenia koosseisu kuni 1940. aastani. Taga-Kaukaasias, mis oli langenud Vene võimu alla alles 19. sajandil, oli venelasi üldse vähe ning valdavalt elasid nad linnades, töötasid raudteel, valitsusasutustes või teenisid sõjaväes. Põhirahvustele, kristlikele grusiinlastele ja armeenlastele ning islami usku ja türgi keele sugulaskeelt kõnelevatele aseritele, andsid Petrogradi bolševikud 1917. aasta novembris õiguse ise oma elu korraldada ning 1918. aasta aprillis kuulutati seal välja Föderatiivne Demokraatlik Vabariik.

Föderatsioon pidas vastu ainult ühe kuu – sellele tegi lõpu ammune vaen kolme rahvuse vahel. Armeenia ja Azerbaidžaani iseseisvus kestis siiski 1920. aastani, mil bolševikud otsustasid vahepeal lubatud poliitilisi õigusi jälle piirama hakata; Gruusia oli iseseisev 1921. aastani. Vahepeal tõmmati kõik kolm iseseisvat riiki peamiste sõdivate poolte otsese või kaudse sekkumise tõttu Esimese maailmasõja otsustavatesse heitlustesse.

 

Tõlkeid autori töödest

Esimene maailmasõda, Varrak 2002

Teine maailmasõda, Varrak 2009, 2004

Teise maailmasõja atlas, Tänapäev 2008

Luure ja sõda, Varrak 2006

Sõjakunsti ajalugu, Varrak 2004

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: