Ene-Reet Soovik

15. okt. 2014 at 10:30 e.l. (Nädala autor 2014) (, )

Ene-Reet Soovik (1968) – eesti kirjandusteadlane ja tõlkija. Ta on tõlkinud eesti keelde rohkesti filosoofilist kirjandust.

soovik

Tõlkenäide: John Updike “Gertrud ja Claudius”, Tänapäev 2002, lk 145-150.

Kuningas oli raevunud. “Ma käsin, et ta Taanimaale tagasi tuleks!” teatas Claudius Gertrudile. “Tema ülbe enesepagendus mõnitab meie õukonda ning õõnestab meie verisulis valitsemisaega. Just selleks ta ära ongi. Ehkki oleme nimetanud ta troonile lähimaks, kusjuures see, et me ise sellel istume, on osalt olnud tingitud tema pikaajalisest eemalviibimisest Taanimaalt ja selle surusid mulle peale mu kolleegid råd`ist ning kinnitas ting, mis kiiruga Viborgist kokku tuli – kõigele sellele vaatamata mossitab ta mujal ja kui suvatsebki välja ilmuda, tundub olevat vaat et hullumeelsuseni peru. Ta saabus oma isa matustele sellise hilinemisega ning lahkus nii varmalt, niipea kui suurtsugu luud olid mulda sängitatud, et tema sõbral Horatiol – on alles tubli mees, ma palusin tal jääda, kauaks ta vaid soovib, ning anda kroonile nõu oma heaksarvamist mööda – Horatiol polnud isegi võimalust teda tervitada! Ta parimat sõpra eirati ning lihtrahvas ei saanud nii pagevast ilmutusest mingit muljet kujundada. Hamlet mängib vaimu, kuulujuttudest kokkukedratud olendit, minu kiuste, sest inimesed on teda alati soosinud ning tema puudumine Helsingørist närvutab meie valitsuse usaldatavust!”

Gertrud polnud veel harjunud kuulma, et ta armuke niimoodi kõneleb, nii pikalt, sellise pidulikkusega. Isegi omaette olles rääkis ta nüüd nii, nagu ümbritseksid neid teised, õukondlased ja saadikud, valitsemise inimmööbel. Oli möödunud kaks nädalat sellest, kui Gertrudi abikaasa rohtaias surma leidis, kellegi juuresolekuta, pattusid kahetsemata, otsekui mõni nimetu kerjus, kes kuskil Läänemere rannal endale elatuspiskut oli hankinud, või mõni väike hingeta metsamaade saakloom, kellest teravad küünised olid kinni haaranud. Juba oli Fengon Gertrudi silmis muutunud kogukamaks, majesteetlikumaks. Kroonimisel oli ta enda nimetanud Claudiuseks ja Corambis, kes oma isanda kannul ladina keele keiserlikku väärikusse liikus, oli endale võtnud Poloniuse nime. “Ma ei usu, et ta sulle või Taanile halba püüab teha,” alustas Gertrud, südikuseta oma poega kaitstes.

“Taani ja mina, mu kallis, oleme nüüdsest sünonüümid.”

“Loomulikult – minu arvates on see imetore! Aga mis puutub väikesesse Hamletisse, siis on aset leidnud nii palju äkilisi muutusi ja ta jumaldas tõepoolest oma isa, ehkki nad polnud kuigi sarnased ei vaimuteravuse ega hariduse osas. Poiss vajab aega ning ta tunneb end Wittenbergis mugavalt, tal on seal seltsilised ja tema professorid…”

“Professorid, kes on mässuliste õpetuste prohvetid – kuulutavad humanismi, liigkasuvõtmist, turuväärtusi, seda, et monarhia on midagi vähemat kui puhas Jumala and – poiss on kolmekümnene, on aeg, et ta koju tegeliku elu juurde tuleks. Kas sa tõepoolest,” jätkas ta süüdistaval hirmuvalitsejasoonel, mis Gertrudile nukralt meenutas tema eelkäijat troonil, “arvad, et ta ongi Wittenbergis? Meil pole aimugi, et kas on või ei ole. “Wittenberg” on lihtsalt tema sõna “mujal” asemel – mujal kui Helsingøris!”

Gertrud plahvatas välja: “Ta ei väldi sind. Ta väldib mind.”

“Sind, omaenda ema? Miks?”

“Ta vihkab mind, sest et ma ta isale surma soovisin.”

Kuninga silmad lõid pilkuma. “Kas soovisid?”

Gertrudi hääl muutus tihkeks; nende kahe nädala jooksul oli pisaratetava end tema silmis taaskehtestanud ning nüüd tundis ta, et need jälle soojalt kogunevad. “Minu kurvastus polnud piisavalt suur, et talle meele järele olla. Ma ei tahtnud ise surra – nii-öelda tema isa leegitsevale tuleriidale viskuda, ehkki matusetuleriitu muidugi enam ei ole, see oli barbaarne, need vaesed uimastatud orjatüdrukud… Ja ma pidin paratamatult mõtlema sellele, et nüüd pole võimalustki, et Hamlet, minu abikaasa Hamlet, meist teada saab. Ma tundsin selle ees jubedust, kuigi teesklesin, et ei tunne, ma ei tahtnud sulle muret valmistada. Ma tundsin kergendust. Ma vihkan end seda tunnistades. Isegi surnuna suudab Hamlet mind kuidagi panna end süüdi tundma selles, et ma polnud nii hea ja nii avalikkusele suunatud kui tema.”

“Jah, tõepoolest. Mina elasin sellega kogu elu – sina üksnes abiellusid sellesse.”

“Ja ka väikesel Hamletil on see olemas, seesama anne. Panna mind tundma end räpasena ja häbistatuna ja väärituna. Mul on üks ülestunnistus. Ei, see on liiga kohutav, et seda välja öelda.” Ta ootas, et teda keelitataks, ja jätkas siis keelitamata: “Hästi, ma ütles sulle: ma olen rõõmus, et mu laps Helsingøris ei ole. Ta mossitaks. Ta püüaks panna mind end tundma pealiskaudse ja rumala ja pahana.”

“Aga kuidas ta teaks … üldse midagi?”

Küll on meeste moodi, mõtles Gertrud. Nad tahavad, et sina nende heaks kõike teeksid, aga siis on liiga pepsid, et asja välja öelda. Claudius tahab lihtsalt, et kõik läheks libedalt, nüüd kus ta kuningas on, minevik oleks kinni pitseeritud, ajalugu. Aga ajalugu ei ole niimoodi surnud; see elab meis edasi, see tõi meid siia. “Lapsed lihtsalt teavad,” lausus ta. “Alguses oleme meie kõik, mis neil uurida on; neist saavad asjatundjad. Ta tunnetab kõike; ma olen talle kohutava pettumuse valmistanud. Ta tahtis, et ma sureksin, oleksin lese täiuslik kivikuju, mis valvaks tema heaks igavesti ta isa pühamut, sest sellesse on pitseeritud ka tema lapsepõlv. Isa jumaldamine on tema jaoks omamoodi enesejumaldamine. Nad olid ühest tõust – selle maailma jaoks liiga head. Sel ööl, kui me abiellusime, Hamlet isegi ei vaadanud minu poole, kui ma alasti olin. Ta oli liiga purjus. Sina, ole sa õnnistatud, vaatasid.”

Claudiuse hundihambad näitasid tema habeme tumedas villakus naeratust, valgesähvatust, mis sarnanes ta valge juukselaiguga. “Ükski mees poleks saanud vaatamata jätta, armsam. Sa olid, oled igati ülev.”

“Ma olen paks hellitatud neljakümnekaheksa-aastane, aga see, et sa mind ülevaks nimetad, tundub kuidagi õige. Nagu mingi mäng. Hamlet – suur Hamlet – ei osanud mängida.”

“Ta mängis üksnes selleks, et võita.”

Gertrud surus alla tähelepaneku, et ka Claudius näitas oma vastses majesteetlikkuses üles kalduvust võita. Ent olles veetnud oma elu kuningate seltskonnas, teadis Gertrud, et kuningale tähendab kaotamine enamasti elu kaotamist. Kõrge seisusega kaasnes äkiline langemine.

“Tegelikult ta mulle meeldib,” ütles Claudius. “Noor Hamlet. Ma arvan, et ma saan talle anda midagi, mida ta oma isalt iialgi ei saanud – nii tema kui ka mina oleme tolle nürimeelse muljuja – tolle Kolli-tapja – kaasohvrid. Me oleme sinu pojaga sarnased. Tema vaimupeenus, mida sa mainisid, sarnaneb üsnagi minu omaga. Meil mõlemal on olemas varjukülg ja tung rännata, saada välja siit uduselt tagamaalt, kus lambad näevad välja nagu kaljunukid ja kaljunukid nagu lambad. Ta tahab rohkem, rohkem teada saada.”

“Minu meelest ütlesid sa, et tegelikult ei käigi ta Wittenbergis.”

“Ta käib kusagil ja õpib midagi, mis tekitab temas rahulolematust. Ma ütlen, ma tunnen talle kaasa. Me oleme mõlemad Taani väikluse ohvrid – viikingite verejanu, mis on topitud kristluse väliskesta, mida siin kaugel põhjas pole keegi kunagi mõistnud Harald Sinihambast saadik; tema jaoks oli see lihtsalt üks viis Saksa sissetungi vältimiseks. Kristlus muutub pakaselistel maadel süngeks; see on Vahemere-äärne kultus, viinamarjareligioon. Tõesti, ma olen kindel, et suudan printsi end armastama panna. Nimetasin ta oma järeltulijaks omaenda aje sunnil.”

“Ta võib pahaks panna, et jääb printsiks sellal, kui sina oled ta isa trooni endale võtnud.”

“Kuidas ta saaks seda pahaks panna? Ta ei olnud siingi, ta ei näidanud üles huvi valitsemiskunsti õppimise vastu – selle kõige vastu, mis valitsusi ähvardab ja ülal hoiab. Mõned sosistavad,” ütles Claudius Gertrudile tasasemal häälel ning vaigistaval ilmel, “et ta on hull.”

Gertrud judises. “Ta on terve mõistusega ja terane,” sõnas ta, “ent siiski ei suuda ma tema puudumise üle kurvastust tunda. Tunnen ette, et kui ta koju tuleb, toob ta õnnetuse kaasa.”

“Aga ta peab tulema, muidu moodustub teisel pool Helsingøri müüre mässajate kildkond, ja olemas on ka kava, kuidas ta koju tuua: abiellu minuga.”

Gertrudi esmaajeks oli tema sõnu rõõmuga tervitada; ent nüüdsed lõhenenud ajad varjutasid süngelt nende tähendust ning nagu väikesed kaalupommid tõmbasid need ta südant allapoole. “Minu abikaasa, sinu vend, on vaid kaks nädalat surnud.”

“Veel kaks, ja sellest saab kuu – piisavalt pikk aeg meiesarnase laagerdunud liha jaoks. Gertrud, ära salga mulle mu pika ja ohtliku kiindumuse loomulikku tulemust. Meie praegune olukord, kus me oleme Helsingøri kuninglikes eluruumides piinlikult laiali puistatud, on liiga kummaline; me peame vargsi kohtuma, otsekui peaks sinu mehe vaim sinu vooruse kohal armukadedalt vahti. Meie liit rahustaks maha igasuguse näägutava kõmu ja annaks Helsingørile tugeva vundamendi – isanda ja emanda.” Ning tugevdaks minu haaret trooni üle, jättis Claudius ütlemata.

“Ma kahtlen, kas see Hamleti maha rahustab,” ütles kuninganna. Selle nime püsiv kahesus – isa, poeg; kuningas, prints – tõi talle klimbi kurku, otsekui oleks see allaneelamiseks liiga suur.

“Vean kihla vastupidises,” kostis Claudius, oma otsustes järsk ja äkiline, nagu kuningad peavad olema. “See toob ta ema tagasi kõrgeimasse seisusesse ning annab talle isa asemel onu. Meie abielu näide tugevdab ja muudab püsivamaks kurameerimist Opheliaga, mida ihaldate nii sina kui Polonius – sina oma poja tervise ning mõistuse huvides, tema, et tütrele kõrget seisust saavutada. Ma ei tunne vanamehe suhtes selle soosingujätkamise pärast vimma; ta toetas ka meie endi kosjalugu hästi.”

See, kuidas ta hoolimatult nende “kosjaloost” kõneles, puudutas Gertrudis tundlikku piirkonda. Ehkki ta oli olnud piisavalt vapper ja jultunud, andes end armukese valdusse, ikka veel kuningaga abielus olles, võis ta südametunnistus siis tema käitumise julmast tavapäratusest kergesti üle vaadata kui mõne tema abielulise igavuse transipäevi mööda saatnud romansi elluviimisest, ent kuninga surmast saadik oli tema pagemisretk omandanud elusad valuvermed: Gertrud tundis, et tema langemine oli kuidagi põhjustanud seda, et rästik rohtaias magavat sarvekandjat nõelas. Samal ajal oli kaduma läinud Sandro ja ta mõtiskles selle üle, kas sel on mingi põhjus, mida tema ei tea. Küsitlemise peale kostis Claudius, et talve saabudes oli poissi haaranud koduigatsus ja nii oli ta sel lasknud lõunasse minna, lahke lisatasu kaasas. Oli kummaline, et see sündis nii äkitselt, ilma Gertrudi teadmata. Oma vanas kestas oli Claudius temaga rääkinud inimese hooletu vabadusega, kel pole midagi peita; nüüd oli temas teatavat formaalsust, tiinet ettevaatust. Jah, oleks hea kokku pakkida ja ära peita kogu lugu – järveäärne jahimaja, nende petutöösse kaasatud väike sõjasalk, ärev rahuldustunne ühtaegu kahele mehele kuulumisest, selle paganlik häbitus – kuningliku abielu laitmatu, purunematu lepingu taha. Punastades, otsekui ehiks teda jälle kord neitsilikkuse pärg, andis Gertrud oma nõusoleku.

Claudius plaksutas käsi: poliitiline ja tulus kaup oli koos. Kuupäev pandi paika. Käskjalad – Wittenbergi, Laertese juurde Pariisi, sõbralike riikide pealinnadesse – saadeti rutuga teele. Ehkki ees seisis nõnda vaoshoitud pidustus, leinarüüsse mähitud abielu, tundus Gertrudile, et ahtamaks muutuvad novembripäevad lähevad erksamaks. Seda, mida me kunagi ebatäiuslikult tegime, igatseme me teisel korral täiuseni viia.

 

Tõlkeid

Karl Popper “Avatud ühiskond ja selle vaenlased”, Eesti Keele Sihtasutus 2010

Umberto Eco “Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades”, Varrak 2009

Ian McEwan “Laupäev”, Tänapäev 2006

Marcel Danesi ja Paul Perron “Kultuuride analüüs”, Valgus 2005

Margaret Atwood “Moondatute laulud”, Eesti Keele Sihtasutus 2003

John Updike “Gertrud ja Claudius”, Tänapäev 2002

Christopher Isherwood “Hüvasti, Berliin!”, Huma 2001

Kate Atkinson “Inimkroket”, Kupar 1999

Erwin Panofsky “Gooti arhitektuur ja skolastika: uurimus kunsti, filosoofia ja religiooni analoogiast keskajal”, Tallinna Ülikooli Kirjastus 2013

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: