Kadri Hinrikus

21. okt. 2014 at 2:11 p.l. (Nädala autor 2014) (, )

28. oktoobril kell 13.00 toimub raamatukogu saalis RAAMATUHALDJATE PÄEV
Külas on lastekirjanik Kadri Hinrikus, raamatu “Et head haldjad sind hoiaksid” autor.

Kadri Hinrikus on sündinud 22. juunil 1970. aastal. Ta on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli näitejuhtimise erialal. Teletööd alustas ta uudistetoimetajana ja täna on ta Eesti Rahvusringhäälingu põhisaates Aktuaalne Kaamera uudisteankur. Kadri Hinrikus on juhtinud ka muid telesaateid (Tähelaev, Eesti Teater 100) ning teeb regulaarset kaastööd keskkonnasaatele Osoon. Aastast 2014 Eesti Kirjanike Liidu liige. Ta on avaldanud kaks (auto)biograafilist raamatut “Miia ja Friida” (2008) ja “Kui emad olid väikesed” (2009) ning metsaelust pajatava “Põmmu, Podsu ja teised sõbrad” (2010), “Konnade mäss” 2014. Kadri Hinrikuse raamat “Et head haldjad sind hoiaksid” (2012) on realistlik lasteraamat, millel pole memuaristlikku tausta.

Foto: Stanislav Moškov

Foto: Stanislav Moškov

Katkend: “Et head haldjad sind hoiaksid”, Tammerraamat 2012, lk 73-77.

Kassipoeg

Jõuluvaheajani oli jäänud vaid üks päev, homme pidi õpetaja Laura Leevike tunnistused kätte andma. Tuule ja Uku väga ei muretsenud – terve viimase veerandi olid nad kõikides ainetes ainult häid hindeid noppinud. Ukut oli õpetaja Laura Leevike mitmel korral lugemistunnis teistele eeskujuks toonud. Natuke kurvaks tegi kaksikuid hoopis see, et kõikidel klassikaaslastel oli koolivaheajaks nii palju põnevaid plaane. Neil ei olnud.

“Jürgen sõidab ülehomme Egiptusesse,” õhkas Tuule, kui venna kõrval jälle kodu poole astus.

Uku mühatas, Tuule loetles edasi.

“Kärt läheb Soome, Caroliina ja Piia lendavad koos emaga Pariisi. Lennukiga!”

“Muidugi lennukiga. Ega nad partidega lenda.”

“Ma tahaks ka lennukiga lennata! Mõtle, kui põnev!”

Uku vaikis. Tema tähelepanu oli köitnud üks kott, mis nende ees läks. Õigemini läksid nende ees kolm suurt poissi, kellest ühel tolknes näpu otsas riidest komps. Ja see komps piiksus. Ja justkui rabeles.

“Veame kihla, et selle kompsu sees on keegi,” sositas Uku.

“Kes? Kus?” ei saanud Tuule kohe aru. Tema viibis mõtetega juba lennuki pardal.

“Koti sees. Uurime järele.”

Üks poistest vaatas selja taha ja Uku tõmbas õe maja nurga varju. Ettevaatlikult piilus Uku välja – poisid kadusid üksteise järel kõrge plangu taha hoovi.

“Lähme piilume.”

“Mis sul arus on?” protesteeris Tuule.

“Tss!”

Nad olid jõudnud plangu juurde. Värav oli irvakil.

Tuule tahtis veel midagi öelda, kuid vend vajutas sõrme suule.

Oli mitmeid keerukaid olukordi, eeskätt koduses majapidamises, mida Tuule vennast taiplikumalt ja osavamalt lahendas. Ent paljudel puhkudel tunnistas tüdruk, et Uku käitus temast targemini. Praegust hetke ei osanud Tuule ei ühte- ega teistpidi hinnata.

Kaksikud kuulatasid. Plangu tagant kostis hääli, kuid mida salapärast seal toimetati, polnud aru saada. Uku paotas tsipake väravat. Mõlemad olid valmis esimese ohu korral plehku pistma, sest suurte poiste viha alla ei soovinud kumbki sattuda.

Ikka ei paistnud hoovist õieti midagi – poisid jäid oma saladusliku kompsuga puukuuri varju. Kaksikud hiilisid paokil värava vahelt võõrasse hoovi ja pressisid end kuuri seina vastu. Nüüd võis kuulda poiste juttu.

“Niisugune igerik!”

“Minu Bella-Donna teeks sihukesest ühe minutiga kotleti.”

“Ah-sa, kus on küüned!”

Poiste häältele lisaks kostis kellegi haledat viiksumist.

Uku ja Tuule küünitasid hiirvaiselt kuuri varjust välja piiluma. Pilt, mida nad nägid, kohutas kaksikud esimese hooga seina taha tagasi. Nutuklomp tõusis Tuulel kurku. Uku küünitas uuesti vaatama.

Suured poisid seisid ringis, üks neist hoidis turjast kinni pisikesel musta-valgekirju kassipojal, kes käppadega õhus asjatult rapsis. Poiss viskas looma kaaslasele. Õhulennul tõi kass kuuldavale õnnetu kräunatuse.

Tuule sasis Ukul jopest.

“Me peame midagi tegema,” sositas ta.

“Tss! Need on needsamad poisid!”

“Kes needsamad?”

“Need, kes mu apelsini lödiks loopisid.”

Tuule nuuksatas. Mida said nad kahekesi kolme suure poisi vastu! Mõlemad piilusid uuesti.

Üks poistest oli leidnud terava oksarao ja torkis sellega kassipoega. Kass vingerdas.

Uku peas trummeldasid läbisegi kümned mõtted. Kas joosta abi järele? Kuhu? See võtaks aega! Hakata lihtsalt appi karjuma? Kes neid kuuleks, tänav oli inimtühi. Oh, miks ei olnud ta juba suur tugev mees, kes sellistele närustele kiusajatele koha kätte näitaks!

Nendest mõtetest polnud mingit abi. Uku püsis endiselt kaheksa-aastase jõnglasena, kes oma õe kõrval vihast ja külmast haavalehena värises.

Kassipiinaja võttis taskust tikutopsi. See õudne vaatemäng tõotas veel õudsamaks minna. Poiss tõmbas tiku põlema ja pistis kassile nina alla. Loom rabeles, nagu tahaks omaenda nahast välja pugeda. Tikk kustus. Poiss võttis teise tiku.

“Pane ära!”

Uku röögatus ehmatas teda ennastki. Õde-venda olid üheaegselt kuuri varjust välja hüpanud. Poiste näod venisid pikaks. Kuid mitte kauaks. Kui kolmik enda ees algklassi kaht hirmunut mudilast nägi, pakkus see neile vaid lõbu.

“Vaata aga vaata, meile tuleb külalisi!” naeris üks.

“Pane kass maha!”

“Kas sa muud ei oskagi öelda, kui ainult: pane kass maha, pane kass maha! Igavaks läheb, kas tead.”

Üks suurtest väänas Ukul käe selja taha.

“Teate, mulle vägisi tundub, et siin on veel üks tegelane, kes keretäit lunib.”

Poisid hirnusid naerda.

Tuule ei teadnud isegi täpselt, mida ta teeb, aga korraga oli tal maas vedelenud aiateivas käes ning kogu jõust virutas ta sellega Uku vangistajale vastu õlga.

“Aiii!” kõlas raevunud karjatus.

Haardest vabanenud Uku virutas vaenlasele kõhtu. Löök oli mõjuv, poiss kukkus lumme. Tuule äsas teibaga juba teiste poiste suunas. Kass kräunus ja küünistas, veel üks poiss räntsatas hange, sest Ukul oli õnnestunud talle jalg taha panna. Kuid sõjaõnn on heitlik. Kaksikute raevukas rünnak oli tabanud suuri liiga ootamatult, nüüd nad kogusid end. Kiiruga lukustati kassipoeg jalust ära puukuuri ja Uku sai niisuguse hoobi ribidesse, et tuld lõi silmist välja. Juba oli ka Tuule suurepärane võitlusrelv omanikku vahetanud ning tüdruk löödi jalust.

“Jookseme!” ägas Uku õele.

Kukkudes ja komistades põgenesid nad ummisjalu tänavale. Kaksikute suureks õnneks kiirustas nendega ühes suunas kaks meesterahvast. Kui suured poisid plaanisidki õde-venda esialgu taga ajada, siis nüüd jäid nad aiaväravale seisma.

Kaksikud julgesid peatuda alles kodutänaval. Surmväsinult istusid nad lumehange. Uku kohendas prille.

“Me päästame kassi nende käest ära!”

Vend paistis nii otsusekindel.

“Jah, aga kuidas?”

“Ma pean mõtlema.”

Tuule pigistas silmad kinni. Tema jaksas mõelda vaid pisikesele musta-valgekirju kassile.

“Et head haldjad teda hoiaksid!” palus tüdruk endamisi.

 

Loomingut

Konnade mäss, Tammerraamat 2014

Et head haldjad sind hoiaksid, Tammerraamat 2012

Kui emad olid väikesed, Eesti Ekspressi Kirjastus 2009

Miia ja Friida, Eesti Ekspressi Kirjastus 2008

Põmmu, Podsu ja teised sõbrad, Eesti Ajalehed 2010

 

Linke

Kadri Hinrikus: vajan aega iseenda jaoks, Naised 2.12.2010, http://ajakirinaised.ee/uudised/2C27

Kadri Hinrikus: Hirmud, Õpetajate leht 1.02.2013, http://opleht.ee/2925-kadri-hinrikus-hirmud/

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: