Patrick Modiano

4. nov. 2014 at 12:38 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Patrick Modiano (1945) – prantsuse kirjanik.

Ta pälvis 2014. aastal Nobeli kirjandusauhinna. 1978 sai ta Goncourti auhinna romaani “Hämarate Poodide tänav” eest. 2012 pälvis ta Austria riikliku Euroopa kirjanduse auhinna. 1996. aastal ilmus temalt Tatjana Hallapi tõlkes ka “Hämarate poodide tänav”, ning ka “Unistuse kaugeimast otsast”.

 

Agence Magnum Photos

Foto: Agence Magnum

Katkend: Silmapiir, Eesti Raamat 2012, tlk Jana Porila, lk 73-78.

Bagherian tegi autoukse lahti, et välja minna, kuid Margaret hoidis teda tagasi, käsi varruka peal. Hallis seemisnahast kabuuris revolver oli vaid detail, “eputamine”, nagu ütlesid Boyavali kunagised sõbrad. Mõnikord kandis Boyaval kaasas mitme teraga nuga, ning üks tema meelisnaljadest enne pokkeripartii alustamist Jaama kohvikus oli panna vasak käsi lapiti lauale, sõrmed harali. Ning lüüa nuga aina kiiremini sõrmede vahele. Kui ta ennast ei kriimustanud, pidi iga kaardimängukaaslane talle viiskümmend franki andma. Kui ta ennast vigastas, piirdus ta valge taskurätiku keeramisega käe ümber ja partii algas nagu tavaliselt. Ühel õhtul, kui Boyaval Pâquier`promenaadil kõnetas Margareti, kes suundus kasiino kino poole, ütles naine jämedamalt kui tavaliselt, et mees ta rahule jätaks. Boyaval oli noa välja võtnud, tera läks klõpsatusega sirgu ja mees vajutas noaotsaga kergelt talle rindade vahele. Margaret kartis tol õhtul tõeliselt ja pingutas, et mitte millimeetritki paigast nihkuda. Boyaval vaatas talle oma veidra naeratusega otse silma.

“Karta on rumal,” ütles Bagherian. “Mina ei karda kunagi midagi.”

Ta tõmbas Margareti autost välja. Ta võttis naisel käsivarrest. Teine mees seisis nende vastas värava ees. Bagherian kõndis aeglaselt ja pigistas Margareti käsivart. Naine tundis end tema seltsis julgemini. Julguse andmiseks kordas Margaret endale lauset: “Ta ei ole eile sündinud.” Ei, hoolimata viisakast käitumisest ja prantsuse keelest, olid tema käsivart suruval mehel kindlasti ohtlikud tegevusalad. Ta oli märganud kontoris käijate vägagi iseäralikke nägusid ja kummalisi isikuid, kes meest ümbritsesid, kui Margaret koos lastega ühel hilisel pärastlõunal Rhône`i hotelli vestibüüli tuli.

“Härra, te otsite midagi?” päris Bagherian.

Boyaval oli vastu väravat nõjatunud ja ristas käsivarred. Ta vaatas neid mõlemat tardunud naeratusega.

“Te takistate möödumist,” sõnas Bagherian oma leebe häälega.

Margaret hoidus tahapoole. Boyaval ei liigutanud, käed ristis, ning vaikis edasi.

“Lubate?” ütles Bagherian veelgi vaiksema häälega, nagu ei tahaks kedagi üles äratada.

Ta proovis Boyavali õlast tõugates paremale nihutada, kuid too ei liikunud.

“Noh, siis tuleb mul teile haiget teha.”

Ta tõukas nii kõvasti, et Boyaval paiskus ettepoole ja kukkus kogu pikkuses kõnnitee servale. Margaret märkas, et suunurgast jookseb verd ja pidas aru, kas mees pole teadvust kaotanud. Bagherian oli lähemale astunud ja kummardus:

“Praegusel kellaajal leiate avatud apteegi Rumine`i avenüült, härra.”

Siis avas ta värava ja lasi Margareti läbi. Ta oli jälle naise käsivarre võtnud. Liftis ei esitanud ta ühtegi küsimust, nagu ei oleks midagi juhtunud, ning pealegi pole sel mingit tähtsust.

Hiljem istus Margaret mehe kõrval diivanil. Ta oleks tahtnud selgitada, öelda, et see tüüp jälitab teda pidevalt juba mõnda aega. Kuid mees oli pingevaba, naeratav, oleks võinud arvata, et seljataga oli meeldisv õhtupoolik sõprade seltsis ja äsjast intsidenti ei toimunudki. Annecys oli Margaret alguses kaks korda politseijaoskonda läinud, et otsida kaitset ja võib-olla kaebust esitada. Teda ei võetud tõsiselt. Esimene kord ütles politseinik: “Preili, te olete nii ilus… Arusaadav, et teil austajad on,” ning teine kord oldi temaga palju vähem armastusväärne ning vaadati kahtlustavalt. See ei huvitanud kedagi.

“Mul on väga kahju,” kogeles ta lõpuks.

“Kahju mispärast?”

Bagherian kallas alkoholi kahte klaasi. Ta nihkus lähemale ja sosistas kõrva sisse: “Vene kombel.” Seekord oli Margaret otsustanud klaasi ühe sõõmuga ära juua. Kui mees ei näidanud üles mingit uudishimu Boyavali maja ees viibimise suhtes, siis kahtlemata sellepärast, et tema elus on ähvardavamaid asju ja vahejuhtum tundub talle tähtsusetu. Sellepärast ta ei imestanudki millegi üle ja näitas üles külma verd, isegi muretust. Tal oli õigus, ja Margaret armastas teda selle eest. Mees oli elutoa lambi kustutanud ja naine tundis tema kätt, mis nööpis lahti pluusi samas kohas, kuhu too teine oli kunagi ammu noatera vajutanud. Aga nüüd oli teistmoodi. Margaret võis lasta ennast hõljuma. Jah, mehega koos paistis kõik äkki nii lihtne.

Kella nelja paiku hommikul lahkus Margaret korraks Bagheriani magamistoast, et koristada riided, mis olid jäänud segamini diivanile ja elutoa vaibale. See oli internaadiaastatest jäänud komme, ning samuti harjumus mitte kunagi olla magamistoas ja ruumis, mis oleksid tõeliselt tema omad olnud. Alati läbisõidul ning valvel. Iga kord pidid riided olema kokkupandult tema kõrval, et saaks vähimagi ohu korral lahkuda.

Elutoa aken oli poikvel ning ta kuulis vihma heli. Ta toetas lauba vastu klaasi. All oli Boyaval ikka kohal. Margaret nägi teda hästi valguses, mis tuli esikust, kus seinalambid ööseks põlema jäeti. Ta nägi välja nagu tunnimees, kes kangekaelselt kasutut vahti peab. Ta suitsetas. Verejäljed näo alaosas. Ta isegi ei otsinud katusealusest vihma eest varju. Ta seisis väga jäigalt, peaaegu valveseisangus. Aeg-ajalt hingas ta sisse mahvi sigaretist. Läbiligunenud mantel liibus kehale. Margaret mõtles, kas see must kuju varjab terve elu tema eest silmapiiri. Ta pidi endast ammutama kannatlikkuse varusid, kuid ta oli seda lapsepõlvest saadik kogu aeg teinud. Miks? Ja kui kaua?

 

Sevigné hotelli toas veetis ta unetuid öid, nagu seda sageli Annecys juhtus. Ta oli alati kartnud unerohtu võtta, kartnud mitte kunagi enam ärgata.

Ükskord Annecys ei suutnud ta kella kolme paiku öösel enam unetult tuppa jääda. Siis läks ta välja, kõndis mööda inimtühja Vaugelas`tänavat. Ainuke valgus tuli Jaama kohvikust, mis oli terve öö lahti.

Iga unetuse puhul läks ta sinna tagasi. Kliendid olid alati ühed ja samad. Üks asi hämmastas teda – neid inimesi polnud päeva ajal tänaval näha. Ah ei, siiski. Rosy töötas Royali tänava parfümeeriakaupluses, Margaret Le Coz jälgis teda klaasi tagant ja tal oli mulje, nagu ei oleks see heledapäine, naeratav ja väga hoolitsetud neiu sama isik kui öösel. Ning ta oli mitu korda hilisel pärastlõunal näinud doktor Hervieud. Oli see tõesti sama mees? Päevasel ajal ei näinud ei Rosy ega doktor Hervieu teda ära tundvat, ehkki öösel kohvikus nad teda kõnetasid. Kuid teisi ei kohanud ta päeval kunagi, nagu hajuksid nad päikesetõusul – Olaf Barrou, Guy Grene, ja see, keda Õrnaks Irmaks kutsuti… Seal, Jaama kohvikus, märkas ta esimest korda Boyavali. Alguses ei kartnud ta halba. Mees oli tema vastu mingil moel meeldiv. Boyaval tuli tal kätt suruma ja sõnas paar lahket sõna enne pokkerimängu alustamist. Siis mõistis ta aegamööda, kui närviline mees on. Ühel öösel tegi Boyaval ettepaneku, et viib Margareti üheks päevaks La Clusaz`sse. Nad suusataksid kahekesi. Margaret keeldus. Ta ei olnud kunagi suuski alla pannud. Kuid Boyaval muutus ründavaks:

“Miks? Kas te kardate mind?”

Margaret oli väga üllatunud ega teadnud, mida vastata. Õnneks tirisid teised mehe pokkerit mängima. Ta sai teada, et kunagi paar aastat tagasi oleks see tüüp peaaegu saanud Prantsusmaa suusakoondisse, kuid temaga juhtus küllalt tõsine õnnetus. Ta oli olnud suusainstruktor La Clusaz`s ja Megéve`is. Ning nüüd oli tal mingi ebamäärane töö turismiametis. Nii et võib-olla solvus ta, kui Margaret suusatamise suhtes vähest indu üles näitas ning teatava nipsakusega ettepanekust keeldus. Kuid paari ööga hakkas tema suhtumine naisesse võtma hirmuäratavaid jooni.

Margaret oli teda kohanud mitu korda pärastlõuna hakul, Posti tänava raamatupoodi tööle minnes. Boyaval tõkestas tal tee, nagu tajudes, et ta ei taha mehega rääkida. Margaret püüdis rahulikuks ja viisakaks jääda. Ent igale ettepandud kokkusaamisele leidis ta ettekäände keeldumiseks, ning mees käitus jällegi agressiivselt. Ühel õhtul oli ta nõustunud Boyavaliga kinno minema. Ta arvas, et võib-olla pole mees pärast nii pealekäiv. Tol õhtul olid nad kasiinosaalis peaaegu ainsad vaatajad. Ta mäletas seda nii hästi, et kui ta Pariisis, siin Sevigné hotelli toas selle peale mõtles, seostusid film ja selle mustad ja hallid toonid tema jaoks alati Annecyga, Jaama kohvikuga, Boyavaliga. Ta ootas, et mees paneb pimedas talle käe ümber õlgade või võtab käest kinni, ja ta oleks vastumeelsusest hoolimata sellega soostunud. Vahetevahel kahtles ta endas nii tugevalt, et oli valmis endast andma kõik, kui teised teda ainult omaks võtaksid ja vaenulikult kohtlemast lakkaksid. Jah, ta tundis ennast sageli ebamugavas olukorras nagu inimesed, kes peavad pidevalt väljapressijale järele andma, lootes natukenegi hingetõmbeaega.

Ent kogu kinoseansi jooksul ei teinud Boyaval ühtegi liigutust, mida Margaret oli nii kartnud. Mees istus väga jäigalt oma toolil. Margaret pani tähele, et mees kummardus ettepoole, nagu oleks ekraanist lummatud, just sel hetkel, kui neiu astub noore dirigendi tuppa ja tapab ta revolvrilaskudega. Margaret tajus väga teravat ebamugavustunnet. Ta kujutas äkitselt ette, kuidas Boyaval astub tema tuppa Président-Favre`i tänaval,   revolver käes.

Kinost väljudes pakkus mees, et saadab ta koju. Mees oli vaikse häälega ja uje, mida Margaret varem ei olnud näinud. Nad kõndisid kõrvuti ja mees ei teinud ühtegi lähenemiskatset. Boyaval tahtis uuesti teda ühel pärastlõunal suusatunniks La Clusaz`sse viia. Ta ei julgenud keelduda kartusest, et mees jälle halvatujuliseks muutub. Nad olid jõudnud Pâquier`promenaadist mööda, villa Schmidti kohale.

“Kas teil peigmees on?”

Margaret ei olnud sellist küsimust oodanud. Ta vastas ei. Nii oli mõistlikum. Talle meenus stseen filmist, kus neiu armukadeduse tõttu revolvrist tulistab.

Sellest hetkest peale ja niikaua, kuni nad maja ette jõudsid, muutus mees üha palavikulisemaks, kuid vaikis endiselt.

Loomingut
Hämarate poodide tänav, Kupar 1996

Unistuse kaugeimast otsast, Atlantise Kirjastus 1998

Silmapiir, Eesti Raamat 2012

Linke
Marek Tamm: Parick Modiano on suur stiilimeister, Kultuur.ee, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/ffd42b0b-9f42-4de2-856c-ceae6c13d42d

Heli Allik Patrick Modiano hindamatu saladus, Sirp 17.10.2014, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/patrick-modiano-hindamatu-saladus/

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: