Häniläne

13. nov. 2014 at 2:41 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Häniläne

Foto: Võro kirändus

Häniläne (kodanikunimega Mariina Paesalu) sündis 1953. a Võrumaal Antsla lähedal Ala-Siimani talus. 1971. a lõpetas ta Antsla Keskkooli, 1976. a Tartu Riikliku Ülikooli eesti keele ja kirjanduse alal. Aastail 1976–2012 töötas Häniläne eesti keele ja kirjanduse õpetajana – Varstus, Alatskivil, Sauel ja Lagedil. 2012. a alates on ta vabakutseline toimetaja.
Häniläne elab 1988. a alates Harjumaal Rae vallas Lagedil. Esimesed luuletused kirjutas Häniläne 1989. a, esines nendega Mariina Saaveli nime all üle-eestilisel murdeloominguvõistlusel ja sai seal esikoha. Varsti pärast seda lakkas ta kirjutamast kuni 2005. aastani. Tema varasemat luulet on avaldatud Viruskundras ja Eesti Kirikus Mariina Saaveli nime all.
2005. a alates on Häniläne luulet loonud pidevalt ning avaldanud seda Võro-Seto tähtraamatus ja Loomingus Häniläse nime all.
2008. a võitis Häniläne tsükliga „Istõ inemine suurtii veeren” Hendrik Adamsoni murdeluulevõistluse, 2009. a pälvis ta tsükliga „Tõsõ mu maailman” ajakirja Looming aastaauhinna.
2010. a ilmus Häniläse esikkogu „Ma pühäpääväpõllõ mõsi”, millega Häniläne oli Betti Alveri debüüdiauhinna nominent. (Häniläse esikkogu kohta on 2011. a Vikerkaares nr 6 ilmunud Mart Velskri arvustus „Võrukeelne pöördumine”.) Selles kogus on luuletused aastaist 1989 ja 2005–2009.
2014. a sügisel ilmus Häniläselt luulekogu „Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist”, mis sisaldab luuletusi aastaist 2010–2014.

Vanadus inemise ilusa paprõ är palut´

Inemine aastakümnid ilusid paprid tegi:

arõngu- ja tüükavvu,

iseloomustuisi ja tõõstamiisi,

päävä-, nädäli- nink aastaplaanõ,

avalduisi ja arruandmiisi,

selletüisi ja protokollõ.

 

Tähtsid paprid täüs saiõ lavva ja suhvli,

raamaduriiuli nink rõivakapi.

Paprid jakku põrmandulõ ja lae ala,

sainu viirde nink sängü pääle.

 

Ülembä inemist tähtside papridõ iist kõvastõ kitse,

tedä tõisilõ näüdüsses nõsti,

tälle avvukirju anni

ja mõnikõrd mõnõ sendigi massi.

 

Viimäte vanadus inemise väräjäst

ülembänä uhkõna sisse sõit´.

Es timä hooli paprist ilusist,

tiä tõsõ säädüse tarrõ tõi.

 

Vanadus vanan leeväahun

aastakümnide ilusa paprõ tuhas palut´.

Perrä timä jätt´ õnnõ kirja kulõtunu,

miä inemisele oll´ kunagi

sinitside silmiga sõbõr saatunu.

 

 

 Inemine sõbra löüdse

 

Inemine raamatidõ ilmast hindäle sõbrakõist otsõ.

Timä ümbre kuulsusõ kaasi pääl naari

ja helkävid hambid näüdässi.

Oll´ pall´u pilte puulpall´ist preilnadõst,

esändist edevist nink võimsist vällämaa loomõst.

 

Löüdü teossid esämaa ärandjist,

mõrdsukist ja mererüüvliist,

rikkusõhimust ja ihu igätsüisist,

torrõ tarõ ehitämisest nink pitsballõ kõrraldamisõst.

 

Mitmõn raamatun selletäti,

määndse mättä ala um rahapada matõt,

kuis eluredeli pulkõ piten korgõlõ karada,

kuis saa-aastatsõna näiukõnõ vällä nätä.

 

Küküt´ inemine kirevide teossidõ kesken.

Nimä vahtsõ tälle silmä sisse,

tükse timä karmanilõ,

püvvi hinnäst pitsitä tiä kohvrilõ.

 

Läts inemine pakku riiulidõ takka,

sääl puhas´ veidükene pudsudõ seen.

Timä kõrval pelgämiisi köödsät´

üts raamat kulõtunuisi kaasiga.

 

Tuu raamat kõnõl´ inemise henge ilust,

tüüst tähtsäst ja tarvilidsõst,

armust avarast nink avitavast.

 

Inemine riiulide takast pudsudõ seest

kulõtunuisi kaasiga sõbra üles korjas´

ja rõõmsidõ sammõga kodu poolõ rutas´.

 

 

Lagunu koolimaja kotsil vaakva varõsõ

 

Vana koolimaja kõrval häitsese kurõkatla,

tuul nõst tolmu ja asku taiva poolõ,

kavvõn kasusõ pümme piksepilve,

kuulmeistri astus hainast tiirata piten.

 

Tuul puhk koolimaja klaasita aknist sisse,

uiss um vallalõ ja vildakulõ vaonu,

katusõ kotsil vaakva varõsõ,

üle sammõldanu trepi sisaligu ruumasõ.

 

Kuulmeistri istus tiiraa viirde

suurõ saarõpuu kannu pääle.

Timä käe nigu palvõn kokku pand

ja lagunut koolimaia kaes ütsisilmi.

 

Üle kuulmeistri, üle vana maja

varõsõ vuhisõsõ ja nõsõsõ piksepilve.

Rassõ ilma kesken hilläkeiste hiilasõ

kurõkatlidõ kurbligu silmä.

 

 

Kolm kohitut tarõkassi

 

Suurõ kivimaja kolmanda kõrra aknõlaudu pääl

pääväst päivä tuiutasõ kolm kohitut tarõkassi.

Üts näist üdsimust um, tõnõ savikarva,

kolmas hahkjanõ mustõ juttõga.

 

Näil kortinidõ kividsõ saina umma vahjõl

ja ütstõsõga niä kokku ei saa

nink ütstõsõ olõman olõmisõstki niä midägi ei tiiä,

ei tunnõ nimä eläjid tõisigi.

 

Kassõl kinän kausin um süük rammunõ

ja niä inemise muudu kemmergun käävä,

näid sakõstõ vannin mõstas

nink näide tervüs tõpratohtril üle kaia lastas.

 

Õdagu inemise tüüst tulõva

ja ummi kassõ ku latsi pehmekeiste üsätäse,

näidega nall´akid mänge mängvä

nink nimä sängü hindä hõlma magama võtva.

 

Hummugu, ku inemise kotust är läävä,

nuu ütsildäse kassi aknõlavva pääle kedsivä.

Aknõ takan vahtrõpuu tuulõ käen hällüs

ja kassõ suigutsin ajudõn üts mälestüs heränes.

 

Näile miilde tulõ,

kuis niä minevädsen kassielun puid piten korgõlõ rubisi,

suurõ haina seen hiiri ja tsirgupoigõ püvvi,

lämmä päävä paistusõn õndsalõ piisli

nink imäkassõ peräst tulitsõlõ kakli.

 

 

Haina hall´ast takan ikkõn

 

Pääväst päivä hummukust õdaguni ilmotsatulõ

muru rääbitsemise massina egäl puul põpatasõ.

Näide iist hirmsan hirmun juuskva mutika,

pagõsõ hiitüden eläjä ja pessi seest tsirgukõsõ.

 

Hain hall´as ei kohegi minnä saa.

Timä purus lõigatas joba latsõiän.

Ei lasta täl kassu nink tuulõ käen hilläkeiste hällü,

ei ilma uma rohilidsusõga rõõmusta.

 

Inemise haina halvas põlgva,

timä kärmäle juurõni är kraapva,

tiä asõmõl kivve ja liiva kuumastõ armastasõ

nink tsimmendpotin kasuvid lille imetlese.

 

Ummõtõ haingi Jumalalt ilmalõ annõt um,

ei timä ilutaimist armõtumb ja jäledümb olõ.

Ma haina hall´ast avvusta ja hindämiisi hõlalõ,

kuis muru rääpmise massina kõik tükes lagunõsõ

ja kavvõndalõ vana ravva kuuri rändäse.

 

Sõs egälpuul vahtsõlõ häitsemä nakkasõ

võiuninni ja tiilehe, valgõ ristik- nink upinhaina.

Aianukõn jälleki nätä saa nõgõssid ja ämmälehti,

piitrelille, oras- nink vesihaina,

takjid, ohtjid ja püdselehti.

 

 

Velletapminõ

 

Vasta üüd kallõ kivimaja iin

tapp´ inemine ummi kaitsmada velli.

Moodulidsõ massinaga timä maha lõigas´ lehtkuusõ

nink surma saat´ suurõ vahtrõpuu.

 

Velle olli korgõ, kinä ja õgva,

nimä tunni tuuli nink tähti, päivä ja pilvi,

nimä Jumalalõ inemisest ligembäl olli.

 

Es suta inemine inämb puiõ suurust nätä,

näide kõrval väikene ja matal olla.

Võimsa velle timä mõtõl´ vainlaisis kurjõs,

näide ihu nink henge armõtulõ tekk´ purus.

 

Prõlla inemine hindäle jälleki tukõv ja tähtsä paistus,

aga puiõst lakõ platsi pääl

kõllõ kivimaja kurvastõ köödsätäs.

 

 

Hää miis um Taivaesä kingitüs

 

Mu vaarimä katsatõistkümneaastatsõlt mehele läts

ja mehe kuulmisõni niimuudu elli,

et timäle ilmangi sanditsid sõnnu es ütle

nink sängün kõrdagi mehe poolõ sälgä es pöörä.

 

Vaarimä mullõgi hoolõga opas´,

et tõistpuult piat hoitma ja avvustama,

tedä lahkõlõ tiinmä nink murõn trüüstmä,

timäle rõõmsalõ latsi sünnütämä.

 

Puul aastasata um mu vaarimä mulla all maganu

ja ma olõ uma mehega hõpõhähäpääväni ütsimeeli elänü,

tälle truvv ollu nink tedä avvustanu

ja sanditsid sõnnu ei olõ mi vahjõlõ sadanu.

 

Ku mi mõnikõrd mehega katõkõistõ

helle valgusõga pedästigun palukid korja

nink mõtsajärvi man õnnõligult hulgu,

sõs mullõ vahtsõst miilde halgahtus,

kuis vaarimä tiidjänä kõnõl´:

„Hää miis um Taivaesä kingitüs.”

 

 

Ma kõnni pikä redeli pulkõ piten

 

Ma kõnni pikä redeli pulkõ piten

ammu maha palanu tarõ lastukatussõ pääl.

Ma istu verevä korstna viirde,

miä kolmõkümne aasta iist kokku sattõ

ja mille manu mõtsamaasika kasvi.

 

Ma kidsu tarõ iin kaalõ ja kapstid,

piite nink põrk´nid, kürvitsid ja kartuld –

näid, miä kõrd kasuma pand´ mu vanaimä kõhnakõnõ,

kiä kavvõl sügüsel ikävaigu astõ

nink kellest kruudulinõ kleit perrä jäi.

 

Ma lähä mõtsa jämme kõo kõrvalõ,

saisa palugavarsi kesken ja kae,

kuis kõost mahla suurtõ savikaussi tsilgus.

Tuu kõoga külmäl küündläkuul ahju küteti

nink savist kauss külänaasõlõ kingiti.

 

Kõik um tullu, ollu ja lännü,

ummõtõgi kõik alalõ jäänü:

maha palanu tarõ igäväste hengäs

ja mu vanaimä kõhnakõnõ tege tarõ iin pindrid,

jämme kõiv õks viil palugavarsi kesken kasus

nink timäst mahla savikaussi tsilgus.

 

Luulekogud

Ma pühäpääväpõllõ mõsi, Võro Instituut 2010

Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist, M. Paesalu 2014

Luuletusi: Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist, M. Paesalu 2014.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: