Tove Jansson

17. dets. 2014 at 10:04 e.l. (Nädala autor 2014) (, )

ToveJansson

Foto: Wikipedia

Tove Marika Jansson (1914-2001) – soomerootsi kirjanik, raamatuillustraator, koomiksite looja ja kunstnik. Ta oli skulptor Viktor Janssoni ning illustraator Signe Hammarsten-Janssoni tütar.

Soomerootslane Tove Jansson on rahvusvaheliselt tuntumaid Põhjamaade kirjanikke ja kunstnikke. Eelkõige teatakse teda Muumitrollide autorina ja teda peetakse üheks XX sajandi suurimaks muinasjutuvestjaks.

Katkend: Sõnumid, valik novelle, NyNorden 2014,
lk 105-111, tõlkinud Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe.

 Peaosa
/…/

Maria Mikelson oli hea võõrustaja ja harjunud vestluses tekkinud pause täitma, ta tegi seda automaatselt, ilma vähimagi pingutuseta. Tema külaline sõi väga vähe, kuulates ei pööranud ta pilku Maria näolt, pikapeale ilmus taas välja ka tema naeratus ja jäik hoiak muutus leebemaks. Nüüd polnud ta enam nii väga Elleni moodi. Maria märkas seda ja jäi vakka, tekkis kombekas pealesunnitud vaikus. Las olla vaikne, nüüd peab ta ise hakkama saama. Ma olengi liiga palju rääkinud.

Väljas oli hakanud sadama, vihm krabistas tasa vastu plekk-katust. Maria ootas. Ta nägi, kuidas Frida kössi tõmbus ja ebalevaks muutus, kohmitses toidu kallal, püüdis meeleheitlikult mingit jutuotsa leida, lõpuks see tuligi, rutakalt ja liiga valju häälega: Ma nägin teatris sinu viimast osatäitmist.

-Kas tõesti?

-Sa olid hea. Sa mängisid nii… loomutruult.

-Arvad sa nii?

-Jah.

-Väga kena kuulda, ütles Maria ja laskis taas vaikusel võimust võtta.

Frida oli näost punane, ta võttis oma veiniklaasi ja jõi ahnelt, tema käsi värises.

Ma pean meelde jätma, et selg on sirge, ehkki õlad sirutuvad üles- ja ettepoole. Ja siis see käeliigutus, nagu krae sooniks. See saab väga hea olema. Ta küsis armulikult: Kas sa käid tihti teatris?

Frida vastas: Jah. Aga enamasti siis, kui sina mängid. Taas naeratus. Tohutu ja siiras imetlus. Nõbu Frida kohe ei saanud mitte meeldida. Muidugi võis ta vahel ka närvidele käia, ja suuremas seltskonnas võinuks asi katastroofiga lõppeda, aga tema juures oli midagi väga relvitukstegevat. See miski oli enamasti tõrjutud ja peidus. Ja ilmutas end vaid siis, kui ta naeratas.

Pärast sööki tahtis ta nõusid pesta, ta käis peale, lausa anus ja kui Maria lõpuks järele andis, oli tema tänulikkus lausa piinlikkusttekitav. Nüüd, kus tal midagi teha oli, toimus nõbu Fridas totaalne muutus. Tema liigutused olid kärmed, temast õhkus rahu ja asjalikkust ja kummalisel kombel paistis ta võõrast köögist kõik vajaliku otsemaid üles leidvat.

-See on tore, et ma saan sulle abiks olla, ütles ta. Ma olen toiduvalmistamises päris osav. Ja parim, mis ma tean, on puid ahju laduda ja ühe tikuga põlema süüdata. Ma tõusen hommikuti vara. Mis sa tavaliselt jood, kohvi või teed?

Maria istus puukastil ja tõmbas suitsu. Köök oli äkitselt muutunud, sellest oli saanud sõbralik ja turvaline paik.

-Mõelda vaid, et ma saan olla maal, ütles Frida. Ja koos sinuga. Ma poleks osanud seda iial loota. See kõik on minu jaoks tõeline elamus.

Õhtul hiljem, kui Maria oli oma toas üksi, võttis ta märkmeploki ja kirjutas paar lehekülge, ta püüdis meelde tuletada iga nüanssi žestides ja hääletoonis, pilke ja pause. Ta harjutas peegli ees. Kõik oli omal kohal. Siit võis tulla midagi täiuslikku. Suud varjav käsi, pingul kael… Ta püüdis näole manada Frida naeratust. Aga seda ta ei suutnud, naeratus oli ainuomane ainult Fridale.

See oli viga, et ta lasi Fridal majapidamise oma hooleks võtta. Ta meenutas Ellenit üha vähem ja vähem, oma tummast abitusest sai ta üle argistest pisiasjadest vestlemisega, ta oli pidevas liikumises, koristas, valmistas õhtusööki, pühkis verandalt okkaid, riisus lehti, hõõrus kastruleid läikima, kandis puid tuppa. Ja iga kord, kui ta oli millegagi maha saanud ja sellest ette kandis, ilmus tema silmadesse pruun koerapilk, alandlik, aga ootusrikas – nõbu Frida ootas tunnustust. Marial polnud temast enam vähimatki kasu. Kaks päeva hiljem helistas ta Hansule ja palus tal proua Hermanson kohale saata. Ma tean, ütles Maria, et ta ei saa kohe praegu tulla. Aga mul oleks majas abi vaja. Sa võiksid ju sel nädalal väljas einestada?

-Muidugi võin, vastas Hans, kes oli vastutulelik inimene. Kuidas su nõol läheb?

-Hästi, ütles Maria, see oli hea mõte ta siia kutsuda.

Proua Hermanson tuli ja võttis köögi oma hoole alla, tuletegemise, koristamise, kõik. Ja Frida puges tagasi endale omasesse rolli. Õhtul istusid nad taas kamina ees ja Maria oli väga vaikne. Ta silmitses oma nõbu.

-Ma mõtlesin siin ühe asja peale, ütles Frida. Ega sul midagi parandada pole vaja?

-Ei, ma ei usu.

-Ma lihtsalt mõtlesin… Udu pole taandunud.

-Ei ole.

-Võib-olla ma ei peaks küsima, ütles Frida, väga vaikselt, aga kas sul praegu mõni roll ka on? Ma pean silmas, mida sa järgmisena mängima hakkad…

-Jah, vastas Maria. Ühes tükis, mis tuleb välja nüüd sügisel. Peaosa.

-Oo. See on sinu esimene tõeline roll.

-Nojah, vastas Maria ja vihastas. Kuidas seda nüüd võtta. Ta kummardus ettepoole, kohendas tuld ja küsis üle õla: Ja kuidas sina seda tead?

Frida venitas vastusega. Ta oli kohkunud. Hetke pärast ta ütles: ma olen kõik sinu kohta käivad artiklid välja lõiganud. Ja minu arvates on nad sulle liiga väikesi rolle andnud. Ja nad ei kirjuta nii, nagu nad peaksid. Ei kirjuta jah.

Maria tõusis ja läks baarilaua juurde, ta kallas endale ühe dringi ja jõi püsti seistes, pilk kinnitatud vihmast niiskele verandaaknale.

-Ütlesin ma midagi rumalat, küsis Frida vaevukuuldavalt.

-Mis mõttes? Maria tuli kamina juurde, tema hääl oli väga jäine. Äkitselt oli ta oma eksperimendist tülpinud. Kui ma suudaksin mõista, ütles ta, kui ma suudaksin mõista, miks Hans tahab seda vareselossi edasi pidada. Siin võib igavuse kätte ära surra. Kõige hullemad on just õhtud.

Frida tõmbus oma toolil kägarasse.

Väga hea, las ta usub, et kõik on tema süü. Täpselt nagu Ellen. Teises vaatuses, kus ta isegi ei mõika, et teised on tema vastu julmad…

Maria võttis pikaldaselt istet ja sirutas käed tule poole. Loomulikult, ütles ta, loomulikult saaksin ma ta nõusse suvilat maha müüma ja ostma linna lähedal midagi väiksemat ja moodsamat. Aga siis jääks vist südametunnistus mind piinama… Ta pöördus kärmelt Frida poole ja küsis:

Kas sina tunned südametunnistusepiinu?

-Jah. Vastus tuli napi hingetõmbega.

-Kas sageli?

-Ma ei tea… Võib-olla kogu aeg. Mingil määral… Käed kõhu peal sõlmes, nagu oleks tal valus. Lõug langetatud ja nägu jäigalt kõrvale pööratud.

-Aga sa oled ju nii kena ja vastutulelik inimene. Mida sa siis korda saatnud oled, et südametunnistus sind piinama peaks?

-Just nimelt sellepärast. Ta oli muutunud väga kahvatuks. Ma pole kunagi midagi korda saatnud, üldse mitte midagi, ei head ega halba.

-Miks siis. Maria ei pööranud temalt pilku.

-Võib-olla ma pole julgenud… Ma ei tea…

Tuppa astus proua Hermanson, tõmbas kardinad ette ja ütles head ööd. Nad kuulsid, kuidas ta kööki läks ja uksi sulges. Maria kallas väikesesse klaasi puhast viskit. Joo see ära, ütles ta. Võta ühe lonksuga, nagu rohtu, siis hakkab sul parem.

Frida põrnitses klaasi, sirutas käe välja ja puhkes äkitselt ägedalt nuuksudes nutma. Anna mulle andeks, ütles ta läbi nutu, see on ju kohutav… Nii piinlik… Aga sina oled lahke, ma ei mõista, kuidas sa võid minu vastu nii lahke olla…

Maria ootas, nägu liikumatu. Kui nuuksed lakkasid, ütles ta: Ja nüüd joo. Siis heidame magama, sa oled väsinud, selles on asi. Võta enne magamajäämist üks aspiriin.

Udu oli haihtunud ja nüüd oli öö tumesinine. Maria lebas ja luges oma rolli, aeglaselt ja ülima täpsusega luges ta nõbu Frida repliike ja puhus vankumatu järjekindlusega neile elu sisse. See oli hea roll, väga hea. Aga see oli raske. Alles nüüd taipas ta, et naine keda ta pidi mängima, ei onud üksnes allaheitlik ja tähtsusetu, tal oli omadus, mida harva mainitakse, nimelt loomupärane headus. See, mis oli Frida naeratuses, aga mida ta polnud iial saanud kellelegi kinkida, kramplikult vaka alla hoitud suuremeelsus.

Aga kuidas nõbu Fridal läheb? Millega ta tegeleb? Ma ei tea temast midagi…

Maria mõtted läksid uitama ja ta pani osaraamatu käest. Ühtäkki muutus majas valitsev vaikus tema jaoks rusuvaks, ebamäärast rahutust tundes tõusis ta üles ja avas trepikotta viiva ukse. Ei mingit valgusriba külalistoa ukse all. Frida magas. Või lebas ta seal ja nuttis? Maria läks lähemale ja kuulatas. Ei, ei mingeid hääli. See oli kergendus.

Tegelikult kahju, et ta oli sunnitud proua Hermansoni telefoni teel siia kutsuma. Nojah. Võiks ju lasta nõbu Fridal mõned voodilinad õmmelda. Mitte just homme. Aga varsti. Ja võib-olla jutustada talle midagi, mõne teatris juhtunud loo. Inimestele see tavaliselt meeldib.

/…/

Eesti keeles ilmunud teosed
“Muumitroll”, tlk Vladimir Beekman. Eesti Raamat 1975
“Sabatäht”, tlk Elo Raukas. Tiritamm 1995
“Ohtlik jaanipäev”, tlk Elo Raukas. Tiritamm 1995
“Hilja novembris”, tlk Elo Raukas. Tiritamm 1995
“Suveraamat”, tlk Tõnis Arnover. Eesti Raamat 1995
“Kujuri tütar” (autobiograafia), tlk Vladimir Beekman. Avita 2001
“Aus pettur” romaan, tlk Mari Jesmin. Eesti Raamat 2002
“Reis kerge pagasiga”, tlk Mari Jesmin. Eesti Raamat 2005
“Sõnumid”, tlk Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe. NyNorden 2014

Auhinnad
1953 – Nils Holgerssoni preemia
1966 – Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia
1992 – Selma Lagerlöfi auhind
Mitmed Rootsi Akadeemia auhinnad

Elulooraamat “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”, Tuula Karjalainen,
Varrak 2014, tlk Kadri Jaanits.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: