Leszek Kołakowski

21. jaan. 2015 at 10:52 e.l. (Nädala autor 2015) (, )

Leszek_Kolakowski_1971

Foto: Wikipedia

Leszek Kołakowski (1927-2009) – Poola filosoof. Sündinud Radomis, Poolas. II maailmasõja tõttu omandas hariduse põhiliselt iseõppijana, peale sõda õppis Łodzi ülikoolis filosoofiat, doktorikraadi Spinoza teesidest kaitses Varssavi ülikoolis. 1953 – 1968 töötas Varssavi ülikoolis filosoofia ajaloo osakonna juhatajana. Pettudes kommunismis kujunes temast filosoof, kes oli eelkõige tuntud Marxi ideede kriitilise analüüsiga. Hiljem keskendus ta oma töödes religiooni küsimustele.

Katkend: Revolutsioon kui ilus haigus, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2014, lk 358-363.
Arutlusi totalitarismist, vasakpoolsusest, kommunismist, demokraatiast – aga mitte ainult.
Milleks meile inimõigused?
2003

Ma tahaksin innustada ennast ja teisi arutlema erakordselt sobimatu küsimuse üle: kas me võime ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni ja mitmed eelnevad sellekohased deklaratsioonid saata austust väärivate mäletusesemete arhiivi ja elada ilma selle ülddeklaratsioonita talutavalt, aga võib-ola talutavamaltki kui praegu? Ma ei taha vaidlustada deklaratsiooniga väljendatud mitmesuguseid õigustatud soove, vaid tahan vaidlustada nende kinnitamist õigustena, inimeste õigustena.

Väljend “mul on õigus” millekski võib lihtsalt tähendada, et ma olen mingi lepingu osapool, mis annab mulle millekski õiguse (“mul on õigus sõita selle rongiga, sest ma ostsin pileti”) ja selle õiguse aluseks on üldine reegel, et lepinguid tuleb täita; seda reeglit ei tule arvatavasti mingi üldise reegliga põhjendada, või ehk vaid viidates Jumala käskudele või siis väljaspool kahtlust olevale tähelepanekule, et neid – kas või ebatäiuslikult – järgimata oleks ühiskonna elu võimatu. Öeldes “mul on õigus” viidatakse tihti implicite mitte kirjalikule lepingule, vaid mingile püsivale tavale (“meil on õigus teada, mida sa tegid nii hilja õhtul,” ütlevad vanemad sõnakuulmatule tütrele; “mul ei ole õigus korrata neid kontrollimata kuulujutte selle proua eraelu kohta” jne). Vahel tähendab “mul on õigus” seda, et ma midagi väga vajan (“mul on õigus puhata pärast pikka ja rasket päevatööd”) ja et minu arvates on teised inimesed kohustatud mulle seda võimaldama.

Võiks näida, et 1948. aastal ülddeklaratsiooni kirja pandud inimõigustel on teine tähendus; need on ju universaalsed, abstraktsed ja eranditeta õigused, mis käivad kõigi inimeste kohta. Aga eelnimetatud õigusi saab ilma suurema vaevata tuletada nendest abstraktsioonidest: kui keegi oleks takistanud minu rongi peale minekut, ehkki ma olin ostnud pileti, siis oleks ta kallale kippunud minu varale, aga õiguse omada vara annab mulle 17. artikkel; kui keegi oleks takistanud mind puhkamast peale tööd, siis oleks ta rikkunud minu õigust vastavalt 24. artiklile jne.

Ent mõtleme siiski selle üle, milline tegelik tähendus on neil kolmekümne artikliga kinnitatud õigustel. Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioonis üles loetud õigused – ja neid on ainult kolm – on kehtivad seetõttu, et need andis meile Looja, niisiis me oleme, igaüks meist, nende õiguste kandjad (õigus elule, vabadusele ja õnne poole püüdlemisele) jumaliku dekreedi jõul, mida ei ole võimalik vaidlustada. Et me oleme nende õiguste õnnelikud omanikud, on faktiväide, nagu on fakt, et ma olen siin selle sulepea õiguslik omanik. ÜRO ülddeklaratsioon ei ütle aga midagi selle kohta, et need ülesloetud õigused oleks andnud meile Jumal või loodus. Mida siis tähendab väide, et mul on näiteks õigus õiglasele ja rahuldavale tasule? Kas see on teatava fakti kinnitus, aga samas ka metafüüsiline väide, mis omistab mulle võõrandamatu ja kindla omaduse, mille kandja ma olen samamoodi nagu ma kannan oma kahte kõrva. Kui selle kuulsa dokumendi autorid tahtsid seda öelda, kui nad tõepoolest määrasid kindlaks mingid faktilised asjaolud, siis peaksid nad ütlema, kust nad teavad, et mina kui inimliigi isend olen nende kolmekümne omaduse kandja, nii nagu on nende kandjaks kõik teised inimesed ja kindlasti – ehkki dokument seda otse ei ütle – mitte ainult täna elavad, vaid kõik inimesed maailma algusest kuni selle lõpuni.

Kui aga inimõiguste nimekirja ei saa tõlgendada nii julge metafüüsilise väitena, siis mida see võib tähendada? Me võime oletada, et see on normatiivne tekst, mis väljendab autorite arvamust, kelle järgi oleks parem, et mina ja teised saaksid oma töö eest õiglast ja rahuldavat tasu, või et maailm üleüldiselt oleks parem, kui inimesi ei vahistataks meelevaldselt ega piinataks. Kui nii, siis on ülddeklaratsioon selle autorite soovide nimekiri ja isegi kui mina neid soove jagan, kui ma eelistan, et maailm oleks pigem parem kui halvem ülddeklaratsiooni mõista antud tähenduses, siis ei või ma kinnitada, et minu või teiste inimeste soovid on tõed, seda enam igavesed tõed, nagu annab mõista “õiguste” kui metafüüsiliste seisukohavõttude tõlgendus. Ka kõige empiirilisemalt ja stsientistlikumalt meelestatud inimesel ei saa olla midagi selle vastu, et inimesed väljendavad oma soove, ja ehkki ta on valmis ka ise oma soove väljendama, ei hakka ta ju ometigi väitma, et kuulutab sel kombel tõde.

On veel kolmas võimalus “inimõigusi” tõlgendada. Ajaloost tuntud tähtsad dokumendid, mida me peame nende õiguste eelkäijateks nagu Inglismaal Magna Carta ja hiljem Habeas Corpus, Poolas neminem captivabimus ja Prantsusmaal Nantes`i edikt, olid lihtsalt piirangud, mida riik või pigem monarhia olid valmis tunnistama, võimule seatud kitsendused, mille kuningas võttis vastu kas siis otsese surve mõjul mõjul või mingitel erilistel põhjustel vabatahtlikult. Need olid niisiis seadused, millega alamad, peamiselt aadlikud, kaitsesid end omavoli ja vägivalla ning ülekohtuse maksustamise vastu. Need ei olnud midagi sellist nagu Moosese kivitahvlile raiutud käsud, mis kehtivad igavesti, aga just nõnda paistab olevat kujutatud ülddeklaratsioonis inimõigusi.

Kuna küsimuses olid võimude järeleandmised, mida tehti kas meelsasti või vastu tahtmist, siis oli selge, et neid saab parandada, muuta või tühistada, nagu juhtus just eelnimetatud ja ka teiste samasuguste dokumentidega. Magna Carta`t muudeti juba esimese kümne aasta jooksul pärast selle vastuvõtmist 1215. aastal, paljud selle punktid on kaotanud poliitiliste ja ühiskondlike muutuste tulemusel oma kehtivuse, ja vähemalt ühel juhul lubatud vabadused tänapäeval ei kehti (nimelt säte, et igaüks võib rahuajal Inglismaale elama asuda); lubadus neminem captivabimus ei olnud Poola ajaloos muutumatult kohustuslik, ja Nantes`i edikt tühistati paarikümne aasta pärast. Ent ükski nendest dekreetidest ei kadunud jälgi jätmata, need jäid kollektiivsesse mällu ja olid lähtepunktiks hilisematele deklaratsioonidele nagu näiteks Magna Carta Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioonile. Mõned aga mängisid kahjulikku rolli, nagu Poola šlahta privileegid.

Pole siis ümberlükkamatuid põhjendusi, et Inimõiguste ülddeklaratsiooni nõuded peaksid olema kirja pandud just seadustena, enamgi veel, on piisavalt põhjusi, et sellisest vormist loobuda.

Kui aga selline asi nagu inimõigused on olemas, siis peavad need õigused täitma mitu tingimust.

Esiteks, need on õigused, mille kandjaks on inimindiviid, iga indiviid, mitte aga kollektiivid, rahvad, hõimud või terve inimkond. Loomulikult, kõiki konflikte hõimude vahel, kõiki nõudeid ja pretensioone kirjeldatakse nüüd inimõiguste kategoorias. Loomulikult, see territoorium kuulub meile ajalooliselt, selle äravõtmine on inimõiguste rikkumine – sedasama kuuleme konflikti kõigilt osapooltelt. Aga ka indiviidide soove, mis – nagu me iga päev näeme – vastastikku ei klapi, väljendatakse nendes kategooriates. Kas noortel pole õigust tahtmise korral kuulata rock-muusikat? Ja kas nende naabritel pole õigust magada öövaikuses, ilma lärmita? Ka minu enda vajadused ja soovid võivad olla omavahel konfliktis. Kas mul ei ole õigust elada puhtas, saastamata keskkonnas? Kindlasti on. Aga kas mul ei ole ka õigust olla auto omanik ja kasutada seda millal tahan, sõita lennukiga ja tarbida piisavalt elektrit, mis on saadud kivisöest ja naftast? Aga kõik need – autod, lennukid, elektrijaamad – saastavad keskkonda, rikkudes sellega minu õigusi. Nende hädade vastu on lihtne retsept: las valitsus teeb midagi, et mul oleksid kõik mugavused, aga seejuures looduslik keskkond ei kannataks. Valitsus ei taha seda teha? Järelikult valitsus ei austa inimõigusi.

Järelikult ei piisa, et õiguste kandjad oleksid üksnes indiviidid, lisaks tuleb asju kirjeldada nii, et minu kui indiviidi õigused ei läheks vastuollu teiste indiviidide õigustega. Kuidas seda teha? Konflikti täielikuks vältimiseks on vaid üks moodus: ma pean ise otsustama oma õiguste üle ja nõnda kaotavad kehtivuse teiste inimeste pretensioonid, mis võiksid minu õigustega konflikti sattuda. Selle läbiviimiseks piisab, et mind kuulutatakse maailma jumalaks.

Arvestades, et väljavaated maailma nii täiuslikuks korraldamiseks on tühised, peame leppima sellega, et inimeste pretensioonid, mida väljendatakse inimõiguste keeles, on paratamatult vastuolulised, ja tuleb kasutada kõiki seaduslikke institutsioone, et lahendada neid kokkupõrkeid kompromissidega, ilma vägivallata.

Järgmine tingimus inimõiguste idee ellurakendamiseks on selline: kui kellegi õigusi rikutakse või kui keegi arvab, et tema õigusi rikutakse, siis peab olema võimalik kindlaks teha, kes nimelt on nende rikkuja. Mõnel juhul on see võimalik. Kui kedagi piinatakse või kui ta vahistatakse ebaseaduslikult, siis saab määrata isikuid või ametkondi või nende ametkondade käsilasi, kes sooritavad selliseid rikkumisi. Samamoodi, kui näiteks riigi seadus karistab mind surmaga selle eest, et vahetasin usku – nagu see on mõnes islamiriigis -, siis võib osutada isikutele või ametkondadele, kes on vastu võtnud või viivad täide seadusi, millega inimõigusi rikutakse.

/…/

Publikatsioone
Jumalate surm, 1956
Revolutsioonilisest vaimust, 1970
Poola probleem, 1973
Lääneliku sotsialismi dilemma, 1975
Stalinismi marksistlikud juured, 1975
Genotsiid ja ideoloogia, 1977
Revolutsioon kui ilus haigus, 1979
Pagenduse kiituseks, 1985
Poliitika ebajumalad ja nende kummardamine, 1986
Euroopa ja mis sellest järeldub, 1990
Kommunismi kokkuvarisemine kui filosoofiline sündmus, 1993
Loomuõigusest, 2001
Meie sajandi rahutus, 2002
Milleks meile inimõigused?, 2003

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: