Michel Houellebecq

5. veebr. 2015 at 4:23 p.l. (Nädala autor 2015) (, )

MichelHoullebecq

Foto: Sean Smith

Michel Houellebecq (1958) – üks tänapäeva tuntumaid prantsuse kirjanikke (romaanikirjanik, filmilavastaja ja luuletaja), seda nii oma romaanide kui radikaalsete sõnavõttude tõttu ajakirjanduses. 2010. aastal pälvis Kaart ja territoorium eest Concourt`i auhinna.

 

Katkend: Kaart ja territoorium, Varrak 2013, lk 211-218.

Isa polnud liigutanud, kössitas ikka oma toolil, ta ei reageerinud isegi siis, kui kuulis ust avanemas. Ta tõmbas siiski ühe Gitane`i pakist välja ja silmitses seda enne süütamist suure huviga. „Ma ei ole kakskümmend aastat suitsetanud …” märkis ta. „Aga mis tähtsust sellel nüüd enam on?” Ta tõmbas mahvi ja siis teisegi. „Kange …” ütles ta. „Aga hea. Kui mina olin noor, siis suitsetasid kõik. Koosolekutel, kohvikus juttu ajades, me suitsetasime kogu aeg. Imelik, kuidas ikka asjad muutuvad …”

Ta rüüpas sõõmu konjakiklaasist, mille poeg oli vahepeal tema ette asetanud. Jed kuulis läbi vaikuse tuulevihinat, mis aina valjenes. Ta heitis pilgu aknast välja: tuul keerutas tihedalt langevat lund, väljas hakkas juba päris tormiks minema.

„Ma arvan, et ma olen vist alati tahtnud arhitektiks saada …” rääkis isa edasi. „Väiksena huvitasid mind loomad, nagu ilmselt kõiki lapsi; kui minu käest küsiti, siis ma vastasin ikka, et ma tahan loomaarstiks saada, aga ma arvan, et tegelikult tõmbas mind juba siis arhitektuuri poole. Ma mäletan, et kui ma olin kümneaastane, siis olid meil suvel kuuris pääsukesed ja ma proovisin neile pesa ehitada. Ma otsisin entsüklopeediast selle kohta infot, kuidas pääsukesed pesa teevad, savi ja süljega, see võttis mitu nädalat aega …” Tema hääl oli hakanud kergelt värisema, ta jäi jälle vaikseks, Jed vaatas teda murelikult; isa rüüpas suure sõõmu konjakit ja jätkas siis.

„Aga nad ei kasutanudki mu pesa. Mitte kunagi. Nad kolisid kuurist üleüldse minema …” Vana mees hakkas ühtäkki nutma, pisarad jooksid mööda tema nägu alla, see oli kohutav. „Isa …” ütles Jed täielikus paanikas, „isa …” Tundus, et isa ei saagi enam pidama.

„Pääsukesed ei kasuta kunagi inimese käega ehitatud pesi,” ütles Jed kiiruga, „see on võimatu. Isegi siis, kui inimene on nende enda tehtud pesa puudutanud, jätavad nad selle maha ja ehitavad uue.”

„Kustkohast sa seda tead?”

„Lugesin mõni aasta tagasi ühest raamatust loomade käitumise kohta, mul oli ühe maali jaoks vaja.”

See oli vale, ta polnud midagi niisugust lugenud, aga isale tundus see kergenduseks olevat ja ta rahunes kohe maha. Ja kujuta ette, mõtles Jed, et ta kandis seda koormat üle kuuekümne aasta …! Et see oli teda tõenäoliselt saatnud kogu arhitektikarjääri jooksul …!

„Pärast keskkooli astusin Pariisi Kunstiakadeemiasse. Minu emale tegi see natukene muret, ta oleks tahtnud, et ma oleksin läinud inseneriks õppima; aga sinu vanaisa toetas mind väga. Ma arvan, et tal oli fotograafina ka kunstnikuambitsiooni, aga ta ei saanudki kunagi midagi muud pildistada kui pulmi ja leeritalitusi.”

Jed polnud kunagi näinud, et isa oleks tegelenud millegi muu kui tehniliste küsimustega, ja lõpu poole üha rohkem finantsasjadega; mõte, et isa oli ka kunstiakadeemias käinud, et arhitektuur on ka kunstieriala, oli üllatav, ebamugav.

„Jah, ma tahtsin ju ka kunstnikuks saada …” ütles isa kibestunult, peaaegu et tigedaltki. „Minu noorusajal valitses funktsionalism, ja tegelikult oli see valitsenud juba mitukümmend aastat, arhitektuuris polnud pärast Le Corbusier`d ja Van der Rohet mitte midagi toimunud. Kõik uued linnad, kõik magalarajoonid, mis viiekümnendatel ja kuuekümnendatel eeslinnadesse ehitati, olid tugevalt nendest mõjutatud. Meie koos mõne teisega mõtlesime kunstiakadeemias, et tahaks midagi muud teha. Me ei olnud otseselt selle vastu, et funktsionaalsus on kõige olulisem, ega olnud ka „elamise masina” idee vastu; aga me seadsime küsimärgi alla selle, mida tähendab kuskil elada. Le Corbusier oli produktivist, nii nagu marksistid ja liberaalidki. Tema kujutluses oli inimesel vaja büroohooneid, kandilisi, praktilisi, ilma igasuguste kaunistusteta; ja enam-vähem identseid elamuid, millel võis olla mõni lisafunktsioon nagu lasteaed, spordisaal või ujula; ja nende vahele kiirteid. Eluruumis pidi inimesel olema puhast õhku ja valgust, see oli tema silmis väga oluline; ja elu- ja tööhoonete vahele pidi jääma puutumata loodus, metsad jõed – ma kujutan ette, et tema ideaali kohaselt pidid perekonnad saama seal pühapäeviti jalutamas käia, seda ruumi tahtis ta iga hinna eest alles hoida, ta oli mõnes mõttes keskkonnakaitsjate eelkäija, tema arvates pidi inimkond piirduma elamumoodulitega, mis paiknevad looduse keskel, aga ei tohi loodust mitte mingil juhul ümber kujundada. See oli kohutavalt primitiivne, kui mõtlema hakkad, see on tohutu tagasiminek võrreldes ükskõik missuguse maapiirkonna maastikuga, mis on ju peen, keeruline, pidevas muutumises ansambel, mille moodustavad aasad, põllud, metsad, külad. Sellise idee peale saab tulla ainult jäik totalitaarne vaim. Le Corbusier oligi meie arvates jäik ja totalitaarne, tema liikumapanevaks jõuks oli palav inetusearmastus; aga tema idee jäi peale ja valitses terve 20. sajandi üle. Meid mõjutas pigem Charles Fourier …” Ta naeratas poja üllatunud ilmet märgates. „Fourier`lt on üles nopitud peamiselt tema seksuaalteooriad ja need on ju tõesti üsna kentsakad. Fourier`d lugedes on raske teda sõna-sõnalt võtta, koos kõigi vihurite, naisfakiiride ja Reini armee haldjatega, tegelikult on isegi üllatav, et tal oli järgijaid, inimesi, kes võtsid teda tõsiselt, lootsid päris tõesti tema raamatute põhjal uue ühiskonnamudeli üles ehitada. See on arusaamatu, kui üritad temas näha mõtlejat, sest tema mõttest ei olegi võimalik midagi aru saada, aga tegelikult pole Fourier mitte mingi mõtleja, ta on guru, esimene omataoline, ja nagu kõigi gurude puhul, ei tulnud tema edu ka mitte mingi teooria intellektuaalsest omaksvõtmisest, vaid, vastupidi, üldisest mõistmatusest, mis langes kokku kõigutamatu optimismiga, eriti just seksuaalses plaanis, inimestele on seksuaalne optimist uskumatult vajalik. Ja ometi ei ole Fourier` tõeline teema, see, mis talle kõige rohkem huvi pakub, üldse mitte seks, vaid tootmise korraldamine. ” Põhiline küsimus, millele ta vastust otsib, on see: miks inimene tööd teeb? Millest see tuleb, et inimene paikneb ühiskonnastruktuuris mingil kindlal kohal, et ta on nõus seal püsima ja oma ülesannet täitma? Liberaalid vastasid sellele küsimusele, et kõige taga on lihtsalt ja labaselt saamahimu; meie arvates sellest vastusest ei piisanud. Mis marksistidesse puutub, siis nemad ei vastanud üldse midagi, see ei pakkunud neile lihtsalt huvi ja sellepärast muide kommunism läbi kukkuski: niipea kui raha enam ei kannustanud, jätsid inimesed töötamise järele, hakkasid haltuurat tegema, töölt puudumine võttis tohutud mõõtmed; kommunism pole iial suutnud tagada isegi kõige elementaarsemate hüvede tootmist ja levitamist. Fourier oli vana korra ajal elanud ja ta teadis, et teadust oli tehtud ja tehniline progress oli toimunud ka enne kapitalismi tekkimist, ja et inimesed töötasid kõvasti, vahel kohe vägagi kõvasti, ilma et neid oleks tagant sundinud saamahimu, vaid miski, mis tänapäeva inimese silmis tunduvalt ebamäärasem: munkade puhul Jumala armastus, aga üldisemas mõttes lihtsalt ametiau.”

Isa jäi vait, ta märkas, et poeg kuulab teda nüüd väga tähelepanelikult. „Jah …” alustas ta, „siin on ilmselt mingi seos sellega, mida sina oma maalidega proovisid ära teha. Fourier`l on palju igasugust jama ja üldiselt on taju enam-vähem loetamatu; aga midagi sealt ehk ikkagi leiab. Või noh, meie vähemalt omal ajal nii arvasime …”

Ta jäi vait, tundus rändavat tagasi oma mälestustesse. Tuuleiilid olid vaibunud, lastes maad võtta vaiksel tähisel ööl; katuseid kattis paks lumekiht.

„Ma olin noor …” ütles isa kuidagi malbelt imestades. „Sa ei saa sellest võib-olla päriselt aru, sest sina sündisid juba rikkasse peresse. Aga mina olin noor, tahtsin arhitektiks saada, ja ma olin Pariisis: mulle tundus, et kõik on võimalik. Ja ma ei olnud ainuke, Pariis oli tol ajal rõõmus linn, meil oli tunne, et me võime terve maailma ümber ehitada. Ja siis ma kohtasin sinu ema, ta õppis konservatooriumis, mängis viiulit. Me olime täitsa nagu mingi kunstirühmitus, päriselt. Noh, ega see asi kaugemale ei jõudnud kui see, et me kirjutasime kamba peale neli-viis artiklit ja need avaldati ühes arhitektuuriajakirjas ära ka. Need olid suuremalt jaolt poliitilised tekstid. Meie keskne idee oli see, et keerukas, haruline, mitmetasandiliselt korraldatud ühiskond, nagu see, mille pakkus välja Fourier, peab käima käsikäes keeruka, harulise, mitmetasandilise arhitektuuriga, mis jätab ruumi ka individuaalsele loovusele. Me ründasime ägedalt Van der Rohet (kes vorpid tühje moodulstruktuure, neidsamu, mille eeskujul tekkisid ettevõtete`open space`id ), ja eriti Le Corbusier`d, kes ehitas väsimatult üksikkongideks jaotatud koonduslaagri tüüpi ruume, mis kõlbasid heal juhul, nagu me kirjutasime, mõnda korralikku vanglasse. Meie artiklid said isegi natuke vastukaja, minu meelest Deleuze mainis neid kuskil; aga tööd oli vaja teha, teistel samamoodi, me läksime suurtesse arhitektuuribüroodesse tööle ja elu polnud enam kaugeltki nii lõbus. Minu rahaline olukord paranes üsna ruttu, tol ajal oli tööd palju, Prantsusmaa ehitas ennast tohutu kiirusega üles. Ma ostsin Raincysse maja, see tundus hea mõte, Raincy oli siis veel tore linnake. Pealegi ma sain ta väga hea hinnaga, üks klient rääkis mulle sellest, kinnisvaraarendaja. Omanik oli üks vanamees, ilmselgelt intellektuaal, kandis alati vestiga ülikonda, lill nööpaugus, iga kord, kui ma teda nägin, oli tal seal uus lill. Ta nägi välja nagu oleks ta otse Belle Époque`ist välja astunud, või kõige hiljem kuskilt 1930. aastatest, ma ei suutnud teda kuidagi tema keskkonnaga seostada. Ma oleksin ette kujutanud, et teda võib kohata kuskil, ma ei tea, Voltaire`i kaldapealsel … aga igatahes kindlasti mitte Raincys. Ta oli endine õppejõud, uuris esoteerikat ja religioonilugu, ma mäletan, et ta oli suur kabala ja gnoosise asjatundja, aga ta vaatas neid kuidagi väga erilise nurga alt, näiteks René Guénoni suhtus ta ülima põlgusega.” „Igavene lollpea,” nii ta Guénoni nimetas, ta oli vist isegi Guénoni teoseid mitu puhku ägedalt kritiseerinud. Naist tal ei olnud, ta oli elanud töö nimel, nagu öeldakse. Ma lugesin ühest humanitaarteaduslikust ajakirjast ühte tema pikka artiklit, kus ta esitas üsna kummalisi mõttekäike Saatuse kohta ja selle kohta, kuidas saaks sünkroonsuse põhimõtte alusel välja töötada uue religiooni. Tema raamatukogu oleks, ma arvan, eraldi sama palju maksnud kui kogu maja – tal oli üle viie tuhande köite, prantsuse, inglise ja saksa keeles. Seal ma avastasin William Morrise teosed.”

Ta tegi pausi, märgates Jedi näoilmes muutust.

„Kas sa tead William Morrist?”

„Ei tea. Aga ma olen ka selles majas elanud, raamatukogu ma mäletan hästi …” Ta ohkas, jäi korraks kõhklema. „Ma ei saa aru, miks sa nii palju aastaid ootasid, miks sa mulle sellest kõigest alles nüüd räägid,” ütles ta.

„Sellepärast vist, et ma suren varsti ära,” ütles isa lihtsalt.

Loomingut
Saare võimalikkus, Varrak 2015, tlk Triinu Koff
Kaart ja territoorium, Varrak 2013, tlk Indrek Koff
Elementaarosakesed, Varrak 2008, tlk Indrek Koff
Võitlusvälja laienemine, Varrak 2005, tlk Triinu Tamm
Platforme, 2001
Interventions, 1998
Lanzarote, 2000

Link
Triinu Tamm Plekktrummis, http://kultuur.err.ee/v/fd842e5f-a391-4d8e-a155-3303632f5e1c
Neeme Lopp „Tühjuse peegeldamine valimatu vabaduse ruumis” Sirp 23.09.2005
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/t-hjuse-peegeldamine-valimatu-vabaduse-ruumis/
Valle-Sten Maiste, Liberalismi valud, Vikerkaar 3/2006
Peeter Helme, Areeni kaanelugu: Indrek Koff, Michel Houellebecq ja prantsuse kirg, Ekspress 13.04.2013, http://ekspress.delfi.ee/news/areen/areeni-kaanelugu-indrek-koff-michel-houellebecq-ja-prantsuse-kirg?id=65950088

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: