Mait Vaik

5. märts 2015 at 4:35 p.l. (Nädala autor 2015) (, )

maitvaik

Foto: Joel Kivi

Mait Vaik (1969) – eesti muusik ja kirjanik.
Aastail 1989-1995 mängis ta ansamblis Vennaskond basskitarri, osaledes ka kollektiivis muusika ja tekstide loojana.Alates 2002. aastast tänaseni tegutseb Mait Vaik Sõpruse Puiestees, olles ansambli enamiku tekstide autor, kirjutades ka heliloomingut.
2015. aasta Friedebert Tuglase novellipreemia võitsid Märt Kivastik ja Mait Vaik (novelli „Puhtus” eest kogumikus „Tööpäeva lõpp”)

Katkend: Tööpäeva lõpp, Puiestee 2014, jutustused, lk 129-134.

Puhtus

Kaks kilelotti käeotsas, üks neist taara raskusest kohe rebenemas, trügisin ma õlg ees kohaliku poekese müügisalongi. Mul oli kohutav pohmell, nohu ja võibolla ka palavik ja neetud kotid kolisesid vastu sulguvat ust, siis letti, põrandat ja siis jälle vastu letti ning kakas tühja pudelit kukkusid üle kotisuu kolaki ja koll vastu, õnneks mudast, põrandat. Kogu see keeruline tegevus, tegelikult vaid kauplusesse sisenemine, võttis viimasegi jõu ja võttis täiesti higiseks.
Pood oli tühi. Ainult müüja, keegi uus, verinoor tüdruk ja siis veel mingi veidrik, kes oli oma käed täis ladunud kaupa, mis tahtis iga hetk sõrmedevahelt ja peost ära libiseda. Tüüp oli minust noorem, kõhn ja räpane, hoidis ennast kooksu, lõug ees ning peas määrdunud igivana suusamüts. Ta liikus oma koormaga ettevaatlikult kassa suunas ja mõistsin, et kuigi ta liikus teosammul, jõuab ta, raisk, ikkagi ette. Korjasin pudelid maast üles, mõtlesin mida nendega teha ja toppisin üks ühte ja teise teise kilekotti.
Nüüd oli see veidrik jõudnud kassani, seisis seal nagu tohman, kuni müüja pidi talle viimaks ütlema, et pangu kaup letile. Lollpea ei suutnud otsustada kummast käest ta oma kraami ennemini kassaaparaadi kõrvale peaks kuhjama ja taas pidi tüdruk talle appi tulema – ta naeratas ja võttis selle togu käest ise pakendid. See seisis, raisk, käed ees nagu murdunud tiivad või mingid liikumatud köndid ja jõllitas müüjat nagu selle tegevus oleks suunatud tema vastu. Õigemini kuidagi kahtlustavalt ja küsivalt. Kolistasin oma pudelitega. Mul oli selline tunne, et mõtlesin – pean kohe ühe õlle saama, muidu annan otsad. Külma- ja kuumalained ujusid üle keha, käed värisesid täiega.
Viimaks sai selle idioodi kaup kassat läbi ja kokku löödud ja ma niuksatasin kuuldavalt, kui ta nüüd raha hakkas otsima. Üks käsi ikka veel tardunult ees alustas teine otsinguid lähimatest taskutest. Seal seda muidugi ei olnud. Oli küll mingeid muid asju, mingit prahti, mis põrandale kukkus ja mida ta siis jõllitas, kummardus, et paremini näha, ja viimaks selgusele jõudnud, maha kükitas ning lägaselt põrandalt endale taas taskutesse korjas. Tõusnud, alustas ta otsinguid parempoolsetest taskutest. Parem käsi ei teinud midagi, tal oli vaja kindlasti vasak käsi oma paremasse püksitsakusse ajada. Panin silmad kinni, oigasin ja üritasin vaadata kuhugi mujale, olla lihtsalt midagi mõtlemata. Vahtisin õue, lumist kaupluseesist ja taamal kolmekordseid korterelamuid, katlamaja.

Ma oli jõudnud siia kolme päeva eest. Tulnud selleks, et puhata mitmenädalasest alkoholitsüklist, hambad ristis konutanud kõigepealt kaks tundi bussis, siis praamil, kus ma ennast juba kergelt purju võtsin ja kohale jõudnud kõik päevad joonud. Püüdes ennast uskuma panna, et õllekogused jäävad tasahilju ikka väiksemaks ja väiksemaks. Tänaseks olin ära kulutanud viimasegi raha ja värdjalikkuse tipuks ei olnud pangaülekanne, mida ootasin juba üleeilseks, ikka veel saabunud või tehtud.
Vaatasin kaupluseaknast välja, nutt kurgus. Vihkasin pangandust, valelikke tööandjaid, kujutades endale ette, kuidas raamatupidaja ei viitsi millegipärast ülekannet teha, või ei saa seda teha ja lubasin samas ka tappa selle debiiliku, kes olevat meie firma IT-spetsialist. Siis vihkasin ma kõiki panku. Seda, et nad minu mõnda tuhandet krooni kinni hoiavad, teenides selle pealt 15,3565478 senti tunnis. Mõtlesin, et paras, et neid röövitakse ja et need röövid võiksid märksa verisemad olla. Noh, ja pärast seda ei mõelnud ma enam midagi.

Ma kuulsin, kuidas mu kõrvu jõudis, kõigepealt kõrvadesse ja siis alles kuulsin, kuidas müüja ütles sellele tolgusele, kelle poole ma seljaga seisin, et tal jääb rahast kahjuks puudu. See oli raske hetk. Vaikus. Ja see vaikus venis ja ma ei suutnud ennast keerata, et vaadata, mis siis nüüd toimub.
„Teate,” ütles tüdruk üliviisakalt. „Te võite ju selle raha mulle võlgu jääda. Ma maksan praegu teie eest ja te toote mõni teine kord ära.”
Nüüd pöörasin ennast leti suunas ja pidin minestuse äärel jälgima, kuidas too „teie” endale ostetut taas kätevahele üritas korjata. Ka tüdruk vaatas teda kurval pilgul, võttis siis kilekoti ja ladus kraami sinna. Siis ulatas ta selle noormehele.
Kui see sell minust möödus, vahekäik oli kitsas, jalaga ühe mu pudelikoti ümber suutis ajada ja kui me olime jõudnud kohakuti, kus riie riiet puudutas, ei suutnud ma teisiti kui pidin ütlema, et ta oleks võinud tütarlast vähemalt tänada.
Ta peatus, heitis mulle hullumeelse pilgu ja jäi siis silmi pilgutamata tardunult jõllitama. Vahtisin teda vastu, meie ninade vahele oleks mahtunud ehk tikutoos. Mõtlesin korraks (aga ainult korraks), et kas mul tuleb tõesti siin rüselema hakata, selles väikeses maapoes, mingi ärapiinatud segasega, kes ei oska vist isegi rääkida. Ütlesin talle „mine-mine” ja tõukasin kergelt õlast, ukse suunas, ise maha kükitades, seljaga tema poole, et põrandalt, mudasest lägast, laialiolevat taarat üles korjata. See ootuse hetk kestis ehk sekundi. Kogemused ütlesid, et ta võib mulle näiteks kotiga pähe virutada või jalaga lüüa. Ta keeras ennast siiski minekule ja juba uksel, enne väljumist, venitas kaks geniaalset sõna: „Ära mölise!”
See vahejuhtum rahustas mind ometi maailma suhtes pisut maha. Võib olla seetõttu, et viimaks lähenes päästev võimalus oma taara ära anda ja õlle vastu vahetada.
Kui ma püsti tõusin ja kotid letile tõstsin, millegipärast tüdruku ees piimlikkust tundes ja kätteõpitult seda varjates, ütles tüdruk mulle korraga: „Ta tänas mind ju oma silmadega.” Tahtsin vastata, mõtlesin … Kurat, mida vastata? Nii. Nüüd tekkis hetk, kus ma tundsin korraga, et ma pean midagi vastama, mitte et võlgu jääda, vaid mul oli enda pärast vajadus see vastus välja mõelda.
„Aga lisaks pilgule oleks võinud ka sõnadega,” ütlesin viimaks.
„Teile vist hirmsasti meeldivad sõnad.” ja ma ei saanud aru, kas selles oli terakene irooniat või ei olnud üldse. Aga ma püüdsin igaks juhuks oma huultele õhkõrna, pea nähtamatut muljet anda.
Ta võttis mu kotid, keeras ennast minu suunas küljega ja hakkas pudeleid tühjadesse kastidesse laduma. Need olid ligased ja mõtlesin, et oleksin võinud seda ju ise teha, kastid paluda. Lollpea.
„Ma pole teid siin varem näinud,” lausus ta siis.
„Mina sind ka mitte,” nähvasin kurjemini kui oleksin tahtnud.
Neetud pohmell, sa ei kontrolli ennast, isegi mitte oma hääletooni. Üritasin ennast kokku võtta ja lisasin võimalikult leebelt: „Üldiselt käin ma siin suviti puhkamas. Seekord tulin talvel. Üksinda.” Ma ei tea, miks ma selle „üksinda” lisasin. Ja väga kurvalt.
„Puhkamas?” oli ta üllatunud.
„Vist jah.” Ja ma mõtlesin, kas sellist padujoomist saab mingite reeglite kohaselt puhkuseks nimetada.
„Talvel ei ole ju siin midagi teha.” Ta heitis mulle pilgu.
„On küll. Ennast surnuks juua.”
Ta vaatas mind ja küsis siis täiesti tõsiselt: „On teil see plaanis?”
Tundsin korraga, et meie dialoog on muutnud minu pahurateks, ennasthaletsevateks vastusteks ja tema siiruseks ning mul hakkas veel rohkem piinlik.
„Tegelikult vist ei olnud. Vähemalt siia sõites ei olnud. Aga näib, et läheb nagu alati. Ja õlu, mida te siin müüte, aitab sellele tublisti kaasa.”
„Kohalikud ei joo lahjemat,” vastas ta mõistes, mida ma silmas pidasin. „Sel aastaajal pole mõtet muud sisse osta.” Ja hakkas siis naerma ja lisas: „Te võite ju ise veega lahjendada.”
Krimpsutasin nina. Kuigi ega maitseomadustelt poleks jook vist midagi kaotanud. Ja see andis mulle idee õlle pealt millegi muu, näiteks viina peale üle minna. Hm… Ja ma hakkasinn seda plaani hinnasilte lugedes ja koguseid ja kraade kokku lüües arvutama, aga millegipärast nii, et tüdruk seda ei märkaks. Tulemus rääkis siiski õlle kasuks. Ohkasin.
Ta oli pudelid nüüd ära ladunud, keeras end nüüd minu poole ja ütles saadava summa. Sellel hetkel, ma läksin näost täiesti peetpunaseks, mõtlesin äkki, et mis oleks, kui ma natuke võlgu küsiksin… Ja kuna ma juba nii kõvasti punastasin, oma mõttevärdja pärast, et ta on seda tajunud, talle täiesti põhjatult otse silma vaatasin, ei saanud ma enam oma pilku ära pöörata, mitte varem, kui see mõte oli jäägitult peast läinud. Ta vaatas mulle vastu, aga isegi mitte imestunult, et mis nüüd või, et mis sellel hakkas. Lihtsalt vaatas.
„Ma võtan ühe kange ja kaks lahjemat õlut,” laususin viimaks. Ta oli ikka verinoor. Ta pidi olema kas päris laps või siis kuidagi lapseks jäänud.

Väljas oli külmemaks läinud, õhtuvidevik oli taevast katmas ja kuigi viimasest vaatamisest ei saanud olla rohkem kui 20 minutit, läksin ma siiski postkontorisse. Ma teadsin, et seda neetud raha ei ole ja mul tuleb homme taas, nutumaik kurgus ja idioodi lootus südames, läbi metsa viis kilomeetrit siia sumbata, ise terve tee kirudes ja maailma needes ning pangaautomaat näitab mulle ikka, et su sitapea saldo on täpselt kolm ümmargust nulli. Isegi mitte mingi muu värdjas ja alatu pisisumma, aga täpselt kolm nulli.

Pood oli tühi.
Ma olin joonud selle kange õlle külmast värisedes. Jah, nüüd juba vist külmast värisedes ja mitte enam pohmellist, poeesisel platsil koos külameestega ning kaks lahjemat lihtsalt ära kinkinud. Raha oli üle kantud. Lõpuks oli mingi debiilik võtnud vaevaks kuskil pangas mingile klahvile vajutada või siis teine sitapea oma programmijupi sobivalt ajastanud, juhul kui sellised asjad toimuvad automaatselt. Ja kui ma neid oma mõtetes sõiman, siis olgu neile palgaks, et ma pidin kahe koti taaraga viis kilomeetrit mööda talvist metsa ukerdama, ahastuses ja suremas. Siis teadku! Ja mul ei ole midagi selle vastu, kui nad seda lugedes parastavalt mu üle irvitavad. Täna on nemad idioodid (küll õnneliku käega idioodid) ja mina parm.

Pood oli ikka veel tühi.
„Raha oli üle kantud,” kuulutasin ma lollakalt nagu oleks see minu ja selle müüjast lapsukese ühine saavutus ja temalegi suur võit. Aga ta naeratas siiski ja mulle meenus, et ta ju ei teadnudki, et ma mingit raha ootasin. Kuid mu rõõm oli siiski sedavõrd suur, et lõin käega – näen napakas välja, siis näen. Ja sellest ajendatuna ütlesin ma ootamatult „Kas ma tohin, ma tõesti tahan, selle vennikese võla ära maksta, mis tal siia jäi!”
Tüdruk hakkas naerma.
„Ma käitusin ebaviisakalt ja olin tige,” lisasin usalduslikult. Millegipärast kartsin, et ta keeldub või lööb käega, aga siis ütles rõõmsalt: „Makske muidugi kui te tahate!” Ma ei tea miks selline siirus mind korraga liigutas ja ma laususin täiesti kontrollimatult: „Tead, sa olete vist natuke hull.”
„Ja teie ka kindlasti,” vastas ta kohe. Ja ehmatas vist hetkeks isegi öeldust. Tegin poolvallatu ilme „et mis nüüd siis”, uskudes, et see aitab tal teatud kohmetusest, mida ma millegipärast eeldasin, kergemini üle saada, aga eksisin taas. Hetk hiljem lausus ta rõõmsalt: „See ei olnud kindlasti solvang.” Ja vaatas mulle veel silma, rahulikult. „Sain aru, et teie nimetasite mind hulluks ka heas tähenduses,” lisas ta ikka veel silma vaadates. Tundsin, et see läheb juba üle teatud (mis teatud – et tea – hiljem mõtlen) piiride, tekitades minus kaitseseisundi, harilikult oleksin vastanud ükskõikselt (varjatud ülbusega), aga praegu seisin, olin vait ja põrnitsesin teda.
Ja mul ei olnud selle vaikuse pärast ja selle pärast, et ma talle altkulmu otsa vahtisin sugugi halb, pigemini vastupidi. Mida kauem ma vaatasin, seda kergem mul hakkas. Aga teadsin ka, et lõpmatuseni see kesta ei saa ja see valmistas mulle juba kurbust, veel ennem kui ma oma mõtlemise jälle tööle lülitasin.

/…/

Looming
“Kõigil on alati õigus”, Puiestee 2012, luulekogu
“Juss ja vennad”, Puiestee 2013, lühiromaaan
“Tööpäeva lõpp”, Puiestee 2014, valik jutustusi

Mait Vaigu tekste on kasutanud järgmised muusikalised kollektiivid:
Sõpruse Puiestee
Metro Luminal
Vennaskond
Kosmikud
Unenäopüüdjad
The Tuberkuloited
Viikate
Tuuk
Vaigul on ilmunud sooloplaat “Üksi” koos Rainer Jancisega.

Tuntumad lood
“1905” – muusika Allan Vainola
“Isa tuli koju” – muusika Rainer Jancis
“Sõbrad ma mahun Teile taskusse” – muusika Mait Vaik
“Linnud” – muusika Rainer Jancis
“Disko” – muusika Allan Vainola
“Musta lipu valguses” – tekst Tõnu Trubetsky, Mait Vaik
“Igavest elu lõppevas öös” – muusika Allan Vainola
“Kuidas tuli pimedus mu tuppa” – muusika Kosmikud
“Üks võimalus kuuest” – muusika Kosmikud
“Viimane jõuluöö” – muusika Allan Vainola
“Ema on haige” – muusika Rainer Jancis
“Kaotaja” – muusika Mait Vaik
“Palveta surnud sõprade eest” – muusika Rainer Jancis
“Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head” – muusika Mait Vaik ja Sõpruse Puiestee

Linke
Intervjuu muusik Mait Vaiguga, Postimees 3.08.2014, http://elu24.postimees.ee/2876075/intervjuu-muusikuga-mait-vaik-eesti-rahva-silmis-5-kordselt-parjatud-looja
Kaarel Kressa, Mait Vaik koondas jutud noortest maapättidest raamatuks, Eesti Päevaleht
30.09.2013, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/mait-vaik-koondas-jutud-noorte-maapattide-elust-raamatuks?id=66809643
Peeter Helme, Mait Vaik ja vastikult naha alla pugemise kunst, kultuur.err, 04.09.2014, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/477af29c-b9cb-4cad-bbb0-bccce0053563

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: