Eduard Uspenski

5. mai 2015 at 8:06 e.l. (Nädala autor 2015) (, )

uspenskiEduard Uspenski (1937) – vene lastekirjanik.

Legendaarne vene lastekirjanik Eduard Uspenski, kelle sulest pärinevad kangelased Potsataja, onu Teodor ja kass Matroškin on Venemaal vähemalt sama tuntud kui Miki-Hiir või Piilupart Donald Ameerikas, külastab 7. ja 8. mail Prima Vista raames Tartut.

Uspenski multifilmide õhtu N, 7. mail kl 18.00-20.00 lastele Tartu Loodusmajas.

Uspenski kohtub 7. mail Tartu Linnaraamatukogus lastega ja annab 8. mail seminari pealkirjaga „Professor Võhiksaare metsikud mõtted elust ja loodusest“. Seminaril vestleb professor Võhiksaareks kehastunud Uspenskiga filosoofiateaduskonna dotsent Roman Leibov.
Nõukogude lastekirjanduse kullafondi kuuluvate Uspenski jutustuste tegelased on populaarsed ka väljaspool Venemaad. Uspenski lastejutte on avaldatud rohkem kui kahekümne viies keeles ning Potsatajast on saanud Jaapanis tõeline kultusfiguur, kelle suured eksinud silmad ja pehme karvkate meeldivad eelkõige noortele jaapanlannadele. Eestiski on mitu põlvkonda Uspenski kangelaste najal üles kasvanud, olgu kohtumispunktiks siis raamat või joonisfilm.
Inseneriharidusega Uspenski kirjanikutee sai alguse varasel Brežnevi ajal, kuuekümnendate keskpaigas jutukoguga „Krokodill Gena ja tema sõbrad“. 1974. aastal ilmus aga teos „Onu Teodor, kass ja koer“. Juba varakult avaldus Uspenski võime luua mõne iseloomuliku tunnuse poolest meeldejäävaid karaktereid, nagu seda oli 6-aastane poiss, keda kutsuti oma tõsiduse pärast Onu Teodoriks. Tema loodud karakterite hulka kuuluvad veel näiteks matemaatik Ivanov, kes kardab paaniliselt arste, ja viieaastane Vova, kes sõi enne kontrolöri saabumist ära oma bussipileti.
Uspenski töötab erinevates žanrides – ta kirjutab muinasjutte, luuletusi, multifilmide stsenaariumeid, kriminaaljutte, koomikseid. Ta ei ole aga mitte kunagi kirjutanud raamatuid pioneeridest, pigem võib tema lasteraamatutes näha satiiri nõukogude süsteemi ja korra kohta. Seetõttu oli ta võimude poolt pikka aega tõrjutud – näiteks peale „Krokodill Gena“ ja „Prostokvašino“ lugusid ei ilmunud tervelt 12 aasta jooksul mitte ühtegi tema raamatut.
Tänapäeval on Uspenski Venemaal telestaar, juhtides laulusaadet „Meie sadamasse saabusid laevad“. Varem töötas ta raadios, kus juhtis ja toimetas ülimenukaid lastesaateid. Uspenski õpetlikud raadiosaated selgitasid lastele läbi huumoriprisma matemaatikat, grammatikat ja käitumisetiketti.
Kirjutamisest pole 77-aastane Uspenski siiani loobunud: ta on katsetanud täiskasvanutele suunatud romaaniga ja kirjutanud kaasaegse järje Gena ja Potsataja lugudele. Tema uutes lasteraamatutes läheb Gena sõjaväkke, lapsed mängivad hommikust õhtuni arvutimänge ning Prostokvašinosse tuleb internet. Kuid üldiselt pole elu seal, nagu enamikes Vene külades, muutunud: gaasi sinna ei veeta, uusi teid ei ehitata…
Uspenski sõnul peab ta ennast mitte lihtsalt muinasjutuvestjaks, vaid, nagu iga kirjanik, jutlustajaks: „Minu teosed pole muinasjutud, need on pigem jutlused sellest, et elus peab igal inimesel esikohal olema armastus ja lugupidamine oma ema, isa, isamaa, õpetaja, teadmiste, kõige elusa ja elava vastu. Sest just see tagab inimese ja eriti lapse psüühilise tervise“.

Katkend: „Krokodill Gena ja teised muinasjutud”, Eesti Raamat 1989, lk 59-71.

18. peatükk

Järgmisel päeval sõitis lasteaia juurde suur veoauto ja kaks töölist laadisid maha tuhat tellist.
„Me peame oma krundile kindlasti plangu ümber ehitama,” ütles Galja, „et keegi teine meid ehituse juures ei segaks.”
„Õige mõte,” nõustus Gena. „Sellest alustamegi.”
Nad muretsesid paarkümmend lauda, panid krundi otstesse postid ja ehitasid madala puust plangu. Siis algas maja ehitamine.
Potsataja ja Galja kandsid savi, krokodill pani presentpõlle ette ja hakkas müürsepaks.
Üks asi tegi Genale muret.
„Tead,” ütles ta Potsatajale, „kui mu tuttavad mind näevad, siis nad ütlevad: “Olge lahked, ise krokodill Gena, aga teeb nii tühist tööd!” Häbi hakkab.”
„Sa pane mask ette,” tegi Potsataja ettepaneku. „Siis ei tunne sind keegi ära.”
„Õige,” koputas krokodill endale vastu otsaesist, „kuidas ma ise selle peale ei tulnud!”
Sellest peale ilmus ta majaehitusele ainult maskis. Nii ei tundnud krokodilli keegi ära. Ainult et ükskord läks krokodill Valera, Gena asendaja, aiast mööda ja hüüdis:
„Ohoo, mida ma näen! Krokodill Gena töötab ehitusel! Kuidas käsi käib?”
„Hästi,” vastas Gena võõra häälega. „Ainult et ma pole Gena, seda esiteks. Ja teiseks, ma pole üldse krokodill!”
See pani asjad kohe paika.

19. peatükk

Kord jõudis krokodill Gena ehitusele esimesena. Ja nägi, et plangule on suuret tähtedega kirjutatud:

ETTEVAATUST! KURI KOER!

„Vaat kus lops!” mõtles Gena. „Kes koera siia on toonud? Võib-olla Potsataja. Temal on palju igasugu imelikke tuttavaid.”
Krokodill istus ja jäi ootama Potsataja ilmumist.
Poole tunni pärast tuli Potsataja laulu ümisedes.
„Kas sina tead,” küsis krokodill, „kust kuri koer siia on saanud?”
Potsataja ajas silmad suureks.
„Ei tea,” ütles ta. „Eile teda ei olnud. Võib-olla Galja tõi?”
Aga kui Galja kohale jõudis, selgus, et tema pole mingit kurja koera toonud.
„Tähendab, see koer on ise tulnud,” tegi Potsataja järelduse.
„Ise?” imestas krokodill. „Aga kes siis plangule kirjutas?”
„Koer ise kirjutaski. Et teda tühja-tähjaga tülitama ei hakataks.”
„Olgu, kuidas on,” otsustas tüdruk, „ta tuleb sealt välja meelitada. Seome õige tüki vorsti nööri otsa ja viskame üle aia. Kui koer sellest hammastega kinni hakkab, tirime ta väravast välja.”
Nii nad tegidki. Võtsid Potsataja õhtueinest vorstitüki, sidusid nööri otsa ja viskasid üle aia.
Kuid keegi nööri sikutama ei hakanud.
„ Võib-olla talle vorst ei meeldi,” oletas Potsataja. „Ehk meeldivad talle kalakonservid? Või näiteks juustuvõileivad?”
„Kui mul poleks uusi pükse jalas,” pahvatas Gena, „siis ma talle näitaks!”
Pole teada millega see kõik oleks lõppenud, kui plangu tagant poleks äkki välja karanud kass. Tal oli suus seesama nööri otsa seotud vorst.
Kass vaatas korraks sõprade poole ja jooksis siis kibekiiresti minema. Nii kiiresti, et Potsataja ei jõudnudki nööri sikutada ja oma õhtueinet tagasi saada.
„Mida see siis tähendab?” ütles ta pettunult. „Kirjutatakse üht, tegelikult on hoopis midagi muud!” Ta läks väravast sisse. „Siin pole mingit koera!”
„Ja pole olnudki!” taipas Galja.
„Keegi tahtis meid lihtsalt segada. Ja ongi kõik.”
„Ma tean, kes!” hüüdis Gena. „Kes muu kui Kübaramoor! Tema pärast jäi tänane töö tegemata. Homme mõtleb ta jälle midagi välja. Küll te näeta.”
„Homme ei mõtle ta midagi välja,” teatas Potsataja kindlalt.
Ta nühkis plangu puhtaks ja kirjutas sinna:

ETTEVAATUST KURI POTSATAJA!

Siis valis ta pika tugeva teiba ja toetas selle seespoolt vastu väravat. Kui nüüd keegi värava avab ja oma uudishimuliku nina selle vahelt sisse pistab, kolksatab teivas talle kindlasti pähe.
Pärast seda läksid Galja, Gena ja Potsataja rahulikult oma toimetusi toimetama.
Iga päev hilja õhtul lahkus Kübaramoor kodunt ja läks oma öiseid tempe tegema. Joonistas kuulutustele ja plakatitele vuntse, kallas prügikaste kummuli ja paugutas mõnikord mängupüstolit, et öiseid möödakäijaid ehmatada.
Ka sel õhtul läks Kübaramoor koos oma kodustatud roti Larissaga linna.
Kõigepealt otsustas ta uue maja ehitusel ära käia, et seal jälle mingi pahandus kokku keerata.
Plangu juurde jõudes nägi ta seal kirja:

ETTEVAATUST! KURI POTSATAJA!

„Huvitav,” mõtles Kübaramoor, „kes see kuri Potsataja niisugune on? Vaja vaadata!”
Ta tahtis värava lahti tõmmata ja sisse piiluda. Aga niipea, kui ta seda tegi, lõi värava taha pandud teivas talle valusasti vastu nina.
„Röövlinäod!” hüüdis Kübaramoor. „Närukaelad! Ma teile veel näitan! Küll näete?” Torganud oma kodustatud roti kaenla alla, jooksis ta loomaia poole.

Kübaramoori peas küpses hirmuäratav kättemaksuplaan. Ta teadis, et loomaiais elab väga tige ja rumal ninasarvik Beebi. Pühapäeviti oli Kübaramoor viinud ninasarvikule rõngassaiu, püüdes teda niiviisi kodustada. Ninasarvik oli ära söönud tervelt viis saia ja Kübaramoor arvas, et nüüd on ta täiesti taltsas. Ta tahtis ninasarviku ehitusele ajada, et see toda „kurja Potsatajat” karistaks ja seal kõik pahupidi pööraks.
Loomaaia värav oli lukus. Pikemalt mõtlemata hüppas Kübaramoor üle plangu ja läks ninasarviku puuri juurde.
Ninasarvik muidugi magas ja unes ta muidugi norskas. Ta norskas nii kõvasti, et oli täiesti võimatu aru saada, kuidas ta niisuguse lärmi sees üldse magada saab.
„Hei, sina, tõuse üles!” käsutas Kübaramoor. „Vaja üks asi korda ajada.”
Aga Beebi ei kuulnud midagi.
Siis hakkas Kübaramoor teda läbi puurivarbade rusikaga toksima. Ka see ei aidanud.
Kübaramooril ei jäänud muud üle kui pikk kepp võtta ja sellega ninasarvikut vastu selga taguma hakata.
Lõpuks Beebi ärkas. Ta oli kohutavalt tige, et ta oli üles aetud. Ja muidugi ei mäletanud ta enam mingeid rõngassaiu, mis ta oli ära söönud.
Kübaramoor avas puuriukse, hüüdis: „Edasi! Kiiresti!” ja pistis jooksu loomaaia värava poole.
Ninasarvik tormas talle järele, ninasarvik tormas talle järele ja üldsegi mitte sellepärast, et „kiiresti” ja „edasi”. Tal oli lihtsalt kange tahtmine seda vastikut moori pusata.
Värava juures jäi Kübaramoor seisma.
„Pea kinni!” ütles ta. „Värav tuleb lahti teha.”
Kuid ninasarvik ei peatunud. Ta jooksis otsejoones Kübaramoori juurde ja andis talle niisuguse obaduse, et vanamoor silmapilkselt üle plangu lendas.
„Bandiit! Häbematu elukas!” kisendas Kübaramoor haiget saanud kohta hõõrudes. „Kohe ma sulle näitan.”
Kuid tal ei läinud korda midagi näidata: ninasarvik murdis värava maha ja hakkas Kübaramoori taga ajama.
„Igavene juhmakas!” hüüdis Kübaramoor. „Kohe jooksen miilitsasse, seal sulle tehakse uut ja vana! Seal sulle antakse õpetust!”
Kuid miilitsasse ta joosta ei saanud: õpetust oleks seal ilmselt antud talle endale, mitte ninasarvikule.
Pole teada, mis oleks edasi saanud, kui Kübaramoor poleks tee ääres märganud kõrget puud. Ühe hetkega oli ta puuladvas.
„Kombes,” ütles ta, ja sättis end okste vahel mugavamini istuma. „Siia ta ei roni! Ku-ku!”
Ninasarvik tampis tükk aega puu all ringi. Siis leidis paraja kraavi ja heitis puu alla magama.

21. peatükk

Potsataja, kes kogu õhtu oli krokodilli pool istunud, läks sel ajal parajasti koju. Teel tuli talle mõte uue maja ehituselt läbi astuda, et vaadata, kas seal on kõik korras. Viimaseid sündmusi arvesse võttes polnud see sugugi ülearune.
Potsataja astus aeglaselt mööda pimedat tänavat.
„Kes seal on?” küsis ta.
„See olen mina,” vastas peenike hääl. „Kübaramoor.”
Ja Potsataja nägi okste vahel tõepoolest oma vana tuttavat.
„Mis te seal teete?”
„Ripun,” vastas Kübaramoor. „Juba kaks tundi.”
„Selge,” ütles Potsataja ja astus edasi.
Teda ei pannud niisugune vastus põrmugi imestama. Kübaramoorilt võis kõike oodata. Kui ta kaks tundi puu otsas ripub, siis teab ta ise, mida teeb. Kuid viimasel hetkel pööras Potsataja ümber.
„Huvitav, kui palju aega teil sinna ronimiseks kulus? Vist vähemalt tund aega?”
„Mis tund?” ütles Kübaramoor. „Ega ma mõni kobakäpp ole.
Ma ronisin siia kümne sekundiga.”
„Kümne sekundiga? Nii kiiresti. Aga mispärast?”
„Sellepärast, et mind ajas taga ninasarvik. Sellepärast.”
„Vaat kus lugu!” venitas Potsataja. „Aga kes ta loomaaiast lahti laskis? Ja milleks?”
Kuid rohkem ei tahtnud Kübaramoor midagi seletada. Ta ütles vaid:
„Kes palju pärib, jääb ruttu vanaks.”
Potsataja vajus mõttesse. Ta oli palju kordi kuulnud sellest tigedast ja rumalast ninasarvikust, ja sai väga hästi aru, et midagi tuleb ette võtta. Muidu on ka ülejäänud linnakodanikud varsti puu otsas nagu nääriehted.
„Ma jooksen teda õige otsima,” otsustas meie kangelane.
Mõne sekundi pärast komistas Potsataja ninasarviku otsa. Too möiratas ja tormas Potsatajale kallale. Nad pistsid pöörase rajuga mööda tänavat kihutama. Lõpuks keeras Potsataja nurga taha ja ninasarvik põrutas otse edasi.
Nüüd jooksis juba Potsataja ninasarvikule järele, püüdes temast mitte maha jääda. Kui sobiv juhus avaneb, otsustas ta loomaaeda helistada ja sealt abi kutsuda.
„Huvitav, mis autasu mulle tema kinnipidamise eest antakse?” arutas Potsataja.
Ta teadis, et on olemas kolm medalit: „Uppujate päästmise eest”, „Vapruse eest” ja „Töö eest”. „Uppujate päästmine” ei tulnud kõne alla.
„Nähtavasti annavad „Vapruse eest”,” mõtles ta Beebit jälitades.
„Ei, „Vapruse eest” nähtavasti ei anta,” vilksatas Potsatajal peas, kui tal tuli uuesti raevunud ninasarviku eest põgeneda.
Aga kui ta oli jooksnud mööda linna tervelt viisteist kilomeetrit, sai talle lõpuks selgeks, et talle antakse medal „Töö eest”.
Siis silmas Potsataja teest eemal üksikut väikest maja. Ta jooksis kohe selle poole. Ninasarvik järele. Nad jooksid viis või kuus korda ümber maja.
Nüüd ei saanud enam aru, kes keda taga ajab. Kas ninasarvik Potsatajat või Potsataja ninasarvikut või jookseb kumbki omaette.
Et selles segadikus selgust saada, hüppas Potsataja kõrvale.
Seni, kuni ninasarvik üksi ümber maja tiirutas, istus potsataja rahulikult pingil ja vajus mõttesse. Äkki tuli talle pähe suurepärane plaan.
„Hei, sõber!” hüüdis ta ninasarvikule. „Katsu mind kätte saada!” Ja ise punus pikka tänavasse, kust teisest otsast kitsamaks läks.
Beebi tormas talle järele.
Tänav läks ikka kitsamaks ja kitsamaks. Lõpuks jäi see nii kitsaks, et ninasarvik enam edasi joosta ei saanud. Ta jäi majade vahele kinni nagu kork pudelis.
Hommikul tulid loomaia töötajad talle järele. Nad tänasid potsatajat tükk aega ja lubasid talle kinkida elusa elevandipoja, kui neil juhtub mõni ülearune olema.
Kübaramoori aga võttis sel päeval puu otsast maha terve tuletõrjekomando.

Eesti keeles ilmunud
“Krokodill Trill”, Perioodika 1975, tlk Ellen Niit
“Krokodill Gena ja teised muinasjutud”, Eesti Raamat 1989, tlk Helgi Limberg
“Karusloomade internaatkool”, Eesti Raamat 1990; tlk Helgi Limberg
“Onu Teodor, kass ja koer. Onu Teodori tädi”, Steamark 2000, tlk Andres Jaaksoo

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: