Witold Szabłowski

19. juuni 2015 at 12:49 p.l. (Nädala autor 2015) (, )

Foto: Albert Zawada/Agencja Gazeta

Foto: Albert Zawada/Agencja Gazeta

Witold Szabłowski (1980) on Poola noorema põlvkonna tuntumaid reportaažikirjanikke. 2006. aastast on ta seotud Poola suurima päevalehe Gazeta Wyborczaga. Laialdase tuntuse ja mitmeid auhindu tõi talle „Mõrtsukas aprikooside linnast. Reportaažid Türgist” (2010), kus ta avab lakoonilises, aga kujundlikus keeles Türgi vähetuntud tahke. Selles on muuhulgas juttu parlamenti kandideerinud prostituutidest, kommunismi ülistanud türgi luuletajast Nazim Hikmetist, peaminister Erdoğanist, paavstile atentaadi teinud Ali Ağcast, paadipõgenikest ja võikatest aumõrvadest. Raamat on ilmunud või ilmumas inglise, saksa, tšehhi, hollandi, vene, ukraina ja slovaki keeles.
Szabłowski näitab Türgit tema kultuurilises mitmekihilisuses ja vastuolulisuses heitlemas traditsiooni ja modernsuse, religioossuse ja ilmalikkuse, Euroopa Liidu igatsuse ja selle vastasuse vahel. Maailmakuulsate poola reporterite (nagu Ryszard Kapuściński) traditsiooni järgides reisib Szabłowski risti-põiki läbi riigi ja otsib kontakti inimestega. Ta laseb inimestel jutustada oma loo ning suhtub neisse suure respekti ja empaatiaga – selles seisneb reportaažide tugevus.

Witold Szabłowski kohtus eesti lugejatega 9. mail 2015 Tartu Linnaraamatukogus kirjandusfestivali Prima Vista raames.

Katkend: „Mõrtsukas aprikooside linnast”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2015, tlk Hendrik Lindepuu, lk 89-95.

See on armastuse pärast, õeke

1.

Hatice katab oma suu käega, justkui kardaks, et sõnad pudenevad sellest välja. Ta ei taha rääkida. Ta ei ole nendest asjadest kunagi kellelegi rääkinud.
Ma seletan talle, et teda ei ähvarda ju miski.
Aga asi polegi ähvardavas ohus. Hatice lihtsalt ei tea, kuidas rääkida sellest, mida ta pidi läbi elama.
Sest kuidas rääkida selliseid asju isast? Kogu maailma isad ju armastavad oma tütreid.
Hatice isa tahtis oma tütart tappa.
Kuidas rääkida selliseid asju oma emast? Ema peaks ju tütart oma kehaga kaitsma.
Aga Hatice ema karjus oma mehele: „Kas sa lõpuks juba lööd selle lipaka maha?!”
Kuidas rääkida vennast, kes tuli Hatice koju, pussnuga käes?
Kuidas rääkida õest, kellega ta lapsena magas ühes voodis, aga kes ei hoiatanud teda?
Kui Hatice mees Ahmet ei oleks olnud kindlameelne ja tugev, oleks Hatice juba surnud.
Me kohtume nende juures kodus. Lepime kokku, et kui nad ei suuda rääkida, siis jätame asja sinnapaika.
Hatice võtab mind vastu laiades idamaise mustriga kottpükstes. Peas on rätt, mis varjab hoolikalt juukseid. Ahmetil on kohevad vuntsid, seljas ruuduline flanellpluus. Mõlemad on kahekümne kahe aastased. Koos on nad elanud viis aastat. Abielu oli korraldatud – nagu enamus nende külas. Aga nad on väga õnnelikud.
Nende korteris on kaks tooli, sohva ja seinavaip. Enamat ei ole nad saanud endale veel lubada. Lapsi neil pole. Nad elavad turu kõrval, kust saab osta pistaatsiapähkleid, arbuuse, juustu ja leiba. Ahmet töötab seal, müüb mett. Neil on sõpru, nad on alustanud uut elu.
Vana elu sai otsa neli aastat tagasi, kui Ahmet läks sõjaväkke. Hatice pidi Ahmeti äraolekul elama Ahmeti tädi juures. Tädi oli lesk, elas koos pojaga, kõik oli siis ideaalne. Türgi idaosas ei sobi naisel üksi elada. See on amoraalne.
Probleem oli selles, et päev pärast Ahmeti lahkumist koputas Hatice uksele tädi teine poeg, Abdullah. Ta ei oleks tohtinud seda teha. Hatice käskis tal ära minna.
Mees läkski ära, aga järgmine päev tuli tagasi. Hakkas linki lõgistama.
„Tee lahti, muidu löön su maha!” karjus Abdullah.
Hatice tardus soolasambaks. Ta ei teadnud, mida teha. Karjuda appi? Abdullah mängib kindlasti ilmsüütut, salgab kõik maha. Öelda tädile? Allahi eest! Keegi ei usu ju naisterahvast! Hatice hoidis ust kogu jõust kinni ja Abdullah lõi lõpuks käega. Aga järgmisel päeval otsustas ta Haticele kätte maksta.

2.

Diyarbakir paistab ülevalt nagu pannkook, mille pinnale on kerkinud paar õhumulli. Siin-seal paistavad tasandikul tumepruunid kübemed. Kui lennul madalamale laskub, siis ma näen, et need on kivid, mis justkui kasvaksid maa seest.
Selle tasandiku äärel on Tigrise ja Eufrati sinised niidid, mis märkisid Muinas-Mesopotaamia piire. Siin tekkis esimene tsivilisatsioon. Siin otsiti muinasajal Piibli-Eedeni varemeid. Siin lähedal sündisid patriarhid Aabraham ja Noa.
Meie põletavad probleemid juhivad meid tagasi tollasesse aega.
Tee linna viib läbi mustadest kividest müüri, mille ehitasid bütsantslased üle tuhande aasta tagasi. Reisijuhi sõnul peaks see olema Hiina müüri järel maailma teine kuulus müür. Seda peaksid külastama tuhanded turistid. Aga ei külasta. Diyarbakiril on halb kuulsus. See on olematu maa – Kurdistani – pealinn. Ja inimeste pealinn, kes on valmis selle maa eest võitlema, relv käes. Veel paar aastat tagasi käis ärimaailm sellest linnast kaarega mööda. Aga sellest peale, kui kurdid ei pane enam pomme ja Türgi armee ei tulista suurtükkidest ümberkaudseid külasid, on ärimehed ka siia jõudnud. Linnas on üle miljoni elaniku. Kesklinna jalakäijate tänavat ei häbeneks ükski Euroopa metropol. Moodsad poed, kallid restoranid. Iga kuuga tuleb neid üha juurde, tarbimise deemon on Diyarbakiris korralikult kanda kinnitanud.
Üksnes patriarhihabemega vanamehed ei võta sellest osa. Nad istuvad mošeede juures varjus ja kurdavad. Neile ei meeldi televisioon, mobiiltelefonid, teksad, lühikesed seelikud, koolid ja ajalehed. Neile ei meeldi ükski asi, mis tekitab nende elus segadust. Ega ükski asi, mis proovib muuta nende igivanu põhimõtteid.

3.

Igal aastal tapetakse Türgi idaosas paarkümmend neidu. Üksteise järel hukkuvad nad kummalistel asjaoludel. Need on aumõrvade ohvrid, traditsiooni ohvrid, mis käsib sugulastel tappa naine, kes on määrinud perekonna au.
Ayşe Gökkan, kurdi telekanali ajakirjanik, kirjutab aumõrvadest raamatut: „Kultuur põhineb siin meeste domineerimisel. Igasugune vastuseis sellele saab karistatud.”
Ayşe Figen Zeybek perevägivalla vastu võitlevast organisatsioonist Kamer: „See traditsioon on mitu tuhat aastat vana. See on kui kirjutamata seadus, mida rakendatakse täiesti suvaliselt. Vahel andestatakse truudusemurdmine. Teine kord võib neiu hukkuda kasvõi selle pärast, et tahab käia teksastes.”
„Jah?”
„Hukkuvad neiud, kes tahavad olla iseseisvad. Viimastel aastatel on vaesus ajanud paljud pered küladest Diyarbakiri. Tihti näib nõnda, nagu oleksid nad siia keskajast sattunud. Eriti noortele tütarlastele on see määratu šokk.”
„Kuidas nii?”
„Nad satuvad keset globaalset küla. Mobiiltelefonid, internet, MTV. Nad näevad eakaaslasi, kes võivad väljas käia ilma meessoost saatjata, kes võivad kenasti riides käia, mitte kogu aeg pearäti ja kottpükstega. Ja kellel on oma noormees juba enne pulmi. Ja nad tahavad elada nagu nemad.
Samal ajal on ka nende isad täielikus segaduses. Külas on oma tütarde üle valvamine lihtne. Linnas – Allah üksi teab, mis neiukestel pähe võib tulla. Ja tütar, selle asemel et istuda kodus koos ema, vanaema ja vaaremaga, tuleb ja ütleb: tahan kinno minna, tahan jalutama minna, tahan uusi kingi. Hukkuvad tavaliselt kõige paremad neiud, kõige avatumad, kõige julgemad.”
Päeval, mil vaatasin lennukiaknast Mesopotaamiat, tappis Şanurfias isa oma tütre. Miks? Sest tütar saatis raadiosse SMS-i õnnesoovidega oma noormehele. Eetris öeldi neiu ees- ja perekonnanimi. Isa arvates oli tütar sellega rüvetanud oma süütuse.
Kaks nädalat varem tappis Silvani linnas mees oma naise. Sugulastele ütles ta, et neiu polnud abielludes neitsi. Naise vanemad nõustusid, et küllap on mehel õigus.

4.

Sel ajal kui Abdullah kolkis Hatice uksele, toimus sada kilomeetrit eemal teine draama. Yalimi külas, millest pole kaugel antiikaegne maaliline Mardini kindlus, vägistas viiekümne viie aastane mees kolmekümne viie aastase Şemse Allaki.
Inimesed räägivad, et Şemse oli veidi hull. Poepidaja Mardinis ütleb otse, et naine oli arengus maha jäänud.
Aga see võis olla ka teist sorti hullus. Kangakudumise õpetaja, kes naist tundis, ütles, et Şemse ei tahtnud minna mehele. Seepärast pidasidki külaelanikud teda hulluks. Vägistaja nimi oli Halil Acil. Tal oli naine ja kaks last. Ta elas küla servas. Tema maja hallide müüride tagant algasid juba sadade kividega kaetud põllud.
Şemse elas koos isa, ema ja vendadega rohkem küla sees, mošee juurde viiva tee ääres. Põllutöölt koju minnes möödus ta iga kord Halili majast. Kurjad keeled räägivad, et Halil üldse ei vägistanud teda. Et nad magasid teineteisega juba ammu, ning muinasjutu vägistamisest mõtles Şemse ise välja, kui selgus, et ta on rase. Peale kuulujuttude ei viita pikemaajalisele seksuaalsele läbikäimisele ei politseijuurdlus ega naisorganisatsioonide sõltumatu uurimine.
Pole teada, kas Şemse meeldis Halilile. Ühed räägivad, et mees armastas teda juba ammu. Teised, et kasutas naist ära, arvates, et pääseb puhtalt. Et isegi, kui Şemse kellegi vägistamisest räägiks, ei usuks hullu naist nagunii keegi.
Kui Şemse jäi rasedaks, siis läksid tema vennad Halili juurde ja ütlesid: „Sa pead temaga abielluma või me tapame nii sinu kui ka tema.” Halil oli juba naine. Aga Şemse pere pakkus talle abiellumist imaami juures.
Riiklikus perekonnaseisuametis saad abielluda vaid ühe naisega. Aga jumalateener võib sind paari panna kahe või kolmega.
Halil tahtis nõustuda, aga Şemse pere nõudis veel lisaks paari tuhat Türgi liiri. Halil ei olnud nii palju. Şemse vennad lahkusid siis tema juurest tühjade kätega.
Aga nii nemad kui Halil teadsid, et see pole veel lõpp. Armastav perekond kaitseb alati oma tütarde au.

5.

Aumõrvade juurteni on üsna võimatu jõuda. Arvatavasti on need pärit karjakasvatajate hõimutraditsioonidest. Isa võis saada tütre eest korraliku tasu, kui ta oli neitsi. Kui ei olnud, saatis mees ta tagasi. Sellest ei olnud veel küllalt, et tütar tegi perekonnale häbi, lisaks pidi ta nüüd jääma ka nende ülal pidada. Rändrahvast mõjutab inimeste arv, keda tuleb toita ja katta, määratult palju. Samamoodi ka mõrsjaluna. Teadlaste oletuste kohaselt hakkasid just seepärast rändrahvad tapma oma tütreid.
Nad tapsid ka naisi, kes tahtsid mehest lahku minna – sel juhul oleks tulnud mõrsjaluna tagastada. Tapeti ka need, kes ei tahtnud nõustuda perekonna korraldatud abieluga.
Ayşe Figen Zeybek: „Şemse traagiline surm vapustas kogu Türgit. Tema haual kuulutasime kohkumatult välja oma programmi. Igale naisele, kes meie juurde tuleb, garanteerime ellujäämise.”
„Ja kuidas see välja näeb?”
„2003. aastast alates oleme päästnud üle 150 tüdruku. Kui perekond on otsustanud ta tappa, siis otsime talle varjupaiga teiseslinnas. Aitame tal seal uut elu alustada. Varjupaigad on hästi varjatud, sest mõned klannid tahavad põgenikku iga hinna eest tabada. Kaks aastat tagasi põgenes ühe hõimupealiku tütar oma noormehega. Teda ajasid taga kakskümmend autot. Nad otsisid teda kõigist suurematest linnadest. Lõpuks leidsid, aga neiul õnnestus läbi akna põgeneda ja täna ei tea keegi, kus ta on ja mida teeb.”
„Kuidas te kindlaks teete, kas perel on tõsi taga?”
„Meiega on koos psühholoog. Tema hindab ka, kas neid võib usaldada, kui nad lubavad tapmisotsusest loobuda.”
„Kas lubavad siis?”
„See on raske protsess. Me ei saa minna nende juurde ja öelda: „Nähtavasti kavatsete oma tütre tappa. Me ei soovitaks seda teha!” Kõigepealt kogume teavet. Kui perekond on usklik, siis lähem,e koos imaamiga. Kui isa töötab vabrikus, siis palume direktori toetust. Ükskord aitas meid arst, kes ravis neiu vanaema. Ühel korral helistas Ankarast minister, perekonna sugulane. Kõik seletavad: „Pole vaja tappa! On palju muid lahendusi!””
„Ja mida ütlevad perekonnad?”
„Käisin paar päeva tagasi Viranşehiris, väikeses külas Şanliurfa lähedal. Perekond käskis neiul end ära tappa. Onu saatis talle SMS-si: „Tapa end ise või muidu sured piinades.” Miks? Sest neiul oli koolis poiss-sõber ja see sõidutas teda oma autoga. Külas oli see mõeldamatu.”
„Ja mis sai?”
„Mul on alati väga imelik tunne, kui ma pean perega kauplema nende endi tütre elu pärast. Aga mul on omad nõksud. Ma seletan, et olen ka ise siit pärit. Et ka minu tütrel on noormees ja ma ei kavatse seepärast veel tütart tappa. Näitan pilte telefonis. Räägin, et tütar oskab hästi matemaatikat, aga türgi keel tekitab raskusi. See mõjus isale. Ta hakkas kurtma, et tütar peab õppima türgi keelt. Et kõiges on süüdi kool, sest milleks kurdidele türgi keel.
Ma proovin alati äratada nende uinunud vanemlikke tundeid. Küsin, palju tütar sündides kaalus. Ja mis haigusi on põdenud. Millise sõna esimesena ütles: emme või issi. Kui ma suudan äratada vanemlikud tunded, siis on juba lihtsam.”
„Ja sel korral? Kas õnnestus?”
„Jah, nad lubasid, et ei tee tütrele midagi. Tütar lubas, et tuleb nüüd alati koolist koos vanema vennaga. Ehkki siin on oma rik. Möödunud aastal oli meil siin kõmuline juhtum. Ayşegül Alpaslaniga. Selle naise mees lubas politseinike juuresolekul, et ei löö Ayşegüli enam iial. Nädal hiljem peksis ta naise surnuks.”

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: