Patti Smith

21. sept. 2015 at 12:38 p.l. (Nädala autor 2015) (, )

pattiPatti Smith – legendaarne Ameerika kirjanik, muusik ja kunstnik, kelle 1975. aastal ilmunud albumit „Horses” peetakse New Yorki pungi otseseks eelkäijaks. Smithi autobiograafiline romaan „Kõigest lapsed” („Just Kids” 2010) räägib autori suhtest Robert Mapplethorpe`i , ühe mõjukama 20. sajandi fotograafiga. P. Smith on salvestanud 12 stuudioalbumit ning avaldanud luulekogud „Witt”, „Paabel” ja „Korallmeri”. 2007. aastal võeti Smith vastu Rock and Roll Hall of Fame`i.

Katkend: Kõigest lapsed, Mask 2014, tlk Martin Rünk, lk 70-78.

Oli päevi, vihmaseid päevi, mil Brooklyni tänavad kutsusid end pildistama – iga aken oli nagu Leica lääts teralise ja liikumatu kaadriga. Võtsime välja värvipliiatsid ja paberid, et sõnakuulmatute lastena hilisööni joonistada, kuni rammestunult voodisse langesime. Lamasime üksteise käte vahel, ikka veidi kohmetult kuid õnnelikena, uinumiseni hingetult suudeldes.
Poiss, kellega olin kohtunud, oli häbelik ja sõnaaher. Ta tahtis, et teda suunataks, et ta saaks käest kinni hoides täiesti uude maailma siseneda. Ta oli mehelik ja kaitsev ning samas ka naiselik ja alistuv. Riietuses ja käitumises ääretult pedantne, suutis ta oma loomingus ometi luua hirmuäratavat segadust. Ta sisemaailmad olid üksteisest eraldatud ja ohtlikud, oodates vabanemist, ekstaasi ja valla pääsemist.
Vahel ärkasin keset ööd ja leidsin ta palveküünalde hämaras valguses tööd tegemas. Joonistust siit-sealt täiendades, seda üht ja teistpidi keerates uuris ta seda iga külje alt. Märgates mind ennast jälgimas, vaatas ta mõtliku ja eemaloleva pilguga minu poole ja naeratas. See naeratus suutis murda läbi kõigest, mida ta parasjagu tundis ja koges – isegi hiljem, kui ta suurtes valudes oma surivoodil lamas.
Kas nõiduse ja usu vahelises võitluses jääb peale nõidus? Võib-olla olid preestrid ja nõiad kunagi üks, kuid jumalaga silmitsi seistes ja alandlikkust kogedes heitis preester loitsu kõrvale.
Robert uskus empaatiaseadusesse, mis lubas ennast tahte abil mõnda objekti või kunstiteosesse kanda, et niimoodi välist maailma mõjutada. Looming ei pakkunud talle vabastust. Ta ei otsinudki seda. Ta proovis näha seda, mida teised ei näinud – oma kujutlusvõime peegeldust.
Ta pidas loomingulist protsessi käsitööks, sest lõpptulemus valmis nii kiiresti. Talle pakkus huvi skulptuur, kuid ta leidis, et see meedium on iganenud. Ometi veetis ta pikki tunde Michelangelo „Orjasid” uurides ja lootes leida moodust inimvormiga töötamiseks ilma haamri ja meisliga kaasneva füüsilise tööta.
Tal oli tekkinud idee teha animatsioon, mis kujutab meid tantristlikus paradiisiaias. Meist oli vaja teha alastifotosid, et ta saaks oma peas õitsva geomeetrilise aia jaoks lamenukud valmistada. Ta palus oma kursusekaaslasel Lloyd Ziffil appi pildistama tulla, kuid mulle see mõte väga ei meeldinud. Aktimodelliks olemine ei tundunud väga kutsuv, sest olin oma kõhul olevate armide tõttu ikka üsna kriitiline.
Fotod tulid jäigad ja üldse mitte sellised, nagu Robert oli ette kujutanud. Mul oli 35 mm kaamera ja soovitasin tal ise pildistada, kuid tal ei olnud fotode ilmutamiseks piisavalt kannatlikkust. Robert kasutas palju muudest allikatest pärit fotosid, kuigi neid ise pildistanult oleks ta parema tulemuse saavutanud. „Kui ma saaksin oma mõtted otse paberile projitseerida,” rääkis ta. „Enne kui ma ühe asjaga peale jõuan hakata, tegelen juba järgmisega.” Aia-projekt jäi pooleli.
Roberti varasemat loomingut mõjutas tugevalt LSDga eksperimenteerimine. Tema joonistustele ja väikestele assamblaažidele oli omane sürrealismi veidi iganenud sarm ja tantristliku kunsti geomeetriline puhtus. Aeglaselt pöördus ta oma loomingus katoliiklike teemade poole: lammas, Neitsi Maarja ja Kristus.
Ta võttis India kangad seintelt maha ning värvis vanad voodilinad mustaks ja lillaks, lasi need klambripüstoliga seina ning riputas üles krutsifikse ja usuteemalisi pilte. Pühakute raamitud portreesid oli prügihunnikutest ja Päästearmee kasutatud asjade poodidest lihtne leida. Litod võttis Robert raamist välja, värvis nad käsitsi üle või kasutas mõne suurema joonistuse, kollaaži või assamblaaži tegemisel.
Katoliku ikkest pääsemiseks kaevus Robert oma hinge teise poolusesse, mille üle valitses valguse ingel. Luciferi, langenud ingli kujutis hakkas varjutama pühakuid, keda ta oli oma kollaažides kasutanud ja lakiga karpidele kinnitanud. Ühe väikese puukarbi kaanel oli Jeesuse nägu ning sees ema ja laps koos pisikese roosiga. Kaane siseküljel nägin üllatuslikult saatana nägu, keel suust väljas.
Koju jõudes leidsin eest alkeemia ja nõiakunsti brošüüridesse süvenenud Roberti, seljas jesuiitide pruun mungarüü, mille ta kaltsukast oli ostnud. Ta palus, et tooksin talle okultismialaseid raamatuid. Alguses ta neid väga ei lugenud, vaid pigem kasutas nende pentagramme ja deemonlikke pilte neid tükkideks lõigates ja ümber kujundades. Robertis ei olnud kurjust, kuid mida rohkem tumedaid elemente ta oma töös kasutas, seda vaiksemaks ta muutus.
Talle pakkus huvi luua piltidest loitse, millega saaks saatanat džinnina esile kutsuda. Ta kujutas ette, et kui ta suudaks teha lepingu, millega saaks ligi saatana puhtamale minale, valguse minale, siis leiaks ta endale sugulashinge ja saatan annaks talle edu ja kuulsust. Robert ei tahtnud küsida endale annet, oskust teha suurt kunsti, sest ta uskus, et see oli tal juba olemas.
„Sa otsid lihtsamaid lahendusi,” ütlesin.
„Miks peaksin ma keerulisemaid otsima,” vastas ta.
Vahel läksin Scribner`sis töötades lõunapausil Püha Patricku kirikusse, et noort Püha Stanislausi külastada. Palvetasin seal surnute eest, keda armastasin samavõrd kui elavaid – Rimbaud`, Seurat`, Camille Claudeli ja Jules Laforgue`i armukese eest. Palvetasin ka meie eest.
Roberti palved olid nagu soovide esitamine, ta ihkas salateadmiste järele. Me mõlemad palvetasime Roberti hinge pärast – tema selle müümiseks ja mina päästmiseks.
Hiljem rääkis ta, et kirik avas talle tee jumala ja LSD universumi juurde. Ta ütles ka, et kunst avas talle tee saatana juurde ja et seks hoidis teda saatanaga koos.
Mõned märgid ja ended olid nende olulisuse tunnistamiseks liiga valulikud. Ühel ööl meie Hall Streeti kodus magamistoa lävel seistes vaatasin, kuidas Robert magas. Nägin nägemust, milles ta oli piinapingile sirgu tõmmatud, valge särk kokku vajumas, kui ta mu silme all tuhaks muutus. Minu õudu tundes ärkas ta üles. „Mida sa nägid?” hüüatas ta.
„Ei midagi,” vastasin ja vaatasin kõrvale, otsustades mitte leppida sellega, mida olin näinud. Ometi hoidsin ühel päeval käes ta tuhka.

Me peaaegu ei tülitsenud Robertiga, pigem nääklesime nagu lapsed ja harilikult oli põhjuseks meie väikese sissetuleku kasutamine. Sain palgana 65 dollarit nädalas ja Robert teenis juhuotstega. Kuna üür oli 80 dollarit kuus, millele lisandusid veel kommunaalid, siis pidime iga senti hoolega lugema. Metroopiletid maksid 20 senti tükk ja mul oli neid nädalas vaja kümme. Robert tegi suitsu ja need maksid 35 senti pakk. Minu nõrkus söögikoha tasuliselt telefonilt kõnesid teha oli kõige problemaatilisem. Robert ei suutnud mõista minu sidet oma perega. Telefonile kulutatud peotäis münte tähendas ühte vahelejäänud söögikorda. Vahel poetas ema mõne dollari oma kirja või kaardi vahele. See näiliselt lihtne žest tähendas paljusid sente, mille ta ettekandjana töötades jootrahast kõrvale pani, ja oskasin seda alati vääriliselt hinnata.
Meile meeldis käia Bowerys kulunud siidkleite ja kašmiirmantleid ning kasutatud mootorratturitagisid vaatamas. Orchard Streetil jahtisime uuteks töödeks huvitavat materjali – saime lehtede viisi polüesterkilet, hundinahka ja hulgaliselt ebamääraseid esemeid. Veetsime tunde Canal Streetil Pearl Painti kunstitarvete poes ning sõitsime siis metroorongiga Coney Islandile, et kõndida laudteel ja jagada ühte Nathan`si hot dog`i.
Mu lauakombed tundusid Robertile hirmsad. Nägin seda ta pilgust ja peapööramisest. Kui sõin kätega, siis leidis ta, et see tõmbab liiga palju tähelepanu, samas ta ei arvestanud, et endal oli tal rind paljas, kaelas mitu helmekeed ja seljas lambanahast vest. Nina krimpsutamine läks tavaliselt üle naeruks, eriti kui sellised vastukäivused välja tõin. Söögilauas peetud vaidlused kestsid terve meie pika sõpruse jooksul. Mu lauakombed ei läinud kunagi paremaks ning Roberti riietus tegi läbi mitmeid ekstravagantseid muutusi.
Neil päevil Brooklynis suurt midagi ei toimunud ja see tundus kesklinnamelust kaugel olevat. Robertile meeldis Manhattanil käia. Üle East Riveri minnes tundis ta ennast elusana ning just sealt koges ta hiljem mitut kannapööret – nii oma loomingus kui ka eraelus.
Elasin oma maailmas, unistades surnutest ja nende kadunud sajanditest. Noorena olin veetnud tunde kopeerides elegantset käekirja, milles oli iseseisvusdeklaratsioon kirjutatud. Käekiri oli mulle alati huvi pakkunud. Nüüd sain seda ebamäärast huvi kasutada oma joonistustes. Mind hakkas paeluma islami kalligraafia ning vahel võtsin Pärsia kaelakee ümbrisest välja ning panin joonistamise ajaks enda ette lebama.
Sain Scribner`sis ametikõrgendust infolauast müügiletti. Sel aastal olid menukiteks Adam Smithi „Rahamäng” („The Money Game”) ja Tom Wolfi`i „Electric Kool-Aid Acid Test” näidates hästi, kui polariseerunud kultuuri sel hetkel oli. Ma ei samastunud kummagagi. Tundsin ennast eemalolevana kõigest, mis oli väljaspool minu ja Roberti loodud maailma.
Oma madalhetkedel vaagisin, mis mõtet on kunsti teha. Kelle jaoks? Kas jäljendame Jumalat? Kas räägime iseendaga? Mis on lõppeesmärk? Et meie tööd oleksid kunsti suurtes loomaaedades – Tate Modernis, Metropolitani muuseumis, Louvre`is – trellide taha pandud?
Igatsesin aususe järgi, kuid leidsin endas valskust. Miks pühenduda kunstile? Kas eneseteostuse või kunsti enda pärast? Suutmata pakkuda valgustust, tundus enesekeskne üliküllusele veel midagi lisada.
Tihti istusin ja proovisin kirjutada või joonistada, kuid Vietnami sõja vastased tänavarahutused paistsid mu püüdlused mõttetuks muutvat. Ma ei suutnud poliitilise liikumisega samastuda. Nendega kaasa minnes kohtusin lihtsalt ühe teist tüüpi bürokraatiaga. Arutlesin, kas minu tegevusel üleüldse mingi mõte on.
Robert ei mallanud minu sisekaemusi kuulata. Mitte kunagi ei seadnud ta oma kutsumust kunsti teha kahtluse alla ja tema eeskujul sain aru, et on vaja ainult töötada – jumala suunatud sõnu luuletuseks ritta laduda, tema tegude suurendamiseks söe ja värvi lõim lehele kanda. Töö enda sees tuleb leida usu ja teostuse täiuslik tasakaal. Sellest meeleseisundist tulebki eluga laetud valgus.
Picasso ei tõmbunud oma kesta varjule, kui tema armastatud Baskimaad pommitati. Ta lõi vastukaaluks meistriteose „Guernica”, et meile tema rahvale osaks saanud ebaõiglust meenutada. Kui mul jäi natuke raha üle, siis käisin moodsa kunsti muuseumis ja istusin „Guernica” ees, veetes pikki tunde langenud hobust ja sõja nukra rusu kohal sädelevat silmamuna uurides. Pärast seda hakkasin uuesti tööle.
Samal kevadel lasti Martin Luther King kõigest mõned päevad enne palmipuudepüha Memphises Lorraine`i hotellis maha. Ajalehes oli pilt Corretta Scott Kingist, nägu leseloori taga pisaratest märg, oma väikest tütart lohutamas. Teismelise tüdrukuna tundsin südames samasugust pitsitust, kui nägin lendlemas mustas looris Jacqueline Kennedyt lastega seismas, samal ajal kui ta abikaasa kirst hobuvankril mööda sõitis. Proovisin oma tunded valada joonistusse või luuletusse, kuid ma ei suutnud. Näis, et alati, kui ebaõiglust väljendada tahtsin, polnud mul sobivaid sõnu.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: