Armin Kõomägi

5. okt. 2015 at 12:43 p.l. (Nädala autor 2015) ()

Foto: Rauno Volmar

Foto: Rauno Volmar

Armin Kõomägi (1969) – eesti kirjanik ja ärimees.

28. oktoobril kl 17.00 keskkogu saalis
Kirjandusõhtu: külas on Armin Kõomägi, Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitnud teose “Lui Vutoon” autor. Kirjanikuga vestleb Mihkel Kunnus.
Armin Kõomägi sulest on varem ilmunud jutukogud “Amatöör” ja “Nägu, mis jäi üle”, romaanid “Pagejad” ja “Hea firma”, novellikogu “Minu Mustamäe”. Novell “Anonüümsed logistikud” pälvis 2006. aastal Friedebert Tuglase novellauhinna.

Katkend: Lui Vutoon, Tuum 2015, lk 173 – 179.

9. oktoober
Paari viimasel päeval olen käinud Russalka juures merd uurimas. Seisan seal, binokkel silmade ees, näost roosa nagu üksikule saarele deponeeritud hädaline, kel on raske oma silmi uskuda. Tanker on iga päevaga lähemale triivinud ja seda tehes varjutavad tema mõõtmed kogu mu praaliva fantaasia.
Algul tundus see kummaline, siis, veidi hiljem, päris uskumatu, aga eile, kui tankeri sihtkohas enam kahtlust olla ei saanud, võtsin ma seda kui märki ja olin lihtsalt vait. Mitmekordse maja kõrgune vöör sihtis oma hirmutavate ankrusilmadega otse minu ees seisvat külili vajunud kruiisilaeva. Ta lähenes nagu hiiliv murdja vigastatud saakloomale, nagu pulbitsev isane magavale emasele, nagu hävitust hauduv põrguvürst teelt eksinud haldjale.
Black Swan – täpsema nime peale oli võimatu tulla. Kujutasin ette nimekomisjoni esimeest laevatehases veel viimast käredat lihvi saavat vastsündinut takseerimas. Kuidas ta seal kõnnib, käed seljal, pea kuklas, perversne naeratus küünilisel suul, ja kuidas selle geniaalse turundusvärdja kõrvus kõlab iga kriiskav freesmasin, iga tärisev keevitusaparaat, kogu ketaslõikurite ja -saagide orkester, mis purskab taevasse teravaid detsibelle otsekui hingevaakuv planeet oma viimset meeleheitlikku ilutulestikku, malbelt nagu Tšaikovski kuulus ballett.
Nüüd aga, otse mu silme all, lähenes oma valgele ohvrile see must luik täissöönud baleriini kõigutamatu koreograafiaga, saatjaks vaid piinlik ähvardav vaikus. Nägin, kuidas laevateki reelingul istus pikk rida kormorane, kes puhastasid sabasulgi sellise lihvitud ükskõiksusega, nagu poleks nad mitte ohtu sattunud reisijad, vaid kohutavat katastroofi plaanivad elust tüdinud töömehed.
Katsin kätega kõrvad. Midagi sellesarnast pole ma elu sees kuulnud ning võib-olla ei kuulegi kunagi. Sellist häält ei olegi olemas.
Astusin lähemale. Tanker oli ramminud kruiisilaeva enneolematu rahuga. Silmagi pilgutamata surus must luik oma tömbi noka otse vabaduse printsessi ribidesse. Ei mingit agressiivset rünnet või ahastavat vastupanu, vaid puhas masinlik mõrv ilma igasuguse hoopleva suurejoonelisuseta.
Vaata mis nurga alt tahad, ikkagi tundus see ebatõenäoline ja imelik, kuidas kaks kaptenita hiigelalust kohtuvad Tallinna lahes, hukkunud meremeestele püstitatud mälestusmärgi traagilise kuju all. Mida see siis tähendas? Kes oli see salapärane pronksist ingel, kelle käes kuldne õigeusu rist laevadele magnetina mõjus? Ja kui see meelitav kuju tõesti nii külgetõmbavat mõju avaldas, siis millised arengud ootasid meie linna suurimat merelahte ees? Kas näevad mu silmad siin igal järgmisel jalutuskäigul kaugusest lähenevat tankerite ja reisilaevade armaadat, saadetuna punaseks võõbatud väikeste lootside poolt? On see mere sõbralik ninanips oma maisele kaaslasele – sina oled üks õnnetu hangunud pealinn, aga vaata mind, minu lainetel ei lõpe elu eales kihamist-, mille käigus näidatakse suurustleva uhkusega, milline üks tõeline liiklusummik peab välja nägema? Mõne kuuga kaetakse kogu Tallinna laht külgepidi üksteise vastu nühkivate meresõidukitega. Nagu nurka aetud tummad vigastatud hiigelloomad, ulbivad nad nukras vaikuses, kõhud roostes naabrite ja teravate karide poolt lahti kraabitud, ja nende teravatest haavadest voolab merre paks must veri. See veniv mootorite elumahl katab lõpuks tumeda elastse jääkihina kogu lahe, kõik kivid rannal, ronib aegamisi üle kaldakaitse, laotub teedele ja parkidesse, ning igaüks, olgu tegu või süütu kajakapojaga, saab selle verega kokku puutudes uue läikivmusta välimuse. Iga viimne kui suleline, kes pole küllalt taiplik, et siit eemale hoida, riietatakse musta liibuvasse smokingisse ja tardub seejärel väikeseks inetuks pardipojaks musta luige valvsa pilgu all. Muinasjutt ärkab ellu ja näitab elule oma võigast kleepuvat keelt.

11. oktoober
Tunnistan: ma hakkan kaotama tasakaalu, tumedad pilved taevas mu pea kohal ei mõju ammu enam pelgalt ilmastikuoludena, see on rusuv sümbol, mille poole ma ei julge enam vaadatagi. Kui juhtub, et kusagilt praost peaks maa peale vajuma mõni oranž valgusvihk, siis ei rõõmusta ma selle üle, ei värise õnnelikust pääsemisest, vaid vastupidi, võtan seda kui ülemiste jõudude kalestunud prožektorit, mis maapealses uurimiskeskuses oma viimast laborirotti kontrollib.
Üksindus on nii tappev, et olen üha enam hakanud kahtlema reaalsuses. Jah, ma ju alguses justkui leppisin olukorraga, mis seal salata, isegi nautisin seda filmilikku uut maailma, kust justkui kõikvõimsa arvutigeeniuse näpuliigutusega on kustutatud kõik inimesed ja imetajad. Kes teab, võibolla ma täiesti alateadlikult langesin uue reaalsuse peibutavasse lõksu nagu laps, kes on end tundideks või lausa päevadeks unustanud arvutimängu tehislikku maailma, ja ei tahtnudki sealt välja tulla, ei tahtnud mängu katkestada, sest oli soe ja mõnus, ja ka huvitav, et kuhu see mäng, minuga peaosas, ikkagi välja viib, milline on järgmine level, millised on uued takistused, mille higine külma pilguga programmeerija mu teele on veeretanud. Elekter võeti ära – hahaa, väga põnev, mis edasi, vett ei ole, äge, vaatame, mis aga järgmisena juhtub, avame uue krõpsupaki, immutame kartuleid Red Bulliga ning laseme muudkui edasi, ning kui frustratsioon keema peaks minema, pritsime selle meile usaldatud silikoonüska ja klõbistame edasi, mis muud.
See kõik on nii põnev, ma ei salga, aga ma tahaks välja saada. Kasvõi korraks. Rääkida emaga, küsida, kuidas tal maal sõbranna juures läheb, helistada mõnele sõbrale ning minna ja lüüa rulapargis surnuks mõned mõnusad tunnid. Õhtul, kusagil korteripeol, liibuks mõne uue ja ligitõmbava tütarlapse külge ja lõbustaks teda oma üksijäämise nägemusega. Hommikul ärkaks, pea öisest meeleolukast napsitamisest paljutõotavalt paks, tunnetaks oma keha, leiaks, et see on nii mitmeski mõttes rahuldatud, ringutaks magusasti, tihkamata veel silmi avada, keeraks näoga oma uue kaaslase poole, asetaks tema rindadele oma sooja käe ja… nii täiuslikud tissid… kas tõesti… ei mäleta millegipärast.
Avan silmad. Minu kõrval lamab silikoonist naine. Sõpru ei ole. Ema ei ole… Tra, millal see mäng ükskord otsa saab?
Panen soojalt riidesse ja võtan ratta. Sõidan koju. Nüüd keeran otsa ringi, ja oma trepikoja ukse ees püüan silmadega registreerida kogu seda tardunud pilti. Lükkan end liikuma, üritades sõita täpselt mööda teise juuli hommiku trajektoori. Äkki minuga juhtus midagi? Ületan ülekäigurajal ristmiku (mäletan kindlalt, et ootasin rohelist foorituld), kus ei seisa ühtegi autot ega trammi, mis oleks võinud mind teoreetiliselt tol hommikul ohustada. Nüüd sõidan korrusmajade esisel kõnniteel, tühjal ja turvalisel. Igaks juhuks tõstan pilgu. Kas võis kusagilt midagi kukkuda? Näiteks üks neist lillepottidest sealt neljanda korruse rõdult. Kuid ei. Tänav on puhas, ühtegi potikildu ega laiali paisatud mullahunnikut pole näha. Rääkimata hangunud vereloigust. Järgmisel ristmikul (ka selle ületasin raudselt rohelise tulega) seisab üks auto ülekäigurajast mõned meetrid eemal, imelikult viltu. Kas võis olla, et… Tulen ratta seljast maha, et uurida põhjalikult auto igat nurka, lootes leida mõnda mõlki või kriimustust, mis viitaks kokkupõrkele. Aga ei, minu pettumuseks on auto puhas ja puutumatu. Süütu. Jätkan teed, sõtkudes nüüd mäest üles. Siin ei saa küll mitte kui midagi juhtuda. Kui ma just mingil arusaamatul põhjusel ei minestanud ja sõiduteele mõnele veokile ootamatult ette ei keeranud. Ent ühtegi sellist kahtlast veokit mu pilk ei taba. Need mõned üksikud sõidukid siin seisavad kõik ilmsüüta, kaetud tolmuse osavõtmatusega. Kindluse mõttes kontrollin kõikide kered üle, otsides ühtlasi ka asfaldilt mõnda väändunud jalgrattajuppi või vereplekki. Ikka tulemusteta. Sõidan edasi järgmise ristmikuni, mis on päris suur, koosnedes mitmetest ridadest viies eri suunas. Paljutõotav paik tulemuslikuks avariiks. Kogu siinse laialivalgunud autopargi inspekteerimiseks kulutan tubli tunni. Kuid mida ei ole, on õnnetus, mis aitaks mu uskumatut saatust seletada. Tunnen end pettunud detektiivina, kel tuleb lahendamatu kurioosumi ees häbistatult taanduda.
Millised võimalused mulle jäävad? Ma astusin keskusesse ja rabatuna sillerdavatest tuledest langesin südameatakiga isesõitvale trepile? Ei. Selline saatus võis tabada Tarzanit, mitte tulevast turundusjuhti, kelle jaoks maailm on oma üllatusevarud ammendanud. Infarkt? Insult? Sellises vanuses? Kooma?
Kooma. Kooma… Korraga meenus mulle üks aastatetagune juhtum tuntud autosportlasega, kes langes õnnetuse tagajärjel pikemaks ajaks koomasse, ning ajakirjandus, kes sellist maiuspala just iga päev nautima ei pääse, muudkui latras ja leierdas, kuni jõudis lõpuks loogilise turumajandusliku lahenduseni, milleks sai tõsieluseriaal koomas viibinud inimestest. Mulle meenus, et päris mitmed inimesed selles saatesarjas kirjeldasid oma kogemust kui midagi väga positiivset ja põnevat. Nendest nii mõnegi puhul oli koomas viibitud periood kaunis, lilleline, omamoodi ulmeline paralleelelu, teatud määral imepärane second life, millest tegelikult ei tahagi väljuda. Ma küll ei mäleta kahjuks, et keegi oleks oma kogemust kirjeldanud suure üksildase seiklusena, aga see ei ole vast tähtis. Kõigis neis kirjeldatud maailmades valitses teatud ebareaalne element, mingi olukord või asjade seis, mida päris elus juhtuda ei saa. Ja see neid lummaski, see hoidis neid oma unenäos kinni, sundides unustama või siis teadlikult loobuma naasmisest sellesse ebatäiuslikku maailma, mis oli nad kunagi sünnitanud.
Kas ma võisin olla koomas? Vähemalt kõlaks see seletus usutavalt. Inimese kujutlusvõimet ei kammitse ju füüsilise maailma igavad ja loogilised piirid. Meie mõttekujutus tahab, on alati tahtnud, lennata, omamata selleks tiibu. See ongi fantaasia ja füüsika põhiline erinevus. See, milleks Boeingi lennukitehase või Spielbergi filmistuudio insenerid kulutavad sadu tuhandeid kõrgelt tasustatud töötunde, sünnib meie peas üheainsa vallatu ning täiesti tasuta sõrmenipsuga.

Looming
“Amatöör”, Kirjastus Pegasus 2005
“Nägu, mis jäi üle”, Kirjastus Pegasus 2007
“Pagejad”, Kirjastus Jumalikud Ilmutused 2009
“Hea firma”, Kirjastus Jumalikud Ilmutused 2011
“Minu Mustamäe”, Tuum 2013
„Lui Vutoon”, Tuum 2015

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: