Kai-Mai Olbri

5. nov. 2015 at 5:00 p.l. (Nädala autor 2015) (, , )

Kai_MaiKai-Mai Olbri 1943.a Tallinnas. 1971.a lõpetas ta ERKI metallehistöö erialal. Eesti Kunstnike Liidu liige on aastast 1994, Maalijate Liidu liige aastast 1998 ja 1998-2004 oli Akvarellistide Ühenduse esimees.
On osalenud oma töödega paljudel näitustel. Hulk isikunäitusi on olnud aastate jooksul Eesti tuntumates galeriides, kuid ka Peruus, Soomes ja Lätis. Tema töid on erakogudes enam kui 20 riigis, samuti Eesti Riiklikus Kunstimuuseumis ja Riias Arsenali Muuseumis.
2009. a esilinastus Kai-Mai Olbri film – autoportree ”Vabadus algab seest”, kus autor lahkab oma komplitseeritud ja mitmekülgset loojanatuuri, püüdes seda eeskätt iseendale lahti mõtestada ning vastata ühtlasi ka sagedasele küsimusele: „Kai-Mai Olbri, kes sa oled, kas akvarellist, maalikunstnik, luuletaja või kirjanik, hispanist, etleja või avantürist?“

Katkend: Täiskuu põhjatu kaev, El Pozo sin Fondo de la Luna Llena, Kirjastus Canopus 2013,
lk 11, 23, 39, 63, 105, 121, 163, 169.

Käisin Hispaaniast laule toomas

Käisin Hispaaniast
laule toomas –
seal neid alles leidus:
kuus oli peidus kivis,
seitse lahkuvas rivis
Andaluusia taeva all;
neid oli veinivaadis
ja rannal pehkivas paadis,
kajaka kurvas hüüdes,
kaks minu pilku püüdes
olid jõe kaldal joomas.

Olles kord omaette
kuulamas vetelaule,
tuul lauludest haaras kinni
ja kandis mu jalgade ette –
kolm tõstsin üles maast,
viis lasin tagasi vette.


Tuul

Kas see aastatetagune
tuttav tuul ikka elab veel?
Ja kui see on nii, siis kelle soengut
ta nüüd segi ajab,
kelle ülekuumenenud südant nüüd
jahutab?

Pole ju võimalik, et see,
kes hetkel mu
jalgratta kummides vuhiseb,
kes mu mütsi kahmab ja
rannas hulkuvale koerale
otse silmini tõmbab,
on tema!

seda tuult, keda mina tundsin
ja kes mulle kunagi külge lõi,
pole ju enam
või siis on ta ammu
üle piiri tuhisenud
ja seal ikkagi surnud.

See vilistav mütsivaras
on pigem ta lapselaps,
kes mind ei tunne –
miks ta muidu mu juuksed
soengusse jätab –
näen veel, kuidas ta
lähenevalt daamilt
lillelise kübara haarab
ja minema tormab…
küllap viib
vanaisa hauale lilli!


Mu hõõguv hing

Mu hing elab koolibriluust tehtud karbikeses,
mida katab tuulte poolt pargitud
mustriline nahk.
Karbi kulunud kaanel on lihtne avamiskood,
mida eemalt vaadates kohe ei märka…
Aga täiskuu teab seda peast!
Ta avab laeka igal talle kuuluval ööl –
siis lendab mu hing vabalt ringi,
kuni hommik ta rännakud lõpetab
ning täiskuu viimased kiired
ta karpi tagasi saadavad.

Ühel päeval jääb laegas lahti –
seda näeb minu tütar Surm,
kes tuleb merest nii nõtkel sammul,
seljas oliivroheline kleit,
mida ma kandsin siis, kui ma ta isaga
ainus kord aegade alguses kohtusin.

Tütar võtab mu hõõguva hinge
hellalt ja ettevaatlikult pihku
ning torkab selle oma juuste kohinasse,
ja nad lendavad koos igavikust mööda,
sinna kus gravitatsioon veel ei kehti
ja Maa enam ligi ei tõmba.


Lõhnad

Esimene lõhn, mida ma tundsin,
tuli metsalilledelt –
olin siis emaihus.

Kuigi ma seda ei mäleta,
tean ometi kindlalt,
et see oli just see –
ega ma muidu,
olles viie-aastasena üksinda
metsa eksinud,
poleks seda ära tundnud!

Ja just seda sama
metskannikeste karget värvi
oli ka ema lauluhääl,
mida ma kuulsin,
mille rütmis ma põtkisin,
kui ta mind endas kandis
ja lauldes ilmale ootas.

Teine lõhn,
ja seda ma mäletan hästi!
on niiske mulla lõhn,
mis kannikeste omaga segunedes
mu sõõrmeisse sisenes,
kui ma näo vastu metsatee
kitsukest rada surusin.

Kolmas on higipiiskade lõhn
mu enda kätel ja kehal,
kui mu ema meelemärkuseta
voodis lamas
ja mina talle tantsisin.

Neljandana mäletan,
kuidas lõhnas kõvaks kuivanud leib,
kui meil midagi muud süüa polnud
ja mu ema selle ainsa leivatükikese
tervenisti minule ulatas.

Aastaid hiljem kogesin,
et ka armastusel on metsakannikeste lõhn.

Kui ma oma ema viimsele teekonnale saates
teda laubale suudlesin,
oleksin justkui taas olnud näoli niiskes mullas
ja mu kahvatust näost tärkaksid närtsimatud
metsalilled.


Lendav hing

Mööda Inkade Püha Orgu
ringilendudest hingeldav hingeldaon kolme kuuga mu keha
viledaks kandnud,
nii et silmad ei pea enam vett
ega seleta,
on see kondor või meelepett,
mis mind peletab.
Kui kohe ei kuule su häält,
selle koduselt tuttavat kõla
ma varsti ei mäleta;
suuseinad seespidi längu,
läbi aukliku rändava keha
paistmas pleekinud kuu.
Hing jõuab ehk jõuludeks koju,
aga keha?!…
Liiga ohtlik on inkade jumalailt
küsida uut.


Minu armastus

Tänaseks on minu armastus juba nii suur,
et rändab iseseisvana ringi:
hommikuti teeb ta tutvust kaunite kunstidega,
keskpäevaks ümbritseb teda rida tuisupäid,
kellega häbematult ja edukalt flirtida,
õhtuks on ta nii väsinud,
et läheb saabastes su sisse magama.

Koidikul välja puhanuna ärgates
tõuseb ta kikivarvastel sinu toekatele puusadele
ning küünitab läbi su silmade välja:
kui kaunis ja eriline on maailm!

Kas sa õue saad? –
küsib talt tõusev hommikutäht.
Juba tulen! –
vastab mu armastus ja lendab välja mu seest –
üksnes välja rebitud tükike
täiskuudest tulvil pluusist
jääb su võluvalt puseriti hammaste vahele kinni
kui mälestus.


Ohked

Pilk silmapiirile laenutatud,
sinna, kus mere ja taeva vahel
kaeblevad lainete harjal
arvukad ohked
nagu merehädalised…

nii nagu lind
tunneb tuhandete seast
hääle järgi ära
oma pojad,
tunnen ka mina
eksimatult ära
oma sõprade ohked,
ja kohe toidan ma neid
armastusega
ning ebaselge homne
pole siis enam nii tähtis.


Üks minut

Üks minut kannatusi
armastusest sinu vastu
paneb seisma mu vere,
külmetab ära sõrmed
ja kuivatab naha.

Üks minut joobumust
armastusest sinu vastu
kaotab aastate jäljed
mu kehalt,
sisendab usku,
et elades vanaks
võib surra noorena.


Luba mul olla

Luba, et mu sõrmed
tervitavad su kõrget laupa
ja mu üksindus
teeb su puhtasse pilku pesa.

Mu noorus kummitab
su rinnal kasvavas tihnikus
ja ehmatab lendu
jahtunud suudlused.

Mu saladus,
tehes jänesehaake,
ringleb su veres
ja ravib terveks
su valulikud huuled.

Luba mul olla su võimsad
ja aeglased südamelöögid
ning jätta su igasse nahapoori
igatsus –
nii nagu mina sind rahus
mõtlema jätan.

Luulekogud
„Pöördumatud sõnad“ 1991
„Õhtune post“ 2005
„Täiskuu põhjatu kaev”, El Pozo sin Fondo de la Luna Llena, Kirjastus Canopus 2013
Proosa
„Inspireeriv Itaalia : reisikiri, novelletid“ 2008
Näidend
„Karje : stseenid elust“ 2006

Kai-Mai Olbri autoportreeline film “Vabadus algab seest” http://www.cultureunplugged.com/play/2432

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: