Enrique Vila-Matas

21. dets. 2015 at 12:26 p.l. (Nädala autor 2015) (, )

Foto: Hugo Fernandes

Foto: Hugo Fernandes

Vila-Matase (1948) kohta hispaania kirjanduskaanonis, mille mõõdupuu jaoks on tema looming ilmselt liiga lahterdamatu, pole tänapäevalgi kerge määratleda. Küll aga avastati Vila-Matas õige pea Mehhikos ja Euroopas. Teda on nimetatud kõige euroopalikumaks, omanäolisemaks, kummalisemaks ja geniaalsemaks autoriks. Tänaseks on Vila-Matas avaldanud üle kolmekümne raamatu: romaane, jutukogusid, esseistikat, heterogeenset päritolu tekstide kogumikke (kroonikad, biograafilised märkmed, ajalehekolumnid). Ta on kujunenud hispaania kirjanduse visiitkaardiks maailmas, olles üks tõlgitumaid hispaania autoreid ja oodatumaid külalisi festivalidel, raamatulaatadel ning ülikoolides. Teda on tunnustatud arvukate kodumaiste ja rahvusvaheliste kirjandusauhindadega, nende seas Ladina-Ameerika tähtsaim auhind Rómulo Gallegos, Hispaania Kuningliku Akadeemia preemia, Médicis étranger (parim võõrkeelest tõlgitud teos Prantsusmaal 2002), Formentori preemia.
Vila-Matas kirjutab põhiliselt kirjutamisest, lugemisest, raamatutest ja kirjarahvast. Tema raamatud on omamoodi autobiograafilises võtmes lugemiskroonikad, mälu metakirjandus, millesse on poetatud harjumatul moel kombineeritud kirjanduslikke tsitaate, parafraase, mida autor kasutab enesereflektsiooni, mälu ja unustuse radadel liikudes süntaksina. Kirjandusloome küsimused on tihedas seoses inimese eksistentsiaalse rännaku, elukogemuse särava ja loova analüüsiga.

Rutt Sepp „Autorist”

Katkend: Pariisile ei tule iial lõppu, SA Kultuurileht, LR 35-38, 2014. Lk 88 – 93, tlk Kai Aarelaid.

56

Igavese une kurtuses oleme kuulsusest priid. Marcel Proust

Aga surematus? Kas surematus ei tähendanud siis midagi? Seda ei olnud Marquerite oma nõuannete nimekirja lisanud. Miks? Kas ei pea siis kirjutama võimalikult auahnelt, pürgima selle poole, et luua meistriteos, teos, mis oleks surematu? Miks ta ei olnud mulle soovitanud auahnust? Kas ta arvas, et ma ei küüni iial surematuseni? Kindlasti oli ta jätnud selle lisamata lihtsalt tervest mõistusest, samamoodi polnud nõuannete hulgas vaistu, annet, elutarkust ega tundlikkust. Sellest aru saades ma rahunesin. Kuidas ta olekski mulle surematust soovitanud? Aga ikkagi oli mul kummaline mõru järelmaik. Alati, kui ma teda nägin, tundsin end surelikuna. Ükskord mainisin seda Raúlile. Mu jutt ei paistnud teda sugugi üllatavat. Ta muutus mõtlikuks ja mina jäin ootama, mida ta mulle ütleb. Kui natuke aega mööda oli läinud ja ta ikka veel mõtles, küsisin, millest ta mõtleb. „Sellest, et meie nimede sära lõpeb me hauakividel,” vastas ta.

57

Iseloom vormub pühapäeva pärastlõunati. Ramón Erder.

Pühapäeva pärastlõunati tundsin end alati väga üksikuna. Samas kui meie kvartal tegi läbi suure muutuse, täitus võõrastega, äärelinnast ja provintsist saabunud külalistega, kes uudistasid tülpinult legendaarse Saint-Germaini suletud poodide vaateaknaid. Polnud mingit võimalust kohvikutes mõnd tuttavat kohata, ja igal pühapäeval võttis minu üle võimust sügav kurbus, kogu päeva ootasin saabuvat esmaspäeva, kui kõik jälle enam-vähem normaalseks muutub. Nii mõnelgi pühapäeva pärastlõunal läksin Saint-Germaini bulvari apteegi keldrikorrusel asuvasse raamatupoodi raamatuid vaatama. Mõnikord, justkui peaksin õigustama seda, et ma seal nii kaua aega surnuks lõin – fazer horas, tunde (parajaks) tegema, ütlevad portugallased – , ostsin lõpuks mõne taskuraamatu, mis mu nädalaeelarve lõhki ajas. M igavlesin ja ma teadsin seda, vaatasin samu raamatuid kümme, kakskümmend korda.
„Elu on lühike ja ometi me igavleme,” ütles Jules Renard.
Mõnel pühapäeval oli mul tunne, et teen seal tunde parajaks selleks, et võiksin naasta Barcelonasse ja jutustada, et elasin Pariisis. Ühel pühapäeval, hilisel pärastlõunal, kui oli näha, et varsti hakkab lund sadama, märkasin tolles keldripoes, et mind vaatab üks tuttav Barcelonast, psühhiaater Alicia Roig. Arvasin, et ta on aru saanud, et mul on igav, ja ennekõike, et ma olen üksi ega tea, mida Pariisis peale hakata. Püüdsin end ära peita, ent taipasin, et sellest pole kasu, sest ta oli mind juba märganud. Nägin, kuidas ta lähemale tuleb ja punastasin. „Sa eladki nüüd vist Pariisis?” küsis ta sõbralikult. Olin täiesti veendunud, et ta on mu üksindust ja igavlemist tähele pannud. Punastasin veelgi enam. „Vabandust, mind oodatakse, ma arvan, et pean minema,” ütlesin järsul ja teraval toonil. – „Ainult arvad, et pead?” küsis tema naeratades. Ostsin ühe taskuraamatu ja lasin selle ära pakkida, nagu see oleks kingitus. Ostsin esimese mis ette juhtus, ja tema pani imeks, et mind huvitab Afanasi Golopupenko looming. Mul polnud aimugi, kes see kirjanik on. „Hakkab vist lund sadama,” ütlesin ja lahkusin.
See kohtumine oli tabanud mu hella kohta. Natuke hiljem, kui oli juba pimedaks läinud ja olin tagasi oma katusekambris, varisesin lõplikult kokku. Kummargil „Õpetatud mõrvari” masinakirjas lehekülgede kohal, purskasin nutma. Tundsin end üksikuma ja hüljatumana kui eales varem. Väikesest aknast sisse paistev kuu peegeldus toa peeglis, mis oli sinna kahtlemata pandud selleks, et luua võlts ja väga pariislik illusioon, nagu oleks tuba suurem, kui ta tegelikult oli. Kuu pimestas mind ja paistis tahtvat, et ma aknast välja vaataksin, et näha, kas lund sajab. Tõusin püsti, jätsin oma öise kirjutuslaua sinnapaika. Vaatasin välja ja nägin, et Pariisi kohal langeb lund. Silmitsesin tükk aega seda tüünet, aeglast, vaikset vaatemängu. Kui lume monotoonsus hakkas muutuma väljakannatamatuks, tuli mulle meelde, et keegi olevat kunagi mõelnud, kui monotoonne oleks lumi, kui Jumal ei oleks loonud vareseid.

58

Ühel talvisel õhtupoolikul, kui ma katusekambris kirjutasin, oli mul tunne, et „Õpetatud mõrvari” tegelaskuju Elena Villena seisab mu selja taga ja dikteerib, mida ma tema kohta ütlema pean. Kuulsin, kuidas ta täiesti selgesti ütles: „Ma ei ole lesbi.” Pöörasin ümber ega näinud teda, aga mulle paistis, et ta oli sekundi murdosa varem haihtunud. „Vaat nüüd jääd sa igavesti lesbiks,” ütlesin talle. Vastust ei tulnud. Mulle meeldis mõelda, et mul oli piisavalt mõjuvõimu, et takistada oma tegelaste mässamist, teadis, et see, mis oli juhtunud Unamunoga „Udus” ja millest me koolis nii palju olime kuulnud, ei saaks ega tohiks juhtuda minuga. Ausalt öeldes meeldis mulle kirjanikuks olemise juures kõige rohkem vabadus, mida tajusin oma katusekambri üksinduses. Vabadus, mis oli vägagi kaugel patriarhaalsest ja autoritaarsest pere- ja poliitikamaailmast, mis minust Barcelonasse maha oli jäänud. Mitte selleks ei olnud minust Pariisis kirjanikku ja vaba meest saanud, et tuleks mingi näitsik, kelle ma lõpuks ise olin välja mõelnud, ja oma kapriiside ja käsutamisega kõik kihva keeraks.
Nii et esimesest hetkest peale oli mulle selge – ja see iseenesest on imelik, sest esimesest hetkest peale ei tundu mulle mitte miski selge -, et kirjanikud peavad teatava vaimse jõupingutusega oma tegelastest nii-öelda üle sõitma, mitte laskma neil endast üle sõita. Kinnitasin endale, et peamiselt oli see distsipliini ja ka heade kommete küsimus ning eelkõige miski, mis on seotud lugeja usaldusega meie suhtes. Ja ma usun, et mul oli õigus. Sest öelge, daamid ja härrad, kas teie ei kaotaks usaldust minu vastu ja kas teile ei tundus kaootiline, kasvatamatu ja kohutavalt tüütu, kui näiteks Marquerite Duras naaseks äkitselt teisest ilmast ja kõnniks meie hulgas ja kaebaks selle üle, mida kõike ma tal siin öelda lasen, ja käsiks mul oma auto esitule ometi kord ära parandada ja nõuaks tagatipuks minult teab mitme kuu maksmata üüri, ja mina vabandaksin tema ees ja parandaksin esitule ära ja tasuksin võla?
Niisiis, oma esimese raamatuga õppisin – ennekõike vaistlikult – mitte laskma oma tegelastel end valitseda, aga mis kõige tähtsam, kui ma üldse midagi Pariisi õppisin, siis – ja ma ei püüa siin sugugi irooniline olla – oli see masinakiri. Enne katusekambrit polnud ma pidevat ja monotoonset tippimist kuigi palju harjutanud. Mis stiili puutub, siis oma esimese raamatu järel mul seda ikka veel polnud, see on tõsi. Enam-vähem samamoodi kui Pariisi saabudes. Olin endiselt üsna stiilitu, vaatamata mu jõupingutustele piibu ja masendusega. Ehkki kahtlustasin, et lugejaid tappes ei leia ma kunagi kedagi, kes mind armastaks, ei taibanud ma päriselt, et lugejaid ei ole tarvis tekstuaalselt tappa, ja stiil võib seisneda just nimelt neile elu andmises, mitte nende tapmises, uute lugejate väljamõtlemises ja võimalikult selgelt ja lihtsalt nende poole pöördumises, isegi kui see, mis ma öelda tahtsin, oli ülimalt kummaline.
Mul kulus tükk aega, et mõista – kui ma seda üldse olen mõistnud -, milleni oli jõudnud Stendal „Parma kloostrit” kirjutades: ta otsustas, et õige tooni leidmiseks ja selleks, et lugejad saaksid täpselt aru, mida ta jutustada tahab, olgu see siis nii kummaline kui tahes, peab ta aeg-ajalt lugema mõne lehekülje tsiviilkoodeksit. „Kui ma pole selge,” kirjutas ta, „põrmustab see kogu minu maailma.”

59

Kuna katusekorruse trepimademel oli imepisike ja jäle ühiskäimla ning dušši polnud, võtsin ma igal nädalal, rätik kaenlas, ette pika metroosõidu ühissauna Austerlitzi jaama juures: just sellesse jaama saabusid juhtumisi kõik rongid minu kodulinnast ja seetõttu oli mul päris suur hirm, et põrkan seal kokku mõne äsja Pariisi saabunud sõbra või tuttavaga. Vähesed asjad hirmutasid mind rohkem kui see, et keegi neist mind märkab, ühesõnaga – näeb mind äkitselt mu tagasihoidliku saunarätikuga ja saab teada, kui ebaidüllilistes oludes valmistun ma Pariisis saama Hemingway-suguseks suureks kirjanikuks. See, mida ma kõige rohkem kartsin, ühel päeval loomulikult juhtuski. Kuulsin oma nime hüütavat, vaatasin ringi ja nägin Antonio Miród, kes on praegu kuulus moedisainer ja toona Barcelonas, Rambla de Cataluňal asuva hubase rõivaäri „Groc” omanik.
Õnneks ma tulin just pesemast, mitte ei olnud teel sinna. „Mis sa siin teed, ise nii pestud ja kammitud?” küsis ta minult. Vastamine võttis mul natuke aega, aga enda meelest tegin seda kavalalt. „Mul on kohtamine,” ütlesin ja pilgutasin silma. „Sa nuga. Oled sina ikka ettenägelik. Rätik kaasas ja puha,” ütles tema.
Need pikad metroosõidud sauna kuulusid alati absurdimaailma, eelkõige tagasitee katusekambrisse, mis oli nii naeruväärne pärast tulutut pesu, sest metroosõidu järel jõudsin ma koju niisama räpasena, kui olin olnud sealt lahkudes. Ja kõige tipuks pelgasin ma alati, et keegi ootab mind ukse taga ja näeb, kuidas ma tulen selle haleda rätikuga, endal nägu kriim peas.
Sest õigupoolest käisid ümbruskonnas elavad sõbrad vahel tõesti tere ütlemas, teised uudishimutsemas ja mõned, Barcelonast tulijad, püüdsid ööbima jääda – mida ma tavaliselt ei lubanud. Nooruke Petra kuulus viimaste hulka. Tema puhul tegin erandi ja lubasin tal jääda. Ei saa öelda, et mul naisi jalaga segada oleks olnud ja tema külaskäik oli kui taeva kingitus. Olin temaga Barcelonas mitu korda maganud, õigupoolest oli ta olnud mu viimane pruut enne Barcelonast lahkumist (olin seda saladuses hoidnud, sest ta oli töölisklassist ega olnud eriti ilus). Minu meelest oli ta lausa hirmuäratavalt inetu, aga just see mind üles küttiski. Ja tõsiasi, et ta oli Barcelona kõige kaugema äärelinna vabrikutööliste tütar, küttis mind veel rohkem üles, muuhulgas sellepärast, et erinevalt mu enda ühiskonnaklassi kuuluvate tüdrukutega magamisest ei olnud mul temaga seoses nii suurt hirmu suhtelise või totaalse seksuaalse põrumise ees. Temaga ei olnud ma voodis nii pinges ja vaoshoitud, ma sain armastajana uusi asju õppida ja mul oli alati see eelis, et kui ma olukorra kõrgusel ei ole, ei saa mitte keegi minu suhtlusringkonnas sellest teada ja ma võin oma seksuaalse ebakindlusega rõõmsalt edasi elada.
Nooruke Petra koputas mu uksele ja hetk hiljem jalutas mu ees alasti ringi, varjates oma kehaga Virginia Woolfi suure foto, mille ma olin ühest Prantsuse ajakirjast välja lõiganud ja plakatina seinale riputanud. Istusin põrandal madratsi peal, millel ma ka magasin, ja silmitsesin Petrat tükk aega. Mul oli tunne, nagu oleksime lõbumajas, ehkki ma sain õige varsti aru, et see polnud tõsi, sest filmides nähtud lõbumajades viis ääretu peeglitega kaetud ruum alasti naisekeha peaaegu pühalikku kaugusse, samas kui katusekambri nelja kitsa seina vahel mõjus alastuse lähedus, porgandpalja Petra ligidus lausa rünnakuna, ehkki huvitava rünnakuna, ja see erutas mind väga.
„Sa võid mõlemaks ööks jääda,” ütlesin talle. Petra tahtis jääda ainult kaheks ööks, sest ükskõik, kuidas see välja paistab – väitis ta mulle -, ei olnud ta lahkunud Barcelonast selleks, et Pariisis minu jälgi ajada, ta oli lihtsalt töökoha leidnud ja kõik. Paari päeva pärast oli tal juba oma katusekamber: ta hakkab andma hispaania keele tunde ühe proua tütrele aadressil Malesherbes`i bulvar 25, kus ta oli võetud tööle vastutasuks toidu, ulualuse ja mõne frangi eest. See kõlas paraja väljamõeldisena, hispaania keele tundide asi tundus üsna uskumatu, vägagi tõenäoliselt oli ta palgatud hoopis teenijaks ja sellepärast oligi tal oma chambre de bonne ehk teenijatuba, omaenda katusekamber nagu mul.
Kahe päeva pärast läks ta mu katusekambrist minema. Leppisime kokku, et järgmisel reedel lähen talle tema imelisse uude elamisse külla. Nii juhtuski. Reedel, kui väljas oli vastik ilm, võtsin vastu ööd ette lõputult pika ümberistumisega metroosõidu, et magada Petraga tema chambre de bonne`is Malesherbes`i bulvaril. Aga ma olin pahas tujus, sest samaks reedeks oli mulle laekunud palju ahvatlevam kutse linna teise otsa Paloma Picasso juurde, kus pidi toimuma pidu Pariisi kunstinimeste koorekihiga.
Algul läksin Petra juurde kavatsusega jõuda mõlemat asja. Hispaanias oli postitöötajate streik ja ma ei olnud isalt juba kakskümmend päeva rahakaarti saanud. Mul polnud taskus frankigi ja Paloma Picasso ja tema sõpradega kohtumine pakkus mulle huvi, sest ma lootsin, et sealtkaudu võin ma saada vähemalt kutseid teistele tema sõpruskonna pidudele, mis oleksid mind aidanud vee peal püsida, sest seal sai tasuta süüa. Külaskäik Petra chambre de bonne`i oli tõeliseks tüliks kaelas. Läksin sinna lõhestunult, kahe õhtuveetmisvariandi vahel kahestunult, olles otsustanud teha mõlemat.
Petra ja Picasso. Neid kahte niivõrd erinevat elamist lahutas tunniajane sõit öises metroos.

Loomingut
Dublinesk, Toledo Kirjastus 2014, tlk Triin Lõbus.
Pariisile ei tule iial lõppu, SA Kultuurileht, LR 35-38, 2014, tlk Kai Aarelaid.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: