Vladimir Voinovitš

5. jaan. 2016 at 9:47 e.l. (Nädala autor 2016) (, )

vladimir

Vladimir Voinovitš (1932) – vene kirjanik, kes sunniti 1980. aastal Nõukogude Liidust emigreeruma, ent sai kodakondsuse tagasi 1990. aastal ning elab sellest ajast alates enamasti Venemaal. Ta hakkas Tšonkini esimest osa kirjutama 1963, kuid avaldamiskeelu tõttu ilmus selle üks osa alles 1969 Frankfurtis ja terve raamat 1975 Pariisis.

Katkend: Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused I, Tänapäev 2014, tlk Jüri Ojamaa, lk 88 – 95.

Keegi talle ei vastanud. Turjakas tõukas teda selga, et ta laua juurde läheks, seal oli parajasti vaba taburet. Tšonkin sättis end sellele istuma ja vaatas ringi.
Temast vasakul istus eakas tüse meesterahvas, seljas väljaõmmeldud ukraina särk, mis oli kokku tõmmatud põimitud siidvööga. Mehel oli ümmargune nägu, väike priske nina ja silmadele langevad luitunud kulmud. Pealagi oli loomulikul teel kiilaks läinud, selle ümbert oli säravalt puhtaks raseeritud, parema kõrva juures oli juba kinni kasvama hakanud sisselõike arm. Pealael oli mitu tumedat laiku nagu oleks keegi seal konisid kustutanud. Mees vaatas väikeste ravavoltidesse uppuvate silmadega heatahtlikult oma uut naabrit ja naeratas sõbralikult.
Parempoolne naaber meeldis Tšonkinile rohkem, siin istus nooruke, umbes seitsmeteistkümneaastane neiu, kelle rinnad alles hakkasid kuju võtma ja kellel olid kaks patsijuppi lehvidega otsas. See neiu sõi täiesti ilma lusikata otse suuga taldrikule laiali määritud võisilmaga mannaputru ning heitis Tšonkinile vargsi uudishimulikke ja kelmikaid pilke. Alles nüüd märkas Tšonkin, et kõik lauas istujad topivad nagu tema naabrinna huuli taldrikusse, mingeid kahvleid või vähemalt lusikaid neil ei ole ja neid nagu polekski vaja. „Tea, kas nad on Kesk-Aasiast?!” mõtles Tšonkin ja heitis küsiva pilgu Turjakale, kes istus tema vastas teisel pool lauda. Turjakas noogutas talle, et ärgu ärritugu, et kõik läheb nagu vaja, ning Turjaka kõrval istuv punase näoga krepdešiinist sarafanis naine hakkas kuidagi kummaliselt silmi pilgutama ja nägusid tegema, see ajas Tšonkini segadusse, ta punastas ja pööras pilgu ära oma naabrile, too naeratas talle ja ütles:
„Sina, kullake, ära pelga, siin on kõik omad, keegi sulle liiga ei tee.”
„Ma ei pelgagi,” ütles Tšonkin, püüdes julgena näida.
„Pelgad küll,” ei jäänud naaber uskuma. „Sa ainult teed nägu, et ei pelga, tegelikult pelgad hullupööra. Mis su nimi on?”
„Ma olen Tšonkin. Vanja.”
„Ja isanimi?”
„Vassiljevitš,” ütles Tšonkin meelsasti.
„Siis on hästi,” kiitis naaber heaks. „Oli kunagi tsaar Ivan Vassiljevitš Groznõi. Oled ehk kuulnud?”
„Nagu oleksin midagi kuulnud,” kinnitas Tšonkin.
„Ta oli hea inimene, südamlik,” ütles naaber tunderõhuga. Nihutas viinaklaasi Tšonkinile lähemale ja võttis teise endale. „Võtame, Vanja!”
Tšonkin võttis end kokku, pidas hinge kinni, nagu ta viina juues alati tegi, et läheks kergemini alla, aga selgus, et viinal ei olnud maitset ega lõhna – lihtsalt vesi. Kuid peas lõi sumisema ja tuju paranes otsekohe. Tšonkin tundis end palju vabamalt.
Naaber nihutas talle lähemale taldriku sakummiga: soolakurgid ja praetud kartul. Tšonkin otsis pilguga kahvlit, ei leidnud seda, tahtis sõrmedega sööma hakata, kuid jälle sekkus naaber:
„Sina, Vanja, võta otse suuga. Suuga on palju mugavam.”
Tšonkin võttis seda kuulda ja prooviski nii – tõepoolest, oligi meeldivam ja maitsvam. Milleks küll on inimesed igasugused kahvlid ja lusikad välja mõelnud? Neid peab pesema. Neist on ainult tüli. Naaber aina vaatas talle heatahtlikult otsa ja naeratas. Küsis:
„Vanja, ma vaatan sinu lõkmeid, kas sa oled lendur?”
Ivan tahtis kuidagi ebamääraselt vastata, aga nüüd sekkus parempoolne naabrinna.
„Ei ole,” ütles ta piuksuva häälega, „ta sõidab hobusel.”
Tšonkin üllatus: nii noor, aga teab kõike. Kust ta teab?
„Kas tõesti hobusel?” rõõmustas naaber. „Siis on hästi. Hobune on igati tore loom. Ta ei unda, ei mürise, bensiini järele ei lõhna. Huvitav, kui palju teie väeosas hobuseid on?”
„Neli,” piuksus neiu.”
„Ei ole neli,” ütles Tšonkin, „vaid kolm. Oli laiguline mära, see murdis jala. Saadeti tapamajja.”
„Laiguline saaeti ära, aga kõrvil sündis varss,” jäi neiu endale kindlaks.
„Sa ära temaga vaidle, ta teab,” ütles naaber. „Sa ütle mulle parem seda,kas aeroplaan lendab kiiremini kui hobune või on hobune kiirem?”
„Rumal küsimus,” ütles Tšonkin. „Kui ta madalalt lendab, siis on säuhti ja polegi teda enam, aga kui kõrgele tõuseb, siis lendab aeglaselt.”
„Mis sa ütled,” vangutas naaber imestades pead ja hakkas Tšonkinile teisi küsimusi esitama: kui vana ta on, kas ta on ammu sõjaväes, kuidas seal süüa antakse, mida kantakse, kui kaua peavad jalanartsud vastu pidama? Tšonkin vastas talle meelsasti ja üksikasjalikult kuni taipas, et lobiseb juhuslikule tuttavale välja täiesti salajast sõjasaladust. Kuidas see küll võis juhtuda! Kui palju kordi oli räägitud ja hoiatatud: ära lobise! Lobiseja on vaenlasele hea leid!
Aga väljaõmmeldud särgis vaenlane oli päris jultunuks läinud, ta vedas põlvele pandud märkmikku pliiatsiga varjamatult sõnu.
„Kuule, mida sa teed?” kallutas Tšonkin end naabri poole ja sirutas käe märkmiku järele. „Anna siia!”
„Mis nüüd lahti, mis sa karjud?” tõttas naaber märkmikku rulli keerama. „Mis sa karjud? Mida inimesed võivad mõelda?”
„Aga mispärast sa kirjutad?” ei jätnud Tšonkin järele. „Kus tuli kirjamees välja. Anna siia öeldakse sulle.”
Ta ründas oma vaenlast ja oli juba märkmikku kätte saamas, kuid naaber pistis ootamatult kiire liigutusega märkmiku suhu ja neelas koos pliiatsiga silmapilk alla.
„Pole,” ütles ta, naeratas kahjurõõmsalt ja laiutas käsi.
„Ma sulle teen „pole”!” räuskas Tšonkin ja läks talle rusikatega kallale. „Ma tirin selle sult kõrist välja!”
Ta tahtis tõega märkmikku välja kiskuda, kuid naaber keeras end kõrvale ja lõugas täie häälega:
„Kibe-e!”
Tšonkinile tuli meelde, et ta on pulmas, haaras naabri kõrist kinni ja hüüdis viisakusest samuti: „Kibe!” Kõik ülejäänud ühinesid temaga ja kõikjalt kostis hõikeid:
„Kibe! Kibe!”
Naaber hakkas selle aja peale juba kergelt korisema, tema kurgust paistis märkmiku otsa. Tšonkin tahtis haarata mehest kinni ka teise käega ning heitis pilgu peigmehe ja pruudi poole, et ega nad ei vaata. Kuid see, mida ta nägi, võttis tal korrapealt kogu jõu ja soovi võidelda selle totaka märkmiku pärast.
Peigmees ja pruut tõusid väärikalt püsti, nagu oli ette nähtud, kui hüütakse „Kibe!”, ja vaatasid külaliste poole otsekui küsides pilguga, kas nad mõtlevad seda tõsiselt või hüüavad igavusest, siis, saanud kohmetusest võitu, tõmbas peigmees konksus käe järsu liigutusega Njura pea enda poole ning surus oma huuled vastu naise kahvatuid huuli. Tšonkin läks üle kere külmaks, talle tuli kohe meelde, kus, millal ja mis asjaoludel oli ta peigmehega kohtunud. Miks ei pidanud siis meelde tulema, kui peigmees ei olnud keegi muu kui orikas Borka ja kuigi tal oli seljas pesusametist kuub, rinnas märk ning ta nägi inimese moodi välja, oli ta ikkagi orikas.
Tšonkin tahtis hüüda inimestele, et nad vaataksid, mis siin toimub, et orikas suudleb inimest, tüdrukut, kuid midagi hüüda oleks olnud tühi töö, sest ümberringi oli kohutav kära, kõikjalt kostis: „Kibe! Kibe!” Ja isegi mitte „Kibe!”, vaid mingi teine Tšonkinile tuttav sõna. Ta vaatas ringi ja sai alles nüüd täiesti selgelt aru, mis siin toimub, taipas, et lauas ei istu üldsegi inimesed, vaid tavalised sead, taovad sõrgadega vastu lauda ja ruigavad nagu sigadele ongi ette nähtud.
Tšonkin peitis näo kätesse ja vajus taburetile. Suur Jumal, mis siin toimub ja kuhu ta on sattunud! Ta polnud Jumala nime elus suhu võtnud, aga nüüd tuli seda teha.
Vaikus tõi ta teadvusele. Ta võttis käed näo eest. Ümberringi vahtisid talle vaikides näkku sead. Nad otsekui ootasid, et ta teeks midagi. Tal hakkas halb. Ta vajus nende pilkude all kössi. Siis ta plahvatas.
„Mida te vahite? Mida te vahite?” karjus ta meeleheitlikult, libistades pilgu üle nende kärssade.
Kuid ta sõnadele ei tulnud mingit vastust, need oleksid nagu kadunud sügavasse kaevu.
Tšonkin heitis pilgu naabrile. Paks laiguline orikas väljaõmmeldud ukraina särgis vaatas silmi pilgutamata talle otsa rasvavoltidesse uppuvate silmade nüri pilguga.
„Sina, vana orikas,” karjus Tšonkin, haaras naabri õlgadest kinni ja raputas teda. „Mida sa vahid mind? Mida sa vahid?”
Naaber ei vastanud midagi. Ta ainult muigas ja rebis tugevate esijalgadega Tšonkini käed oma õlgadelt maha. Tšonkin sai aru, et jõuga ta neist siin üle ei käi ja langetas pea.
Ja siis kostis vaikusest orikas Turjaka vali hääl:
„Tšonkin, miks sina ei ruianud?”
Tšonkin tõstis pilgu Turjakale – millest ta räägib?
„Sa ei ruianud, Tšonkin,” jäi Turjakas endale kindlaks.
„Jah, ta ei ruianud,” kinnitas Tšonkini naaber soliidselt, otsekui soovides vaid tõde jalule seada.
„Ei ruianud! Ei ruianud!” piuksus üle kogu saali tilluke siga, naabrinna, lehvidega kõrvade juures.
Pääsemist otsides vaatas Tšonkin Njura poole, kelles ainsana oli veel säilinud midagi inimlikku. Njura langetas kohmetunult pilgu ja ütles vaikselt:
„Jah, Vanja, minu meelest sa ei ruianud.”
„Huvitav lugu,” ütles lustakalt silmi välgutades peigmees Borka. „Kõik ruigavad, aga tema ei ruiga. Võib-olla sulle ei meeldi ruiata?”
Tšonkini suu tõmbus kuivaks.
„Pealegi…”
„Mis „pealegi”?”
„Ei tea,” pomises Tšonkin ja lõi silmad maha.
„Ta ei tea,” piuksus nooruke seaneiu.
„Jah, ta ei tea,” kinnitas ukraina särgis orikas kurvalt.
„Ma ei mõista,” ajas Borka esijalad laiali. „Ruiata on ju nii mõnus. See on ju igaühe jaoks nauding. Palun ruiga.”
„Ruiga, ruiga,” sosistas nooruke seaneiu, müksates Tšonkinit küünarnukiga.
„Vanja,” ütles Njura hellalt, „ruiga, mis see sulle maksab? Varem ei osanud ka mina ruiata, aga nüüd olen ära õppinud ja pole häda midagi. Ütle „ruih-ruih” ja ongi kõik.”
„Milleks teil kõigil seda vaja on,” oigas Tšonkin, „milleks? Ma ei ütle ju midagi, ruiake, kui teile meeldib, ainult et, mis mina siia puutun? Ma pole ju ikkagi mitte siga, vaid inimene.”
„Ta on inimene,” piuksus noor seaneiu.
„Ta ütleb, et ta on inimene,” kinnitas hämmeldunult ukraina särgis orikas.
„Inimene?” küsis Borka üle.
See Tšonkini väide näis olevat nii naljakas, et kõik sead lõid sõrgadega üksmeelselt vastu lauda ja ruigasid mõnutundest ning väljaõmmeldud särgis naaber torkas oma märja kärsa Ivanile vastu kõrva. Too haaras kõrvast kinni, kuid seda ei olnud enam, naaber oli end ära pööranud ja järas seda rahulikult, nagu poleks see kõrv, vaid ütleme näiteks kapsaleht.
Noor seaneiu upitas end Tšonkini tagant välja ja küsis uudishimulikult:
„Kas on maitsev?”
„Vilets kraam,” krimpsutas too kärssa ja neelas peeneksnäritu alla.
„Mispärast vilets kraam?” solvus Tšonkin. „Kas sinu oma on siis parem?”
„Mul on seakõrv,” vastas naaber üleolevalt. „Süldi jaoks täiesti hädavajalik asi. Ära lobise ruiga.”
„Ruiga, ruiga,” sositas naabrinna.
„Ruiga, öeldakse sulle,” ütles Turjakas.
Tšonkin vihastas.
„Ruih-ruih-ruih,” ütles ta sigu osatades. „Kas nüüd olete rahul?”
„Ei ole,” krimpsutas Turjakas nägu, „ei ole rahul. Sa ruigad nii, nagu sind sunnitaks seda tegema. Aga sa pead ruigama rõõmsalt ja kogu hingest, et see meeldiks ka sulle endale. Noh, lase käia, ruiga veel.”
„Lase käia,” müksas seaneiu küünarnukiga.
„Ruih-ruih,” lõugas Tšonkin, manades näole enneolematu vaimustuse ilme.
„Pea kinni,” katkestas teda Turjakas. „Sa ainult teed näo, et sulle meeldib, aga tegelikult ei ole sa rahul. Kuid me ei taha, et sa teeks seda vastutahtmist, me tahame, et see meeldiks sulle päriselt. Ruigame õige koos. Ruih-ruih!”
Ta ruigas alguses vastumeelselt, kuid aegapidi nakatas teda Turjaka vaimustus ja ta ruigas ise ka samasuguse vaimustusega, kogu hingest, tema silmi tõusid rõõmu- ja heldimuspisarad. Kõik sead, kellele see rõõm üle kandus, ruigasid samuti ja kopsisid sõrgadega, punase näoga krepdešiinsarafanis emis ronis üle laua teda suudlema.
Orikas Borka hüppas äkki oma pesusametist kuuest välja, ta oli muutunud juba päris seaks, tormas galoppis mööda lauda ühest otsast teise ja tagasi ning hüppas jälle oma rõivastesse. Nüüd tekkisid laua kaugemasse otsa kuldkandikud, sead haarasid neist kinni ja andsid sõrgadega edasi. „Kas tõesti sealiha?” võpatas Tšonkin, kuid samas haaras teda veel suurem õudus, kui ta nägi, et see ei olnud sealiha, vaid vastupidi – inimese liha.
Esimesel kandikul lamas paljana ja igati kasutusvalmina sibula ja roheliste hernestega garneeritud rooduvanem Peskov, tema järel tulid samade lisanditega kaptenarmus Trofimovitš ja reamees Samuškin. „See olin mina, kes nad kõik reetis,” tuli Tšonkinile pähe, ta tundis, kuidas tal peas juuksed püsti tõusevad.
„Jah, seltsimees Tšonkin, te reetsite sõjasaladuse ja kõiki neid,” kinnitas vanemleitnant Jartsev, kõikudes järjekordse kandiku peal ja väristades külmast sinetavat keha. „Te reetsite oma seltsimehed, kodumaa, rahva ja isiklikult seltsimees Stalini.”
Ja seejärel ilmus välja kandik isiklikult seltsimees Staliniga. Üle kandiku ääre rippuvas käes hoidis ta oma kuulsat piipu ja muigas kavalalt vuntsidesse.
Kirjeldamatust õudusest haaratud Tšonkin ajas tabureti ümber ja tormas ukse poole, kuid komistas ja kukkus. Ta rabas sõrmedega lävepakust kinni ja tahtis küüsi murdes minema roomata, kuid ei suutnud. Keegi hoidis teda kõvasti jalgadest kinni. Siis võttis ta viimse jõu kokku, rapsas püsti ja lõi pea valusasti vastu lennukitiiba ära.

… Oli kirgas päikesepaisteline päev. Tšonkin istus heintel lennuki all, hõõrus muhku peas ega suutnud kuidagi taibata, mis toimub. Keegi tiris teda ikka veel jalast. Tšonkin vaats ja nägi orikas Borkat, mitte toda, kes istus pesusametist pintsakus lauas, vaid tavalist porist (nähtavasti oli ta alles lombist välja roninud) orikat, kes, haaranud hammastega kinni lahti läinud sääremähisest Tšonkini jala ümber, tõmbas seda enda poole, toetudes lühikeste esijalgadega vastu maad, ning ruigas heameelest.
„Kao minema, kuradi tõbras!” käratas Tšonkin hirmsa häälega peaaegu et teadvust kaotades.

Looming
Jutustus “Meie elame siin”, Loomingu Raamatukogu 18/1962), tkl Harald Lepik.
Jutustus “Tahan olla aus”, Loomingu Raamatukogu 2/1964, tkl Harald Lepik.
Romaan “Karvamüts” Eesti Keele Sihtasutus, 2002, tkl Jaan Ross.
Romaan “Moskva 2042” Kiil, 2011, tkl Annely Pekkonen.
Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused I, Tänapäev 2014, tlk Jüri Ojamaa.
Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused II, Tänapäev 2014, tlk Jüri Ojamaa.
Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused III, Tänapäev 2015, tlk Jüri Ojamaa.

Linke
Arno Oja, Moskva müürid punased…, Eesti Päevaleht 7.01.2012, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/moskva-muurid-punased?id=63743840
Jaan Martinson, Vahva sõdur Tšonkin – Venemaa absurdsuse lipukandja, Postimees 13.08.2014, http://arvamus.postimees.ee/2886401/vahva-sodur-tsonkin-venemaa-absurdsuse-lipukandja

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: