Theodor Kallifatides

15. jaan. 2016 at 12:16 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

TheodorKallifatidesTheodor Kallifatides (1938) – kreeka päritolu rootsi kirjanik ja tõlkija. Kallifatides asus Rootsi elama 1964. aastal. Ta õppis Stockholmi ülikoolis filosoofiat ning tegutses sealsamas 1969–1977 praktilise filosoofia õppejõuna.
Ta on avaldanud rootsi keeles üle 30 raamatu. Ta debüteeris luuleraamatuga, ent keskendus hiljem proosale. Kallifatides on kirjutanud ka filmistsenaariume. Ta oli oma romaanil põhineva filmi “Kärleken” (1980) lavastaja.

Katkend: Uus maa minu akna taga, SA Kultuurileht, LR 2015/7, tlk Ruth Laidmets, lk 37-42.

15
MA TULEN NII SAGELI TAGASI nende varajaste mõjutuste juurde, kuna avastan üha rohkem, kui suur tähtsus neil on olnud. Huvitav, miks. Lahkusin kodukülast seitsmeaastasena, aga nähtavasti mitte vaimselt, olgugi et jätsin seljataha üksjagu konkreetseid arusaamu ja seisukohti.
Küla oli enamjaolt poliitiliselt konservatiivne, mina muutusin varakult vasakpoolseks. Külas ei peetud haridust kõige olulisemaks, mina aga neelasin kõiki raamatuid, mis mu teele sattusid.
Võiksin ritta laduda rohkemgi näiteid, mis osutavad selgelt sellele, et ma mässasin ühiskonna vastu, milles elasin. Ometi tundub, et mäss käis pigem külaühiskonna kirjeldatava pealispinna kui selle kirjeldamatu essentsi vastu. Umbes sama on lugu kallite parfüümidega. Võib nimetada kõiki koostisaineid, aga ei saa kirjeldada lõhna ennast. Ja ikkagi just see meile meeldib või ei meeldi, erutab meid või jätab ükskõikseks.
Ka päranduseks saadud mütoloogia lõhn kirjeldab teatud arenguteed. Esialgu ei ole sa sellest teadlik, siis märkad seda ja lõpuks näed kogu elu sellega seotuna.
Teisisõnu, mul võttis rohkem kui nelikümmend aastat, et avastada, kui sügaval mu hinges olid juba enne olemas need rööpad, mida mööda ma kogu elu pidin kulgema. Selgus, et kõigel muul, mida ma reisi jooksul hankisin, ei olnud piisavalt mõjujõudu rööbaste vahetamiseks. Kirjeldamatu lõhna ajel liikuv eluvedur jätkas vääramatult teed rööbastel, mis olid juba ammuilma maha pandud.
Just nimelt see ongi ühte kultuuri kuulumise tõeline sisu.
Võib ju arvata, et küllap ma olen pessimistlik, peaaegu kalvinistlik oma arusaamas selle kohta, kui palju kasvuaastate poolteadvustatud õpetused on meid mõjutanud.
Mispärast aga peaksime uskuma, et suudame kõiki sildu ja piire ületada? Kui inimlik vabadus tähendaks sama, mis inimese piiritu võime end muuta, kuidas oleks ühiskond siis üldse võimalik? Millal saabub see kriitiline punkt, kus vabadus muutub barbaarsuseks ja vastupidi – kus vabaduse puudumine tähendab orjust?
Seda teadmata oletan, et just see punkt on vaevanud suuri ühiskonnaehitajaid alates Platonist kuni tänapäevani. Igal ühiskonnal on ka omad pidurdusmehhanismid. Need iseloomustavad ühiskonda sama palju kui käigumehhanismid. Vabadus ja selle piirid on iga ühiskonna aadlimärk.
Meie aja suur utoopia on, et vabadus iseenesest on väärtuslikum kui selle piirid. See on sama, nagu me peaksime rohkem lugu gaasi- kui piduripedaalist. See arusaam läheb meile ka omajagu maksma.
Mis selle hind on?
Eelkõige omavahelised suhted. Inimene ei usalda enam inimest. Ometi oleme rohkem kui kunagi varem sunnitud seda tegema. Tänapäevane elu eeldab tohutu kogust usaldust, et üldse toimida. Peame usaldama pankasid, mehhaanikuid ja insenere, lendureid ja autojuhte, majade, sildade ja teede ehitajaid. Peame usaldama lasteaia personali, õpetajaid meie lapse koolis, arste ja poliitikuid. Lõpuks tuleb usaldada oma lähedasi ja armsaid inimesi.
Lühidalt öeldes püsib kogu meie ühiskond selle kõige haprama kaubaartikli – usalduse – vundamendil. Egoistlik ja järelemõtlematu vabadus ohustab aga just seda kaupa. Kui kõik arvavad, et isiklik heaolu on kõigest muust tähtsam, kui sind peetakse kahtlaseks juba sellepärast, et sul üldse on vanaaegseid vaateid kohusetundele ja muule seesugusele, kuidas on siis võimalik hoiduda eksistentsiaalsest stressist, ängistusest ja murest, mis vaigistamiseks nõuavad uusi piiriületusi.
Oleme mõtlematult astunud keerdtrepile, mis meie arvates viib isiklikku paradiisi, adumata, et oleme seal üksi, ainsateks seltsilisteks psühhootilised onaneerijad koos maoga, ja madu saab usaldada. Ta teeb oma töö. Ta hammustab.

16
KUI MA OLIN KAKSTEIST või kolmteist aastat vana, nägin Ateena lähedal rannas surnud vaala. See oli suur sündmus. Enamik meist ei olnud kunagi vaala näinud ja me sõitsime sinna kohale uudishimulike ja lõbujanustena, nagu me olime.
Nüüd järgneb muidugi mõista rekonstruktsioon. Ma pole kindel, et mäletan päris õigesti, aga nii ma seda mäletan.
Oli päikeseline päev sügise hakul. Põhjatuuled ei olnud veel tõsist hoogu sisse saanud, aga õhus oli tunda jahedat teravust, umbes nagu siis, kui sõbralik hääl laseb meil aimata varjatud ähvardust.
Surnud vaala ümbritses hulk inimesi, nii et ma võisin näha ainult tema pead, kus kaks üllatavalt väikest silma olid maailma valgusest loobunud.
Mind valdas tohutu kurbus. Vappusin üle keha. Meri jäi sellele suurele loomale liiga väikeseks. Elu on ehk meie jaoks liiga väike, mõtlesin ja lubasin endale, et ei uju kunagi liiga madalas vees.
Mina ei jookse madalikule. Ma valin hoolikalt oma sõiduvett. Ma elan elu, mis ei jää liiga väikeseks.
Võib muidugi imestada, kuidas on võimalik, et üks kolmeteistkümneaastane poisike niimoodi oma eluprobleeme sõnastab. Ma ise ka imestan.
Kas ma tõesti teadsin juba siis, et ühel päeval tuleb mul navigeerida võõral merel?
See on usutav, sest tahtmine või unistus maalt lahkuda, kivi selja taha visata, kodumaa tolm jalgadelt pühkida oli juba varakult olemas. Mõned meist sünnivad selleks, et põgeneda. Küllap olin minagi selline.
Et minust lõpuks sai väljarändaja, ei tõesta, et olin selleks sündinud. See näitab ainult, et väljarändaja on meis olemas, ja need, kes selle tee lõpuks valivad, on niisugused, kes ei suuda vastu panna ühele vanimatest rööbastest oma hinges.
Surnud vaal oli äpardunud väljarändaja. Olin otsustanud, et minuga nii ei lähe. Seesuguseid varajasi mälupilte võiks vaadelda kui osa isiklikust mütoloogiast, niisiis vastandina päranduseks saadud mütoloogiale, sellele, mida ma nimetasin lõhnaks. Mulle ei olnud selge, kui tähtis on isiklik mütoloogia, enne kui osalesin Lundis ühel gerontoloogia-alasel seminaril. Teadlased olid ühel meelel. Vanadusega kohtudes on enesekuvand suurimaks abiks ja toeks, eriti siis, kui sa kohtud temaga võõrana.
Enesekuvand on ainus tugi, mida kohalik omavalitsus meile ulatada ei saa, ja see paistab olevat ainus oluline tugi. Arusaam sellest, mis su elu juhtis, ning sellest, miks on läinud, nagu on läinud, on inimesele niisama oluline nagu tuul purjetajale. Kohtumine vanaduse ja lõpuks ka surmaga, säilitades rahu, on üldjoontes küsimus tugevast isiklikust mütoloogiast, mis loob tähenduse ja seose ning paigutab su saatuse ulatuslikumasse mustrisse kui see, mille sa ise oled joonistanud.
Veel suuremal määral kehtib see sisserännanu elu kohta, mis paljuski ja paljude arvates on teisene elu, elu tõelise elu asemel. Samal ajal tuleb vaadelda õnnestunud sisserännanuelu nende kolme mütoloogia ühe funktsioonina. Esiteks see, mille sa päranduseks saad, siis see, mille sa lood, ja lõpuks see, millega sa kohtud.
Minu pihul oli tegemist täistabamusega. Mu küla tegi minust väljarändaja, ma ise olin selleks ette valmistunud ja Rootsi mütoloogia abiellus ilma probleemideta minu isiklike mütoloogiatega. On tähtis rõhutada, et sisserännanu on enne uue maaga kohtumist juba kohtunud selle kujutisega artiklites, filmides, raamatutes, teiste sisserännanute juttudes ja nii edasi. Uuele maale saabudes on tegelikkus viimane asi, mida nähakse. Esialgu nähakse seal kõike seda, mida arvatakse seal leiduvat.
Mida mina siis Rootsis nägin?
Laske ma räägin kogu loo ära. Oli kuuekümnendate keskpaik, Kreekas oli poliitiline olukord rahutu, demonstratsioone korraldati pea iga päev. Ühe niisuguse demonstratsiooni ajal hakkas politsei meid taga ajama, ma jooksin ja peitsin end ühte kultuurfilmide kinno. Kui ma olin pikapeale hinge tõmmanud ja pilgu tõstsin, nägin üht kõige jõulisemat filmistseeni, mida ma eales näinud olen. Keskaeline mees rebis keskendunud raevus maast juurtega üles noort puud.
Vaatasin seda filmi üha uuesti ja uuesti. See oli Ingmar Bergmanni „Neitsiallikas”, mida tuleb, kui mitte muu, siis kasvõi ainult selle stseeni pärast meistriteoseks pidada.
Ma ei olnud varem ühtegi Rootsi filmi näinud, ma ei olnud kunagi varem rootsi keelt kuulnud ja mind liigutas sügavalt see napisõnaline keel, mis viis mu mõtted oma Sparta külale, pani mind igatsema elu, kus sõnad midagi tähendavad, vastandina sellele elule, mida ma parajasti elasin ja milles kõik sõnad olid müügiks, avalik kõne oli valede ja petetud lootuste laat.
Ma olin muidugi eksalteeritud noor mees, aga see, kes toona oli noor ja mitte eksalteeritud, oli kas idioot või kuulus priviligeeritute hulka või oli mõlemat korraga. Tõtt-öelda pidasin ma kogu kreeka kõrgemat kihti priviligeeritud idiootide karjaks.
Laenutasin rootsi keele lingvafoni-plaadi. Kuulasin seda koos tüdrukuga, kellesse olin armunud, ja kui plaat lõppes, ütles ta:
„See on keel, milles muinasjutte kirjutada!”
See otsustas mu suhtumise rootsi keelesse ja ilma selle suhtumiseta ei oleks ma kunagi suutnud seda keelt niiviisi õppida, nagu olen seni püüdnud.
Kuidas õppida keelt, kui sa seda ei armasta? Ja kuidas võib mitte armastada seda keelt, milles saab muinasjutte kirjutada?
Enesestki mõista ei olnud selle Rootsil, mida ma kohtasin, midagi ühist „Neitsiallika” Rootsiga, aga ma ei lasknud end petta. Olin seda varemgi kogenud. Kogu maailm ütles meile, kreeklastele, et meil ei ole Homerose ja Platoniga midagi tegemist. Aga kuidas siis üksnes meie nende keelt räägime?
Lühidalt öeldes – olin saanud heita pilgu rootsi hinge ja see, mida ma nägin, meeldis mulle. See võib tunduda lipitsemisena, on mulle öelnud teised sisserännanud, aga ka rootslased.
Selle kohta oskan öelda vaid üht. Ma ei tulnud siia kindla kavatsusega leida, et mulle siin ei istu, või et mulle ei meeldi rootsi keel või rootslased. Tulin siia, et luua endale elu nende inimeste seas ja nende keelega. Ma ei kavatsenudki üle parda visata kõige tähtsamat eeltingimust, nimelt seda, et nad mulle meeldisid. On inimesi, kes nimetaksid minu hoiakut silmakirjalikuks. Ise võtan ma seda kui oma küla lõhna tagajärge. Jätta õnnistamata maja, mis pakub sulle peavarju, on nagu paluda, et see sulle kaela langeks, öeldi. See ütlus oli nii tuntud, et sellest tehti parafraase, näiteks, kui sa oma naist ei kiida, siis vastupidiselt majale ei lange ta sulle kaela. Teisisõnu, positiivne arvamus, mis mul oli Rootsist ja rootslastest, oli kombinatsioon moraalsetest ja elamistehnilistest arutlustest, mida ma ise ei pidanud. Minu küla oli juba enne mind need ära pidanud ning jõudnud järelduseni, mille järgi oli kõigi arvates tark joonduda.
Tegelikult ei ole mingit põhjust kogu inimlikku kogemust otsast peale leiutada. Hiinlastel on õigus. Tavalised inimesed õpivad oma vigadest. Intelligentsed inimesed õpivad teiste vigadest.

Eesti keelde tõlgitud loomingut
Uus maa minu akna taga, SA Kultuurileht, LR 2015/7, tlk Ruth Laidmets.
Armastus, Perioodika 1981, LR 34/35, tlk Anu Saluäär.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: