Olavi Ruitlane

4. märts 2016 at 12:26 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

Päevaleht/Pressifoto, Rauno Volmar

Päevaleht/Pressifoto, Rauno Volmar

Olavi Ruitlane (1969) – Võrumaalt pärit kirjanik, Bernhard Kangro kirjanduspreemia 2005. a laureaat.

Katkend: Vee peal, ZA/UM, lk 25 – 31.

Mustad täpid
Valteri ja Merikese juures on hommikust peale tüli. Enne Kolja kreissae käimapanekut oli Merikese karjumine selgelt kuulda. Ta saab toas Valteri käest kere peale. Nad tülitsevad korra kuu või paari tagant, siis kui Merike palka saab, Valter ei luba tal seda üksinda maha juua. Kui Valter ise palka saab, pole midagi.
Nad kolisid paar aastat tagasi meie hoovile, Tiina sai uue, mugavustega korteri ja Valter koos Merikesega kolis asemele. Selma kutsus Merikese esimesel palgapäeval endale külla, varastas paljaks, Valter astus järgmisel hommikul Selma juurde sisse ning hakkas sealt inimesi uksest ja akendest välja loopima.
Valter oli vangis istunud ja Papa ütleb, et tal on sellepärast närvid läbi. Minu arust pole tal mitte ühtegi närvi. Vahet pole: kui ta on pahas tujus, kõnnib kogu ümbruskond, pea õlgade vahel. Või ei tule toast väljagi.

Kolja on lollaka näoga. Suu võiks ta vähemasti kinni panna, ta on varsti kurguauguni saepuru täis. Seisab koledalt kriiskava kreissae taga, silmad lendava saepuru eest kissis, otsekui oleks puude lõikamine miskitpidi nauditav. Kaitseprillidest pole ta midagi kuulnud. Niisamuti võiks saekettal kaitse olla, tal oleks kindlasti mõni sõrm rohkem alles…
Mul läheb pikka puust latti tarvis. Koljal on igasugust materjali, aga ta ei suvatse saagi korraks seisma panna, kuigi näeb, et ma ootan. Papa käest juba küsisin, ütles et, praegu pole aega, latid on kuuris laudade all ja kevadel, kui neid sorteerima hakkame, vaatame. Vaatasin juba, latid on täpselt kahe laua all, aga kui ma ise võtan, saan õiendada.

Ma olen vist ainuke inimene maailmas, kellel on aega. Mul on nii palju aega, et see ei maksa midagi, ma palun detsembrikuus tühist puust latti ja mulle öeldakse, et vaatame nelja kuu pärast. Kui mul järgmine kord hoovi peal teed lumest puhtaks visata kästakse ja ma ütleks, et mu kummikud on kapis nende kalosside all ja suvel, kui jalatseid sorteerima hakkame – vaatame, ma tean, mis siis lahti läheks. Kes mind niimoodi rääkima on õpetanud? Mida ma endale luban? Kui häbematu ma olen!
Sellepärast mulle Valter meeldibki – ta pole mitte grammigi silmakirjalik, isegi mitte häbematu, vaid täiesti jultunud.
Kalju on samasugune. Oli. Tema on juba poolteist kuud surnud. Jättis võlad maha ja läks. Arstid võtsid tal ikkagi liiga vähe jalgu maha. Papa ütles, et kohe oleks pidanud kõrgemalt lõikama, nüüd jäi pisik sisse ja gangreen läks edasi… Oligi kõik, midagi polnud päästa, lõputult ei anna inimest lühemaks teha.
Kalju ütles kõik otse näkku. Jultunud inimene nii teebki. Ta oli ainukene, kes Valteri kõva häälega tagumikku saatis. See vihastas, tõmbas tal pingi alt, Kalju kukkus trepi ette maha, puujalad tulid küljest, aga ta keeras end maas Valteri poole ja ainult irvitas. Jultunud inimene ei karda kedagi.
Ma ei ole kaks kuud kalale saanud. Rohkemgi! Mul ei lähe koolis kõige paremini ja enne, kui hinded korras, Papa ei lubanud. Ja nüüd, kui minu poolt asjad korras on, pole tal aega. Kolja on samasugune, kogu mu elu on aeglaselt venivate täiskasvanute taga kinni.

Nii, hakkab peale! Valteri roheline välisuks lüüakse pärani, Merike paiskub välja ning lendab, pea ees, lumehange. Siiani paistab, et lumi on verine. Valter astub trepile ja haigutab.
Argpüks-Kolja! Sa oled tund aega puid lõiganud, terve selle tunni oled sa teadnud, et ma sinu järel ootan, ja nüüd, kui Valter välja ilmus, leidsid sa kinnisilmi nupu, kust kreissaag kinni käib. Mine jah, astu nüüd suure ringiga mööda aiaääri, õlad longus, pea maas, tee jah ennast nii väikseks, kui suudad. Kalju oli sinust igal juhul kõvem kalamees…
Merike tõstab pead ja Valter lööb. Jalaga. Merike teab, et ei tohi pead tõsta, aga ta ikka tõstab. Ja Valter lööb. Merike roomab aeglaselt mööda õue, lumele jääb verine rada. Ma tean, et see võib väga pikalt kesta… Pool tundi, tund… Valter astub rahulikult tema kõrval, teeb vaikides suitsu ja nii kui naine pead tõstab, lööb.
Ma istun keset hoovi laste mänguväljakul, suurte värvitud autokummide peal, ja vaatan. Nad liiguvad aegamööda üle õue minu suunas. Valteril läheb kolmas suits, Merike roomab, on näost sinine ja paistes. Roomab ja räägib vahetpidamata, kiiresti ja segaselt, ma ei saa ühestki sõnast aru. Valter vaatab minu poole, kehitab õlgu ja ütleb:
„Ma ei või kannatada, ku naisterahvas juu!”
Noogutan. Ei oska muud teha. Mulle ei meeldi see samuti.
„Egäs sul säänest pikkä puust latti olõ`i?” küsin igaks juhuks.
„Määnest?”
Seletan. Matõllikopa jaoks on vart vaja. Matõllid on punased sääsevastsed, need elavad Roosisaare silla juures järvemudas ja nendega püütakse latikat. Et mul on vaja matõllikoppa, mis on ämber, mille külge on omakorda pikk toigas löödud. Niimoodi, et sellega jääaugust muda jää peale tõsta kannataks.
Merike kergitab pead, Valter ei tee märkamagi, kortsutab suuri pakse kulme ning ütleb mõtlikult:
„Läämi kaemi!”
Läheme Liiva Heino õue peale. Valter ees, mina sabas. Astun esimest korda pärast Kalju surma tema uksest mööda, ei ole tahtnud sinnapoole vaadatagi. Imelik on, pink trepi kõrval, kus ta alati istus, on alles, luud on ukse ees, nagu oleks ta korraks pesukööki läinud… Kui inimene ära kaob, võiksid tema asjad ka silma alt ära kaduda, oleks kuidagi lihtsam.
Heino kuuri räästa all, vinklirauast tugede peal paistab igasugust materjali. Valter tirib sealt kolmemeetrise lati, kaalub seda mõtlikult käes ja küsib:
„Mis arvat?”
Latt on täpselt paras.

„A Liiva Heino luba?”
„Muidoki,” irvitab Valter, „Heino om hää inemine!”
Muidugi on Liiva Heino hea inimene. Ma näen, kuidas ta kardinad liiguvad. Ta ei julge väljagi tulla, kui ta juba selle eest peksa sai, et Merikese peenras kaks sibulat ära tallas.
Läheme õue peale tagasi. Merike on kadunud. Valter otsib teda hetke pilguga, lööb siis käega, toob esikust haamri ja kaks suurt naela ning lööb ämbri mulle toki külge kinni. Täpselt nii nagu tarvis.
„Aitäh!” ütlen.
„Ole meheks!” kostab Valter, lööb mulle patsu ning kaob tuppa.
Tuju on tagasi. Nagu ikka, kui ma saan, mida ma tahan.

Kell tiriseb, löön selle kinni. Kuulatan. Papa ja Mamma magavad. Ajan end vaikselt jalgadele ning tatsan kööki. Lõdisen, see on külm nagu laut. Kraabin aknaklaasilt kraadiklaasi eest jääd. Miinus kakskümmend.
Nii palju ettevalmistusi – jäätuuraga meetrilaiuse augu löömine vaata et niisama paksu jää sisse, matõllide pesemine mudast, Mammaga kartulast, hernest ja kruubist söödapudru keetmine, siis kaks õhtut järvel kalakohtade sissesöötmist – ja nüüd, kui kõik on latika järvest äratoomiseks valmis, näitab kraadiklaas ei rohkem ega vähem kui miinus kakskümmend.
Soojad riided on toolil valmis, ajan need kiiruga selga, panen teekannu tulele ning haaran külmkapist õhtul valmistehtud võileivad.
Papa sõnul puudub mul tahtejõud? Kuidas mul seda siis ei ole, kui ma tahan sellise külmaga kalale minna, isegi väga tahan. Mul on tahet. Latikat tahan saada, üle kõige.
Iseloomu ei olevat mul samuti. Selleta inimene olevat limusk. Iseloom olevat kasvatatav, mul tuleks selleks kommikott kappi panna ja seda mitte kunagi ära süüa. Hoidku mind siis jumal iseloomu eest!
Kõik olevat treenitav. Ma treeningi! Ma treenin end jultunuks.
Valan pärnaõietee tassi ning asun võileibu kugistama. Nad tahavad, et ma igat suutäit kolmkümmend neli korda mäluks, siis olevat maol kerge seedida. Neelan võileivad samahästi kui tervelt. Kui ma tund aega söömisele raiskan, on Mamma üleval, näeb termomeetrit ja ei lase mind kuhugi.
Jultunud inimesel on elus kergem. Jultunu ei pea samal ajal halb olema. Lihtsalt jultunud. Ajan viltsaapad jalga, viskan vatijope selga ning astun koridori. Välisukse ääred on jäässe külmunud, surun lingi alla ning löön ukse õlaga pärani.
Huhh… Nii pime ja vaikne. Brrr… ja külm.

Lumi krudiseb saabaste all. Ma tean – mida külmem, seda rohkem krudiseb. Naljakas hääl. Astun kiiresti, kehal on soe, ainult nägu on täiesti kange ega tunne midagi. Peale kanguse. Kinnastest kipub külm pisut läbi võtma.. Pole hullu, peaasi, et jalatsid oleksid soojas. Papa vanad viltsaapad, kahe paari villaste sokkidega, tundub, et ajavad asja ära.
Keeran ringi, kallas linnatuledega on juba parajalt kaugel. Polegi väljas nii pime, lumi jää peal teeb öö valgemaks, kui ta tegelikult on. Hea tunne. Järvel on alati hea, siin ei pea kunagi kellegi taga ootama, niisamuti ei ütle seal keegi ette, mitu korda midagi läbi närima peab.
Üleeile õhtul enne tuppa minekut käskis Mamma mul Raudsepa Lehtele head ööd öelda. Ütlesingi. Head ööd, vana öökull! Raudsepa Lehte hakkas naerma. Väga virila suuga. See ei olnud häbematu, nagu Mamma mind pärast juustest tirides karjus, see oli täiesti jultunud.
Mamma tegi nägusid, vabandas, et lapse nali, et ma ei tea, mida suust välja ajan. Muidugi tean ja mingit nalja ma ei teinud! Papa ja Mamma teda omavahel teistmoodi ei kutsugi kui: vana öökull, kõhuli akna peal, ööd-päevad läbi silmad-kõrvad krillis, et mida pärast edasi laterdada. Ja mida ma siis nii väga tegin? Ei olnud ainult korraks nende moodi silmakirjalik. Jultunud inimene ei peagi meeldima, ma olen sama vastik nagu Kalju, ajapikku harjute ära.
Paar päeva varem, kui ma Kolja käest latikapüüdmise kohta uurisin, hakkas see alustuseks suurustama. Latikas pole poisikestele püüdmiseks, see on meeste kala ja kui palju latikaid ja kui suuri ta oma elus… Vaatasin talle otse silma sisse ja küsisin: kas sul on tegelikult ka lollipaberid?
Kolja neelatas, maigutas tükk aega tühja suud, koputas endale sõrmega meelekohale ja küsis, kas mulle on jäänud mulje, et ta on siit. Ütlesin, et ei ole, aga kas tal on lollipaberid, ja Kolja vastas, et jah.
Terve hoov on mitu aastat seljataga sosistanud, et Kolja on paberitega loll. Jämejala loll. Loll ja loll. Keegi ei teadnud täpselt.
Ütlesin, et minu meelest on ta mõistlik. Kolja hakkas naerma ja arvas, et on ehk kõige rohkem pool-loll. Ning seletas siis latikapüügi kohta täpselt ja asjalikult, nagu üks mõistlik mees võikski.
Eks ma vaikselt harjutan, ühel päeval olen jultunum kui Merimets, siis lähevad ka koolis asjad paika.

Looming

“Inemise sisu” Tartu 1998 (Luuletused võru ja eesti keeles)
“kaera jaan ja mister propper” Võro 1999 (Luuletused võru ja eesti keeles)
Lasteromaan “Kail” 2000
“Volli”: Metsavelledraama üten vaatusen, viieteistkümnõn pildin. Võro, 2004. – 64 lk (Lavastati 2004 Metsavelle talon Vahtse-Roosan Võru Teatriateljee poolt.)
“Kroonu” 2005, Vene sõjaväest rääkiv romaan, 2004 a. romaanivõistlusel 2 koht.
“Peko” 2005, Näüdendikäsikiri setode nurmejumnal Pekost. (Ütistüünä Kauksi Üllega.)
“Pristan” 2005, (näidend, koostöös Aapo Ilvesega)
“Naine” 2009
“Eesti Edulood” 2013, (Kunsti- ja luuleraamat, koostöös Herkki Erich Merilaga)
“Vee peal” 2015

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: