Kalle Kasemaa

21. märts 2016 at 2:50 p.l. (Nädala autor 2016) (, , , )

Foto: Kristjan Teedema

Foto: Kristjan Teedema

Kalle Kasemaa (1942) on eesti vaimulik, teoloog ja tõlkija.

Kalle Kasemaa oli 2008. aasta alguseni Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika korraline professor, edasi emeriitprofessor. Ta on tõlkinud eesti keelde üle 60 raamatu, peamiselt heebrea ja kreeka, aga ka araabia, jidiši, ladina, saksa, prantsuse, albaania ja kõmri keelest. Tema vahendatud kirjanike seas on Šmuel Josef Agnon, Šolem Alejchem, Odisseas Elitis, Abū Hāmid al-Ghazālī, Taha Husain, Manolis Karagatsis, Nikos Kazantzakis, Menis Kumandareas, Nagib Mahfuz, Amos Oz, Isaac Bashevis Singer, Dido Sotiriu, David Šahar, Benjamin Tammuz, Ilias Venezis ja David Vogel.

7. aprillil kell 17.00 IV korruse saalis Kohtumisõhtu tõlkija ja teoloogi Kalle Kasemaaga „Mida me teame Iraanist?“

Juttu tuleb Kalle Kasemaa tõlgitud iraani autori Iradz Pezeškzadi romaanist „Minu onu Napoleon“ ja egiptuse autori Alaa Al-Aswani romaanist „Jakubijani maja“, Iraani ajaloost ja tänapäevast, Iraani Islamivabariigi rollist Lähis-Idas, sh Süüria konfliktis.

Katkend: Kalle Kasemaa tõlge – Iradž Pezeškzad „Minu onu Napoleon”, Hea Lugu 2015, lk 215-220.

Puust taburetil kees podisedes samovar. Ema oli mulle ja õele teed valanud ning isa tõstis oma korda oodates aeg-ajalt nina juurde alustassi kuivatatud jasmiiniõitega, et nende lõhna nautida. Oli reede ja me istusime hommikusöögilauas. Käes oli 1320. aasta suve lõpp. Ilm oli ilus ja me olime pidžaamaväel.

(Iraanis – erinevalt araabiakeelsetest islamimaadest – kehtib päikesekalender. Ajaarvamise alguseks on prohvet Muhhamadi siirdumine Mekasse a 622. Aasta algab kevadise pööripäevaga 21. märtsil. Suvi Iraani kalendri 1320. aastal vastab meie kalendri 1941. aastale.)

Äkitselt kostsid sammud, mis tulid aiast meie poole. Onu Napoleoni ilmumine sellisel päevaajal meie juurde oli midagi ootamatut. Onukese sünge näo järgi taipasime, et ta oli mures. Parema käega hoidis ta koos hõlsti hõlmasid, vasak käsi sõrmitses palvehelmeid. Ma polnud teda varem nii rabatuna näinud. Näis, nagu oleks teda tabanud kohutav õnnetus. Tuhmil häälel palus ta isalt lühikest vestlust nelja silma all. Kui ema kutsus teda meie juurde laua taha istuma ning teed jooma, raputas ta eitavalt pead:

„Ei, õeke, su vennal on juba hilja teed juua.”

Erutatud isa läks koos onuga võõrastetuppa.

Issand, mis oli juhtunud? Ma ei mäletanud, et onu oleks millegi puhul nii endast väljas olnud. Miks ta ütles, et on juba hilja teed juua? Ta ütles seda sellise tooniga, nagu oleks ta mõni minut hiljem viidud tapalavale. Kuidas ma ka pead ei murdnud, ühtegi sobivat seletust ei tulnud mulle pähe.

Rohkem kui aasta oli möödas tollest päevast, tollest mordad`i-kuu kolmeteistkümnendast päevast, kui ma armusin onukese tütresse Lejlisse. Päev-päevalt armastasin Lejlid aina enam ning ma saatsin talle mitmeid armastuskirju, millele Lejli vastas samavõrra tuliselt. Meie kirjavahetus toimus ülima saladuskatte all. Iga paari-kolme päeva järel võttis Lejli minu käest mõne raamatu lugeda ning raamatu lehekülgede vahel oli peidetud minu kiri; kui ta raamatu tagasi tõi, oli selles vastus mu kirjale. Meie kirjavahetus, nagu tolle aja armastuskirjad ikka, oli romantiline, võiks ütelda, pisaraist nõretavalt romantiline. Me kirjutasime surmast, päevast, mil „mu tundetu keha neelab haua mustav suu”. Tundus, et keegi ei aimanud meie kirjavahetust. Peamine takistus meie armastusele oli onu Koloneli poeg Šapur ehk Puri, kes oleks tahtnud Lejlid naiseks võtta, kuid õnneks võeti ta sõjaväkke ning tema kihlus Lejliga lükati edasi. Lejli kirjutas mulle, et kui teda sunnitakse Puriga abielluma, tapab ta end ära, mina aga tõotasin oma kirjades siiralt, et ma ühinen temaga teekonnal teise ilma. Teiste perekonnaliikmete elu kulges omasoodu, kui mitte arvestada seda, et Šams Ali-mirza, kes oli kaua oodanud uuele kohtu-uurija kohale määramist, lahkus riigiametist ning hakkas advokaadiks.

Dust Ali-khaan ja Aziz os-Saltane suhted olid endisesse roopasse läinud; seevastu Aziz os-Saltane tütre Qamari peigmees oli jumaliku valgustuse ajel oma üllameelsuse puhangust toibunud ning jalga lasknud.

Onu Napoleoni ning minu isa vahel oli väliselt täielik rahu ning harmoonia; onuke oli isale koguni varasemast lähedasemaks saanud ega usaldanud kedagi nii nagu teda. Ent mu süda närisid aina tugevamad kahtlused isa siiruses ja tema kavatsuste aususes. Lõppude lõpuks ma peaaegu jõudsin järeldusele, et isa oli oma südames nõuks võtnud onuke hukutada. Selle põhjuseks – niipalju kui mina, viieteistaastane poisike, oskasin oletada – oli tõsine majanduslik kahju, mille aastatagused sündmused olid isale põhjustanud. Pärast seda, kui jutlustaja Sejed Abolqasem onukese ässitusel oli süüdistanud ketserluses isa apteekrit, kes oli tuntud mitte üksi meie linnajaos, vaid kaugemalgi, hakkas apteek kiratsema. Kuigi isa oli endise apteekri asemele uue palganud, ei käinud apteegi käsi paremini. Asi läks selleni, et olukorra parandamiseks võttis isa apteekriõpilaseks Sejed Abolqasemi poja, ent jutlustaja sõnad, et selles apteegis tehakse rohud alkoholi abil, olid linnajao elanikele mällu sööbinud ning isegi asjaolu, et jutlustaja poeg töötas apteegis, ei teinud olukorda karvavõrdki paremaks.

Kui kolme-nelja kuu pingutuse järel apteek pankrotti läks ja meie maja ette laoti hunnikusse tühjad riiulid ning glaubrisoola ja boorhappe pudelikesed, kuulsin tihti, kuidas isa poolvaljusti ladus süüdlasele needusi ja vandus karmi kättemaksu. Olin üpris kindel, et isa raevu ohvriks saab onu Napoleon. Kuid isa ei näidanud oma tundeid kuidagi välja. Ta oli onu vastu erakordselt sõbralik. Nägin, kuidas ta aasta otsa aina kirevamates värvides kirjeldas onu vaprust, enesesalgamist ja üllameelsust. Ma ei suutnud aimata, millega see lõpeb. Seesama mees, kes veel aasta eest oli pilganud onu jutustusi kokkupõrgetest käputäie bandiitidega, upitas teda nüüd Tšingis-khaani ja Hitleri-taolise väepealiku aujärjele.

Onu aga, tundes heatahtlikku toetust ja poolehoidu, ronis üha kõrgemale redelil, mille isa oli talle jalge alla seadnud. Kokkupõrked röövlitega maa lõunaosas, mis kuni eelmise aasta sündmusteni olid päädinud Kazeruni või Mamaseni lahinguga – mille üksikasjad hämmastaval kombel sarnanesid Austerlitzi ja Marengo lahinguga -, paisusid isa õhutusel märkamatult suurteks veristeks sõdadeks, kus onu koos oma meestega pani vastu vägevale Briti impeeriumile.

Endastmõistetavalt muigasid sugulased nende luulude üle, kuid keegi ei julgenud neid avalikult kahtluse alla seada. Kui keegi söandaski mainida, et varem jutustas onu Kazeruni lahingust kui tulevahetusest Khodadad-khaani mässulistega, vaidles onu nördinult vastu ning oli tõsiselt solvunud.

Õhtusöögil doktor Naser ol-Hokama juures, mille ta korraldas maja juurdeehituse valmimise puhul, oleks Šams Ali-mirza vahemärkus onu jutustusele peaaegu terve draama esile kutsunud.

Onuke jutustas Kazeruni lahingust:

„Mul oli tollal ainult kolm tuhat sõdurit ning needki väsinud ja näljased… Aga meie vastas oli neli hambuni relvastatud inglaste rügementi: jalavägi, ratsavägi ja suurtükivägi. Ainus, mis meid päästis, oli Napoleoni kuulus taktika Marengo lahingus. Parema tiiva juhtimise usaldasin kadunud Soltan Ali-khaanile, vasaku tiiva kadunud Ali Qoli-khaanile. Enda peale võtsin ratsaväe juhtimise. Aga mis ratsavägi see oli! Mohhamad Ali-šahhi ajal nimetati seda ratsaväeks, aga see tähendas käputäit lombakaid ja nälginud setukaid… ”

Maš Qasem katkestas teda:

„Agaa, teie kõrb üksi, olgu muld talle kerge, oli nelja hobust väärt… Ta oli nagu Rustami hobune Rakhš. Härra andis talle kannuseid ja ta lendas nagu kotkas ühelt mäelt teisele!”

„Jah, ainult see hobune oli tõeliselt hea… Ega sa ei mäleta, mis tema nimi oli, Maš Qasem?”

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… Ma mäletan, et tema nimi oli Sohrab.”

„Õige!… Tubli! Sul on parem mälu kui minul. Tema nimi oli tõepoolest Sohrab.”

Viimase aasta jooksul oli onu Maš Qasemi vastu tunduvalt sõbralikumaks muutunud. Peale isa, kes kuulas onukese jutte näiliselt suure huviga ning tegi näo, et võtab iga sõna puhta kullana, olid ülejäänud pereliikmed pigem ükskõiksed – kui mitte lausa kahtlevad -, seepärast vajas onuke üha enam elavat tunnistajat, kes oleks tema väljamõeldisi kinnitanud. Muidugi sai selliseks tunnistajaks olla ainult Maš Qasem, kes oma uues rollis tundis end seitsmendas taevas olevat.

Niisiis onuke jätkas:

„Päike hakkas juba loojuma, kui ma nägin, et kaljunuki tagant pisteti välja püss, mille toru otsas lehvis valge lipp. Ma andsin käsu tulistamine lõpetada. Meie juurde ratsutas Inglise sõjaväelane, et vaherahu üle läbirääkimisi pidada. Kõigepealt küsisin, milline auaste tal on, ja kui selgus, et ta oli seersant, siis ütlesin, et ta ei saa minuga läbirääkimisi pidada, vaid tal tuleb rääkida meie mehega, kes on samas auastmes. Ma ei mäleta enam kellele ma tegin ülesandeks selle seersandiga rääkida…”

„Kuidas te ei mäleta, agaa?! Kas te tõesti sellist asja ei mäleta?… Te tegite selle mulle ülesandeks.”

„Ei, ei! Ära räägi rumalust, Qasem! Ma arvan, et…”

„Miks ma peaksin valetama? Mingu ma hauda… Nagu eile oleks see olnud… Te kõndisite, binokkel kaelas, telgi ees edasi-tagasi. Te ütlesite: „Qasem, ma ei saa selle seersandiga rääkida. Küsi, mida ta tahab.” Siis toodi see seersant minu juurde. Ta vajus põlvili ja hakkas paluma armu ja halastust!… Ma ei saanud ta keelest aru, aga see indialasest poiss, kes tõlgiks oli, ütles mulle: „Seersant palub, et te ütleksite agaale, et nende sõjavägi on purustatud… Et te oleksite suuremeelne ja annaksite neile armu!” Aga mina ütlesin indialasele: „Küsi seersandi käest, miks tema ülemus ei tulnud? Agaal ei sobi rääkida auastmelt madalamatega.” Seersant vastas midagi välismaa keeles ning tõlk ütles mulle: „Ütelge oma agaale, et nende ülemus on haavatud ega saa end liigutada…””

Onuke katkestas teda:

„Neid üksikasju ma ei mäleta… Jutt kestis kaua, aga lõpuks andsin ma neile kõigile armu. Siis sõitsin haavatud Inglise koloneli juurde. Kui ma läksin võidetud vaenlaste väepealiku telki, võtsin valveseisangu ning andsin au. Kolonel oli surmalaps, kuul oli tal kõrist läbi läinud, aga ometi suutis ta mulle veel ütelda: „Musjöö, te olete õilsast soost, te olete aristokraat… Te olete suur väejuht… Meie, inglased, peame selliseid asju väga tähtsaks…””

Just sel hetkel katkestas onukese juttu Šams Ali-mirza, kes nähtavasti oli paar liigset klaasi veini joonud:

„Pidi see ikka alles kõri olema! Tule taevas appi! Mees, kellel kuul on läbi kõri läinud, peab sellise kõne maha?!”

Onu sattus sellisesse raevuhoogu, et keegi ei julgenud hingatagi:

„Meie peres on unustatud mõistlikkus, viisakus ja head kombed. Selle asemel on ainult häbematus, jultumus ja lugupidamatus vanemate vastu!”

Seda ütelnud, tõusis onuke, et minna, kuid kõik tõttasid teda tagasi hoidma. Minu isa pidas oma apteekriteadmistele tuginedes veenva kõne selle kohta, et teadus lubab siiski läbilastud kõriga inimesel rääkida, ning suutis sellega onu rahustada.

Isa kinnitas onukese väljamõeldisi ega näidanud üles pisimatki kahtlust. Iga onukese loo järel hüüatas ta tingimata: „Ega inglased seda teile ei kingi!”

Isa lakkamatul tagantkiitmisel ning inglaste kohutava kättemaksu mainimisel oli see tagajärg, et onukene hakkas üha enam kõike ja kõiki ümberringi kahtlustama. Igal sammul kangastusid talle inglased, kes seadsid talle lõkse. Maš Qasem rääkis, et viimased paar kuud oli onuke magama heites püstoli padja alla pannud ning sageli oli ta ohates ütelnud:

„Ma tean, et lõpuks saavad nad mu kätte. Ma ei sure loomulikku surma!”

Ajapikku nakatas onukese meeleolu ka Maš Qasemi. Mitu korda kuulsin ma teda ütlemas, et ta kardab samuti inglaste kättemaksu:

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… Muidugi ei saa ma agaa lähedalegi, aga ka mina tegin omal ajal inglastele säru. See seisab neil veel sada aastat meeles!”

Ainus asi, mis onukese ja isa näiliselt tugevale ja soojale sõprusele varju heitis, oli seotud sardar Maharat-khaaniga.

Ma usun, et tema õige nimi oli Baharat või Baharot, kuid meie linnajaos nimetasid kõik teda sardar Maharat-khaaniks. See indialasest kaupmees oli mõne kuu eest üürinud mu isale kuuluva majakese, mis asus meie aia vastas.

Linke

Urmas Nõmmik „Vestlus Kalle Kasemaaga saateks tema õpilaste impressioone”, Kirik ja Teoloogia 28.12.2012, http://kjt.ee/2012/12/vestlus-kalle-kasemaaga-saateks-tema-opilaste-impressioone/

Kalle Kasemaa „Jumala armastus ületab inimliku tarkuse”, Eesti Kirik 23.12.2015, http://www.eestikirik.ee/kalle-kasemaa-jumala-armastus-uletab-inimliku-tarkuse/

Kaspar Koort, Emeriitprofessor Kalle Kasemaa: Religioonid propageerivad rahu, inimene rikub asjad, Tartu Postimees 20.11.2015, http://tartu.postimees.ee/3405899/emeriitprofessor-kalle-kasemaa-koik-religioonid-propageerivad-rahu-inimene-rikub-asjad

Artikleid autori kohta

Kristiina Ross, “Kalle Kasemaast ja heebrea kirjandusest” – Postimees 31. jaanuar 1995, lk 14

“Mille anni sicut dies hesterna…: studia in honorem Kalle Kasemaa” (pühendusteos Kalle Kasemaa 60. sünnipäeva puhul; artiklid eesti, saksa, inglise, prantsuse ja rootsi keeles). Universitas Tartuensis, Facultas Theologica. Toimetajad Marju Lepajõe ja Andres Gross. Tartu Ülikooli Kirjastus 2003, 377 lk

Kaarina Rein, “Mütoloogia, ajalugu, kaasaeg: uuskreeka kirjandus eesti keeles Kalle Kasemaa vahendusel” – Looming 2008, nr 1, lk 104–116

Marju Lepajõe “Kalle Kasemaa keeled ja kirjandused” Akadeemia 8/2013, lk 1368-88

Kalle Kasemaa tõlkeid

Odisseas Elitis, “Õige on = To axion esti” (uuskreeka keelest; poeem). LR 1980, nr 48/49
Šolem Alejchem, “Ülemlaul” (jidiši keelest; jutustus). LR 1987, nr 3
Petrus Alfonsi, “Elutarkusest” (Disciplina clericalis; ladina keelest). LR 1988, nr 36
Šolem Alejchem, “Piimamees Tevje” (jidiši keelest; romaan). LR 1989, nr 14/15
Jitshok Leib Perets, “Kui mitte veel kõrgemale…” (jidiši keelest; jutustused). LR 1991, nr 36/37
Pandelis Prevelakis, “Ühe linna kroonika” (uuskreeka keelest; romaan). LR 1991, nr 49
Isaac Bashevis Singer, “Ori” (jidiši keelest; romaan). AVIV, Tallinn 1992
Abraham B. Jehošua, “Luuletaja kasvav vaikimine. Raketibaas 612” (heebrea keelest; jutustused). LR 1992, nr 19
Manolis Karagatsis, “Kastropirgose pealik” (uuskreeka keelest; romaan). LR 1992, nr 29/32
Ismail Kadare, “Loorikaravan” (saksa keelest; jutustus; kaastõlkija Siret Rutiku). LR 1993, nr 9/10
Amos Oz, “Kurja nõu mägi. Kaks jutustust” (heebrea keelest). LR 1993, nr 25/26
Helmut Ockert, “Piibliõpetus: sissejuhatus pühakirja” (saksa keelest). EELK Konsistooriumi kirjastusosakond, Tallinn 1993
Šmuel Josef Agnon, “Jutustusi” (heebrea keelest; teine tõlkija Uku Masing). AVIV, Tallinn 1993
Eduard Lohse, “Uue Testamendi tekkelugu” (saksa keelest). Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, Tartu 1994
Josef Šmuel Agnon, “Teine nägu. Jutte armastusest” (heebrea keelest). LR 1994, nr 8/9
David Šahar, “Suvi prohvetite tänaval” (heebrea keelest; romaan). LR 1994, nr 46/48
Isaac Bashevis Singer, “Saatan Gorais; Patukahetseja” (jidiši keelest; romaanid). Sari “Nobeli laureaat”, ER, Tallinn 1995
Ludwig Köhler, “Vana Testamendi teoloogia” (saksa keelest). Sari “Teoloogiline Raamatukogu”, Greif, Tartu 1995
Abraham B. Jehošua, “Viis aastaaega” (heebrea keelest; romaan). Ilmamaa, Tartu 1995
Jehuda Amichai, “Tagurpidi armastus” (heebrea keelest; jutustus). LR 1996, nr 10
Eustathios, “Hysmine & Hysminas” (kreeka keelest; armastusromaan). LR 1996, nr 16/17
Rudolf Smend, “Vana Testamendi tekkelugu” (saksa keelest). Sari “Teoloogiline raamatukogu”, Greif, Tartu 1996
Amos Oz, “Ära ütle, et öö” (heebrea keelest; romaan). Kupar, Tallinn 1997
Georg Fohrer, “Iisraeli usundi ajalugu” (saksa keelest). Sari “Teoloogiline raamatukogu”, Greif, Tartu 1997
Aleksandros Papadiamandis, “Mõrtsukas” (uuskreeka keelest; jutustus). LR 1997, nr 17/18
Arje Sivan, “Adonis” (heebrea keelest; romaan). Sari “Mirabilia”, ER 1997
“Kõmri saagad” (tõlge prantsuse keele kaudu). Sari “Keldi kirjanduse varasalvest”, kirjastus Kunst, Tallinn 1998
Carl Andresen ja Adolf Martin Ritter, “Kristluse ajalugu. I/1, Vana aeg” (saksa keelest). Sari “Teoloogiline raamatukogu”, Greif, Tartu 1998
Ilias Venezis, “Aioolia maa” (uuskreeka keelest; romaan). Ilmamaa 1998
Šulamit Hareven, “Päevi näinud linn” (heebrea keelest; romaan). LR 1999, nr 13/15
David Vogel, “Sanatooriumis” (heebrea keelest). LR 2000, nr 14
Kostas Asimakopulos, “Õhtukellad” (uuskreeka keelest; romaan). Kupar, Tallinn 2000
David Šahar, “Tema Majesteedi agent” (heebrea keelest; romaan). Varrak, Tallinn 2000
Amos Oz, “Sumchi: lugu armastusest ja seiklustest” (heebrea keelest). Kupar, Tallinn 2000
Carl Andresen ja Adolf Martin Ritter, “Kristluse ajalugu. I/2, Varakeskaeg – kõrgkeskaeg” (saksa keelest). Sari “Teoloogiline raamatukogu”, Greif, Tartu 2000
Savjon Liebrecht, “Õunad kõrbest ja teisi jutte” (heebrea keelest; kaastõlkija Rahel Maria Kasemaa). LR 2001, nr 4/5
“Apostlikud isad” (kreeka keelest). Kommentaarid ja märkused: Anne Kull. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2002
Aharon Appelfeld, “Imede aeg” (heebrea keelest; romaan). LR 2002, nr 8/10
Benjamin Tammuz, “Minotaurus” (heebrea keelest; romaan). Sari “Öölane”, nr 67, Elmatar, Tartu 2002
Šulamit Lapid, “Suurte tegude aeg” (heebrea keelest; romaan). Olion, Tallinn 2003
Nagib Mahfuz, “Tuhande öö ööd” (araabia keelest; romaan). Sari “20. sajandi klassika”, Varrak 2004
Nahman Bratslavist, “Rabi Nahmani imelised lood” (heebrea keelest; muinasjutud; teised tõlkijad Uku Masing ja Rahel Maria Kasemaa). Varrak, Tallinn 2004
Dido Sotiriu, “Verega joodetud maa” (uuskreeka keelest). LR 2004, nr 11/14
Jehuda Halevi “Kuzari” ja Moše Hajim Luzzato, “Õigete teerada” (heebrea keelest). Sari “Avatud Eesti raamat”, Eesti Keele Sihtasutus 2004
Benjamin Tammuz, “Puuviljaaed” (heebrea keelest; jutustus). Johannes Esto Ühing, Tartu 2004
Menis Kumandareas, “Nende lõhn ajab mind nutma” (uuskreeka keelest; novelle). LR 2005, nr 3/4
Samuel Josef Agnon, “Lihtne lugu” (heebrea keelest; romaan). Varrak 2005
Hiner Saleem, “Minu isa püss” (prantsuse keelest, jutustus). LR 2005, nr 31/32
Nikos Kavvadias, „Vahikord“ (uuskreeka keelest; romaan). Olion, Tallinn 2006
“Efrawci poeg Peredur. Rüütliromaan” (kymri keelest). LR 2007, nr 10
Jaakov Šabtai, “Onu Perets tõuseb lendu” (heebrea keelest; jutustused). LR 2007, nr 17/18
Taha Husain, “Päevad” (araabia keelest; romaan). Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2007
Nikos Kazantzakis, “Viimne kiusatus” (uuskreeka keelest; romaan). Järelsõna: Ain Riistan. Johannes Esto Ühing, Tartu 2007
Andreas Staikos, “Kulinaarsed armusuhted”. Verb, Tallinn 2007
Abū Hāmid al-Ghazālī, “Eksitusest päästja; Lampide orv” (araabia keelest). Ilmamaa, Tartu 2007
David Šahar, “Krahvitari päev” (heebrea keelest). Hermes, Tartu 2008
Jorgis Jatromanolakis, “Erotikon” (kreeka keelest; pseudonüümiga Aamesak Ellak). Verb, Tallinn 2008
Georg Langer “Rabi, kelle üle taevas naeris: hassiidide lugusid” (saksa keelest). Johannes Esto Ühing, Tartu 2009
Louis Bréhier, “Bütsantsi kultuur” (prantsuse keelest). Varrak. Tallinn 2009
Judith Katzir, “Schlafstunde. Fellini kingad” (heebrea keelest). LR 2009, nr 16
Israel Joshua Singer, “Jobu-Joše” (jidiši keelest; romaan). LR 2009, nr 21/24
Alona Kimhi, “Kuuvarjutus. Õudulaul ehk Mor Alkabetsi äpardunud võõrutus” (heebrea keelest). LR 2010, nr 12/13
Moše Cordovero, “Deboora palmipuu” (heebrea keelest). LR 2011, nr 3
Ismail Kadare, “Kuri aasta” (albaania keelest). LR 2011, nr 17/18

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: